Sel pühapäeval raputasid Euroopat kahed pöördelise tulemusega lõppenud valimised – presidendivalimised Poolas ja regionaalsed valimised Hispaanias. Mõlemas riigis olid edukad opositsioonilised, või lausa nn anti-establishment jõud, Poolas poliitilise spektri paremalt ja Hispaanias vasakult tiivalt.
Kirjutasime pärast Hispaania Andaluusia regioonis toimunud valimisi pikemalt Syrizaga sarnase Podemose esiletõusust (link http://www.poliitika.guru/podemos-on-syriza-aga-hispaania-pole-kreeka/) ja leidsime, et Podemose edulugu on laias plaanis Syrizaga sarnane, aga Hispaania pole siiski Kreeka ja valitsuserakonnaks Podemos ei jõua. Ennustasime ka, et Hispaaniat ootavad ebatraditsioonilised koalitsioonivalitsused. Uute poliitiliste jõudude edu regionaalsetel ja kohalikel valimistel lõigi traditsioonilise kaheparteisüsteemi otsustavalt pragunema. Hääletuskastide juures käidi 13 autonoomses regioonis 17-st ning enam kui 8000 omavalitsuses. Podemosel läks isegi paremini, kui me oskasime arvata ja vähemalt kohalikul tasandil, kahes suuremas linnas, on neil suur šanss esmaskordselt võimu teostama hakata.
Esmapilgul ei tundu muutus olevat nii dramaatiline. Valitsev Konservatiivne Rahvapartei (PP) kogus üle riigi suurima häätesaagi, ehk kokku 27% häältest ning PP traditsiooniline rivaal Sotsialistlik Töölispartei (PSOE) sai 25%-iga kindla teise koha. Võrreldes 2011. a. analoogsete valimistega kaotas PP aga 10% toetust. Ja mis veelgi valusam, kui neli aastat tagasi saavutas Mariano Rajoy juhitud PP absoluutse enamuse 8 regionaalses parlamendis, siis nüüd võitis PP valimised küll 9 regioonis, aga ei võtnud üheski absoluutset enamust.
Sotsiaaldemokraatliku PSOE kukkumine polnud kaugeltki nii suur, aga neil polnud ka nii kõrgelt kukkuda. PSOE kaotas nelja aasta taguste valimistega võrreldes vaid 2,7% toetust, kuid nende populaarsus oli eelmiste valimiste ajaks jõudnud juba sügavale mutta. Just PSOE valitsuse ajal seilas Hispaania sügavasse majanduskriisi. Üle kolmekümne aasta Hispaania poliitikat kodamööda domineerinud PP ja PSOE summeeritud toetus langes 65%-lt 52%-le.
Vanade suurparteide ebapopulaarsuse taga on majanduskriis, valusalt kõrge tööpuudus ning mõlemat suurparteid räsivad korruptsiooniskandaalid. Rahulolematuse fooni on osanud kõige paremini ära kasutada kaks uut üleriigilist poliitilist jõudu – vasakpopulistlik Podemos ning tsentristlik Ciudadanos. Podemos suutis end murda kõikidesse valitud regionaalsetesse parlamentidesse ning Ciudadanos enamikesse, mis röövis PP-lt ja PSOE-lt võimaluse moodustada üksinda regionaalseid valitsusi. Üleriigiliselt saavutas Ciudadanos kolmanda tulemuse 6,5%-ga, mis jäi küll alla küsitlustes pakutule, kuid Ciudadanose võime kõikjal oma nimekirjadega osaleda on täna veel oluliselt väiksem kui vanadel parteidel. Podemose üleriigiline toetusnumber on veelgi väheminformatiivsem, sest paljudes omavalitsustes ei osalenud Podemos enda nime all, vaid lõi edukaid valimisliite.
Kohalike valimiste tulemustest tõusevad kõige enam esile suurimad linnad Madrid ja Barcelona. Mõlemas tegid võidukäiku nimekirjad, milles on oluline roll vasakradikaalsel Podemosel. Barcelonas võttis võidu nimekiri Barcelona en Comú, millega olid liitunud Podemose kandidaadid. Üllatuslikult alistati suuremat Kataloonia iseseisvust pooldavate katalaani rahvuslike parteide valimisliit. Madridis saavutas teise tulemuse Podemose toel loodud valimisliit Ahora Madrid. Pealinnas võitnud PP sai vaid ühe linnavoliniku rohkem, kui Ahora Madrid ning kui vasakpopulistid panevad seljad kokku PSOE volinikega, siis võivad nad saada enda kätte linnapea koha.
Tõenäoliselt novembris toimuvate parlamendivalimiste eel on juba selge, et aastakümneid vankumatult püsinud kaheparteisüsteem on katki. PP ja PSOE roteeruv ainuvõim on murtud. Samas, Podemose ja Ciudadanose esiletõus on küll olnud jõuline ja kiire, kuid vanu parteisid areenilt pühkida nad ei suuda ning ees ootab harjumatu koalitsioonivalitsuste aeg. Ajaleht EL Pais koostas lõppenud regionaalsete ja kohalike valimiste hääletustulemuste alusel projektsiooni parlamendivalimisteks, mis annaks 350st kohast 120 PP-le, PSOE-le 108, Podemosele 37 ja Ciudadanosele 18 ja teistele parteidele 15 kohta.
Selline aritmeetika annaks PSOE ja Podemose koalitsioonile PP ja Ciudadanose võimaliku liidu ees enamuse, kuid mitte selget absoluutset enamust. Kuid arvestada tuleb, et üleriigilistel parlamendivalimistel teevad Podemos ja Ciudadanos suure tõenäosusega tugevama tulemuse kui regionaalsetel ja kohalikel valimistel. Riigi tasandil on peaminister Rajoy palju ebapopulaarsem, kui paljud PP kohalikud liidrid oma piirkondades ning sama loogika kehtib PSOE kohta.
Igal juhul saab koalitsioonide moodustamine olema keeruline nii suvel regioonides kui ka sügisel riigi tasandil. Podemose automaatne laulatamine PSOE-ga ning Ciudadanose paaripanek PP-ga ei ole sugugi nii selge, kui võiks eeldada. Mõlemad uued parteid on rajanud oma atraktiivsuse just vastandumisele vanadele korrumpeerunud poliitilistele jõududele ning koostöö vanade määritud parteidega sisaldab nende jaoks riske. Teiselt poolt on vasakpopulistliku Podemose retoorika olnud seni piisavalt radikaalne, nii et ka PSOE-l ei ole kerge nendega liitu astuda. Tsentristlik Ciudadanos on ideoloogiliselt sobiv partner nii PP-le ning potentsiaalselt ka PSOE jaoks. Jääme oma eelneva ennustuse juurde, et valitsuserakonda vähemalt Podemosest ei saa ja ees ootab arvatavasti ebastabiilne koalitsioonivalitsuste periood. Hoiatavaks näiteks on Andaluusia, kus märtsis toimunud regionaalsetel valimistel saavutas võidu PSOE, kuid absoluutsest enamusest jäädi kaugele ning parlamendis on esindatud nii PP, Podemos, kui Ciudadanos. Tänaseks on PSOE kaotanud juba kolm valitsuse moodustamise hääletust ning Andaluusias uut valitsust veel ametis pole.
