Jagamismajandus on 2016. aasta moesõna. Jagamismajandust on käsitletud kümnetel konverentsidel ja seminaridel, ettevõtjad on asutanud jagamismajanduse liidu ning iga endast lugupidav iduettevõte soovib saada järgmiseks X valdkonna Uberiks. Juunis 2016 avaldas Euroopa Komisjon teatise Euroopa jagamismajanduse tegevuskava kohta. Jagamismajandust nimetatakse isegi Vabariigi Valitsuse 100 päeva plaanis – töösuhteid puudutavad seadused plaanitakse vaadata üle sellest lähtudes.
Sellest hoolimata on raske täpselt öelda, mis jagamismajandus on. Ühe esimese eestikeelse kirjelduse pakkus välja Mart Parve 2014. aasta augustis: „visioon, et kuna me kasutame enda käsutuses olevaid asju üsna harva, võiksime me neid omavahel jagada ning seeläbi tohutult raha ja näiteks ka loodusressursse kokku hoida.“ Jagamismajandus on seega midagi keskkonnasäästlikku; uut liiki ettevõtlus, millega tegelevad tavalised inimesed. Sellele viitab ka Taxify ja Uberi populariseeritud termin – sõidujagamine. Ühesõnaga, jagamismajandus on levinud definitsiooni järgi see, kui inimesed lasevad teistel kasutada ressursse, mis neil jõude seisavad.
Nüüdseks on selgunud, et selline arusaam pole päris täpne. Enamik sõidujagajatest ei jaga oma sõitu, vaid transpordivad kliendi kokkulepitud hinna eest ühest punktist teise. Nad ei pruugi selleks kasutada isegi iseenda autot, vaid rentida autot kelleltki kolmandalt. Eesti Ekspress kirjutas 2016 juulis, et ligi pooled AirBnbi abil kodumajutust pakkujatest (täpsemalt 677 1378-st) rendivad välja mitut paika, enamik vähemalt kolme. Mõni rendib välja kümneid kortereid. Iseenda ressursside jagamise asemel omandatakse vahendeid, et elektroonilise platvormi vahendusel teenust pakkuda.
Jagamismajandusel on uudne ja innovaatiline kuvand. Kuid iseenda ressursside jagamine pole uus nähtus. Sõidujagamine tuli Eestisse juba hiljemalt 1961. aastal, kui loodi autostopi süsteem. Igaüks sai endale osta marsruudiraamatu, mis andis õiguse peatada maanteel liikuv sõiduk, et sõita sellega kaasa. Juhile anti iga sõidetud 10 kilomeetri eest 10 kopikat maksev talong. Talongid võtsid osa loosimisest, millel jagati välja hinnalisi auhindu, alates motorollerist kuni autoraadioni. Enim talonge kogunud juhte premeeriti eraldi. Samal ajastul, kui mitte varemgi, oli juba levinud ka kodumajutus, naabrimehele viinaraha laenamine ja väikese tasu eest vanatädi muru niitmine. Kõik need on näiteid kasutuseta ressursside jagamisest.
Äkki hoopis platvormimajandus?
Euroopa Komisjoni jagamismajanduse teatises defineeritakse jagamismajandust kui ärimudelit, kus koostööplatvormid loovad kauplemisvõimaluse kaupade või teenuste, mida tihti pakuvad eraisikud, ajutiseks kasutamiseks. Jagamismajanduse tehingutel on kolm osapoolt – teenusepakkuja, teenuse kasutaja ning vahendaja.
Seega on jagamismajandusel kolm olulist tunnust. Esiteks, kaupu pakutakse ajutiseks kasutamiseks , omandit enamasti üle ei anta. Teiseks, teenuse kasutaja leiab teenusepakkuja vahendaja abil. Kolmandaks, vahendajaks on elektrooniline platvorm. Kuna jagamismajandust eristab muust kaupade ajutiseks kasutamiseks andmisest see, et teenust vahendatakse elektroonilise platvormi kaudu, on ehk täpsem termin „platvormimajandus“. Sellist mõistet on kasutatakse ka paljudes uuringutes, näiteks JP Morgan Chase instituudi jagamismajanduse levik kirjeldavas analüüsis.
Miks on platvormimajandus oluline?
Kuigi inimesed on oma kasutuseta ressursse üksteisega jaganud juba kaua, on selleks digitaalse platvormi kasutamine uus nähtus. See polnud võimalik enne interneti tulekut ega saanud muutuda populaarseks enne nutitelefonide laiemat levikut.
Elektroonilise platvormi kasutamine muudab ressursside teistega jagamise märgatavalt odavamaks. Iga tehinguga kaasnevad kulud, mis jaotatakse klassikaliselt kolmeks: otsimis- ja informatsioonikulud, lepingukulud ja täitmiskulud. Platvormimajandus on kõiki neid kulusid vähendanud.
Otsimis- ja informatsioonikulud on kulutused, mida teenusepakkuja ja klient teevad üksteise leidmiseks. Digitaalsed platvormid on loonud turge, kus algoritmid sobitavad tehingu osapooled ise. Kui platvormi kasutab piisav hulk inimesi, ei pea kumbki osapool teise leidmiseks eriti pingutama. Näiteks on Taxify ja Uber väga edukalt asendanud taksofirmade kõnekeskused. Rakendused edastavad automaatselt ka muud informatsiooni, näiteks teabe poolte asukohtade, hinna või kvaliteedi kohta.
Lepingukulud tekivad siis, kui pooled peavad läbirääkimisi ning jäädvustavad oma kokkuleppe. Digitaalsed platvormid pakuvad pooltele tingimusi ise, täiendavaid läbirääkimisi pidada pole vaja. Aus on veo eest tasumisel võtta arvesse sõidu pikkust ning kestust. Seni on taksod pidanud selleks kasutama taksomeetrit, mis maksab sadu eurosid. Seda kulu ei teki, kui sõidu pikkust mõõdab platvorm.
Igas lepingus peavad pooled veenduma, et teine poolt tõesti täidab oma kohustusi. Kui ei täida, tuleb rakendada sanktsioone. Sellega seotud kulusid nimetatakse täitmiskuludeks. Paludes teenust tundmatult pakkujalt, tekib mure, kas ta osutab saadud raha eest teenust või lahkub teenust pakkumata. Digitaalsed platvormid kasutavad elektroonilisi maksevõimalusi, mis vähendavad mõlema poole jaoks riske. Makse toimub kindlasti, aga just siis, kui teenus on osutatud.
Need on üksnes mõned näited sellest, kuidas tehnoloogia areng on tehingukulusid vähendanud, kindlasti on neid veel. Seeläbi on platvormid võimaldanud turule pääseda ka väiksematel ettevõtetel. Juba see on väärtus, mida tuleb kaitsta ja arendada.
Samal ajal on vähenenud teenuse hind ja selle tarbimine on muutunud mugavamaks. Seetõttu on asunud platvormide vahendatud teenuseid kasutama ka need, kes seda varem ei teinud. Uberil on ilmselt õigus öeldes, et hinnalangus võib ajendada loobuma isikliku auto omamisest. Seda kinnitab muuhulgas Tallinna Ülikooli 2016. aasta alguses tehtud uuring.
Platvormimajandus muudab teenuste osutamise odavamaks, on toonud kaasa suurema konkurentsi ja hindade languse. See on ühiskonnale tervikuna kasulik. Seetõttu on tark platvormimajandust soodustada, mitte seada sellele kunstlikke takistusi.
Platvormimajandus ei ole siiski kasulik kõigile, mõned kaotavad. Innovatsiooni peetakse sageli loovaks hävituseks – tehnoloogia arenguga kaasas käivad ettevõtjad vähendavad vähem efektiivsete käivet ja kasumit. Nagu arvutite levik viis pankrotti trükimasinate tootjad, võib nutitelefoni abil sõidukite tellimine viia pankrotti kõnekeskustest jongalt kinni hoidvad taksoettevõtted. See ei tähenda aga, et uus tehnoloogia tuleks keelata ära.
Liiatigi pole digitaalsete platvormide keelamine ilmselt isegi võimalik, sest tarbijatel on nende vastu suur huvi. Euroopa Komisjoni jagamismajanduse teatise kohaselt on 52% EL kodanikest nendest teenustest teadlikud ja 17% on neid kasutanud. Eestis on see osakaal ilmselt suuremgi. Nii leiti Tallinna Ülikooli uuringus, et umbes 45% tarbijatest on huvitatud kokkuleppeveoteenuse kasutamisest.
Kas platvormimajandust võib piirata?
Põhiseaduse § 31 kaitseb õigust tegeleda ettevõtlusega. Proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt peab põhiõiguste piiramine olema vajalik ja mõõdukas. See tähendab, et platvormimajandust keelata või piirata üksnes siis, kui selleks on mõistlik põhjus. Iga rakendatav meede peab olema efektiivne – sama eesmärki ei tohi olla võimalik saavutada õiguseid vähem riivaval moel.
Kuigi põhiseadus kaitseb õigust tegeleda ettevõtlusega, ei anna see õigust turuosale ega ole aluseks konkurentsi keelamisel. Seetõttu pole ilmselt võimalik platvormimajandust piirata üksnes sooviga kaitsta juba turul olevaid ettevõtjaid. Konkurentsi piiramine pole mõistlik eesmärk ega kaalu üldjuhul ettevõtlusvabadust üle.
Ettevõtlusvabadust võib aga piirata, kui see on vajalik tarbijate kaitseks. Klient on tihti nõrgas positsioonis, sest tal puuduvad teadmised saadava kauba või teenuse kohta. Näiteks, tellides süüa, on tarbijal keeruline või isegi võimatu kontrollida, kas tooraine on värske, kas kokk oskab süüa teha, kas köök on puhas jms.
Kliendi kaitsmiseks ei ole ainult ühte võimalikku teed. Informatsiooni asümmeetria leevendamiseks võib lubada süüa teha vaid eelnevalt kontrollitud ja loa saanud kokkadel. Samas on võimalik anda tarbijale ka teine viis teenuse või kauba kvaliteedis veendumiseks. Näiteks võib kohustada kuvama teiste klientide tagasisidet ning hinnanguid. Samuti on võimalik on anda valik, kas kuvada tagasisidet või taotleda luba, restoranile.
Ometigi soovitakse Eestis kokkuleppevedude reguleerimisel tihti lähtuda taksodele kehtestatud regulatsioonist. Selle taga on väide, et sõidujagajaid ei tohi kohelda soodsamalt kui taksojuhte – muidu tekiks ebaaus konkurents. Selline loogika ei pea lõpuni vett. Kuigi nii sõidujagajad kui ka taksojuhid veavad inimesi tellimuse peale punktist A punkti B ning on konkurendid, ei ole nad lõpuni võrreldavad. Taksol on õigus võtta kliente peale tänavalt, ilma eelinformatsiooni andmata, samas kui sõidujagajaid on võimalik tellida üksnes läbi elektroonilise infosüsteemi, milles sisaldub nende kohta teavet. Kuna loakohustuse üheks eesmärgiks on leevendada kliendi ja vedaja informatsiooni asümmeetriat, ei pea sõidujagajate regulatsioon olema sama karm. Sarnaselt, ka tuulepargid ning tuumaelektrijaamad konkureerivad elektri müümisel, kuid mõistagi on neile kehtestatud erinevad nõuded. Põhiseadus ei nõua kõigi täpselt sarnast kohtlemist, vaid kohustab võrdselt kohtlema võrreldavaid.
On võimalik, et taksodele väljastatakse lubasid liiga karmidel tingimustel. See ei õigusta aga alternatiivide keelustamist. Selle asemel peaks leevendama loa väljastamise tingimusi. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning Riigikogu majanduskomisjon on seda teed läinud ning plaanivad taksodele kehtestatud nõudeid muuta.
Ettevõtlusvabadust riivamist võib õigustada ka kolmandatele osapooltele tekitav kahju. Kui korter muundub hotelliks, siis mõjutab see kindlasti ka naabreid. Keskmisest oluliselt õnnetusi põhjustav sõiduk on koormaks liikluskindlustusfondile. Hea regulatsioon on selline, mis võtab arvesse erinevate osapoolte huve.
Mida veel arvesse võtta?
Ühistransporti, majutusteenuste osutamist, väikelaene ja paljusid teisi platvormide vahendusel pakutavaid teenuseid on seni reguleerinud erinevad seadused ning küllap ei muutu see ka tulevikus. Sestap poleks jagamismajanduse seadusel ilmselt erilist mõtet. Ent kuna uuel majandusel on siiski mõned ühised jooned, tasub mõelda ka valdkondade üleselt.
Üheks suurimaks probleemiks on aruandlus ja maksude maksmine. Füüsilised isikud ei pea oma tulult maksma sotsiaalmaksu kui teenust osutatakse juhuslikult. Kui teenust osutatakse püsivalt tulu saamise eesmärgil, on tegu ettevõtlustuluga, millelt tuleb sotsiaalmaksu maksta. Kui maksud jäetakse tasumata, on Maksu- ja Tolliametil õigus nõuda nende tagantjärele tasumist ning rakendada maksuvõlale intressimäära 0,06% päevas ehk 21,9% aastas. Püsiva tegevusega kaasnevad ka teised kohustused. Nii on äriseadustiku järgi ettevõtjaks iga füüsiline isik, kes pakub kaupu või teenuseid tasu eest, oma nimel ja püsivalt. Füüsilisest isikust ettevõtja peab end registreerima ning pidama raamatupidamist.
Mis on püsiv tegevus, pole aga sugugi selge. Kohtupraktikas on püütud seda lahti kirjutada (vt nt RKTKo 30.09.2014, 3-2-1-66-14 p 16), ent üheselt mõistetava ning lihtsa definitsioonini pole jõutud. Seega võib tekkida olukord, kus jagamismajandusega tegelev isik võib ettevõtjaks muutuda enesele teadmata. Et ettevõtlusega ei kaasneks riski, on just see üks valdkondi, mille reguleerimisele tasub mõelda. Kui ettevõtja definitsiooni ei muudeta või täpsustata, tuleks vähemalt seletuskirjas selgitada, millal peab platvormimajanduses osaleja end registreerima ning hakkama tasuma sotsiaalmaksu.
Samas tuleb võtta arvesse, et platvormimajandus on saavutanud edu, sest teenuse osutamine on muudetud võimalikult lihtsaks. Vaevalt oleks Tallinnas nii palju sõidu- või korterijagajaid, kui teenuse pakkumisel rakendataks nõuet registreerida end FIEks või osaühinguks rangelt. Platvorm võib ju olla mugav ning lihtne, ent FIEks olemine seda pole. Seetõttu on Rahandusministeeriumi plaanitav ettevõtluskonto samm õiges suunas.
Oluline on ka mõju sotsiaalsüsteemile ning töösuhetele. JP Morgan Chase instituudi uuringu järgi kasvas platvormimajanduses osalenud inimeste hulk oktoobrist 2012 oktoobrini 2015 47 korda. Kuigi nii kiire kasv ilmselt tulevikus ei jätku, on platvormimajanduse levik tõenäoline.
Platvormimajanduses läbi osaühingu tegutsejad ei maksa sageli endale palka, vaid üksnes dividende. Samas ei aduta, et nii jäetakse end ilma sotsiaalvõrgu kaitsest. Kuna sotsiaalsüsteemi ülalpidamine on kulukas, poleks aga ka õiglane seda laiendada neile, kes teistega võrdselt ei maksa. Eesti sotsiaalkindlustussüsteem tugineb solidaarsusel. Kuna sotsiaalmaksu tuleb tasuda ka teiselt ja kolmandalt palgatöölt, peaks seda maksma ka platvormide vahendusel töötamiselt.
Paljudes riikides vaieldakse, kas platvormimajanduses tegutsejad on töötajad või mitte. Eesti on võtnud positsiooni, et platvorm on üksnes teenuse vahendaja. Sellest hoolimata tasuks mõelda, millised on platvormimajanduses tegutsejate õigused. Näiteks tuleks küsida, kes tagab nende puhul töötervishoiu nõuete järgmise, kuidas jaguneb platvormi ning teenuseosutaja vastutus ja kas tegu on töötutega, kui platvorm lõpetab tegutsemise. Kuigi vormiliselt on platvormimajanduses osalejad ettevõtjad, on paljud neist oma teadmistelt ja mõtlemiselt rohkem töötajate moodi.
Kokkuvõtlikult, jagamismajanduses on uudne elektrooniliste platvormide kasutamine, mitte enda ressursside jagamine. Platvormimajandus on ettevõtlus, mille piiramiseks peab olema hea põhjus. Platvormimajandust tuleb reguleerida, et kaitsta kõigi osapoolte huve. Mõelda tuleb ka sellele, milliseid makse peavad platvormimajanduses tegutsejad tasuma ning kuidas on tagatud nende õigused.
12. detsembril saatis Riigikogu majanduskomisjoni uue nn „Uberi eelnõu“ fraktsioonidele tutvumiseks ja kommenteerimiseks. Hea seaduse loomine on tõeline kunst. On mõistetav, et kokkuleppevedude turu korrastamisega on kiire. Sellest hoolimata peaks võtma aega, et mõelda läbi iga seatava piirangu ja antava õiguse eesmärk ning leida parim tasakaal konkureerivate huvide vahel. Euroopas esimest kokkuleppevedude seadust ei õnnestunud Eestil luua. Loome selle asemel Euroopa parima seaduse.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
