(Lugu põhineb Poliitikaguru eilsel Twitteri lõimel)
Head Eesti inimesed. Meile aetakse sihilikult puru silma ja me väärime paremat. Viimati ilmnes see, kui taas rääkisime “sundrenoveerimisest”, “eluvõõrast euroliidust”, “ühiskonnast, mis sipleb rohepöörde võrgus” ja “laest võetud piiranguarvudest”, ajades inimesi ebakonstruktiivsesse ärevusse.
Üleeile esitles IPCC, maailma keskkonna- ja ühiskonnateadlaste juhtiv kogu, oma 6. sünteesraportit ehk viimaste aastate tööde tähtsaimat kokkuvõtet. See on kokku pandud kümnete tuhandete värskeimate teadusartiklite põhjal, mille on koostanud sajad teadlased.
Sünteesraport võtab kokku viimase seitsme aasta erinevate raportite järeldused. Järgmist sünteesraportit on oodata seitsme aasta pärast. Selleks ajaks peavad otsused, millest sõltub, kas suudame kliimakriisi ohjeldada, olema tehtud ja suures osas ellu viidud.
See on kogu maailma absoluutselt parim teadmine. Sellest, kus on meie ainus planeet tänaseks kui ka sellest, mida teha tuleb.
Raportis on muuhulgas lause: “Meil on väga kiirelt sulguv võimaluse aken, et meile kõigile jääks alles elamiskõlbulik ja jätkusuutlik tulevik”. Lisatud on, et seda väidetakse “väga kõrge teadusliku kindlusega”.
Lause on selge ja konkreetne. Mis jääb selles arusaamatuks? Eesti meediat vaadates paistab tihti, et nii mõndagi.
Päris lihtsalt öeldes on kaalul kõik. Eluks kõlbmatu tulevik on täpselt see, mis ta on.
See on probleem, mis tuleb lahendada ja mida kliimapoliitikaga lahendatakse. Sellel kümnendil. On aeg tegutseda, mitte hädaldada. Teha poolgi ülesannet selle asemel, et üldse mitte alustada.
1,5 kraadi soojenemist – lagi Pariisi kliimaleppes – on tegelikult käes. Me jõuame sinna vähem kui 10 aastaga isegi siis, kui teeme kõik, et seda vältida.
Iga lisanduv kümnendik kraadi toob kaasa suure kahju loodusele, majandusele, (miljarditele) inimestele.
ÜRO peasekretär Antonio Guterres ütles eile (üleeile): jõukad ja kliimaprobleemi põhjustanud arenenud maad (kelle hulka kuulume ka meie!) peavad kasvuhoonegaaside heitme viima nulli aastaks 2040, mitte enam 2050. Praegune globaalne eesmärk – 2050 – on liiga hilja.
See pole võimatu. Meil on lahendused ja tehnoloogiad olemas. Sellele keskendub raport samuti.
See kõik on teaduslik teadmine. Mitte trend, mood, hullus või pöörasus. Mitte poliitiline tõmbetuul, nagu Eestis debatis pidevalt kõlab. Kõige vähem on see “ideoloogiline” programm, nagu mõned kliimaprobleemide kirglikumad eitajad väidavad, sest pole midagi liberaalset, konservatiivset ega sotsialistlikku loodusseadustes – ei gravitatsioonis, elektromagnetismis või samamoodi fossiilkütuste kasutamise kliimamõjus.
Eesti kriitikas jäetakse teadlikult kõrvale see, MIKS kliimapoliitilisi samme astutakse. Selleta jäävad need muidugi “arusaamatuks” või “ebamõistlikuks”.
Neid astutakse täpselt seepärast, et elukeskkond oleks elukõlbulik (livable).
Planeedil on palju kohti, mis on elukõlbmatud meie ehk inimeste süül. Pripjat Tšernobõli tuumajaama kõrval. Wittenoom Austraalias. Araali meri Kesk-Aasias. Ja palju veel. Praegune kurss tähendab sarnast saatust suurele osale maailmast, kus elab miljardeid inimesi.
Euroopa Komisjoni Eesmärk 55 on liikmesriikide käsul (!) tehtud suur arvutus, kuidas Euroopal on võimalik uut kliimakahju vältida ehk viia meie kasvuhoonegaaside heide järsult alla. Tõsi, seegi plaan teeb seda liiga aeglaselt (alles 2050 nulli), aga seegi on väga raske. Kõik teavad seda.
Mis oleks Eesti pakutud alternatiiv? On meil parem arvutus? Loomulikult seda ei
“Ärme tee midagi transpordiga!” “Ärme tee energeetikas järske pöördeid!” “Mitte ka hoonetega!” “Põllumajandusele tehakse liiga!” “See kõik on utoopiline!”. Nii meile räägitakse. Valdavalt just neid arvamusi võimendatakse
Aga tegelikult? Tegelikult on täiesti utoopiline on lõpetada maailma mürgitamine neid sektoreid otsustavalt muutmata. Just sealt tuleb meie saaste.
Kliimamuutuste eitamine ei ole ammu enam EKRE stiilis piinlik lausjamps. Seda kohtab kaasaja lääne ühiskondades ikka päris harva. Teadus on liiga selge. Moodsa aja kliimaeitus on strateegiat muutnud. Nüüd teeb eitaja kõik, et töötada vastu tegutsemisele ehk lahendustele. Venitada. Naeruvääristada. Tekitada segadust.
“Teeb vaeseks, on utoopiline, kommunistlik, õhinapõhine, eluvõõras” – kõik need tühisildid on püüd tegutsemist tappa. Vältida ja edasi lükata hädavajalikke otsuseid ja samme.
Miks Eestil ei ole ligi 2 aastat pärast Eesmärk 55 avaldamist Euroopa Komisjoni pool veel plaani, kuidas sealseid eesmärke ellu viia? Miks tulevad 3 aastat peale Euroopa rohelepet asjad kõigile üllatusena? Miks pole ühiskonnas valmisolekut ja miks pole me selgeks vaielnud, kuidas me lõpetame saastamise. Või vähemalt sellega pihta hakkame.
Äkki on üks põhjus selles, et neid vastuseid ei küsita poliitikutelt ja ametnikelt AK stuudios õigel ajal? Ja kui küsitakse, siis vaid liiga hilja ja tagantjärele. Ning ainult toonis, nagu kavatseks need poliitikud või ametnikud inimesi surnuks kägistada või midagi ilmvõimatut ühiskonnale peale suruda. Tooni annab viljatu tagantjärele nõiajaht – kes on olnud nõus, kes on teinud otsuseid, kes vastutab. On isegi arusaadav, miks poliitikud neid teemasid argpükslikult väldivad ja pead liiva alla peidavad.
ERR portaal pani üleeilse olulisima uudise IPCC sünteesraportist üles õhtul kell 21. Tund hiljem oli see liigutatud alla, silmist ära. AKs polnud sõnagi. Kui keegi ütleb midagi naeruvääristavat või kriitilist rohepoliitika kohta, on see reeglina esiplaanil tundideks.
Kliimakriisi ohjeldamise sisuline vajadus on Eestis kehvalt kajastatud ja see peegeldab peamiselt toimetajate hoiakuid ja vähest huvi.
Küsimus “Millal õpib Eesti euroliidus ütlema ei?” on tore, aga kliimapoliitika puhul üldiselt kohatu. Sellega käib kaasas küsimus, miks ei seista Eesti huvide eest. Ent kuidas on meie huvides elamiskõlbmatud Vahemeremaad? Või uputatud Bangladesh, mille 170 miljonit elanikku uut asupaika peavad otsima? Või joogiveeta India, kuna liustikud sulavad rekordkiirusel?
Kui me kliimateemal ainult vastu perutaks ega aitaks maksimaalselt otsida lahendusi, oleks meil vähe kaalu meie jaoks päriselt olulistel teemadel. Näiteks julgeolekus. Eestit kuulatakse seal ainult seetõttu, et teatakse – me oleme konstruktiivsed ja sisulised.
Lõppude lõpuks on ju palju teemasid, kus Eesti huvides on päriselt Euroopa Liidus jõuline olla ja ka vastuseisu näidata ning senist kurssi muuta ehk ei öelda. Paar näidet:
-liiga kulukad põllumajandustoetused
-riigiabi reeglite ignoreerimine, mis kahjustab siseturgu
-eelarvereeglite pidev eiramine ja erandite lubamine
-Ungari korruptiivse ja Kremlist pärit jauramise jõuetu talumine
-fossiilkütuste taristu jätkuv finantseerimine
-jne
Selleks on vaja häält hoida.
Image by Alexandra_Koch from Pixabay
