IL BUONO, IL BRUTTO, IL CATTIVO: eile selgusid uue valitsuse ministrid. Poliitika.guru ja SALK analüüsivad üheskoos selle sisu.
Reformierakonna osas üllatusi ei olnud: Laaneti asemel liigub kaitseministriks Hanno Pevkur, kellel on siseministri ajast valdkonna teadmised olemas. Pigem tugevam valik kui Laanet. Oma kohad pidid loovutama nagunii lahkuv Liina Kersna, Maris Lauri ning Andres Sutt.
Sotsid otsisid veel eilseni linna pealt sobivaid kandidaate vähemalt kahele ministrikohale ja ka Isamaa osas oli kahtlane, kas Reinsalu ikkagi läheb valitsusse, kuna see tooks Riigikokku tagasi vahepeal erakonnast välja visatud Siim Kiisleri.
Alustades ootus- ja mõistuspärastest valikutest: välisminister Reinsalu ning haridus- ja teadusminister Lukas olid Jüri Ratase viimases valitsuses (Lukas kultuuriminister, aga ta on olnud ka haridusminister). Mõlemad tunnevad valdkonda ning on ka üldisemalt kogenud poliitikud.
Riina Solman on kolmas endine minister – kelle eelmine positsioon on vahepeal küll ära kaotatud, nii et tema maandub nüüd riigihalduse valdkonnas, mis paneb kulmu kergitama.
Sotside poolelt oli ennustatav, et valitsusse lähevad Läänemets ja Sikkut. Majandushariduse ja varasema ministrikogemusega Sikkuti puhul ei ole MKM muidugi üllatus, selle alternatiiviks oleks võinud olla mõistagi töö- ja terviseministri koht, mis aga läks Peep Petersonile.
Peterson on sellel kohal ühelt poolt loogiline, teisalt riskantne valik. Jah, ametiühingute taust annab talle legitiimsuse ning tausta “töö” osas, samas kui vaadata selle ministri enda tööpõldu, siis on seal kahtlemata suurem rõhk “tervise” poolel.
Sügisel seisame taas vastamisi koroonaviirusega, tegeleda tuleb tervishoiu rahastuse ja korralduse probleemidega – need on keerukad valdkonnad, mis nõuavad kogemust ja autoriteeti. Just nendest teemadest oleneb, kas Petersoni tee suurde poliitikasse õnnestub.
Kultuuriministriks siirduval Piret Hartmanil on omal alal nii kogemus kui autoriteet. Ministeeriumi pikaajalise asekantslerina on ta asjadega kahtlemata väga hästi kursis. Aga ta ei ole poliitik ja palju õnnestunud näiteid ametnikest ministritest ei ole.
Hartmani vastutada on pikalt olnud lõimumispoliitika, mis tähendab, et tal on korralik kogemus ka “majast välja” töötamise osas (eelkõige Siseministeeriumi, aga ka SoM-i ja HTM-i suunal). Kas ta suudab ametniku mütsi poliitiku oma vastu vahetada, on suurim küsimus.
Sügisestel KOV valimistel Saaremaale tagasi liikunud Madis Kallas kolib Tallinnasse. Keskkonnaministeerium on sotside jaoks 2023 valimiste osas oluline positsioon. SDE on juba aastaid püüdnud olla tõsine valik rohelisema maailmavaatega valijatele – see on nende võimalus.
Et keskkonnaministriks ei saanud Jevgeni Ossinovski, kes on sotsidest kahtlemata kõige paremini kursis keskkonnapoliitika peensustega, viitab sellele, et Lauri Läänemetsa tiimis ehk erakonna teravaimas tipus ta enam ei ole.
Madis Kallas on hea valik värske näona valitsuspoliitikas. Ta on ennast Saaremaal korduvalt häälemagnetina ja Eesti suurima omavalitsuse populaarse juhina tõestanud. On sobiv hetk teda üleriiklikul tasemel proovile panna ja erakonna eliidi ridu värskendada.
Ja nüüd nädala üllatajad: Lea Danilson-Järg ning Kristjan Järvan. LDJ oli Ratase valitsuses minister Solmani parem käsi pere- ja iibepoliitika osas ja maandub nüüd, pärast väikest vahemaandumist Postimehes iibekülgede toimetajana justiitsministri kohal.
Järvani tõid avalikkuse ette Isamaa pensionireformi aluseks olnud (ja valdkonna spetsialistide poolt karmi kriitika pälvinud) arvutused ja ta saab nüüd ettevõtlus- ja IT-ministriks – koht, kus on sageli olnud teise järgu või eriti rohelised poliitikud. Selline on ka Järvan.
Kui Solmani osas on võimalik viidata varasemale ministri- ja poliitikukogemusele (kui palju see kompetentsist räägib on omaette küsimus), siis Järvan ja Danilson-Järg on pehmelt öeldes šokeerivad valikud.
Sisuliselt moodustab aga see trio valitsuses Pruunsilla-paketi: kõik kolm on varasemalt aktiivselt ajanud Isamaa suursponsori kõige südamelähedasemaid asju, mis näibki olevat nende peamiseks pädevuseks.
See on ka Isamaa nõrkus, sest kahtlemata saab selle trio tegevuste kajastamine olema meedia pidupäev, mis võib Isamaa kerkinud reitingu kiiresti valimiskünnise juurde tagasi tuua.
Paistab, et Eestis on piisava rahakoti ja sihikindluse korral võimalik osta nii konkreetseid seaduseid kui ka konkreetseid ministrikohti. Lea Danilson-Järg ja Kristjan Järvan pole kumbki Isamaa partei liige.
Lisaks neile, kes on valitsuses, väärib aga tähelepanu ka see, keda seal ei ole: Seeder ja Sibul jäävad Riigikokku dünaamiliseks tandemiks a la Ratas ja Karilaid. See teeb Kaja Kallase elu raskeks. Head klappi Isamaa juhtidega ei saagi tal tekkida.
Ministrite valik näitab, et kuigi avalik arvamus ja erakonnaliikmete surve sundis Isamaa uude kolmikliitu, siis erakonna rahastaja ja liidrite mõtted on ikka EKRE ja KESKi valitsuse juures. Uuteks kombinatsioonideks on vaja jõuvahekordade muutust pärast järgmisi valimisi.
Reformierakonnal ja Kaja Kallasel tuli teha suures ulatuses kompromisse, et saada kokku nn hetkel parim võimalik koalitsioon. Nende kompromisside mõju ulatub tunduvalt kaugemale kui napilt kaheksa kuud toimetava valitsuse eluiga.
