Poleks kooseluseadust, poleks EKRE-t Riigikogus.
Nii et EKRE – Euroopa-vastased padukonservatiivid – võlgnevad oma edu Siim Kallasele, kõige Euroopa-meelsemale liberaalile. Vaevalt Kallas neilt kunagi mingit tänulikkust leiab, kuid just tema aastatagune põige Eesti poliitikasse tegi kooseluseadusele ukse lahti.
Siim Kallas sai aru, et suuremate muutuste toomiseks tuleb vahetada ka koalitsioonipartnerit. Ilma selle vahetuseta ei oleks kooseluseaduse arutelu käivitunud. Uus Reformierakonna ja sotside koalitsioon leppis selle vastuvõtmises kokku ja võib arvata, et teema eestvedajad ei adunud isegi, millise tormi Eesti poliitikas see seadus sünnitab.
Esiteks aitas see kaasa sotside ja Reformierakonna uuenemisele ja noorenemisele, millest kirjutasime SIIN. Teiseks võttis see IRL-ilt uuendusmeelse ja avatud erakonna maine. Ja seejärel võttis see IRL-ilt hulga hääli, kuna veendunud kooseluseaduse vastaste jaoks oli EKRE palju selgem ja radikaalsem alternatiiv.
Veel 4 kuud enne valimisi polnud EKRE-l erilist šanssi pilti tõusta. Nende reiting oli 1,7% ja selles suurusjärgus püsinud mitu aastat.
Nende organisatsioon oli nõrk, nagu ka nende kandidaadid võrreldes teiste erakondadega. Veel 2013. a KOV valimistel jäid EKRE kandidaadid parlamendierakondade kandidaatidele selgelt alla.
Kuidas siis said EKRE kandidaadid äkki nii palju populaarsemaks, et nad nüüd valimiskünnise varuga ületasid?
Vastus: nad ei saanudki.
EKRE-t ei valitud meeldivate või tuntud kandidaatide pärast. Otse vastupidi, neid valisid inimesed, kes tahtsid valida just seda erakonda, teadmata selle kandidaatidest suurt midagi. Seda väidame, sest EKRE ringkondade esinumbrid said enda ringkonnas palju suurema osa oma erakonna häältest, kui teiste erakondade esinumbrid.
Selle näitaja poolest olid neile sarnasemad Vabaerakond ja Keskerakond. Esimene on samuti uus ja tundmatu suurus vähetuntud kandidaatidega, teise poolt mistahes ringkonnas hääletamine on pigem lojaalsuskinnitus parteijuhile kui toetus tugevatele kohalikele kandidaatidele.
Veelgi kõnekam on vaadata, kui palju sai ringkonna esinumber rohkem hääli, kui paremuselt teine tema erakonna kandidaat samas ringkonnas.
Siin on EKRE esinumbrid mäekõrguselt üle nii teiste erakondade esinumbritest kui enda erakonna teistest kandidaatidest.
See suhtarv oli väga sarnane üle Eesti, vaatamata sellele, kas antud esinumber varasematel valimistel on saanud hääli või mitte.
Väga hea näide on skandaalne EKRE natsilembene “wunderkind” Jaak Madison, kes viimastel kohalikel valimistel sai IRL-i ridades oma koduvallas (Albu) kõigest 17 häält. See tähendab, et mingit kindlat häältebaasi tal ei ole. Seekord Järva- ja Viljandimaa esinumbrina sai ta aga tervelt 1883 häält. Tegemist on selgelt mitte kandidaadile, vaid erakonnale antud häältega. Sama muster kordus enamikus ringkondades.
Kui veel esikandidaat juhtus natuke tuntud ka olema või kandma perekonnanime Helme, siis oli tulemus päris rabav. Martin Helme kogus Mustamäe ja Nõmme valimisringkonnas tervelt 94% kõigist EKRE-le antud häältest. Ülejäänud 9 kandidaati jagasid siis ülejäänud 6% omavahel ära. Sama domineeriv oli Mart Helme Pärnumaal, võttes 93,4% EKRE-le antud häältest. Helle-Moonika Helme sai Lääne-, Saare- ja Hiiumaal 83,5% EKRE selle ringkonna häältest.
Kui EKRE kui maailmavaateliselt lähim erakond suudaks enda ridadesse meelitada Varro Vooglaiu, siis oleks neil juures üks väga tugev häälemagnet, kelle mõju tunneks tulevased esinumbrid üle kogu maa.
Kooseluseadus oli lämbumisohus EKRE-le suur sõõm värsket õhku ja tõeline kingitus. Neil on kindlasti põhjust õnnelik olla, et see vastu võeti. Ja kindlasti on neil ka põhjust pöialt hoida, et uus koalitsioonilepe sisaldaks lauset: “Võtame vastu Kooseluseaduse rakendussätted”.
See annaks neile pikaks ajaks võitlusvälja, kus oma valijate ees särada ja neid lühikese keti otsas hoida.
EKRE selged ja rahvuskonservatiivsed väärtused on lähedased suuremale osale ühiskonnast, kui nende poolt seekord hääletas. Analoogsete parteide edulood Soomes, Skandinaavias ja paljudes teistes Euroopa riikides ennustavad EKRE-le pikemat iga kui Vabaerakonnale pakkuda julgeks.
Artikli sõnum viitab justkui implitsiitselt, et nüüd peaks kooseluseadusele tõmbama piduri peale, sest see annab liialt palju edu EKRE-le. Ma loodan, et teksti autorid siiski seda silmas ei pidanud, sest sellisel juhul tähendaks see seda, et peaksime loobuma igasugusest vähemuste kaitsest, kuna muidu saavad sellest jõudu juurde radikaalid. Kooseluseaudse rakendussätete mittevastuvõtmine aga tähendakski radikaalide diktaadile allumist. Seega nad ei peagi võimule tulema, vaid piisab sellest, et nad on avaliku meedia valguses ning sõnastavad oma seisukoha agressiivselt ning nad on oma eesmärgi saavutanud.
Selmet põõsasse peitu pugeda ning valijate kaotuses jätta vähemusgrupid kaitseta, peaks just näitama, et ülejäänud poliitikud ei allu sellisele diktaadile ning lühikesest häälte kaost on olulisem väärtus, mille alusel koheldakse kõiki kodanikke võrdselt, sõlumata nende seksuaalsusest, nahavärvist, etnilisest-religioosest kuuluvusest või mõnest muust tunnusest.
Tere Heiko, tänud kommentaari eest!
Absoluutselt ei mõelnud me, et Kooseluseadusega edasiminek tuleks peatada. Vastupidi, vastuolulistes küsimustes peaks poliitiline eliit olema valmis suunda näitama ja vajadusel avalikku arvamust eest vedama. Seda võib sõnastada nii või teisiti, aga teatud põhimõttelistes (eriti inimväärikust ja -õigusi puudutavates) küsimustes tuleb teha tulevikku suunatud valikuid, mida valijate häälekam osa ei pruugi täna toetada. Sellise julge poliitilise eestvedamise puudumine oli ka minu arvates üks põhjuseid, miks Kooseluseaduse toetus rahva seas nii madal oli.
Lihtsalt antud kontekstis käib nende otsustega kaasas see, et EKRE saab eetrit ja kandepinda juurde. Kui nii, siis olgu nii. See ei ole põhjus, et kogu protsess unustada. Nii ongi kentsakas olukord, et poliitilistest jõududest vajab Kooseluseadusega edasi liikumist ennekõike EKRE. Nendel on sellest oma äraspidisel moel kõige enam võita.