Valimiste suurim kaotaja IRL (-39000 häält,-6,8%) tegeleb hingeotsingutega ja õigesti teeb.
Kaotus on täpsemal vaatamisel valusamgi, kui protsent näitab. IRL-i fraktsiooni ei lisandunud noori, enamus saadikuid on kitsa Res Publica ringi esindajad, ainsaks naiseks jäi ülinapilt sisse saanud Maire Aunaste. Välja jäid nt Kaia Iva, Liisa Pakosta, Annely Akkermann. See mõjutab kindlasti tulevase fraktsiooni oluliste teemade valikuid ja seega toetust valijate hulgas.
Edukalt jätkamiseks on vaja tõsiselt mõelda, kuidas langetatakse strateegilisi otsuseid kampaania ülesehitamisel, sest nendel valimistel tehti neid järjest valesti. Oleks poliitikas platsikohtunikud, oleks me vilet kuulnud vähemalt 5 korral.
Esimene viga oleks tulnud ära võtta kohe pärast valitsusest välja jäämist eelmisel kevadel. Kritiseerimine, sulgumine, kibestumine – need on mõned märksõnad, millega seda kirjeldada. Asuti kritiseerima asju, mida varem oldi valitsuses eest veetud ehk siis olid iseenda tegevuse suurim oponent. Loobuti oma positiivsest programmist. Tagajärg – käest lasti võimalus olla ise nende valimiste uus ja värske jõud, mida 2013. aasta kohalike valimiste edu võimaldas (lähemalt kirjutasime siin).
Kooseluseadusega kaotati tulevikuerakonna mainet veelgi. Seda kinnistas avatud ja värsket suunda kehastanud Eerik-Niiles Krossi ja Yoko Alenderi lahkumine Reformierakonda.
IRL-i uued näod tulid lõviosas ajakirjandusest, keda kasutati nende taustast lähtuvalt vaid valitsuse ja eriti Reformierakonna kritiseerimiseks ja ironiseerimiseks. Ei ole kahtlust, et IRL-i valija peas hakkas lisaks muudele mõtetele tiksuma kahtlus, kellega IRL üldse valitseda võiks.
Teine vile – maksufookus
Valimistel pandi kõik panused madalapalgaliste maksureformi kaardile. See oli püüd haarata uut turgu, kinnistamata sealjuures oma püsivalijat. Need ilmselgelt lahkusid, osa Vabaerakonda valima, radikaalsem osa EKRE-t toetama. Ka iseenesest on maksud põhiloosungina riskantsed – selles valdkonnas on kõigil oma pakkumised, kõik nad on keerulised ja tehnilised ning neist saab lõpuks valija peas üks suur segadus.
Tuleb au anda – IRL teeb oma kampaaniat väga professionaalselt. Lühikesed klipid, üks sõnum, tohutu korduste arv. Selle, mida nad öelda tahtsid, viisid nad valijale veebruari keskpaigaks väga tõhusalt kohale.
Paraku ei olnud see aga teema, mille pinnalt valijad otsuse tegid. IRL-il õnnestus maksuteema viia valimiste peateemaks, aga kunagi ei olnud see nende valimiste kõige tähtsam küsimus.
Kolmas viga – peaministrikandidaat
Teiste erakondade peaministrikandidaadid teada, otsustas IRL teha vangerduse. Kuna oli karta, et Urmas Reinsalu jääb Taavi Rõivasele ja Sven Mikserile alla, toodi peaministrikandidaadiks kogenum ja tuntum Juhan Parts.
Kogu kampaania ehitati Partsi ümber. Tema oli peakangelane kõigis klippides, tema kõneles alati IRL-i nimel. Paraku aga toonud see kaasa tema toetuse kasvu.
See võimaldas Reformierakonnal kampaania lõpuosas jõuliselt välja tulla Taavi Rõivase kui parima ja kõrgema toetusega peaministrikandidaadiga. Juhan Parts ei olnud muutust otsivate valijate jaoks värske valik. Kuidas muidu seletada seda, et suurimas ringkonnas kandideerides sai ta suure erakonna esinumbrina vähem hääli näiteks Kristen Michalist. Üle Eesti said EKRE kolm suurimat häältevõtjat Partsist rohkem hääli.
Neljas viga – uute kandidaatide kasutamine
Kui Reformierakond tõi uusi kandidaate selleks, et tugevdada oma nimekirja valimiste võtmeteemades (julgeolek ja majandus), täita lünki nõrgemates ringkondades (nt Pärnumaa) ja oluliselt värskendada oma nägu, siis tuntud IRL-iga liitunud olid palju kitsama (valdavalt ajakirjandusliku) taustaga.
Uusi kandidaate kasutati rollis, kuhu nad oma tausta ja kuvandi poolest ei sobinud. Maire Aunaste maksupoliitika eestkõnelejana? Või Viktoria Ladõnskaja? See valik nõrgestab lubadust, aga kahjustab ka kandidaati ennast, kes võiks kõneleda oma sihtgrupiga teemadel, milles ta on usaldusväärne. Tankisti ei valita, isegi kui ta on tore inimene.
Viies viga – nimekirjad
Traditsiooniliselt teeb IRL tänu tuntud poliitikutele valimispäeval tugevama tulemuse, kui lubavad reitingud. Ka seekord oli ringkondi, kus nii läkski. Lääne-Virumaal (esinumber Marko Pomerants), Järva- ja Viljandimaal (Helir-Valdor Seeder) ja Harju- ja Raplamaal (Juhan Parts) tegi IRL tunduvalt tugevama tulemuse oma seekordsest keskmisest.
Aga nagu näha, olid IRL-i kirstunaelaks just ringkonnad, kus nende esinumbriteks olid uued poliitikud. Nii Ida-Virumaal, Tallinnas Kesklinnas ja Lasnamäel kui ka Kagu-Eesti ringkonnas oli IRL-i tulemus nende keskmisest kehvem. See viitab taas uute kandidaatide valele kasutamisele. Et valija uusi ei usalda, seda pole näiteks Reformierakonna uute tulijate suurepäraste tulemuste taustal põhjust arvata.
Panna Anvar Samost kandideerima Ida-Virumaale, kus teda ei tunta, on küsitav. Kindlasti oleks ta tugevam olnud kasvõi Tallinna Kesklinnas (kus Eerik-Niiles Kross kohalikel valimistel väga hea tulemuse tegi). Ja Viktoria Ladõnskaja oleks saanud ilmselt parema tulemuse Ida-Virumaal.
Ida-Virumaal sai IRL oma 2826 häälega kehvema tulemuse aastast 2011, kui esinumber oli Erki Nool (4001 häält, 10,7% ringkonnas) ja isegi vähem hääli, kui aastal 2007 (3132 häält, esinumber Sirje Jõemaa). Tähelepanu väärib ka see, et nendest 2826 häälest tõi rohkem kui neljandiku viimasel hetkel Reformierakonnast üle meelitatud Tauno Võhmar. Ilma temata oleks IRL-i tulemus olnud päris nutune.
Viis viga pole liiga palju ainult korvpallis, vaid ka valimistel. Muidugi tuleb mõista, et nii mõnigi on viga vaid tagantjärele tarkusena, aga siiski oli äpardusi, mis lausa hüüdsid tulles.
- aasta kohalike valimiste edu andis IRL-ile unikaalse võimaluse. Paraku lasid nad selle käest.
