SALK ja Poliitika.guru jätkavad oma välkartiklite formaati looga Keskerakonna valikutest.
Keskerakonna viimase poole aasta tegemised paistavad sihitu rapsimisena. Lõpuks kukutas see nad ka opositsiooni.
Karilaiu ja Ratase intervjuud (siin ja siin) heidavad tralli lõppvaatusele huvitavat valgust, aga kõik ei ole päris nii, nagu need kaks härrat meile räägivad.
Selleks, et kogu asi lahti pakkida, tuleb alustada veidi kaugemalt: kuidas võidetakse Eestis valimisi. Poliitikas üldse — aga eriti valimistel — on erakondade jaoks esmatähtis eristuda ja vastanduda.
Selleks nopivad suuremad erakonnad kampaaniate eel paar teemat, millel on potentsiaal valijaid kõnetada ning defineerivad neil oma polariseeruvad positsioonid oma peamise konkurendi suhtes. Väiksed püüavad sama, aga see on nende jaoks keeruline.
See tekitab vastandumise telje kahe suure vahel. Valijale muudab see otsuse tegemise lihtsaks — erinevate poliitikaalgatuste plusside ja miinuste kaalumise asemel on lihtne “headus vs. kurjus” valik.
Just seetõttu on Jüri Ratas oma viimastes intervjuudes korrutanud: Keskerakond olevat ainus tõsiseltvõetav alternatiiv Reformierakonnale. See on meeleheitlik püüe olla selle peamise vastandumise telje üks otspunkt – koht, mida Keskerakond on olnud kaotamas.
Selline polariseerumine tõstab mõlema vastasseisu osapoole toetust ning võtab ühtlasi ära tuule väiksemate erakondade purjedest, kelle hõigatused muudel, avalikkuse silmis marginaalsematel teemadel tunduvad valimiste kontekstis ebaolulistena.
Reformierakond ning Keskerakond on just nii sajandi algusest Riigikogu valimisi domineerinud. 2019 aga toimus muutus — Reformi valijate jaoks polnud enam olulisim vastandus “korruptiivse ja venemeelse Keskerakonnaga”, vaid “paremäärmusliku ja populistliku EKRE-ga”.
2019. aasta valimiste järel opositsioonis olles stabiilselt 30%-st ülalpool püsinud RE reiting näitas, et see vastandus töötab ning Reformierakonna strateegid hakkasid oma kahureid aina enam EKRE poole keerama. See oli Keskerakonna jaoks probleem, tekkis oht kõrvale jääda.
Kui Ratase valitsus 2021. aasta alguses kukkus ning Keskerakond läks uude koalitsiooni Reformierakonnaga, tekitas see nende jaoks aga uue, samavõrd keerulise olukorra.
Ühe Keskerakonna tuumikvalijate grupi ehk venekeelsete jaoks oli KE poolt hääletamine alates 2007. aasta aprillist moodus anda oma hääl Reformierakonna vastu. Et Keskerakond oli nüüd Reformierakonna valitsuses väiksem partner, tekitas selle rühma jaoks tõsise ebakõla.
Seda on keeruline näha igakuistest reitingutest, kust arvatakse välja valijad, kel eelistus puudub. Kui aga vaadata erakondade toetust koos eelistuseta valijatega muukeelse elanikkonna seas, siis on pilt päris selge:
Liitumine Kaja Kallase valitsusega viis paljud venekeelsed valijad Keskerakonna toetajate leerist lahtrisse “ei oska vastata”.
Keskerakond mõistagi nägi seda ning kohendas oma käitumist vastavalt — Jüri Ratas jäi valitsusse minemise asemel Riigikokku ning asutas seal koos Jaanus Karilaiuga “opositsiooni koalitsiooni sees”.
See lubas KE ministritel olla valitsuses, samas kui “dünaamiline duo” Ratas & Karilaid kritiseerisid sedasama valitsust ning esitasid avalikke ultimaatumeid, püüdes selliselt pidevalt elus hoida RE-KE vastandust ning mitte lasta Reformil oma sihikuid EKRE peale seada.
Jaanuarikuine energiahindade kompensatsiooni aktsioon oli selles mõttes KE jaoks edukas, Keskerakond sai palju avalikku tähelepanu, Reformierakond oli kaitseasendis. KE strateegid järeldasid: selline lähenemine on viljakas.
Siis aga ründas Venemaa Ukrainat. Ukraina sõda oli sisepoliitilises mõttes päästerõngas Reformierakonnale, keda ähvardasid KE eduka lämmatamis- ja kurnamistaktika tõttu tõsised probleemid. Aktualiseerunud julgeolekuoht muutis järsult valijatele kõige olulisemat teemat.
Lisaks “lipu taha koondumise efektile” võimendasid RE positsiooni nende üldiselt kõrge usutavus julgeolekuteemal + Kaja Kallase isiklik nähtavus antud teemal nii rahvusvaheliselt kui ka riigi sees.
See oli KE jaoks aasta kaugusel olevate valimiste valguses katastroof — kui valimiskampaania kandvaks teemaks jääks julgeolek, võtaks Reform kahtluseta ülivõimsa võidu. Keskerakonna usaldusväärsus julgeolekuteemal on madal nii vene- kui eestikeelsete valijate hulgas.
Oluline on märgata ka seda, et Venemaa algatatud sõja mõju Keskerakonna toetusele venekeelsete valijate silmis oli veel suurem, kui liitumisel Reformierakonna valitsusega. Ilma eelistuseta valijate arv kasvas sõja alguses eriti kiirelt. Keskerakond kaotas valijaid.
See viib meid Karilaiu tõdemuse juurde, et “oli vaja jõuõlga, millega saada poliitiline päevakord avatumaks.” Jah, oligi — aga mitte neil põhjustel, millele viitab Karilaid ehk mitte sellepärast, et teha teistsuguseid poliitikavalikuid.
KE jaoks oli elutähtis leida mistahes teema julgeoleku asemel, millega RE-le vastanduda. Selleks sai KE poolt menetlusse antud Isamaa eelnõu peretoetuste tõstmiseks 300 miljoni euro jagu aastas — oli teada, et sellise esitamise korral Reformierakond seda alla neelata ei saa.
Samas oli Reformierakonnal sellele keeruline avalikult vastu seista, eriti arvestades, et eelnõu sai sotside põgusa mõistusevarjutuse tõttu Riigikogus kõigi teiste erakondade allkirjad.
GRANDE FINALE: kokkuvõttes võib tõdeda, et kuigi Keskerakonna poolt oli ilmselgelt eelistatuimaks variandiks vana tuttava KE+EKRE+I koalitsiooni naasmine Jüri Ratase juhtimisel, siis praegune olukord ei ole nende perspektiivist tegelikult ka sugugi halb.
Keskil suurim oht opositsioonis on jääda taas EKRE varju. Toimub oksjon, kes suudab rajumalt toetusi ja maksulangetusi lubada. Elu on näidanud, et EKRE suudab Reformierakonnale radikaalsemalt ja populistlikumalt vastanduda.
Martin Helme nõudmised (peaministrikoht EKREle) peegeldasid seda, et EKRE ei kavatse Keskerakonnale kinkida võimalust olla peamine Reformierakonna ründaja.
Keskerakonna juhtide silmis on see siiski parem väljavaatest minna valimistele vastu Kaja Kallase valitsuse väiksema liikmena. Sel juhul taoks EKRE sügisel trummi sisserände, energiahindade ja koroona teemadel lõhki ja kehtestaks ennast KE asemel hoopis ennast “oravate peamise tõsiseltvõetava alternatiivina”.
Nüüd on Keskerakonna enda teha, kas suudavad EKREt ses võidujooksus edestada ja Vene agressiooni ja sellest tulenevat julgeolekukriisi maha vaikides ja pisendades ka oma venekeelseid valijaid taas hõlmata.
Kaanefoto: Ekspress Meedia, Rauno Volmar
