Kodanikuaktivist Siim Tuisk (SDE) kirjutab POLIITIKA.guru portaalis põhjustest, mis panid Türgi keerama oma relvad ISIS-e vastu, mida nad seni olid pikalt vältinud.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Kui jälgid uudiseid, siis on võimalik, et oled kuulnud midagi sarnast: “Türgi president Erdoğan kutsus kokku NATO erakorralise nõupidamise, et saada tuge ja abi oma otsusele rünnata Islamiriiki ja kurdi vastupanuvõitlejate organisatsiooni PKK (Kurdistani Töölispartei).” Esmapilgul normaalne lause, aga tegelikult vaid väga väike osa tõest. Türgi otsus Islamiriigi vastu tegutseda on suur muutus nende poliitikas, millega kaasnevad olulised valikud Süüria konflikti osalistele. Nendest valikutest ja tagataustast ongi see artikkel.
Kaardil on Põhja-Süüria. Kurdide YPG (Rahvakaitseüksused, sisuliselt Süüria kurdide sõjavägi) kontrolli all on kollane ala, rohelist ala kontrollivad erinevad ülestõusnud, punane on Assadi režiimi ja toetajate oma ning must on Islamiriik. Rahvastikutihedus on läänes ja jõeorgudes märgatavalt kõrgem.
Alustame Islamiriigi ja Türgi suhetest. Esiteks süütu küsimus: mis te arvate, kuidas ja mille eest saavad Islamiriigi võitlejad varustust? “Kalifaadi” sõdurid sõdivad ju peaaegu kõigi naabritega, välja arvatud türklased. Ka meditsiinilist abi vajavad võitlejad liiguvad sageli Türgi haiglatesse. Pikalt oli oluline naftasmugeldamine, kus Islamiriigis isevalmistatud kütus liikus veoautodega Türgi piirini ja ületas selle. Kuidas jõuavad vabatahtlikud läänest ja idast Islamiriiki? Läbi Türgi piiripunktide. Kui Islamiriik hakkas mõne aja eest piirilinna Kobanet ründama, siis tulid nad lõunast, aga kurdide vasturünnakud lõikasid need varustusteed ära, mispeale sooritati viimane rünnak kolme lõhkeainet täistopitud auto ja 80 relvastatud võitleja osavõtul, kust? Ära arvasid need, kes vastasid: läbi Türgi piiripunktide. Millise riigi elanikke on Islamiriigi poolt korduvalt vangi võetud ja vabastatud, ilma kordagi tapmata? Õige vastus, Türgi. Türgi on ka avalikult toetanud Al-Qaida ideoloogiat järgivaid Ahram al-Shami ja Jabhat al-Nusrat, millest viimane ka Euroopa riikide terrorinimistus. Millest siis viha PKK vastu ja senine positiivsus Islamiriigi suhtes? Nende erisuhete põhjusteni jõuame allpool.
Miks hoidis Türgi end neli aastat Süüria konfliktist eemal, aga praegu sellesse sekkub? Vastus on poliitika. President Erdoğani partei AKP kaotas hiljuti toimunud valimistel parlamendienamuse. Türgi valimiskünnis on 10% ja sisse sai oodatud kolme partei asemel neli, kellest viimane, Rahvademokraatlik Erakond (HDP), toetub olulisel määral kurdidele. Läbi aegade on olnud üheks peamiseks Türgi eesmärgiks hoida ära kurdide autonoomia teket. Seetõttu on AKP kui võimupartei jaoks Süürias kaks suurt muret, Islamiriigi ja kurdi autonoomse piirkonna mõju, kui potentsiaalselt ohtlik eeskuju türklastele ja türgi kurdidele. Kurde on eri hinnangutel Türgis kuni 25%, aga kõik neist ei ole rahvuslikud ega vastu Türgi võimule. Arvestatav osa konservatiivsetest kurdidest toetas pikalt Erdoğani loodud parteid AKP, kes pidas läbirääkimisi ka kurdi vasakpoolsete vastupanuvõitlejatega, et piirkonda lõhestanud konflikti lõpetada. Leidub isegi kurde (ja türklasi), kes on liitunud Islamiriigiga.
Hiljuti avaldati uuring, kus küsiti eri parteide toetajatelt, et kui nende valida oleks kurdide ja Islamiriigi vahel, siis kumba nad eelistaksid Türgi piiri ääres, ja isegi AKP ja Natsionalistliku Liikumise (MHP) toetajatest eelistas kurdide kontrolli piiri üle vastavalt 34,9% ja 32,4% vastanutest. Teine oluline uuring oli mõni aeg tagasi, mis näitas, et türklased kardavad, et kurdid tahavad oma riiki, kuid kurdid ei ole iseseisvuse vajaduses ühel meelel, mis seletab pisut AKP hirme nn kurdi küsimuses ja eelmise uuringu näilist vastuolu. Probleem on aga selles, et kui Islamiriik hakkas Süüria kurde ründama, siis tahtsid üle piiri elavad Türgi kurdid neid abistada ja lootsid, et ka Türgi riik teeb omapoolseid samme – mida aga ei juhtunud.
Erdoğani lootuseks oli saavutada parlamendienamus, et muuta põhiseadust ja suurema võimuga presidendina Türgit edasi valitseda. AKP lootused hävitasid aga kaks teist parteid. Esiteks natsionalistlikke türklasi esindav MHP, kelle pooldajad kipuvad olema üsna radikaalsed – üks nende liige tappis mõni aasta tagasi lausa Pariisi kesklinnas, väga rikkas rajoonis kolm kurdi vastupanuvõitlejat, rääkimata sadadest kurdidest, kes on parteiga lähemalt või kaugemalt seotud natsionalistide käe läbi hukkunud Türgis. Aastakümneid eksisteeris lausa salajane natsionalistlik Sandarmite Luure- ja Vastuterrorismiüksus JITEM, mis piinas ja tappis aktivismis ja sidemetes PKK-ga kahtlustatavaid kurde aga ka JITEMi negatiivselt suhtuvaid politseinikke.
Teisena võitis eelmainitud pigem vasakpoolne HDP endale koha parlamendis. Erdoğani strateegia, mis süütus vormis avaldub selle kirjatüki alguses, on näidata natsionalistidele, et AKP ei karda rünnata kurde, ja HDP-le, et kui nad ei taha, et nende partei keelustataks sidemete pärast “terroristidega”, nagu paljud kurdi parteid enne neid, tuleb tõmmata selge ja poliitiliselt välja öeldud joon nende ja terroriorganisatsiooniks kuulutatud PKK vahele, mis kahandaks nende toetust kurdide seas. Alternatiivne strateegiaelement on võimalik HDP (parlamendi)liikmete süüdistamine, mis avaldus ka Erdoğani üleskutses nad immuniteedist vabastada. HDP vastas sellele iroonilisel moel, öeldes, et on valmis ise hommepäev puutumatusest loobuma, kui sama teeb AKP, võimaldades nende ministreid ja liikmeid ametlikult süüdistada korruptsioonis. Tänaseks on arreteeritud üle 800 HDP toetaja. Ajakirjanike arreteerimine võimudele mittemeeldivate uudiste eest, ja võimupartei otsene kontroll meedia üle on Türgis pigem tavapärane praktika (pressivabaduse indeksi võrdluses näiteks Venemaaga vaid paar kohta vahet: 154 vs 148 (2014).
Olukorra paremaks mõistmiseks on siin piirkonna etniline kaart:
Märkus: Etnilise kuuluvus või räägitav keel pole alati antud piirkonnas põhiline, mida on näha ka omavahel sõdivate, sama araabia dialekti rääkivate aga eri usku iraaklaste või süürialaste puhul, mainimata sama usku ja keelt rääkivate rahvaste kodusõdadest nagu kurdidel 90-ndatel.
Nüüd PKK-st. See on 1999. aastast Türgi vanglas istuva Öcalani asutatud vasakpoolne organisatsioon (algul marksistlik, hiljem loobunud kommunistlikust orientatsioonist), mille eesmärk oli muu hulgas iseseisev Kurdistan, praegu aga kurdide autonoomsete õiguste saamine. Kurdidel oli kuni 1991. aastani keelatud rääkida oma keeles ja panna lastele kurdi nimesid, rääkimata võimalusest saada oma keeles haridust või meelelahutust. Sarnane olukord valitses ka Süürias. Kurdikeelse hariduse ja meelelahutusega on endiselt väga suuri probleeme, kuid olukord oli PKK-ga sõlmitud 2013. aasta vaherahust saadik vaikselt paranemas.
PKK-l on ka väga lähedased sidemed Süürias võitlevate kurdide poliitiliste ja sõjaväeliste organisatsioonidega (YPG/J, PYD jne), aga suhteliselt kehvad sidemed Iraagi Kurdistani peamise võimuparteiga KDP-ga, kellega on eri hetkedel lausa sõditud, kuigi oluline on märkida, et kui Iraagi Kurdistan tahab eksportida oma või Süüria kurdide naftat Türki, siis naftajuhe jookseb otse läbi PKK kontrollitava ala (PKK kontroll on organisatsiooni tüübist sõltuvalt mitte täielikult statsionaarne, aga teatud Türgi-Iraagi piiril paiknevad mägialad loetakse nende mõjutsooniks), mis teeb teatud suhtlemise PKK-ga vajalikuks nii KDP-le kui ärilisi suhteid arendavatele türklastele.
Türgi kurdide hulgas on PKK-l vastuoluline maine, leidub arvestataval hulgal toetajaid ja samas ka vastaseid. Läbirääkimisprotsessi alguses oli PKK põhimõtteliselt vastu seina surutud, 1999. aastal oli Öcalan arreteeritud, lootused terrorismiga ja vägivallaga nõudmisi saavutada luhtunud, rahvas konfliktist väsimas, naaberriikide valitsused tugevad ja pigem mitte toetavad, ning Iraagi Kurdistan Saddami all tasakaalu leidnud aga kaugel praegusest autonoomiast. Hetkel aga on neil palju rohkem hingamisruumi, mis toonud kaasa ka arvatavasti julgemad nõudmised ja võib-olla ületanud AKP taluvusläve. Samas oldi valmis desarmeeruma ja Türgi territooriumilt lahkuma, kui nende nõudmised oleks täidetud. Teine mure AKP jaoks oli kurdide ja USA strateegiline koostöö Islamiriigi vastu, kus Ameerika on etendanud YPG/J jaoks sisuliselt õhuväe rolli. Kurdid on võitnud ka eurooplaste südameid. Kui kunagi anti isegi Iraagi Kurdistani relvastamisel usalduse suurendamiseks abi keskvalitsuse kaudu, siis nüüd pole sõbralikel riikidel mingi mure kurde otse varustada.
Erdoğani kaval käik oli siduda Türgi rünnakud Islamiriigi terroristide vastu “kohalike terroristidega”, lootuses, et see sunnib YPG-d PKK-ga sidemeid katkestama ja/või strateegilisi liitlassuhteid ümber hindama. Peale teisipäevast NATO kohtumist avas Türgi Incirliki lennuvälja (USA ainult Islamiriigi vastaste rünnakute jaoks – aga Islamiriik on ju ka otse kurdide eesliini ees 😉 ) ning oli sunnitud Islamiriigi piiriülest varustamist rohkem häirima hakkama. USA saavutas selle, et türklased vähemalt nominaalselt ühinevad võitlusega, saab Incirliki rohkem lennukeid ja mehi paigutada ja seega Iraagi baaside koormust vähendada ning ümber suunata kurdide tuletoetuseks. Tulevikus ka arvatavasti selle, et Türgi toetatavad mässulised võivad osaleda suuremal määral Islamiriigi vastases võitluses. USA mattis maha ka türklaste pakutud turvatsooni idee, aga arvestades hetke sõjajõudude vahekordi, siis viimase 90 km Türgi piiri Islamiriigi käest võtmiseks läheb vaja rohkem kui Vabal Süüria Armeel või “sõbralikel” islamistidel kokku võimekust oleks olnud. Kaotas aga võimaluse, et YPG juhitavad jõud vabastaks ka Eufrati läänekalda, aga selleks oleks ka neil lisajõude vaja läinud. Eurooplased võitsid, et YPG ja PKK vahel tõmmati nende poliitilisest lähedusest hoolimata joon, kus rünnata lubatakse Türgil vaid viimast, kusjuures rünnakutele Iraagis vastavad iraaklased ja Iraagi kurdid juba olulise nurinaga.
Kui Erdoğanil õnnestub lähemal ajal kas natsionaliste või HDP-d poliitiliselt kahjustada (ehk isegi mõnda nende saadikut parlamendist eemaldada tänu sidemetele “terroristidega”), on võimalik, et ta kuulutab välja erakorralised valimised ja proovib uuesti AKP-ga enamust saavutada. Kõige viimane hetk on tal selleks augusti lõpus, kui saab otsa aeg koalitsiooni moodustamiseks. Kui suur võimutäius saab olema autoritaarsel presidendil, on paljastunud AKP liikmete sõnavõttudest, kes on kritiseerinud kohtusüsteeemi osi ja otsuseid ning soovinud nende üle kontrolli haarata. Erdoğan kasutab usku ära poliiitliselt ja ihaldab suuremat kontrolli. Kui ta peab selle nimel oma ja AKP tegevuse siduma usuaspektidega, siis seda ka teeb, nagu näha tema järgnevast tsitaadist : “Mošeed on meie kasarmud, nende kuplid meie kiivrid, minaretid on meie täägid ja usklikud on meie sõdurid.
Kui varemalt on Türgis armee hoidnud tsiviilvalitsusi Atatürgi seatud sekulaarsete ja liberaalsete eesmärkide piirides, siis viimase paari kümnendiga on kindralite võim murtud ja rahvusvaheliselt selliste riigipöörete talumine ja tunnustamine lääneriikide poolt vähenenud. Samas, Euroopa talub Orbanit ja vajab Türgit geopoliitilistel põhjustel, nii et võimatu sedasorti lähenemine ei ole.
Religioon Türgis, Süürias ja Iraagis: Lingil suurem 
Kurdide püüdlused selles Süüria kodusõjas on olnud lisaks isiklike õiguste ja vabaduste laiendamisele (kolmandik võitlejaid on naised, nende suhteliselt feministlik ja tänapäevane lähenemine naiste õigustesse on selles regioonis väga haruldane) ka autonoomia suurendamine ja laiema piirkondliku koostöö võimalikuks tegemine a la kurdide katusorganisatsioon KCK, mis ühendab enamikku kurdide poliitilisi liikumisi. YPG programm erineb märgatavalt Iraagi kurdide võimuparteide püüdlustest, kes pole peatanud FGM (naiste genitaalne vigastamine) praktikat ega püüdnud oma muidu konservatiivse rahva hoiakuid muuta. Toimiv regionaalne koostöö hirmutab aga AKP-d arvatavasti kõige rohkem, kuna nii võiks tekkida Iraagi ühe peaaegu iseseisva kurdi riigi kõrvale ka Süürias sarnane, kuid palju vähem korrumpeerunud moodustis, mille poliitiline eliit ei oleks Türgi kurdidega vaenujalal. Teiseks, et on võimalik, et need kaks poliitilist jõudu jõuaksid ühel hetkel kokkulepete ja koostööni, mis võiks lõpetada Türgi jaga-ja-valitse-strateegia, mis toetunud Iraagi Kurdistani toetamisele ja teiste kurdi liikumiste takistamisele. Kolmandaks, praegune käik põhjustas olulisel määral probleeme USA-kurdi liitlassuhetes ja ilma USA toetuseta vaevalt iseseisvat kurdi riiki tekiks, kui üldse.
Süüria valitsusest ja Iraanist. Kui Türgi jätkab aktiivset rünnakut kurdide vastu, siis üheks võimalikuks alternatiiviks vähemalt osade kurdi organisatsioonide jaoks on poolametlik liit Iraaniga. Süüria kurdidel oli Assadi valitsuse vägedega niikuinii ühise vaenlase Islamiriigi tõttu enam-vähem ela-ja-lase-elada-suhe, kus üksteist ei rünnatud ja takistatud, samas ei aidatud ka kaasa. Nüüd, mil Põhja-Süüria on olulisel määral kurdide kontrolli all, võivad nad otsustada, et nende jaoks on mõistlik sõlmida teatud tüüpi ametlik kokkulepe Assadi ja Iraaniga, kes varustaks neid vajaminevaga ja võimaldaks vastu seista ka Türgi/Islamiriigi vägedele. Nii kaoks arvatavasti ka igasugune lootus eemaldada mõrtsukas Assad võimult, mis Türgi valitsuse sõnade järgi peaks olema esimene prioriteet. Piirkondlikule rahule selline kokkulepe midagi head ei too, küll aga tekib teatud võimalus ametlikuks ja väga laialdaseks autonoomiaks a la Iraak. Kuni senine suhe USA-ga säilib, pole see YPG jaoks mõistlik ega tõenäoline valik. Juhul kui olukord peaks muutuma, siis kindlasti kaalutaks, ning see oleks strateegilises plaanis Türgi jaoks arvatavasti väga halb stsenaarium.
Ei tasu unustada ka neid sadu tuhandeid Süüriast pärit põgenikke, kes elavad Türgis. Kui nende elutingimused ja neisse suhtumine halvenevad, võib PKK-l olla väga laialdane baas Türgi võimudele probleemide tekitamiseks. Selliseid konflikte saab jõupositsioonilt lahendada vaid väga brutaalseid meetodeid kasutades, aga järjekordset genotsiidi Türgi territooriumil pole kellelgi vaja, nädal aega kestnud õhurünnakud ja piiripostide ja -valvurite tule all hoidmine teiselt poolt on enam kui küllalt. Türgi sõjaväel on alati olnud võimekus taasalustada sõjalist konflikti, aga kui PKK-d toetaks Iraan, oleks see ilmselt väga kauakestev ja võigas. Süüria YPG (ja võib-olla Iraagi Kurdistani teine valitsuspartei PUK) lubaks arvatavasti sel juhul PKK-l kasutada oma territooriumi turvaeesmärkidel ja seda saaks Türgi lõpetada vaid Põhja-Süüria ja Põhja-Iraagi okupeerimisega, mis on põhimõtteliselt võimatu. Alternatiiv on kokkulepe a la Põhja-Iiri, selleks aga tuleb laua taha tuua kõik osapooled ja arvestada nende vajadusi. Aeg näitab, kui palju inimesi peab poliitiliste huvide nimel hukkuma, enne kui sinna jõutakse. Last but not least, ärme unusta, et tänaseks hinnatakse Süüria kodusõjas hukkunute arvu 120 ja 320 tuhande inimese vahele.
PS: Nagu artiklist näha, soovin isiklikult YPG-le ja nende sekulaarsele poliitilisele tiivale PYD-le edu. Nad on selle ära teeninud oma valmisoleku ja võimekusega Islamiriigi vastu võitlemisel, pidades samal ajal oluliseks inimõigusi ja läänelikke väärtusi ja näidates ka araablaste linnade üle võtmisel suutlikust teiste õigusi austada. See on väga haruldane antud konfliktis, kus vaenlase suhtes käituvad paljud osapooled metsikult. Samas on Rojava (piirkond Põhja-Süürias) administratiivne võimekus alles tekkimas ja on oluline seda kaitsta ja toetada. AKP näol on aga tegu konservatiivsetele usklikele toetuva ja nende poolt mõjutatava parteiga, kes ei pea miskiks keelustada Twitter, Youtube ja kõik muud kanalid, mis nende korruptsiooni ja valelikkust on paljastanud. Vastuolulisel kombel on nad aga tänu läbirääkimisprotsessile ka põhjus, miks mõned kõige jõhkramad kurdidevastased seadused on tühistatud. Protsessi katkestamises pean just AKP-d süüdlaseks tahtmatuse tõttu anda osalistele elementaarseid garantiisid.
PS2: Pressiesindaja soovitusest türklastel ja PKK-l kokku leppida pole kasu, kui Türgi õhujõud teevad päevas ~400 lahingmissiooni PKK vastu.
PS3: See lugu ei ole mõeldud kaitsmaks PKK-d, nad on teinud lähemas ja kaugemas minevikus väga kurje tegusid, aga siseriikliku ja regionaalse rahu nimel nendega kokku leppimine on üks parimaid asju, mida Türgi ja Erdoğan saaksid teha. Kui see on poliitiliselt võimalik – mina vähemalt loodan, et on.
PS4: Lisalugemist – http://arsiv.setav.org/Ups/dosya/8504.pdf
Poliitiline olukord Süürias ja Iraagis:
Läbimõeldud ja loetavalt kirjutatud artikkel. Minu andmete põhjal ka siiani ainus eestikeeles ilmunud analüüs Lähis-Ida sündmustest ja nende tagajärgedest viimaste kuude jooksul.
siiski, siiski, olukord pole nii hull. ICDS analüütik Helga Kalm kirjutas ka meie portaalis selsamal suvel Iraani tuumaleppest: http://www.poliitika.guru/iraani-tuumalepe-parem-kui-alternatiivid/