Eelmisel nädalal allkirjastati ajalooline Iraani tuumalepe, mille mõju ja sisu hindab Helga Kalm.
Helga Kalm on nooremteadur Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuses, kus ta keskendub Lähis-Idale ja Aafrikale. Tartu ülikooli bakalaureuseõppe ajal täiendas ta end Hiinas, Prantsusmaal ja Tšehhis. Helgal on magistrikraad rahvusvahelistes suhetes ja rahvusvahelises majanduses Johns Hopkinsi ülikoolist.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Iraani tuumalepe – parem kui alternatiivid
14. juulil Iraani ja P5+1 riikide (ÜRO Julgeolekunõukogu viis alalist liiget ja Saksamaa) sõlmitud laiahaardeline leping tähistab olulise ajaloolise etapi lõppu. Lepe tõstab Iraani välja paariariigi staatusest, lõpetab ÜRO kehtestatud sanktsioonid ja kehtestab ranged kontrollid tuumarajatistele. Pooldajad kiidavad diplomaatia võidukäiku, vastased muretsevad, et Ameerika andis alla liiga kergekäeliselt ja et leppe tulemusel muutub olukord Lähis-Idas veelgi ebastabiilsemaks. Mõistmaks leppe tegelikku mõju rahvusvahelisele julgeolekule, tasub keskenduda leppele endale ja jätta kõrvale muud Iraaniga seonduvad ohud.
Kokkulepe on kauaoodatud kulminatsioon kriisile, mis on kestnud ligi kolmteist aastat. 2002. aastal paljastati Iraani varjatud tuumarajatised, millest alates on Euroopa Liit pingutanud, et leida kriisile diplomaatiline lahendus. Kaks aastat kestnud läbirääkimised Iraani tuumaenergia programmi üle hoogustusid pärast seda, kui Hassan Rouhani 2013. aastal Iraani presidendina Mahmoud Ahmadinejadi välja vahetas. Läbirääkimiste tähtaega pikendati korduvalt ja osapoolte lootusrikkad kommentaarid selle kohta, kui lähedal ollakse leppe sõlmimisele, muutusid kevadel juba naeruväärseks. Viimastel nädalatel olla läbi läbirääkimisruumi uste kostunud palju karjumist, häält olevat tõstnud nii Ameerika välisminister John Kerry kui ka Euroopa Liidu Kõrge esindaja Frederica Mogherini. Jõupingutused kulmineerusid eelmisel nädalal lõpuks siiski leppe allkirjastamisega.
Ometigi ei ole mitte kõik tuumalepinguga seotud takistused veel ületatud. Obama peab järgneva 60 päeva jooksul veenma Kongressi, et lepe on hea. Suurem osa vabariiklasi, aga ka paljud demokraadid, on tuumaleppe vastu. Vastaste peamine argument on, et Ameerika tegi liiga palju järeleandmisi ja et leppe tulemusel kasvab Iraani poolt toetatud terrorismioht Lähis-Idas. Obama on lubanud panna veto mistahes vabariiklaste tegevusele, mis on suunatud lepingu vastu. Veto tagasilükkamiseks on lepingu vastastel vaja koguda 2/3 häälteenamus Kongressis, mis praeguse seisuga tundub ebatõenäoline.
Tuumaleppe teema jääb tõenäoliselt kõlama Ameerika presidendivalimistel, kus demokraatidest kandidaadid peavad veenma kohalikku juudikogukonda, et praegune lepe on parem kui ükskõik milline võimalik alternatiiv, sh. mitte mingi lepe (no deal). Praegune demokraatide esinumber Hillary Clinton on lepingut selgelt toetanud ja tal on võimatu oma toetust tagasi võtta, sest läbirääkimiste eeltöö algas, kui ta oli veel välisminister. Mitmed vabariiklaste kandidaadid on juba lubanud, et tühistavad leppe kohe, kui nad presidendiks valitakse. Leppeküsimus võib hakata mõjutama valijaid mitmes olulises osariigis, kui vabariiklased otsustavad selle muuta üheks debati küsimuseks.
Iraanis on leppe peamiseks vastaseks revolutsiooniline kaardivägi, kes on püüdnud võita ka ajatolla Ali Khameneid enda poolele. Revolutsiooniline kaardivägi on lepingu vastu, sest see lubab Rahvusvahelise aatomienergia agentuuri (IAEA) inspektorid kaardiväe territooriumitele. Sanktsioonide lõppemine ei ole paljude kaardiväelaste jaoks piisav argument lepingu toetamiseks, sest nad on suutnud sanktsioonide režiimi edukalt ära kasutada isikliku rikastumise eesmärgil.
Lepingul on ka palju rahvusvahelisi vastaseid, eesotsas Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahuga, kes nimetas lepet ajalooliseks veaks. Iraani liidrid on korduvalt öelnud, et Iisraeli riik tuleks ära kaotada ja Iisrael on mures, sest sanktsioonide lõppedes kasvab Iraani riigieelarve arvatavasti 100 miljardi dollari võrra, millest läheks märkimisväärsed summad terrorismi sponsoreerimisele. Iraan toetab juba praegu Hezbollah’t Liibanonis, Assadi valitsusvägesid Süürias, Hamasi Palestiinas ja väidetavalt ka houthisid Jeemenis. Bahrain muretseb, et Iraan võib destabiliseerida nende siseriiklikku olukorda. Saudi Araabia, kes võitleb Iraaniga mõjuvõimu pärast piirkonnas, on mures, et Ameerika lubab lepingu allkirjastamisel passiivselt Iraanil jätkata oma destabiliseerivat tegevust piirkonnas, mille jaoks vabanevad sanktsioonide lõppedes täiendavad ressurssid.
Tagamaks oma partnerite, sh. Iisraeli, Laheriikide ja Saudi Araabia julgeolekut on oluline, et Ameerika jätkaks koostööd nende riikidega. Seni on Ameerika pingutanud kõvasti, et hoida ISILi vastase koalitsiooni tegevused lahus Iraani kaardiväe ja vabatahtlike salkade omadest. Rahustamaks oma partnereid peab Ameerika võimalikult kiiresti eksportima neile kõrgtehnoloogilisi relvi, mis aitaks neil hoida oma tehnoloogilist üleolekut võrreldes Iraaniga. Obama suhted Netanyahuga olid halvad juba enne lepingu allkirjastamist, nii et suurt paranemist kahe riigi suhetes ei ole lähiajal oodata. Tõstmaks oma vastupanuvõimet Iraanist lähtuva ohu suhtes peaksid Laheriigid ja Saudi Araabia panustama rohkem regionaalsete konfliktide – Süüria, Jeemen, Liibüa – lahendamisse, millega Camp Davidis maikuus ka nõustuti. Teisalt on praegu hea võimalus tegeleda siseriiklike vastuoludega ja ehitada üles pluralistlikud hästi toimavad riigid, mis ei ole avatud Iraani provokatsioonidele. Rahvusvaheline kogukond, eesotsas Ameerikaga, peab neid juhtima õiges suunas.
Netanyahu usub, et lepe on liiga leebe ja sillutab pikemas perspektiivis teed Iraani tuumaprogrammile. Iisrael on mures, et kui Iraan saab tuumarelva, siis tahavad seda kindlasti ka Egiptus, Saudi Araabia ja Türgi ning järgnev tuumavõidurelvastumine, on kogu maailma seisukohast ohtlik. Ometigi on Obamal on õigus, et tuumalepet tuleks vaadata lahus Iraani terrorismi sponsoreerivast tegevusest. Praegune lepe puudutab ainult Iraani tuumaprogrammi ega tunnusta kuidagi Iraani autoritaarset režiimi. Lepe võimaldab rahvusvahelisel kogukonnal teada, mis Iraanis toimub ja kontrollida sealseid arenguid. Tuumarelva valmistamise alased teadmised arenevad Iraanis edasi nii ehk naa, nii et parem on kontrollida neid teadmisi, kui avastada järsku, et Iraanil on tuumarelv. Selles kontekstis on lepe kindlasti kõigist alternatiividest parem.
Leppele on põhimõtteliselt ainult kaks alternatiivi: ootamine lootuses, et tulevikus avaneb võimalus sõlmida parem lepe, või sõjaline sekkumine. Ootamine ei oleks praeguses situatsioonis olnud kuigi perspektiivikas. Venemaa, Hiina ja Euroopa Liit on kõik läbirääkimistest tüdinud ja kui praegu ei oleks lepingut sõlmitud, siis on väga raske ennustada, millal avaneks uus võimalus. Tõepoolest, Iraan kannatab sanktsioonide all ja nende kannatused oleks tõenäoliselt kasvanud, aga see ei takistaks neil liikumast lähemale tuumarelvale. Sõjaline sekkumine oleks olnud Ameerika ja Euroopa avalikkuse silmis äärmiselt ebapopulaarne otsus. Eesti seisukohast oleks ebasoodne, kui Ameerika alustaks Lähis-Idas uut sõda ja keskendaks mitmeks kuuks kogu oma tegevusse sinna, jättes meid tähelepanuta. Isegi, kui pommitamine oleks edukas ja Ameerika suudaks tuumarajatised hävitada, siis oskusteave säiliks Iraanis edasi.
Sanktsioonide lõppedes muutub Iraan võimsamaks, aga ka avatumaks muule maailmale. Ajatolla Ali Khamenei on otsustanud, et inimeste heaolu ja majanduslikud võimalused on väärt rohkem kui nende tuumaprogramm ja vastasseis Ameerika Ühendriikidega. Mida rohkem sidemeid välismaailmaga Iraanil tekib, seda tõenäolisemalt kasvab Iraanis mõõduka keskklassi osakaal, kes ei ole huvitatud terrorismist ega tuumarelvadest. On lootus, et kui Iraan ja iraanlased võidavad sanktsioonide lõpetamisest ja on majanduslike suhete läbi tihedamalt seotud muu maailmaga, siis kahaneb nende motivatsioon lepet rikkuda või pärast leppe tähtaegade lõppu taasalustada sõjalise eesmärgiga tuumaprogrammiga.
Lepe ei ole kindlasti täiuslik, kuid antud kontekstis puuduvad paremad alternatiivid. Iraan on suur ja võimas riik, kes on vaatamata sanktsioonidele võimeline välja arendama tuumalõhkekehad, kui ta seda soovib. Praegune lepe on läbipaistev ja hoiab vähemalt järgmised viisteist aastat Lähis-Ida tuumarelvavabana. Eesti seisukohast on positiivne, et meie liitlased ei ole hõivatud järjekordse konfliktiga Lähis-Idas ja laiemas plaanis ka see, et diplomaatia on taaskord arvestatav tööriist rahvusvahelistes suhetes.
