ISIS JA SÜÜRIA LÕPUTU SÕDA

ISIS JA SÜÜRIA LÕPUTU SÕDA

Süüria konflikt on kestnud juba mitmeid aastaid ning kuni käesoleva sügiseni oli see tavalise eurooplase jaoks üks paljudest konfliktidest, mis kusagil seal eemal toimub. Tasapisi muutusid Süüria sõjateated samavõrra harjumuspäraseks, kui uudised Talibani järjekordsetest rünnakutest Afganistanis. Ühesõnaga, ei midagi erilist. Sel sügisel tuli Süüria sõda aga kõigile eurooplastele meelde. Viimaste kuude põletav rändekriis ning Venemaa sekkumine Süürias tõstsid Süüria konflikti Euroopas kõige suuremat tähelepanu leidvate teemade hulka. Verised terrorirünnakud Pariisis, Liibanonis, Egiptuses ja Türgis on tekitanud väga suures osas  eurooplastest tunde, et maailma ähvardab uus ja seninägematu kurjus nimega ISIS ehk Islamiriik, mille kõrval al-Qaeda tundub juba üsna mõõduka ettevõtmisena.

Prantsuse president Hollande kuulutas Pariisi rünnakute järel, et Prantsusmaa on “sõjas” Islamiriigiga ning ISIS tuleb mitte ohjeldada, vaid hävitada. Paraku on taolise deklaratsiooni elluviimine äärmiselt keeruline ning lühikeses perspektiivis ka väga ebatõenäoline. Kiiresti ISIS maamunalt ei kao ning kiiresti ei lõppe ka füüsiliselt eksisteeriv Islamiriik Süürias ja Iraagis. ISIS ei ole mingi eraldiseisev nähtus, mida on hõlpus hävitada. ISIS on osa väga keerulisest Süüria ja Iraagi konfliktirägastikust. Islamiriiki ei ole võimalk võita ainult Süürias, või ainult Iraagis, see tuleb purustada mõlemas riigis korraga. Süürias pole ISISt võimalik võita ilma laiema lahenduseta Süüria konfliktile. Käesolev kirjatükk hindab Süüria konflikti lahendamise võimalusi ning aitab meelde tuletada, kuidas Süüria sõda on arenenud ning millised jõud selles konfliktis osalevad. Süüria on tänaseks killustunud väga paljude relvastatud jõudude vahel.Õhust Islamiriiki ei hävita

Oleks naiivsus arvata, et relvade abil on võimalik ISISe  radikaalset ideoloogiat hävitada. Kindlasti on aga ISISe organisatsiooni võimalik sõjaliste ja majanduslike vahenditega  nõrgestada ja purustada. Kui Islamiriik lakkab füüsilise riigitaolise moodustisena eksisteerimast, siis vähendab see kindlasti ka ISISe globaalset atraktiivsust. Kui mureneb ISISe võitmatuse oreool, siis on kergem saada kontrolli alla ka ISISe frantsiisi edasist levikut ning ohjeldada Islamiriigi provintse Liibüas, Egiptuses ja mujal. Kõik see kokku võib märkimisväärselt kahandada aktiivset terroriohtu maailmas.

USA ja liitlaste ISISe vastane õhurünnakute kampaania on kestnud juba üle aasta ning tuhandete USA ja liitlaste õhurünnakute ja näpuotsatäie Venemaa õhulöökide hinnaga on suudetud tõestada põhiliselt üht – ainult õhurünnakutega ISISt põlvili ei suru. Kindlasti on õhurünnakud mõjunud ISISele  pärssivalt ning ISIS on täna Süürias ja Iraagis haavatavam, kui aasta tagasi, kuid tegu on suurepärase kohanejaga ning lääneriikide rünnakute all olemine loob märtrioreooli ja muudab lihtsamaks uute võitlejate värbamise. Sõjaliselt on ISISt võimalik võita ainult maavägedega ja territooriumi hõlvamisega.

Boots on the ground! Kelle omad?

Arusaamine, et ainult õhurünnakutest ei piisa, on üsna laialt levinud juba pikemat aega. Kuid Pariisi rünnakute järel on hakanud palju valjemini kõlama hääled, mis nõuavad  lääneriikide maavägede Süüriasse viimist. USA valimiskampaanias on Süüria ja ISIS muutunud järsult olulisemaks teemaks ning jõulisema joone esindajad on mõistetavalt vabariiklased. Euroopas on end kõige radikaalsemalt väljendanud president Hollande, kuid reaalselt pole ükski lääneriik selgesõnaliselt toetanud plaani Süüriasse maavägedega sekkuda. USA on Obama suu läbi ka pärast Pariisi sündmusi otsesõnu kinnitanud, et boots on the ground valik ei ole endiselt laual.

USA ja teiste lääneriikide soovimatus Lähis-Idas uut invasiooni korraldada on väga mõistetav. USA Iraagi sissetung on niivõrd valus ja ebaedukas kogemus, et sarnast riski ei soovi keegi võtta. Ühendriikides ja Euroopas leiab üha laiemat kandepinda seisukoht, et just nimelt USA Iraagi avantüür oligi peamine vahetu põhjus, mis tänase ISISe sünnitas. Teiselt poolt tõstab üha enam pead ka arusaam, et Obama kiirustatud lahkumine Iraagist ning liiga ettevaatlik tegevus Süürias on aidanud ISISel karistamatult kasvada ning tõusta väikesest rühmitusest maailma suurimaks terroriohuks.

Lääneriikide maavägede operatsioon ISISe vastu on seega väga vähetõenäoline perspektiiv. Ilma USA selge juhtimiseta ei toimu kindlasti midagi. Prantsusmaa üksi Süüriat okupeerima ei hakka.  Isegi kui Prantsusmaa seda tahaks, ei jätkuks neil ISISe alade hõivamiseks ja hoidmiseks sõjalist musklit. USA invasiooni saaks teoreetiliselt esile kutsuda ISISe rünnakud Ühendriikide territooriumil ning teiseks eelduseks on Obamast oluliselt jõulisema välispoliitilise joonega presidendi võimule tulek. Kuid oluline täiendav faktor, mis USA sekkumist pidurdab, on oht sattuda Süürias otsesse konfrontatsiooni Iraani ja Venemaaga.

Seega jäävad ISISe vastases võitluses lauale endiselt kaks tegevussuunda, mida on püütud ellu viia juba pikemat aega – kohalike boots on the ground liitlaste kasutamine ning diplomaatilised jõupingutused Süüria konflikti lõpetamiseks.

Kohalikud saapad Süürias ja Iraagis

Kelle saapad need aga oleksid? Kes peaks kellega kokku leppima? Need küsimused on kohutavalt palju keerulisemad, kui tundub. Süüria kodusõjas on osalisi mitukümmend ja nende omavaheline suhete rägastik nii mitmekihiline, et poole valimine on sisuliselt võimatu. Soovitame vaadata osalevate liikumiste ja rühmituste ja seotud riikide nimekirja näiteks sellest Wikipedia artiklist.

Kuidas nende omavahelised suhted, mis mõistagi kogu aeg muutuvad, mingil hetkel korraldatud on, on samuti raskesti jälgitav. Selle graafilisest selgitamisest on saanud juba peaaegu meelelahutus (vt joonist).

Meie artikli lõpus on põhjalikum ülevaade peamistest konflikti osapooltest ja nende käekäigust selles juba 4 aastat kestnud konfliktis. Fakt on aga see, et kui Euroopa nõuab täna ISISe hävitamist, siis Süüria konflikt ei keerle tegelikult ISISe ümber. Selle konflikti keskmes on täna ikkagi president Bashar Al-Assad. Peamised osalejad on väga ülevaatlikult ära toodud ka järgmisel joonisel:Ehkki Obama on oma Iraagi ja Süüria poliitikaga langenud tugeva kriitika alla, siis reaalselt on USA oma rolli mõlemas riigis järk-järgult suurendanud. Washingtoni põhifookus on olnud õhurünnakute katte all kohalike liitlaste loomine ja tugevdamine, kes suudaksid ISISelt territooriumi tagasi vallutada ning kellel oleks toetus kohalike elanike hulgas. Iraagis toetab USA valitsusvägede võitlusvõime taastamist, kurdi võitlejaid riigi põhjaosas ning üritab taasluua sunniitide gruppe, mis toetaksid valitsusvägesid. USA ülesanne Iraagis on keeruline. Seda ei muuda lihtsamaks ka konkurents Iraaniga, mis ehitab valitsusvägede kõrvale šiiitlikke paralleelstruktuure ning töötab vastu sunniitide suuremale kaasamisele ISISe vastasesse võitlusse.  Kuid vähemasti on USAl Iraagis olemas arvestatavad kohapealsed liitlased, kellele toetuda.

Süürias on olukord tunduvalt keerulisem. Ainuke efektiivne kohalik ISISe vastane partner on seni olnud kurdide relvajõud. USA õhurünnakute abiga on kurdid suutnud tõrjuda ISISe pea kõigilt  enda aladelt välja, kuid ISISe võitmiseks kurdidest ei piisa. Sunni araablastega asustatud aladele ISISega võitlema kurdid ülemäära enutsiastlikult ei tiku ning kohalikud araablased neid sinna ka ei oota. Otsustavaks võitluseks ISISega on vaja mõõdukaid kohalike sunni araablaste relvaüksusi, mida USA ja liitlased saaksid toetada. Paraku on Süüria mässulised endiselt väga fragmenteeritud ning lääneriikide maitse jaoks on paljud neist ka liiga islamistlikud ja radikaalsed. Seetõttu on lääneriikide toetus Süüria mõõduka ilmavaatega mässulistele olnud seni piiratud ja ebapiisav, et ISISt tugevalt kahjustada. Türgi ja Pärsia lahe araabia riigid on olnud mässuliste toetamisel aktiivsemad, kuid nende toetus on läinud rohkem islamistlikele grupeeringutele. Ebapiisava välistoetuse ning fragmenteerituse kõrval on Süüria mässuliste peamine probleem ISISega võitlemiseks siiski miski muu – täpsemalt president Bashar al-Assad. Mässuliste esimene surmavaenlane pole mitte ISIS, vaid endiselt Assadi režiim.    

ISISe ja Assadi tulevik on kokku laulatatud

Seni kuni Süüria mässuliste peamine võitlus ellujäämise nimel käib Assadiga, pole lootust, et mässulised koonduks piisavalt võitluseks ISISe vastu. Hetkel valitseb Süürias Assadi toetavate jõudude ning mässuliste vahel jõudude tasakaal ning lähiperspektiivis otsustavat ühe või teise osapoole kokkuvarisemist ei paista. Ehkki Venemaa ja Iraan on viimase paari kuu jooksul tõtanud Assadile senisest veelgi jõulisemalt appi, pole Venemaa õhurünnakud läbimurret toonud. Venemaa on eeskätt rünnanud mõõdukamaid mässulisi, lootes mõõdukamat opositsiooni nii palju nõrgestada, et ka lääneriikidele jääks vaid valik Assadi ja ISISe vahel. See kalkulatsioon ei ole seni täitunud. Assadi-vastased lääneriigid ning Türgi ja araabia riigid on toetanud mässulisi parasjagu nii palju, et valitsusvägede uued pealetungid seisma panna. Samas pole soovitud mässulisi piisavalt otsustavalt toetada, et Assad mängust kõrvaldada. Seetõttu pole lühemas plaanis põhjust lahinguväljal järske murranguid Assadi või mässuliste kasuks eeldada. Järele jääb võimalus otsida punnseisus konfliktile lahendust diplomaatilisel teel.

Diplomaatia on õige tee, aga väliste jõudude kokkuleppest üksi ei piisa

Iraani tuumakokkuleppe ning Venemaa jõulise sekkumise järel Süürias on diplomaatilised jõupingutused Süüria sõja lõpetamiseks järsult intensiivistunud. Pariisi rünnakute järel on perspektiivid kokkulepe  saavutamiseks konfliktis osalevate välisjõudude vahel paranenud. Assadi peamine toetaja Iraan on pidanud režiimi püsti hoidmiseks kulutama väga suuri rahasummasid ning üha rohkem maksab Iraan Assadi eest ka oma sõdurite ja kõrgete ohvitseride vere hinnaga. Iraanil on motiiv Süüriaga seotud finantsilisi ja poliitilisi kulusid piirata.

Vaata ülevaadet Iraani inimkaotustest Süürias oktoobri seisuga.

Nüüdseks on ka selge, et Venemaa Süüria avantüür ei tõota kiiret sõjalist edu ning pikajaalise Süüria operatsiooni käigushoidmine on ka Venemaale finantsiliselt ja sisepoliitiliselt probleemne. USA ja lääneriikide jaoks muutsid Pariisi rünnakud veelgi aktuaalsemaks vajaduse keskenduda võitlusele  ISISega. Rändekriis motiveerib otsima lahendust kogu Süüria konfliktile. Ka Türgi ja Saudi-Araabia sooviks Süüria sõja lõppu, kuid eeldusel, et Iraan sellest liiga palju ei võida.

Õhus on enneolematult palju kokkuleppepotentsiaali, kuid on üks peamine takistus – Assadi tulevik. Iraani jaoks on Assadi ametisse jäämine väga oluline, ehkki kui režiim säilib, siis võib olla Assadist loobumine võimalik. Venemaa on ilmselt Assadi osas paindlikum, kui Moskva positsioon Süürias ka pärast Assadi säiliks. Saudi-Araabia ja Türgi on investeerinud väga palju poliitilist kapitali Assadi kõrvaldamise nõudmisse. Neil on väga raske sellest positsioonist loobuda, kuid teatud üleminekuperioodiga ollakse ilmselt nõus. USA ja Euroopa juhtriigid on samuti häälekalt nõudnud Assadi lahkumist, kuid kuna ISIS on tõusnud teemaks number üks, siis on lääneriikide jaoks kompromiss Assadi osas muutunud tõenäolisemaks. Assadi osas ollakse üleminekuperioodiga  juba ette nõus.

Väliste riikide kokkuleppest on aga päriselt kasu ainult siis, kui see kaasab ja rahuldab ka konflikti sisemisi osapooli. Ehk siis piisavalt suurt hulka mässulisi ning hetkel Assadi toetavaid mõõdukamaid jõude alaviitide ning armee seas. Ainult väliste osapoolte kokkuleppest konflikti sisemise dünaamika peatamiseks ei piisa, Süüria sõjatuld ei saa lihtsalt väljastpoolt ühe sahmakaga kustutada.  Kui konflikti algsed osapooled pole välisriikide kokkuleppega rahul, siis võib konflikt küll teiseneda, kuid sõda jätkub.

ISISt on võimalik võita ainult Assadi eemaldades

ISISe üle Süürias võidu saavutamine eeldab mõõdukamate mässuliste ja Assadi toetavate jõudude vahelise sõjategevuse püsivat lõppu. Seejärel oleks teoreetiliselt võimalik Süüria sisene mõõdukate valitsusmeelsete ja mässuliste ühisrinne ISISe ja al-Qaedaga seotud al-Nusra Rinde vastu. Püsiva relvarahu saavutamine mõõdukate mässuliste ja valitsust toetavate jõudude vahel on aga võimalik ainult koos Assadi lahkumisega pildilt. Väga raske on kujutleda võimalust, et kriitiline hulk mässulisi lepivad Assadi jäämisega võimule, või pika üleminekuperioodiga, mille käigus Assad võib edasi pukki jääda. Selleks on Assad liiga palju verd valanud ning teinud süstemaatilisi jõupingutusi, et Süüria sunniidi enamust ennast põhjalikult vihkama panna. Kogu konflikt sai ikkagi alguse protestidest Assadi režiimi vastu.

Assadi lahkumine ei pruugi tähendada kogu tema režiimi lahkumist ja riigistruktuuride täielikku kokkuvarisemist. Süüria järelejäänud riigistruktuuride täielikku kollapsit ei soovi ükski konflikti väline osapool.  On tõenäoline, et mõõdukamad sunni mässulised on piisava välise surve korral valmis rääkima läbi valitsusega, millest on kõrvaldatud Assadi lähim klikk ning kui on loodud realistlik perspektiiv, et Süüriast lahkuvad ka Hezbollah väed, Iraani saadetud üksused ning Venemaa lõpetab mõõdukate mässuliste pommitamise. Kokkulepe eeldab ka piisava hulga alaviitide valmisolekut teha koostööd mõõdukamate sunni mässulistega. Hetkel on muidugi kriitilise massi alaviitide ja sunni mässuliste kostööd väga raske ette kujutada. Sõda on võtnud niivõrd sektantlikud jooned, et religioosset ja etnilist  vihkamist jagub veel aastakümneteks. Kuid sõjaväsimus ning ühine vaenlane võib sünnitada ootamatuid liitlaskooslusi. Ekslik on arvata, et kõik alaviidid Assadi palavalt armastavad, sest paljude jaoks on ikkagi tegu sunnitud abieluga. Pikale veninud sõda, valitsusvägede paljud lüüasaamised, ISISe korraldatud režiimi võitlejate tapatalgud ning valitsuse üha meeleheitlikumad katsed enda kontrolli all olevatelt aladelt tsiviilelanikkonna hulgast jõuga võitlejaid mobiliseerida – kõik see on murendanud ka alaviitide toetust Assadile.

Assadi lahkumine ja otsese konfikti vaibumine valitsuse pooldajate ja mõõdukate mässuliste vahel, ei lõpetaks veel muidugi kogu sõda. ISIS tuleb endiselt purustada ning tõenäoliselt panevad radikaalsemad islamistlikud grupid eesotsas al-Nusraga selliste arengute korral ISISega leivad taas ühte kappi.

Kodusõjad kestavad kaua

Paraku pole tõenäosus eelkirjeldatud kokkulepete saavutamiseks vähemalt lähiperpektiivis eriti kõrge. Iga Süüria rahusobitaja seisab silmitsi masendava statistikaga. Süüria sõda on nüüdseks kestnud juba üle 4 aasta, kuid erinevate uurimuste järgi on sisekonfliktide tüüpiline pikkus II maailmasõja järgsel perioodil olnud selgelt enam kui 4 aastat, pigem 7-12 aastat.

Mida rohkem on konfliktis osapooli ning väliseid mõjutajaid, seda suurem on tõenäosus, et konflikt venib. Süüria sõda on seega pigem alles nooremapoolne konflikt ning erakordselt palju on nii kodusõja sisemisi osalisi kui ka konflikti erineval tasemel sekkunud väliseid jõude. Need asjaolud ei ennusta Süüria sõjale peatset lõppu. Hoiatavaid näiteid ei pea kaugelt otsima. Süüriaga võrreldava etnilise mustriga Liibanoni kodusõda vältas 15 aastat (1975-1990). Iraak ei ole suutnud sõjaseisundist väljuda alates USA invasioonist 2003. a. ning tänaseks on Iraagi konflikt lahutamatult Süüria sõjaga seotud. Afganistanis on pea katkematult sõditud üle 37 aasta jne.

Mis saab edasi?

Paraku on kõige tõenäolisem stsenaarium vähemalt aasta-paari perspektiivis senise sõja jätkumine.

LISA: PÕHJALIKUMALT SÜÜRIA KONFLIKTI PEAMISTEST OSALEJATEST JA NENDE EESMÄRKIDEST:

Assadi vastased jõud:

Vaba Süüria Armee (FSA) – FSA asutati revolutsiooni poole üle läinud Süüria armee ohvitseride poolt relvastatud konflikti varases faasis, 29. juulil 2011. Algse isikkoosseisu saigi FSA peamiselt Süüria armeest deserteerunud sõdurite näol. Tegemist on olnud algusest peale suure hulga mitteislamistlike, või vähemalt mõõdukalt islamistlike, rühmituste lõdvalt seotud koalitsiooniga. FSA on tegutsenud üle kogu Süüria. FSA toetab eksiilis tegutsevat peamist poliitilise opositsiooni organisatsioonie koondavat Süüria Revolutsiooni ja Opositsioonijõudude Rahvuslikku Koalitsiooni, kuid nende mõju FSA üksustele Süürias on minimaalne. 2012. ja 2013. a. hakkas FSA positsioon peamise mässuliste koalitsioonina murenema, sest esines palju distsipliiniprobleeme ja omavahelist rivaalitsemist. Nõrgeneva FSA kõrval hakkasid jõuliselt esile tõusma arvukad parema distsipllini ning rahastamisega islamistlikud üksused. Tänaseks on FSA positsioonid taas tugevnenud. Lõuna-Süürias on domineerivaks mässuliste jõuks FSA pinnal loodud Lõunarinne, mida toetavad otseselt USA ja Jordaania. CIA programmi kaudu on relvastusega toetatud FSA üksuseid ka teistes Süüria piirkondades. FSA üksuseid on toetanud ka Türgi ja Pärsia lahe araabia riigid.  

Al-Nusra Rinne (Jabhat al-Nusra) – Islamiradikaalne Assadi vastane relvarühmitus Süürias, mis on ühtlasi al-Qaeda ametlik haru Süürias. Al-Nusra loodi 2012. jaanuaris toona veel al-Qaeda vihmavarju alla kuulunud Iraagi Islamiriigi poolt (tänase ISISe eelkäija) ning seda al-Qaeda keskaparaadi juhtide õnnistusel. 2012. a. jooksul kasvas al-Nusra kõige tugevamaks Süüria mässuliste grupeeringuks. Al-Nusra tõhus relv on algusest peale olnud enesetapurünnakud, mida FSA ei harrasta. Aprillis 2013 püüdis Iraagi Islamiigi juht al-Baghdadi al-Nusra enda organisatsiooniga täielikult liita, kuid al-Nusra juht al-Golani ning al-Qaeda keskjuhtkond keeldusid. Toimus lõhenemine, mille tulemusel loodi ISIS, mis ühtlasi astus al-Qaeda võrgustikust välja.  Oluline osa al-Nusra liikmetest liitus aga ISISega. Lõhenemine viis ka otseste kokkupõrgeteni al-Nusra ja ISISe vahel, mis jätkuvad tänaseni. Kõige tugevam on al-Nusra Loode-Süürias Idlibi ja Aleppo provintsides. 2015. a. algul püüdis Katar väidetavalt al-Nusra juhte veenda al-Qaeda võrgustikust lahkuma, lubades rahalist toetust, kuid edutult. ISISe kõrval on USA õhurünnakud tabanud vähemal määral ka al-Nusra üksusi.

ISIS (Islamiriik Iraagis ja Süürias; viimasel ajal lihtsalt Islamiriik) –

Tänane ISIS on kasvanud välja Iraagi al-Qaeda harust, mis alustas tegevust  USA Iraagi invasiooni järel. 2006. a. kuulutati end Iraagi Islamiriigiks. Süüria kodusõja puhkemise järel saatis Iraagi Islamiriik oma esindajad Süüriasse, kes olid aktiivselt tegevad al-Nusra Rinde loomisel. 2013 toimus aga Iraagi Islamiriigi lõhenemine al-Nusraga ning väljaastumine al-Qaeda võrgustikust. Tulemuseks oli ISISe väljakuulutamine Iraagis ja Süürias. Osad al-Nusra üksused liitusid ISISega ning said enda kontrolli alla alad Ida-Süürias ning Põhja-Süürias Aleppo ja Raqqa ümbruses. 2014 a. alguses püüdsid teised mässuliste grupid ISISt läänepoolsest Süüriast välja tõrjuda, kuid edutult. ISIS haaras täielikult enda kontrolli alla Raqqa linna ning tõrjus al-Nusra ning teised mässuliste grupid täielikult välja idapoolsest Deir-ez Zouri provintsist. 2013-2014 soosis ISISe levikut ka Assadi režiim, sest erinevalt teistest mässulistest ISISe positsioone peaaegu ei pommitatud ning ISIS Assadi vägesid reeglina ei rünnanud. Juunis-juulis 2014 korraldas ISIS Iraagis massiivse rünnaku Iraagi armeele ning vallutas lühikese ajaga väga suuri alasid Iraagis ning viis Iraagi armee kokkuvarisemise äärele. Ühtlasi kuulutati ennast üleilmseks kalifaadiks ehk Islamiriigiks. Edu Iraagis kandus Iraagi armeelt saagiks saadud relvastuse ja uute võitlejate näol üle ka Süüriasse, kus vallutati samuti hoogsalt uusi alasid. ISISe edu viis USA ja liitlaste õhurünnakute kampaaniani Iraagis ja Süürias. USA pole siiski suutnud ISISe haaret üle aasta kestnud õhurünnakutega oluliselt kahjustada. Süürias on ISIS asunud nüüdseks aktiivselt sõdima ka Assadi režiimiga ning viimaseks suuremaks võiduks oli mais 2015 iidse Palmyra linna vallutamine riigi keskosas. ISISe laienemist on Süürias efektiivselt suutnud pidurdada ja tagasi keerata ainult kurdi üksused USA õhurünnakute toel.

Ahrar ash-Sham (ehk Levandi Vabade Meeste Islamistlik Liikumine)– Tänaseks ilmselt suurim ja tugevaim ühtse juhtimisega mässuliste grupeering ISISe ja al-Nusra kõrval. Tegemist on islamistliku organisiatsiooniga, kuid siiski veidi mõõdukamate vaadetega, kui al-Nusra või ISIS. Ahrar ash-Shami on väidetavalt toetanud aktiivselt nii Türgi, Katar kui Kuveit. Grupeeringu asutajate tuumikuks olid islamistlikud poliitvangid, kelle Assadi režiim vabastast mais 2011, et anda alust oma väidetele, et opositsiooni seas on olulisel kohal islamiäärmuslased.  Ahrar ash-Sham ei kiida heaks lääneriikide osalemist Süüria konfliktis, ei tunnusta eksiilis tegutsevat Süüria poliitlist opositsiooni, teeb koostööd al-Nusraga, kuid vajadusel ka FSA sekulaarsete üksustega. ISISega on grupp 2013. aasta keskpaigast sõjajalal. 2014. septembris tappis ISISe autopomm grupi asutaja ning suure osa liidritest, kuid gruppi see ei nõrgendanud. Kõige tugevam on rühmitus Idlibi ja Aleppo provintsides. Ahrar ash-Shami eestvedamisel on toimunud paljude islamistlike gruppide koondumine erinevatesse koalitsioonidesse ning viimasena koos arvukate islamistlike gruppidega Jaish al-Fatah’i (Vallutajate Armee) loomine 2015 märtsis, mis on olnud peamine jõud mässuliste vallutuste taga Põhja-Süürias.

Jaish al-Fateh’iga analoogne islamistlike grupeeringute koalitsioon tegutseb ka Damaskuse ümbruses. Tegemist on Jaish al-Islam (Islamiarmee) nimelise liiduga, mis kontrollib mitmeid Damaskuse eeslinnu ning on suutnud teha viimastel kuudel edusamme, mis ähvardavad Assadi positsioone Damaskuses. Grupi suurim välissponsor on olnud Saudi-Araabia. Jaish al-Islami liider on ilmselt tuntuim Süüria mässuliste väejuht Zahran Alloush.

Türgi on üks aktiivsemaid Assadi vastaseid riike. Kui enne Araabia kevadet oli Türgi liider Erdogan hoogsalt  suhteid Süüriaga soojendanud, siis Assadi otsus rahumeelsed protestid maha suruda muutis Erdogani üheks valjuhäälsemaks Assadi vastaseks.Türgi asus algusest peale toetama FSA tegevust, võimaldades FSA juhtkonnal tegutseda Türgi pinnal ning lubades liikuda nii relvadel kui võitlejatel. Konflikti süvenedes on Türgi toetus kaldunud enam islamistlike grupeeringute suunas ning viimase aja lemmiklaps on Türgi jaoks olnud Jaish al-Fateh koalitsioon ning selle suurim grupeering Ahrar ash-Sham.

Ehkki Türgi on deklareerinud, et Assadile pole Süürias kohta, siis pole Türgi suurim mure Süürias mitte Assad, ega ka ISIS, vaid hoopis kurdid ja nende viimase poole aasta edu. Türgi ei soovi YPG liigset tugevnemist ning võrdsustab seda Türgis kurdide isesisvuse eest võitleva PKKga. Levinud on süüdistused, et ehkki sõnades on Türgi ISISe vastu ning on alustanud USA eeskujul ka õhurünnakuid ISISe vastu, siis tegelikult on Türgi pikemat aega pigistanud silma kinni ISISe võitlejate ja relvastuse liikumise suhtes enda territooriumilt Süüriasse. Viimatiste ISISe terroriünnakute valguses on Türgi joon ISISe suhtes kindlasti karmimaks muutunud.

Araabia riikidest on Saudi-Araabia, Katar ja Araabia Ühendemiraadid (AÜE)  on olnud kõige aktiivsem grupp riike Süüria mässuliste toetamisel. Kõiki neid riike motiveerib Süürias sekkuma eeskätt soov pidurdada Iraani esiletõusu. Egiptuse nõrgenemise järel peab Saudi-Araabia end regiooni suurriigiks ning sunniitlike Araabia riikide eestkõnelejaks. Saudi-Araabia ning Katar on raha ja relvastusega toetanud peamiselt islamistlike Assadi vastaseid grupeeringuid. Kuni viimase ajani takistas Saudi-Araabia ja Katari omavaheline hõõrdumine mässuliste koordineeritumat toetamist Süürias. Sel aastal on aga Saudi-Araabia ja Katari ühine hirm Iraani esiletõusu ees sundinud neid riike oma rivaliteeti ohjeldama ja Süürias üksteisega vähem konkureerima. Islamistlike mässuliste viimase aasta edu Põhja-Süürias on selle otsene tagajärg. AÜE on aktiivsemalt toetanud ilmalikke FSAga seotud oposoritsioonigruppe ning riik osaleb ka USA juhitud  ISISe vastases õhurünnakute koalitsioonis nii Iraagis kui Süürias.

USA on Obama juhtimisel etendanud Süürias pigem tõrksa hiiglase rolli. Valusad õppetunnid liig agarast sekkumisest Afganistanis ja Iraagis on muutnud Obama Lähis-Idas uude konflikti sekkumisel äärmiselt ettevaatlikuks. Kriitikute hinnangul on Washington olnud Süüria sündmustest kogu aeg paar sammu maas ning ilma toimiva pikaajalise plaanita. Retoorikas on USA nõudnud Assadi lahkumist, kuid retoorikale pole järgnenud valmisolekut otsustavalt tegutseda. Relvastatud konflikti algfaasis polnud USA valmis Süüria mässulisi toetama, sest kardeti relvastuse sattumist islamiäärmuslaste valdusse. Washington püüdis pidurdada ka oma liitlaste Saudi-Araabia, Katari ja Türgi aktiivsemat relvatoetust mässulistele. Osaliselt just tänu napile välistoetusele hakkasid mõõdukad mässuliste grupid 2012. a. lõpupoole radikaalsematele islamistlikele gruppidele, eesotsas al-Nusraga, positsioone kaotama.

Murrangut USA suhtumises Assadisse tõotas keemiarelva kasutamine valitsusvägede poolt 2013. a. augustis. Obama oli deklareerinud, et keemiarelva kasutamine saab olema “punane joon”, millest üle astumine toob Assadile kaasa valusaid tagajärgi. Obama sõi aga oma sõnu ning tänu Venemaa osavale vahendusele õnnestus Assadil USA karistusaktsioonidest pääseda. Damaskus lubas oma keemirelvadest loobuda. 2014. a. septembris oli USA siiski sunnitud oma lennukid Süüria õhuruumi saatma, et alustada õhurünnakuid ISISe vastu. ISISe blitzkrieg Iraagis kandus edasi ka Süüriasse ning muuhulgas aitas ISISel Süürias teiste mässuliste käest suuri maa-alasid vallutada Iraagi vägede käest võidetud USA lahingutehnika. Hoolimata Washingtoni hirmust varustada mõõdukaid mässulisi relvastusega, sattus ameeriklaste tehnika just kõige hullemate äärmuslaste valdusse. Tänaseks pole üle aasta kestnud ISISe vastased õhurünnakud suutnud Islamiriiki otsustavalt nõrgestada. Suurim kasu on õhurünnakutest olnud kurdidel.

Tänaseks ongi kurdi YPG grupid peamine partner Süürias, kelle abiga ISILit tõrjuda. Lisaks õhutoele on USA jaganud Türgi suureks meelehärmiks kurdidele ka relvastust. Lisaks kurdidele on USA siiski toetanud väljaõppe ning relvastusega ka Süüria mõõdukaid mässulisi, eeskätt FSA gruppe. Kui 500 miljonit maksma pidanud avalik ISISe vastaste  mässuliste treeningprogramm kukkus piinlikult läbi, siis salajane CIA programm on olnud edukas ja aidanud oluliselt ka Assadi vastu võitlevaid gruppe. Venemaa otsese sekkumise järel on kasvanud ka USA tugi mõõdukatele mässulistele. Viimase pooleteise kuu jooksul Venemaa toel alanud Assadi, Hezbollah ja Iraani ühisjõudude suurpealetunge on aidanud tõrjuda just USA päritolu tankitõrje TOW raketisüsteemid. TOW süsteeme on Süüriasse tarninud küll Saudi-Araabia, kuid seda Washingtoni nõusolekul.  

Assadi suhtes neutraalsemad jõud

Kurdid moodustavad ca 9% Süüria elanikkonnast ning nende positsioon kodusõjas on olnud Assadi režiimi suhtes pigem neutraalne. Peamine kurdide eest võitlev relvarühmitus on YPG (Rahva Kaitse Üksused). YPGl on sidemed Türgi kurdide suurema iseseisvuse eest võitleva   PKK parteiga, mida nii Türgi kui USA peavad terroristlikuks organisatsiooniks. Seosed PKKga ning võitlemine kurdide suurema iseisvuse eest Süürias on teinud YPG Türgi silmis vaenulikuks organisatsiooniks. Pärast 2012. a. juulis toimunud kokkupõrkeid valitsusvägedega jagati omavahel  kontrollitavad alad ära ning edaspidi on YPG Assadiga suuri konflikte vältinud. YPG peamiseks vastaseks kujunes ISIS, mis hõivas 2014. a. suvel kiiresti suuri kurdide alasid ning ähvardas vallutada Kobane, ehk kurdide ühe olulisema keskuse Türgi piiri ääres. Kobane päästis ISILi käest intensiivne USA õhurünnakute kampaania ning Iraagi kurdi võitlejate lubamine Türgi kaudu linna kaitsjatele appi. Tänaseni on YPG USA peamine partner ISISe vastases võitluses Süürias, millega Türgil on raske leppida. Viimase arenguna loodi oktoobris USA aktiivsel survel ja kurdide osalusel uus katusorganisatsioon Süüria Demokraatlik Rinne (SDF). SDF koosneb küll valdavas enamuses kurdidest, kuid selle eemsärk veenda liituma ka araablastest mässulisi ning luua laiem mässuliste rinne ISISe vastu. SDFi esimene suur esmärk on hõivata ISISe pealinn Raqqa.  

USA lähedane liitlane Jordaania hoidis pikalt Pärsia lahe riikidega võrreldes Süürias madalamat profiili. Assadi suhtes hoiti neutraalsemat positsiooni ning mässuliste toetamisel oldi väga ettevaatlikud. Alates 2014. aastast on Jordaania siiski asunud aktiivsemalt Assadi vastaste leeri. Koos USAga toetab Jordaania mingil määral enda piiri ääres Süüria lõunaosas tegutsevat Lõunarinnet, ehk  FSA peamist koalitsiooni piirkonnas. Teravat ohtu enda julgeolekule näeb Jordaania ka ISISe esiletõusus ning Jordaania lööb kaasa USA ISISe vastases koalitsioonis.

Iisrael on ilmselt ainuke riik regioonis, mis on olnud arengutega Süürias teataval määral rahul. Iisrael on pidanud Süüriaga korduvalt sõdu ning leppimist ei saa tulla enne kui laheneb Iisraeli poolt okupeeritud Süüria Golani kõrgendike küsimus. Iisraeli jaoks on positiivne vaenuliku Süüria lagunemine ja nõrgenemine. Samuti on Liibanoni šiiitlik Hezbollah mässinud ennast sügavale Süüria konflikti ning kaotab seal suures koguses oma võitlejaid. Iisrael loodab Iraani-Assadi-Hezbollah telje katkemist Süürias. Iisrael on üks mitmetest riikidest, mis osaleb Süüria pommitamisel õhust. Iisraeli lennukid on kümmekond korda rünnanud Assadi vägesid ja Hezbollah üksuseid ning kitsalt eesmärgiga vältida olulise mõjuga relvastuse sattumist Hezbollah kätte Liibanonis. Kindlasti pole Iisraeli huvides siiski Süüria langemine totaalsesse kaosesse ning Assadi asendumine ISISe või al-Qaedaga. Islamiäärmuslased pole juudiriigi suhtes sugugi sõbralikumad kui Assad või Iraan.

Assadi toetavad jõud

Kogu konflikti keskne figuur on loomulikult president Bashar al-Assad ning tema režiim.  Protestiliikumise algul 2011. a. kevadel oli Assadil võimalus astuda rahumeelsete protestijatega dialoogi ning püüda reformide kaudu lahendus leida. Protestijad ei nõudnud algselt isegi Assadi tagasiastumist. Assadi režiim tegi aga varakult otsuse järgida Qaddafi eeskuju Liibüas ning uputas revolutsioon verre. Assadi režiim tugineb kõige enam šiiia moslemite alaviidi sektile, keda on elanikkonnast umbes 10% ning kes on kontsentreerunud Vahemere rannikuprovintsidesse ja Damaskusesse. Sunni äärmuslaste hirmus on Assadi poole hoidnud ka mitmed teised vähemusgrupid, eeskätt kristlased (10% elanikkonnast) ja druusid (2-3%). Kurdid (9%) on olnud Assadi suhtes pigem neutraalsel positsioonil.  Demograafia on osutunud Assadi kõige suuremaks pikaajaliseks nõrkuseks. Kuna 70% rahvastikust on sunni araablased, kellest enamik on selgelt Assadi vastu, siis on on üha enam hakanud tunda andma režiimi pooldajate elavjõu puudus.  Assadi režiim on tänaseni säilinud tänu õhuväele, mille vastu mässulistel pole sobivat relvastust, ning tänu välisjõudude rahalist, relvastusabi ning välisvõitlejaid pakkuvale toetusele. Süüria valitsuse peamised toetajad on olnud Iraan, Hezbollah ning Venemaa.

Revolutsiooni algusest peale on Assadi valitsus toetunud kõige rohkem Süüria Relvajõududele, mille kõige olulisema osa moodustavad maaväed, ehk Süüria Araabia Armee (SAA) ning õhujõud. Armee on aga olnud ka peamine allikas esimeste relvastatud opositsioonirühmade tekkeks. Just deserteerunud sõdurite ja ohvitseride pinnalt tekkis FSA, mis ka oma relvastuse armeest pagedes kaasa haaras, või võideti need armeelt lahingutes. Kuid hoolimata konflikti algfaasis toimunud massilistest deserteerumistest, ei ole SAA sisemiselt kokku varisenud. Armee püsivuse on taganud ohvitserkonna truudus režiimile. Ohvitseridest moodustavad suure osa alaviidid, kuid lojaalseks on jäänud ka suur osa ülejäänud ohvitserkonnast. Ohvitseride truudus on ostetud läbi majanduslike hüvede, korraliku palga ja tasuta elamispinnaga Damaskuse ohvitseride linnaosas. Tänu kõrgemate ohvitseride lojaalsusele, pole toimunud ka suurte üksuste kaupa ülejooksmisi mässuliste poolele. Õhujõud on SAA ohvitserkonnaga võrreldes veelgi enam domineeritud alaviitide poolt ning just valitsusvägede totaalne ülekaal õhus, on aidanud mässulisi kontrolli all hoida. Süüria armee isikkoosseis on konflikti käigus rängalt vähenenud. Suurusjärgud on langenud sõjaeelselt üle 300.000-lt hinnanguliselt 150.000-ni.

Assadi režiimi usaldus armee suhtes on siiski piiratud. Armee reakoosseisust moodustasid enamuse sunniidi sõdurid, kelle lojaalsuses ja võitlusvaimus ei saanud Assad lõpuni kindel olla. Seetõttu loodi 2012. a. sügisel Iraani aktiivsel suunamisel armee kõrvale vabatahtlik Rahvuslik Kaitsevägi (National Defence Forces, NDF). NDFi alged tekkisid juba konflikti algfaasis omaalgatuslike Rahvakomiteede näol, mis olid enamasti alaviitide, druuside või kristlaste poolt loodud kohalikud omakaitseüksused, et hoida mässulised oma piirkondadest eemal. NDFi arvestatavaks jõuks arendamist on otseselt juhtinud Iraani ohvitserid ning toetanud Hezbollah. Eesmärgiks on olnud luua peamiselt šiiitlik jõud, mille eeskujuks on olnud Iraani enda paramilitaarne  relvajõud Basij.  NDFi suurus on hinnanguliselt suurusjärgus 100.000 liiget ning NDFi roll võrreldes regulaararmeega on üha kasvanud.

Süüria valitsuse kõige olulisem välistoetaja on kindlasti olnud Iraan. Iraani huvi on säilitada oma šiiitlikku liitlastelge Iraak-Süüria-Hezbollah, mis annab Teheranile regioonis väga suure mõju ning võimaluse konkureerida sunniitliku suurjõu Saudi-Araabiaga ning olla kohal ka Iisraeli vahetus läheduses. Assadi režiim on konflikti süvenedes olnud sunnitud üha enam Iraanile toetuma. Iraan on aidanud Süüria valitsust suurte laenudega ning relvastusega. Iraani õnnistusel sekkus Liibanoni Hezbollah Assadi poolel Süüria konflikti ning osaleb seal tänaseni tuhandete võitlejatega. 2013. a. alates on konfliktis osalenud ka tuhandeid Iraani saadetud sõdureid. Enamik Iraani saadetud võitlejaid pole aga pärsia päritolu, vaid on Afganistanist või Pakistanist pärit šiia sisserändajad, kes on raha ja Iraani kodakondsuse lubaduste abil värvatud Süürias sõdima. Iraani mahitusel on Süürias sõdimas käinud ka arvukalt Iraagi šiiitlikke rühmitusi. Iraanlased ise on seni tegutsenud Süürias peaasjalikult ohvitseride ja nõustajatena. Paljud NDFi üksused on Iraani ohvitseride otsese juhtimise all. Iraani sõjalist tegevust Süürias ning ka Iraagis on orkestreerinud legendaarne al-Qudsi erivägede juht kindral Qasem Soleimani.

2015 a. Iraani strateegia Süürias on olnud eeskätt kindlustada alaviitidega asustatud rannikuprovintsid Latakia ja Tartus ja hoida võimalikult kaua Assadi kontrolli all suurlinnad Hama, Homs ja Damaskus. Seni on võideldud aktiivselt ka lõunas Daraa ning põhjas  Aleppo nimel, kuid nende hoidmine võib pikemas perspektiivis üle jõu käia. Tulemuseks oleks Hezbollah taoline šiiitlik Iraani klientriigike. 2015. a. algul alanud mässuliste edukad pealetungid Põhja- ja Lõuna-Süürias, ning ISILi vallutused riigi keskosas, on sundinud Iraani siiski tunnistama, et üksi läheb neil Assadi jalgel hoidmine raskeks.  Iraani jaoks on olnud Assadi veelgi suurema toe andmisel takistuseks USA juhitud tuumasanktsioonid. Ajalooline tuumalepe tõotab aga peagi sanktsioone vähendada ning vabastada suurusjärgus 100 miljardit dollarit sanktsioonidega külmutatud Iraani finantse välispankades, mis lihtsustab Assadi edasist finantseerimist. Käesoleva aasta augustist alates on Iraanile Assadi toetamisel  jõuliselt appi tõtanud Venemaa.

Liibanoni šiiitlik poliitiline ja relvarühmitus Hezbollah on osalenud Assadi poolel Süüria kodusõjas juba alates 2012. aastast ning kaotanud seeläbi sadu võitlejaid. Algselt osaleti varjatult ja piiratud ulatuses. 2013 a. algusest muutus Hezbollah osalus üha avalikumaks ja suuremaks. 2013. a. mais  tunnistas Hezbollah juht Hassan Nasrallah avalikult, et Hezbollah osaleb Süüria sõjas. Esimene suuroperatsioon Hezbollah juhtimisel oli Liibanoni piiri lähedal asuva al-Qusayri linna tagasivallutamine mässulistelt 2013. a. kevadel. Al-Qusayr oli oluline punkt Damaskuse ja rannikualade ühendusteede kontrollimiseks. Edaspidi on tuhanded Hezbollah võitlejad osalenud Iraani julgustusel väga paljudes Süüria valitsusvägede operatsioonides Latakia rannikuprovintsis, Põhja-Süürias Aleppos ja Idlibis, Liibanoni piirialadel Damaskuse ümbruses, Homsi ja Hama provintsides ning ka riigi lõunaosas. Süüria vägedele on Hezbollah pakkunud tuge nii kogenud elavjõuga kui ka geriljataktika ja linnavõitluse õpetamisega Süüria üksustele. Hezbollah jaoks on Assadi aktiivsel toetamisel mitu eesmärki. Hezbollah püüab luua Liibanoni piirialadel sunniidi mässulistest vaba puhvertsooni. Sõbralik Süüria valitsus on oluline liitlane vastasseisus Iisraeliga ning annab Hezbollahile tulevaste sõdade korral Iisraeliga strateegilise tagala.  Assadi toetamine on ka oluline eeldus, et jätkuks Iraani rahaline ja sõjaline tugi.

Venemaa on olnud Süüria valitsuse oluline toetaja konflikti algusest peale. Venemaal on juba nõukogude ajast alates Süüriaga soojad suhted ning tänaseni on Venemaal mereväebaas Tartuse provintsis Vahemere rannikul. Konflikti esimestel aastatel piirdus Venemaa roll eeskätt diplomaatilise seljataguse pakkumisega Assadile. Venemaa vastuseis välistas kõik tõsisemad katsed Assadi režiimi karistada ÜRO Julgeolekunõukogu tasandil. Tänu Venemaale ei järgnenud märkimisväärset karistust Assadi režiimile ka pärast keemiarelva kasutamist 2013. a. suvel. Lisaks diplomaatilisele toele on Venemaa abistanud Süüria valitsust ka relvastuse ja rahalise toega. Käsimäärivam toetustegevus jäeti Iraani toimetada. Sel sügisel Venemaa roll aga muutus.

Augusti lõpust alates asus Venemaa oma sõjalist kohalolekut Süürias kiiresti kasvatama ning kuu aja jooksul viidi Süüriasse märkimisväärne õhuväe võimekus. 30. septembril alustas Venemaa massiivset õhuünnakute kampaaniat, millest lõviosa tabas mõõdukaid mässulisi. Nädal hiljem alustasid Süüria valitsusväed, Hezbollah ning Iraani poolt värvatud Afganistani ning Iraagi võitlejate toel pealetunge kuuel erineval rindel. Viis pealetungioperatsiooni on suunatud mässuliste vastu ning vaid üks otseselt ISISe positsioonide vastu. Tänaseks on veel vara hinnata, kas Venemaa ja Iraani ühiselt küpsetatud plaani saadab lõpuks edu, kuid kiiret läbimurret pole pealetungid toonud. Märgatavat edu on saavutatud vaid ühel rindel Aleppost lõunas ning ISISe piiramisrõngast vabastati Kweirese lennubaas. Ülejäänud rinnetel on Assad ja liitlased oma esmased vallutused kaotatud ning Hama provintsis on mässulised asunud kiirelt uusi alasid hõlvama.

Senine Venemaa tegevus Süürias näitab selgelt, et lahingutegevuse eesmärgiks on kindlustada Assadi positsioone, nõrgestada nii palju kui vähegi võimalik mõõdukamaid mässulisi ning jätta ISISe ja al-Qaeda kõrvale ainukeseks alternatiiviks Assadi režiimi. See võimaldaks pikemas perspektiivis tuua ka lääneriigid Assadi toetajate leeri. Seni on Venemaa sekkumine toonud küll kaasa vastupidise efekti. USA, Türgi ning Pärsia lahe araabia riikide toetus FSAle ning teistele mässulistele on oluliselt tõusnud. Pariisi sündmused ning Venemaa toetatud pealetungide takerdumine tõstavad ilmselt Venemaa huvi saavutada lahendus diplomaatia abil.