KESKERAKOND – VENELASTE PARTEI? EI!

Kõik teavad, et Keskerakonda valivad venelased. Ja pensionärid. Silt on hästi kleebitud! Alates Pronksiööst pole meedial ja ekspertidel olnud kahtlust, et Keskerakond muutub eestivenelaste parteiks ning eestlastest valijad on Keskerakonda lõplikult hülgamas.

2011. aasta Riigikogu valimised kinnitasid seda trendi, Keskerakond kandis Tallinnast ja Ida-Virust väljaspool suuri kaotusi. Tõsi on see, et üle-eestilisest võitjaerakonnast on mõne valimistsükliga saanud erakond, mis suudab võita vaid piirkondades, kus on suur venekeelsete valijate osakaal. Joonis näitab Riigikogu valimiste võitjaid omavalitsuste kaupa – rohelist värvi kulub pintslimehel vaieldamatult üha vähem.

Ukraina agressioon andis põhjuse eeldada, et eestlasest valija lahkumine Keskerakonna juurest süveneb. Lõppenud valimiskampaania näis Keskerakonnale omistatavat rahvuslikku rõhuasetust kinnitavat – põhifookus oli venekeelsel valijal, venekeelsetel piirkondadel ning kanalitel. Eestikeelsele valijale pühendati mõned juhusliku moega ja nõrga tehnilise teostusega teleklipid ning kogu eestikeelne kampaania jättis varasemast loiuma mulje.

Ka Poliitika.guru ennustas Keskerakonnale eestikeelse valija jätkuvalt lahkumist ja kohtade kadu (loe valimiste-eelset analüüsi siit) sarnaselt sellele, mis juhtus Koosmeele Keskusega Lätis. Ja eksisime rängalt! Väike lohutus on, et see oli meie ainus suurem möödalask.

Keskerakond kasvatas toetust ja sai Riigikogus eelmiste valimistega võrreldes ühe koha juurde. Valimistevahelisel ajal Savisaare vastaste lahkumisest räsitud Keskerakonna fraktsioon kasvab rohkem kui kolmandiku. Keskerakond on üks valimiste võitjatest. Selle edu taga on venekeelse valija toetus, aga mitte ainult.

Keskerakond domineerib vääramatult vene valijate seas

Jah, Savisaare, Toomi ja Kõlvartiga on asi selge. Savisaare häälte kasvust 93% tuli Lasnamäelt (kokku sai Savisaar 2055 häält rohkem, Lasnamäel andis oma hääle Edgarile 1921 lisavalijat).

Kuigi valijaid tuli juurde nii Pirital kui Kesklinnas, on need numbrid Lasnamäega võrreldes väikesed. Kahanes e-häälte arv. Võitlus e-hääletusega on Keskkonna sihikindel töö oma valijate arvu vähendamiseks, tulemus on ka selgelt näha – võrreldes 2011. aastaga saadi 455 e-häält vähem.

Toomi ja Kõlvarti tulemused on Eesti valimiste ajalugu vaadates samuti erakordsed. Kokku sai Keskerakond 5 isikumandaati. Riigikogusse pääsenud kandidaatide esiviisik kogus lausa 43% kogu nimekirja häältest. Selle tulemuse lähedale jõudis ka Vabaerakonna ja EKRE esiviisik. Kuigi Reformierakond võttis 6 isikumandaati, moodustasid nende esiviisiku hääled alla kolmandiku nimekirja häältest, kehvemini läks SDE ja IRLi liidritel.

Savisaare, Kõlvarti ja Toomi kõvad tulemused väljenduvad ka ringkondade tulemustes. Suure mitte-eesti valijaskonnaga ringkondades on Keskerakond endiselt ülitugev. Ida-Virumaal, suurima venekeelsete elanike osakaaluga ringkonnas, on Keskerakonna ülekaal mäekõrgune ning see mäetipp on iga valimisega kerkinud. Ringkonnas number 2 on kombinatsioon Lasnamägi-Savisaar toonud samuti väga veenva võidu ning Savisaare häältesaak on viimasel kolmel korral Keskerakonna ülekaalu veelgi kasvatanud. Esimeses ringkonnas (Haabersti, Kristiine, Põhja-Tallinn) on venekeelsete valijate osakaal samuti suur, Keskerakond on korjanud stabiilselt kolmandiku häältest ja absoluutarvudes on nende toetajate hulk kasvanud. Neis kolmes ringkonnas toimib Keskerakond edukalt eeskätt mitte-eestlaste parteina.

Mitte-eestlaste toetus parteidele on üks Eesti poliitika kõnekamaid graafikuid. Keskerakond valitseb seda täielikult.

Eestlaste toetus Keskerakonnale on põhjast läbi käinud

Aga see ei ole kogu tõde. Eelnevatel valimistel ei olnud Keskerakond ülejäänud üheksas ringkonnas kaugeltki nii edukas. Viimati saavutati ühes neist ringkondadest võit Lääne-Virumaal 2007. aastal. Eestlaste ülekaaluga ringkondades ei heitle Keskerakond võidu nimel. Eriti nõrga tulemuse nö. eestlaste ringkondades tegi Keskerakond 2011. aastal.

Viimase kahe aasta reitingute graafik näitab, et Keskerakonnal on oma eestlastest valijaskond siiski olemas.

Sel korral paranes tulemus (häälte arv ja osakaal kõigist ringkonnas antud häältest) koguni kuues ringkonnas, kus domineerivad eestlastest valijad. Kõigis neis toimus väike, aga tuntav oma positsiooni parandamine.

Nõmmel ja Mustamäel on Keskerakonna tulemus jäänud 2011. aastaga võrreldes sisuliselt samaks. Selgelt kehvem tulemus on saadud vaid Hiiu, Lääne ja Saare piirkonnas ning Tartu linnas.

2015. aastal jäi Keskerakond üheksas valdavalt eestikeelses ringkonnas selgelt alla vaid Reformierakonnale, neil on võrreldav positsioon IRL-i ja SDE-ga. Neljas ringkonnas on Keskerakond Reformierakonna järel teine, kolmes ringkonnas on Keskerakond kolmas ning kahes ringkonnas neljas. Mitmes neist ringkondadest on märkimisväärne venekeelne elanikkond (näiteks Mustamäel, Tartus, Pärnus, Jõgevamaal), mis võis panustada Keskerakonna häältesaaki. Kuid hoolimata sellest saab väita, et väljaspool Ida-Virumaad ja Tallinna venekeelsemaid piirkondi, toimib Keskerakond edukalt ka eestlaste parteina.

Kui jätame kõrvale Savisaare, kui ainulaadse nähtuse ja erakonnasiseste gruppide ühendaja, siis sai Keskerakonna eesti tiib vene emakeelega saadikutest rohkem hääli. Seda olukorras, kus paljud neid kandideerisid väiksema valijate arvuga ringkondades.

2015. aastal oli Keskerakond eestlaste parteina edukam, kui aastal 2011. Ja seda hoolimata mitte-eestlastele suunatud kampaaniateravikust. Ilma põhjalike küsitlusteta ei ole seda lihtne seletada.

Kaks võrdlemisi selget põhjust siiski on. Esiteks tegid erakonna juhtkandidaadid oma ringkonnas tohutult otsekontakte. Jüri Ratase kohta on teada, et ta tegi viimase 3-4 kuu jooksul tuhandeid ukselt-uksele kontakte oma Harju- ja Raplamaa ringkonnas. Seejärel jäi mehel veel energiat üle … ja ta tegi veel tuhandeid kontakte Mustamäe ja Nõmme ringkonnas oma isa toetuseks. Ringkonnanimekirjas asetuselt neljas olnud Rein Ratas saigi oma nimekirja parima tulemuse, edestades selgelt Arvo Sarapuud ja Erki Savisaart.

Samuti tegi oma ringkonnas tohutult tööd Kadri Simson. Osalt võib öelda, et need ongi personaalselt nende hääled, mitte erakonna omad ehk need oleksid tulemata jäänud ilma kandidaatide personaalkampaaniata.

Ka Heimar Lenki ja Marika Tuus-Lauli hääled ei tule iseenesest, põhiliseks tööriistaks on otsekontaktid valijaga ning üleriikliku kampaania roll ei ole sel juhul nii oluline.

Näiteks sotsiaalmeedias isikumandaadi saanud Jüri Ratas praktiliselt kampaaniat ei teinud, sest sealtkaudu ei jõua sõnumid tema valijani. Kas Jüri Ratase ainuke valimisklipp “Tule Jüri Ratasega!“ oleks kasvõi ühe Reformierakonna valija välja toonud? Kahtlane.

Teiseks tegi erakonna puudunud kampaania ära Tallinna linn (loe ka Alari Rammo „Varastatud hõbemedal”). Keskerakond on linna raha kasutamisel muutunud järjest nahaalsemaks. Kui 2007. aastal oldi ettevaatlik, 2011 kasutati laialt levinud taktikat ajastada objektide valmimised ja lindilõikamised valimiste-eelsele ajale, siis nüüd Savisaar suurt linte ei lõiganud. Linna raha kasutamine võttis uued mõõtmed. Linnameediat ei hakkagi eraldi mainima, aga valimisreklaamide ja kampaaniaürituste kulude katmine, Kiltsi rahvamaja põranda parandamine ja üle-eestiline Poska tuur Tallinna raha eest on “uus tase“ pealinna maksumaksja raha kasutamisel valimiskampaanias.

Valitud kohalike ürituste korraldamine ja ukselt uksele käimine töötab kindlasti ka edaspidi. Kui miski peaks Eesti tiiva tulevikku vaadates murelikuks tegema, on see mitmete kandidaatide väärikas vanus – Rein Ratas, Enn Eesmaa, Heimar Lenk on kõik järgmiste valimiste ajal juba üle 70, Marika Tuus-Laul ja Aadu Must 67. Uute Boroditšide tootmine pole Eesti tiival aga seni väga libedalt läinud.