Kuni USA valimispäevani ilmuvad nii Postimehe kui poliitika.guru veergudel Andreas Kaju segažanrilised kirjutised kampaaniast, olulisematest etappidest ja Ameerikast. Siin on tema neljas Ameerika kiri.
Laupäeval võitis endine senaator ja asepresident Joe Biden suurelt demokraatide eelvalimised Lõuna-Carolinas. Eelvalimiste järjekorras neljas osariik oli 4,6 miljoni elanikuga ka suurim senistest ja esimene, kus kaua favoriidi rollis olnud Biden enne viimaste kuude kustumist suutis hädavajaliku võidu võtta. Juurde võidetud delegaatide turvil tõusis Biden nii hetkearvestuses kui ka lõpp-tulemuse prognoosis taas liidri, senaator Bernie Sandersi kannule. Sama oluline on, et pärast Lõuna-Carolina’t peatas oma kampaania esimeses kahes osariigis mõõdukate kandidaatide jooksurajal Bidenit edestanud Pete Buttigieg ning veidi üllatuslikult ka Minnesota senaator Amy Klobuchar, kes oma koduosariigis kindla võidu muidu nopiks (mis küll suures plaanis viiendal kohal olevat kandidaati suurt ei aitaks) – aidates nii kaasa selle valijasegmendi konsolideerumisele Bideni taha. Sellised žestid võivad hiljem toota ka otsest isiklikku kasu – vahel asepresidendi kandidaadi nominatsiooni või mõne muu laskmata karu naha.
Lõuna-Carolina
on osariik, mis kuulub geograafiliselt ja kultuuriliselt Ameerika Lõunasse. See kireva ajalooga osariik oli nende 13 koloonia hulgas, kes Iseseisvussõjas Briti krooni käest Ühendriikidele eluõiguse välja nõutasid. Sajand hiljem, 1860. aastal oli see aga esimene Lõuna osariik, kes Ühendriikidest välja astus ja seeläbi presidendiks valitud Abraham Lincolni juhitud Põhja jänkide vastu Ameerida Kodusõtta läks. Vaatamata sellele, et valged olid sõja kaotuse järel isikliku vabaduse võitnud endiste orjade vastu arvulises vähemuses, ei olnud mustadel ameeriklastel Lõuna-Carolinas asja juhtivate poliitiliste ametikohtade juurde veel sadakond aastat, sest demokraatide juhtimisel üle kogu Lõuna vastuvõetud “Jim Crow” (19. sajandi esimesest poolest pärit halvustav väljend mustade suhtes) seadused piirasid ligipääsu valimiskastile erinevate maksude ja muude lävenditega nagu näiteks kirjaoskus- või muud testid.
Selle tõttu ei saanud demokraatide partei ka Põhjas pea ühegi afroameeriklase häält 1930ndateni välja. Tohutu ümberrivistumine mustade poliitilistes eelistustes toimuski Suure Depressiooni ajal, kui riigi valgete seas 17%-ni tõusnud töötus ei olnud võrreldav 38% töötusega mustade seas. Põhja osariikide suurlinnades (nt Chicagos) olid selleks hetkeks tekkinud demokraatidel tugevad rohujuureorganisatsioonid, kes suutsid Roosevelti New Deal’i sotsiaalprogrammide meetmed pöörata osaliselt ka afroameeriklaste toetuseks valimiskasti juures. Suurem ümberrivistumine vabariiklaste partei toetamiselt demokraatide toetamisele saabus 1944. aastal ja sealt edasi, kui president Roosevelt ja kogu partei võtsid selgema suuna võrdsetele kodanikuõigustele. Sellega paralleelselt kaugenesid vabariiklased 20. sajandi esimesel poolel mustadest valijatest, kuigi möödunud sajandil olid just nemad orjanduse järgses Ameerikas nende eest seisnud. Osaliselt tingis aeglase muutuse üleriigiline poliitika, kus Põhja osariikides demokraatidest kandidaatide vastu võitlemiseks võeti sotsiaalselt konservatiivsem liin. Kuigi veel 1928. aastal võitsid vabariiklased enamuse mustade häältest, siis nende pidev migratsioon Põhja suurlinnadesse kasvatas juba oluliselt demokraatide toetuspinda, sest nende poliitika resoneerus paremini suurlinnas elava ja vaesema vähemuse vajadustega. Vabariiklased – Abraham Lincolni partei ja mustade emantsipeerumist vedanud partei kujundas aga oma Lõuna-osariikide strateegia 1950- ja 60-ndatel ümber “rassiliselt konservatiivsemaks” ja tõi sealse valgete valijate enamuse jällegi enda taha ning laias laastus on seis sarnane tänase päevani – 2016. aasta demokraatide eelvalimistel oli iga 4. hääletanud inimene afroameeriklane ja 2016 presidendivalimistel andis 89% hääletanud demokraatidest oma toetuse demokraadist Clintonile. Mis aga Clintonile palju maksma läks – mustade valijate aktiivsus oli rekordiliselt madal, kukkudes 2012. aasta 66% pealt 59% peale. Lisaks Trumpile kaotatud valijatele oli see – oma valijabaasi madal aktiivsus, sest Clinton oli kandidaadina paljudele oma partei valijatele lihtsalt liiga ebameeldiv – Clintoni kaotuse üks suuremaid põhjuseid. Suurele kukkumisele vaatamata oli mustade valijate aktiivsus 12% kõrgem kui latiinode oma, kes on ajalooliselt passiivseim valijagrupp.
Mustade valijate
puhul on olnud järjepidevalt nii, et nende toetus on kogunenud enamuses mõõdukamate kandidaatide taha ja liberaalsemad poliitikud on jäänud tühjade pihkudega. Afroameeriklaste arvamusliidrid on pea alati näidanud eeskuju ja toetanud partei mõõdukamaid, eliidi kandidaate, olles ka ise tihedamini osa sellest eliidist – võrreldes näiteks latiinode või teiste vähemuspoliitikutega (näiteks partei eliidi vastu sõdivad Esindajatekoja poliitikud Alexandria Ocasio-Cortez, Ilhan Omar, Rashida Tlaib). Samuti on selge, et väga progressiivne poliitika on ennekõike hästi haritud noorte inimeste ilmavaateline eelistus ja mustade valijate keskmine omandatud haridustase päris kõrghariduseni välja ei ulatu.
Nii ongi Joe Biden, endine Delaware’i (ka Lõuna) osariigi senaator, praeguse seisuga mustade ameeriklaste lemmik-kandidaat. Kuid mitte ainult – Lõuna-Carolinas võitis see president Obama asepresidendina riiki teeninud pikaaegne poliitik 28 peamisest valijagrupist kõigi toetuse peale ühe – alla 30-aastased kirikus mittekäivad valijad eelistasid senaator Sandersit. Kuigi Biden on populaarseim demokraat mustade valijate seas kõikides osariikides, aitas vahet järgmistega kasvatada ka Lõuna-Carolina olulisimaid poliitikuid, Kongressi demokraatide liider Jim Clyburn, kes vahetult enne valimispäeva oma toetuse Bidenile andis.
Muuseas, vaatamata eelnevale, on Lõuna-Carolina hetkel igati vabariiklaste käes. Olulisemad ametikohad on vabariiklastest poliitikute mehitatud. Vabariiklased on presidendivalimistel võitnud alates 1964. aastast selles osariigis häälteenamuse kõikidel kordadel, väljaarvatud kui Lõunast, Georgia osariigist pärit demokraat Jimmy Carter edestas seal Gerald Fordi. Sealt on senatisse valitud ka kaitse- ja julgeolekupolitiikas oluline Lindsey Graham, kes on president Trumpile ootamatultki lähedaseks kujunenud poliitik ja isiklikult hoian pöialt endisele Lõuna-Carolina kubernerile Nikki Haley’le, kes on oma karjäärist (mille sisse jäi teenistus Trumpi poolt nimetatud suursaadikuna ÜRO juures) kirjutanud haarava raamatu “With All Due Respect”, mille audio versiooni on ta ise sisselugenud ning mis teeb selle kuulamise eriti isiklikuks kogemuseks. Haley on kindlasti üks säravamaid ja võimekamaid nõudlejaid vabariiklaste presidendikandidaadi kohale 2024. aastal.
Nagu tuntud demokraatide poliitiline strateeg Stanley Greenberg on öelnud, siis tänapäeva demokraatide valijabaas koosneb vähemustest, noortest ja abiellumata naistest. Noorte ja progressiivsete latiinode toetus on seni läinud Sandersile, mustade ja vanemate valijate toetus Bidenile. Bideni tee Valgesse Majja käib läbi Ameerika Lõuna. Sandersi oma läbi progressiivse Kirde-USA ja lääneranniku. Lahingutandriks osutub Kesk-Lääs.
