Mantra, et Euroopa valimised on igavad või ei lähe rahvale korda, ei pruugi enam paika pidada. Seekordsed valimised tõotavad pinevaid heitlusi nii kodus kui üle terve Euroopa. Kui pahane on rahvas tegelikult EKRE valitsusse võtmise pärast? Kas Prantsusmaal võidab Le Pen või Macron? Kas paremäärmuslike jõudude esiletõus ja Brexit hirmutab valijat piisavalt, et sundida teda valimiskasti juurde? Tegime 10 ennustust selle kohta, kuidas käimasolevad valimised seekord Eestit ja Euroopat mõjutavad.
- Valija karistab EKREIKE koalitsiooni arhitektidest Keskerakonda ja Isamaad. Reformierakond ja sotsid saavad kahe peale neli kohta. Eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel sai värskelt ametisse asunud Rõivase valitsus (reform ja sotsid) 3 kohta, nüüd opositsioonis 4, ehk ⅔ kõigist kohe platsile jooksvatest saadikutest. See kumb neist valimised võidab on veel lahtine, seis liiga tasavägina ja palju sõltub sellest, kelle valija valima läheb.. Koalitsioonierakonnad saavad valimistel lüüa, tuues koju kaks kohta (Keskerakond ja EKRE mõlemad ühe koha, Isamaa jääb ilma). Oma häältesaaki kasvatab ainukese valitsuserakonnana EKRE. Brexit võib pärast toimumist anda lisakoha kas Isamaale või läheb see valimiste võitjale.
- Keskerakonnale võib EP valimistulemus olla suurte sisepingete alguseks. Kuigi erakonna valimiseelne reiting on reformi ja sotsidega samas suurusjärgus on valimisaktiivsus sarnaselt Riigikogu valimistega ülioluline. Muukeelne eestlane võib jätta enamasti valimata, mis võib kukutada Keskerakonna neljandale kohale: Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide, ja EKRE selja taha. Keskerakonna kaotuse suurus ja see kui suures ulatuses Tallinna ja Ida-Viru muukeelne valija oma senisele koduerakonnale selja pöörab, on ka nende valimiste kõige olulisem siseriiklik küsimus. Tuleb arvestada ka sellega, et populaarne Igor Gräzin kandideerib keski nimekirja parteitu kandidaadina, seega nö Keskerakonna klassikalise valija toetus nendel valimistel saab olema pisike. Juhul kui erakond kaotab rohkem kui poole oma endisest häältesaagist, tekib mitmetel Keskerakonna vene tiiva juhtidel küsimus, miks peaks nad ennast ka edaspidi siduma oma valijaskonna jaoks negatiivse Jüri Ratase kaubamärgiga? Kindlasti võrreldakse Keskerakonna kontoris Tallinna osade linnaosade valimisaktiivsust möödunud korraga ja tulemus ei saa olema rõõmustav.
- Esimest korda EL-i ajaloos suureneb valimisaktiivsus, valimisaktiivsuse kasvu on oodata ka Eestis. Kui seni on aasta aastalt üle-Euroopaline valimisaktiivsus vähenenud, siis nüüd see pöördub. Peamine põhjus on valija jaoks selgelt väljajoonestuv ja tunnetatav, mitte enam teoreetiline, vaid reaalne väärtuskonflikt EL-i pooldajate ja vastaste vahel, seda nii üle-Euroopa kui ka kõikides liikmesriikides. Tänu Bexitile on valijatel tekkinud parem arusaam sellest, mida EL-ist lahkumine või liidu nõrgendamine tegelikult kaasa tooks. Teiseks on paremradikaalsete jõudude toetuse suurenemine suure rahvaarvuga riikides nagu Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Hispaanias jm ning nende jõudmine täitevvõimu juurde Poolas, Ungaris, Itaalias, Austrias ja Eestis toonud selle konflikti nö koduõuele. Kuigi endiselt mõjutab valijate käitumist eelkõige nende koduriigis toimuv ning EP valimisi vaadatakse kui võimalust istuvale valitsusele koht kätte näidata, siis nüüd on seal juures veel uus dimensioon. Mõningane hirm, et kui valima ei minda, teevad euroskeptilised jõud tervest Euroopast Brexiti kõrbe. Poolas ja Rumeenias, kus valitsused on otseses konfliktis Brüsseliga kuid EL toetus on endiselt kõrge, on valimised ka inimeste võimalus oma meelsuse väljendamiseks. Eestis tõmbab valimisaktiivsuse suurenemisele teatava piduri muukeelse valija pettumine Keskerakonnas.
- Konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid kaotavad oma ainuvõimu Euroopas. Alates sellest, kui 1979 a viidi sisse Euroopa Parlamendi otsevalimised, on Euroopa esinduskogu domineerinud kaks suurt jõudu: konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid. Nad on alati kahepeale moodustanud nö ‘suure koalitsiooni’, mõjutades läbi oma absoluutse enamuse parlamendis nii komisjoni presidendi ja volinike kolleegiumi ametissenimetamist kui ka EL-i seadusandlikku päevakorda ja tegevust. Ka praeguses parlamendi koosseisus oli sageli vaja ka liberaalide toetust aga üldise suuna ja päevakorra ning olulised ametikohad panid paika ikkagi kaks suurt. See kaksikvõim saab nüüd läbi. Kõik agregeeritud küsitlustulemused on pidevalt näidanud, et järgmises Euroopa Parlamendis saavad nad kahe peale kokku veidi rohkem kui 40% kohtadest. Sellest ei piisa, et komisjoni ametisse nimetada ja selle tööd läbi viie aasta toetada.
- Liberaalid (sh Macroni erakond) ja tõenäoliselt ka rohelised võetakse esimest korda ametlikult koalitsiooni. See tähendab, et nad saavad mõjutada kohtade jaotust nii olulisemate ametite lõikes (komisjoni president, ülemkogu eesistuja, välisasjade kõrge esindaja) kui ka tööjaotust komisjoni sees (asepresidendid, olulisemad volinikukohad nagu konkurentsivolinik, väliskaubandusevolinik jne). Ametikohtade jaotuses tuleb ilmselt üks olulisem ametikoht liberaalidele, kuna valitsusjuhtide hulgas, kes peavad kandidaadid nimetama, on ka liberaale (seni veel 7). Roheliste koalitsiooni tulemise hinnaks on tõenäoliselt konkreetsed lubadused kliimamuutustega võitlemiseks – sealhulgas näiteks võimalik lubadus kehtestada kogu EL-i ulatuses CO2 maks, või püstitada siduv eesmärk minna kogu EL-i ulatuses aastaks 2050 üle süsinikneutraalsele majandumudelile, või siduda väliskaubanduslepingud senisest enam kliimaeesmärkide täitmisega.
- Komisjoni presidendi ametikoha täitmisel jääb suure tõenäosusega peale Euroopa Parlamendi tahe &em; seega saab presidendiks Manfred Weber. Nii konservatiivid (kes jäävad tõenäoliselt parlamendi suurimaks jõuks ja kelle presidendi kandidaat Weber on) kui ka sotsiaaldemokraadid (kelle tipukandidaadiks on hollandlane Frans Timmermans) on kokku leppinud, et nemad toetavad järgmise komisjoni presidendina vaid isikut, kes on tipukandidaat. Liberaalid, kes eelmine kord ajasid sama joont, on seekord Macroni juhtimisel jätnud endale vabad käed. Kuid rohelised on samuti tipukandidaadi usku ja kui usaldada küsitlustulemusi, võiks nad kolme peale saada napilt üle 50% kohtadest, mis võimaldaks neil oma valiku ülinapilt läbi suruda või mõne teise kandidaadi blokeerida. Kuid kerge ei saa Weberil parlamendilt mandaadi saamisega siiski olema, kuna liberid tuleb pardale saada. Vastasel juhul on uue komisjoni tulevik liiga hapral jääl. Weber saab neile lubada vastutasuks mõnd teist olulist ametikohta ja mõjukaid volinike kohti. Kuna läbirääkimised ei käi mitte ainult EP tulevaste fraktsioonide vahel, vaid ka liikmesriikide valitsusjuhtide ja EP vahel, siis ennustatakse, et kokkuleppele jõudmine võib võtta senisest kauem – sest mitte milleski ei ole kokku lepitud, kui kõiges ei ole kokku lepitud. Seega ei pruugi uue komisjoni presidendi kandidaat selguda juuni ülemkoguks ning samuti ei pruugi kandidaat saada EP-lt mandaati juuli kolmandal nädalal toimuval EP teisel plenaaristungil. Läbirääkimiste võimalik umbejooksmine on ka ainus stsenaarium, mille kohaselt Weber komisjoni presidendiks ei saa ja mille korral jäme ots satub uuesti valitsusjuhtide kätte. Sellise stsenaariumi korral võiks presidendiks saada ka keegi sotsidest või liberaalidest. Frans Timmermansi tipukandidaatide debatil tehtud ettepanek vasakliidust on mõeldud ennekõike konservatiivide survestamiseks, Kuid võimalust, et see vasaktiib kontrolliks üle 50% parlamendi kohtadest ei ole. Seega tõenäolisem on, et Weberi poolt juhitavate läbirääkimiste umbe jooksmise korral teevad valitsusjuhid ettepaneku pigem EPP taustaga poliitikule (nt edine komisjoni asepresident Kristalina Georgieva). Unustada ei maksa sedagi, et nii Macroni kui Merkeli jaoks on palju olulisem küsimus, kellest saab Euroopa Keskpanga president. Oma laskemoona tahavad nad hoida just selleks lahinguks.
- Eesti volinik saab tõenäoliselt keskmisest vähemtähtsama ameti. Seda peamiselt kolmel põhjusel. Esiteks, EKREIKE valitsusel pole loodavas EP koalitsioonis ühtegi mõjuvõimsat sõpra, kes meie kandidaadi eest kostaks. Keskerakond on Macroni erakonna poolt juhitavate liberite juures põlu all, ning konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid ei võlgne neile midagi. Samas mängib EP-s loodav koalitsioon senisest suuremat rolli komisjoni presidendi otsuses kuidas vastutusvaldkondi jaotada. Teiseks tuleb aru saada, et Eesti on tavaliselt nö nokkimisärjekorras viimaste seas, olles rahvaarvult üks väiksematest liikmesriikidest. Meist pisemad on vaid Luksemburg, Malta ja Küpros, kellest esimene on asutajariik &em; staatus, mis tema suhtelist mõjuvõimu suurendab. Seni on Eesti taolist struktuurset vajakajäämist kompenseerinud sellega, et on saatnud Brüsselisse esimese klassi tegijaid. Siim Kallas oli peaministrikogemusega endine keskpanga juht, Reformierakonna asutaja. Andrus Ansip üheksa aastase kogemusega peaminister, keda teadsid ja hindasid kõik toonased valitsusjuhid Merkelist Junckerini. Mõlema Euroopa-meelsus oli plekitu. Peaministrid saavadki komisjonis häid portfelle, nii on kombeks. Eesti tõenäoline volinikukandidaat Kadri Simson on hea poliitik, kes sai Eesti eesistumisel kenasti oma tööga hakkama. Kuid tema ministrikogemus piirdub 2,5 aastaga. Jah, tal on naisena paremad võimalused kui võimalikul meeskandidaadil, kuid tema esitajaks on valitsus, mis paljude Euroopa liidrite jaoks on EKRE-t võimu juurde lastes teinud just seda, mida teha ei tohiks, ja nii toetanud moraalselt justkui ka nende koduseid paremäärmuslasi. Ja siit kolmas põhjus, miks Kadri Simson saab üsna ilmselt keskpärase valdkonna volinikuks.Kuid tasub ka meeles pidada, et laua taga kollegiaalsete otsuste tegemisel on kõik volinikud võrdsed.
- Euroskeptilised äärmusparempoolsed või -konservatiivsed jõud saavad piisavalt kohti, et Euroopas juntida, kuid mitte nii palju, et muuta EL-i kurssi või takistada uue parlamendi ja komisjoni tööd. Tõenäoliselt saavad nad uues parlamendis umbes neljandiku kohtadest ning olenevalt sellest, kas neil õnnestub luua üks monoliitne fraktsioon või mitte, võivad saada üle saja koha ja ohustada liberaalide suuruselt kolmanda jõu staatust. Täna on Euroopa Parlamendis kolm euroskeptilist gruppi, ühte neist juhib Poola PiS, teist UK Brexiti partei ja Prantsusmaa Rahvusrinne (LePen), kolmandat Pepe Grillo Viie Tähe Liikumine. Salvini on lisaks Le Penile, Flaami rahvuslastele ja Hispaania Vox’ile suutnud enda hõlma alla tuua sakslaste Alternatiiv Saksamaale (seni Pepe Grillo grupis) ja Põlissoomlased (seni PiS grupis). Mõjuvõimsa faktsiooni loomine sõltub sellest kas Salvini ja Le Peni grupiga liitub ka Orban ja Kaczynski või mitte, kuna iga parlamendi alguses luuakse uued poliitilised grupid. See tundub siiski väheusutav. Igal juhul saab Salvini ja Le Peni grupil olema uue parlamendi töös oluline mõjuvõim, kuna kõik parlamendi olulisemad ametikohad (sh seaduse menetlusi juhtivate komiteede juhtide ja asejuhtide ning üksikeelnõusid kureerivate raportööride kohad, delegatsiooni juhtide kohad) jagatakse proportsioonaalselt gruppide vahel vastavalt nende suurusele (st nõudeõigus tekib kõigepealt suurematel gruppidel, siis väiksematel jne).
- Uues komisjonis domineerivad algajad, aga selles pole midagi uut. Eelmine kord jätkasid ametis viie riigi volinikud (Saksa, Rootsi, Slovakkia, Austria, Bulgaaria), kuigi mõnedes riikides jäi volinikukoht sama erakonna kätte (sh Poolas ja Eestis). Ka seekord jätkavad vähem kui pooled volinikud, kuna paljudes liikmesriikides on valitsused vahetunud. Tõenäolised jätkajad on Tsehhi volinik (Jourova), Iiri volinik (Hogan), Läti volinik (Dombrovskis), Slovakkia volinik (Sefcovic), Bulgaaria volinik (Gabriel) ja võibolla ka Austria volinik (Hahn). Võimalik, et jätkab ka Timmermans, juhul kui kokkuleppe tulemusena pakutakse talle näiteks ‘EL välisministri’ kohta. Kui Brexit peaks uuesti edasi lükkuma jätkab ajutiselt ilmselt ka UK volinik King. Kindlasti ei jätka ühegi teise suure riigi volinikud, kes on kas ise teatanud oma lahkumisest (Saksa volinik) või kelle erakond on tänaseks sattunud koduriigis opositsiooni (Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Poola, Rumeenia volinikud). Seega saab uus komisjon olema üsna algajate maiguga: Weberil puudub täidesaatva võimu kogemus üldse ning vaid vähestel volinikel on varasem töökogemus komisjonist.
- Uus Euroopa Parlament paneb esiplaanile teemad, millega tegelemine saab olema EKREIKE valitsusele ebamugav. Kliimamuutused, ühine rändepoliitika, õigusriiklus ja põhivabaduste kaitse, vähemuste õigused, sh kõikide nende küsimustega arvestamine väliskaubanduses, majandus- ja rahaliidu ning pangaliidu areng, Euroopa kaitsevõimekus ja maksustamine EL tasandil ei ole tänase valitsuse jaoks teemad, millega tegelemist EL-is näha tahetakse. Kui siia lisada veel EKRE selgelt euroskeptiline ja edasist koostööd EL-i tasandil takistada püüdev hoiak, võib ennustada vaid üht. Eesti muutub pragmaatilisest koostööpartnerist piduriks, keda on teistel lihtsam isoleerida, kui kaasa haarata. Mart Helme rääkis eilsest raadiosaates oma poja Martin Helme siirast rõõmust, et Brüssel polegi nii kole koht, kõik olid viisakad ja Mario Draghi surus ta kätt. Brüsselis ongi kõik viisakad, ei lärma ega sõima. See ei tähenda veel, et eurospektilise väikeriigi sõna ja seisukohti kuulatakse, kedagi lihtsalt enam väga ei huvita mida me arvame. Eesti võime EL-i otsuseid mõjutada väheneb tunduvalt.
Päises Caspar David Friedrichi maal “Der Wanderer über dem Nebelmeer”
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
