Pärast jaanipäeva toimuval Euroopa Ülemkogul on üle pika aja väga palju kaalul, nii Eesti kui kogu Euroopa jaoks. Pagulaskriis, Kreeka võlakriis ja Venemaa Ukraina agressioon – nendel teemadel on vähemalt kaks ühist nimetajat. Ühelegi teemale ei ole head ja lihtsat lahendust, valida tuleb kõige vähem halb variant. Mis veelgi olulisem, kõik teemad on eraldi, aga eriti koos arutatuna, suur Euroopa riikide suur solidaarsustest. Tarkade valikute tegemiseks ei piisa ainult oma huvide selgekstegemisest, tuleb panna ennast teiste riikide positsiooni ja teadvustada, et järgmisel nädalal tehtavad otsused mõjutavad otseselt seda, millises Euroopa Liidus me paari aasta pärast elame.
Kõige põletavam ja kiiret otsustamist vajav teema on Kreeka. Esmaspäeval toimub Kreeka küsimuses erakorraline Ülemkogu, on ülimalt tõenäoline, et arutelu jätkub ka korralisel Ülemkogul nädala lõpus (25.-26. juuni). Millised on Euroopa liidrite ees seisvad eriti halvad ja veidi vähem halvad valikud?
Kreeka valitsus on valimislubaduste ja kreeklaste ootuste pantvang
Esmalt Kreeka valikutest. Kolmapäeval kogunesid Syriza toetajad, et protestida kasinuspoliitika vastu ja eurotsooni jäämise poolt. Samal päeval avaldas Kreeka parlamendi Võla Tõekomisjon raporti, milles järeldas, et jätkusuutmatu võlg on ebaseadusliku Troika poolt orkestreeritud tegevuse tulemus.
„Unfuck Greece“ oli protestijate peamine sõnum Euroopale. Kreeka valitsuse ja Euroopa Liidu probleem on, et neid kahte eesmärki korraga ei ole võimalik täita ilma Kreeka võlgade vähemalt osalise kustutamiseta.
Seda võivad kreeklased kirglikult soovida ja nii ka on, et Kreeka võlg ei ole jätkusuutlik. Abiprogrammi käivitamisest alates, et EL toetanud Kreekat 195 miljardi euro (107% SKPst) ja IMF 32 miljardi euroga (18% SKPst). Sellest rahast vaid väike osa on tegelikult läinud Kreeka riigi püsikulude katteks, veidi üle 50% on kulunud võlgade tagasimaksmisele, tagasiostmisele ja intressimaksetele.
Samas selge on, et teiste riikide valijatele ei ole võlgade kustutamine vastuvõetav. Asi polegi niivõrd rahas, EL institutsioonid, valitsusjuhid ja kodanikud ei tunne, et “Unfuck Greece” nõue on kasvõi veidi õigustatud. Pigem vastupidi, nad on näinud kuidas Kreeka valitsus on järjepidevalt hämanud ja valetanud. Kokkulepped pole pidanud, väiksemagi reform tuleb üliraskelt. Kui Hispaania eliidivastane Podemos raiub Syrizaga sarnast platvormi ja oleks pea ainus, mis niisugusest otsusest võidaks, siis ülejäänud Euroopas tooks Kreeka võlgade kustutamine suure tõenäosusega kaasa samuti anti-establishment liikumiste ja parteide veelgi suurema esiletõusu. Kuid vastupidistel põhjustel.
Pärast lõputuid kohtumisi ja telefonivestlusi EL institutsioonide juhtide ja Prantsusmaa-Saksamaa valitsusjuhtidega teab Tsipras arvatavasti, et lõpuks peab ta valima – kasinuspoliitika või eurotsoonist lahkumise vahel. Syriza jaoks on mõlemad valikud väga halvad ja toovad suure tõenäosusega kaasa valitsuse kukkumise. Seepärast üritab valitsus valiku tegemist edasi lükata ja süüdistada tekkinud olukorras Euroopa partnereid. Tsipras väidab, et “institutsioonid” sunnivad Kreekat tegema konkreetseid reforme, mis pole valitsusele vastuvõetavad, vähendama pensione, tõmbama kokku avalikku sektorit, reformima tööturgu, vähendama käibemaksu erinevaid määrasid, mis tooks kaasa laekumiste kasvu. Tegelikkuses on halle varjundeid muidugi rohkem. EL ja IMF oleks rahul ka teistsuguste reformidega, aga häda on selles, et Kreeka valitsuse poolt esitatud reformidest ei tule tasakaalunumbrid kokku. Odava laenuraha toel kasvanud sotsiaalkulutused ja avalik sektor ei ole uues majanduskriisi järgses reaalsuses jätkusuutlikud ja mujalt ei ole raha võtta. Suuri majanduse konkurentsivõimet tõstvaid reforme pole tehtud.
Teatud mõttes on Syriza valitsusel vaid võimatud valikud ja Tsipras proovib arvatavasti valikute tegemist kuni viimase hetkeni ja sellest üle venitada. Ja uskuda, et ehk juhtub ime ja EL liidrid teevad Kreekale suuremaid järeleandmisi. Eurotsoonist lahkumine on kreeklastele kindlasti kordades valusam kui kasinusmeetmed. Pärast eurogrupi ebaõnnestunud kohtumist suure tõenäosusega kehtestatav kapitalikontroll toob eurost loobumise mõju iga kreeklaseni, kuid see on muidugi alles algus. Eksperdid ennustavad eurotsoonist lahkumisel üle 30% inflatsiooni ja pankade kokkukukkumist, sest võimalus Euroopa Keskpangalt laenata kaob. Raske on ka uskuda, et Syriza pärast seda majanduskaost võimule jääks. Ja ei tahaks ka arvata, et Syriza liidrid pole kõiki neid mõjusid läbi mänginud ja endale teadvustanud, et lõpuks tuleb ikkagi teha valik. Millal Kreeka lõpuks valiku teeb sõltub muuhulgas sellest, kas Tsipras on peaministri koha kaotamise hirmus riskima Kreeka ja Euroopa tulevikuga. Ennekõike sõltub Kreeka valik Euroopa valikutest.
Eesti huvides on Kreeka eurotsooni jäämine
Loomulikult on Euroopa huvides Kreeka eurotsooni jäämine, see on ka Eesti huvides. Tuleb arvestada, et eurost loobumisega ei lahku Kreeka Euroopa Liidust. Kreeka jääb Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Liikmeks kus valitseb sotsiaalne ja majanduslik kaos ning millel on vetoõigus Eesti olulistest välispoliitika küsimustes ja NATOs. Kas eurotsoonist lahkunud Kreeka jääb teiste liikmesriikidega solidaarseks, näiteks Venemaale sanktsioonide kehtestamise pikendamise või EL eelarvejaotuse küsimustes? Me ei tea seda, aga risk, et kreeklaste solidaarsus kaob ning Kreekast saab Venemaa ja Hiina käpiknukk suureneb hüppeliselt.
Majanduslikult kaotab Euroopa igal juhul. Nii siis, kui otsustakse osa laene kustutada, kui ka Kreeka maksejõuetuks muutumise korral. Enamus Kreeka võlast on niikuinii erinevates vormides võlg Euroopa Liidule. Kreeka eurotsoonist lahkumisega see raha tõenäoliselt kaotatakse.
Siin peitub ka põhjus, miks Kreeka laiem eurost lahkumise majanduslik mõju ei saa arvatavasti olema väga suur. Erinevalt majanduskriisi tipphetkedest pole finantsturud Kreeka probleemidele eriti reageerinud. Teiste Lõuna-Euroopa riikide intressimäärad pole tõusnud. Kreeka küsimus on muutunud suuresti Euroopa Liidu siseasjaks. Paljud näevad Kreeka eurotsoonist lahkumise suurima riskina euro pakutava turvavõrgu kadumist, kõik euroala riigid ei saaks sel juhul enam nautida tingimusteta madalaid intresse. Finantsturgude käitumise muutus iga riigi finantsriskide hindamisel ei ole aga ilmtingimata halb. Riskide vale hindamine oligi ju tegelikult üks peamisi majanduse ülekuumenemise põhjuseid, ka Eestis. Intresside tase ei vastanud tegelikele majanduse riskidele.
Nii muutubki peamiseks küsimuseks Euroopa Liidu solidaarsus. Liikmesriikide poolt suurte kompromisside tegemine Kreeka aitamiseks olukorras, kus Kreeka ei ole kompromissivalmis, pole lihtne.
Euroopa Liit peab panuseid tõstma
Mitmed vastutulekud on tänaseks juba tehtud. Laenude teenindamiseks peab Kreeka eelarve olema primaarses ülejäägis (primaarne tasakaal on nn riigi ülalpidamise kulu-tulu enne laenuintresside maksmist). Hetkel laual olev EL poolne pakkumine eeldab praeguses programmis kokku lepitust 2% väiksema ülejäägi nõuet 2015 aastal (1% 3% asemel) ja 1,5% väiksemat ülejääki 2016. aastal. Kreeka on venitamisega saavutanud ka selle, et juhul, kui kokkulepe saavutatakse, antakse 30. juunil lõppeva abiprogrammi viimased 7,2 miljardit eurot igal juhul vaid reformilubaduste, mitte reaalsete reformieelnõude parlamendis heakskiitmise vastu, sest viimaseks ei ole nagunii enam aega. Liikmesriigid peavad arvestama ka sellega, et viimase makse tegemine ei ole Kreeka saaga lõpp. Uus, järjekorras juba kolmas, abiprogramm on vältimatu.
Praegust olukorda arvesse võttes on kummi venitamine mõttetu. Kaardid on välja jagatud, Kreeka valitsus on ammu oma panuse maksimumi lähedale tõstnud, ka Euroopa Liit peab panuseid tõstma. Kreeka valitsus venitab otsustega nii kaua kui võimalik. Kuigi retoorikas on eriti IMF aga ka EL öelnud, et 30. juunil kokkuleppele mitte jõudmise korral on kõik läbi, on esmaspäevase erakorralise Ülemkogu arutelu üks peamiseid aruteluteemasid ometi praeguse abiprogrammi pikendamine. Programmi pikendamine oleks Kreekale eriti oluline seetõttu, et isegi kui nad jätaksid laenu osamakse tähtajaks tagasi maksmata, oleks Kreeka pankadel jätkuvalt võimalik kasutada Euroopa Keskpanga likviidsusabi ja täielikku maksejõuetust saaks ehk vältida. Seda lähenemist ei peaks Eesti toetama, juba seetõttu, et programmi edasilükkamine on vaid probleemide lahendamise edasilükkamine. Aga ka seetõttu, et mida pikemalt kestab ebamäärasus Kreeka tuleviku suhtes, seda pikemalt jätkub ka Kreeka majanduskriis. Keegi ei taha investeerida ja äri teha riigis, mille kohal ripub pankrotikirves. Ka drahmile üleminek oleks pikemas plaanis Kreeka majandusele parem lahendus kui kuude ja aastate pikkune pidev arutelu vajalike reformide ja võimaliku eurotsoonist lahkumise üle. Niisuguses olukorras ei tekigi Kreekal võimalust võlgu tagasi maksta. Abiprogrammi pikendus tuleb teha niikuinii, aga siis kui reformides on kokku lepitud. See ei peaks olema eraldi aruteluteema.
Juhul, kui EL jõulise retoorika taustal juba juuni alguses tehtud „take it or leave it“ pakkumise üle jätkuvalt läbi räägib, püsib Kreeka lootus paremaks diiliks elus ja Tsipras ei tee valikuid. Seepärast peaks esmaspäevane Ülemkogu olema lühike ja andma konkreetse sõnumi – kui Kreeka ei ole nõus reaalsete reformidega, mis tasakaalunumbrid kokku annaksid, on mäng läbi ja EL on valmis Kreekal euroalast minna laskma. Vaid sellisel juhul on reaalne võimalus kiireks lõppmänguks nädala lõpul toimuval Ülemkogul. Vaatamata kõigile Kreeka valitsuste minevikupattudele ja Tsiprase valitsuse ebaadekvaatsele käitumisele viimase nelja kuu jooksul tuleb Eestil siis valmis olla lisakompromissideks, sealhulgas osaliseks laenu restruktureerimiseks. Sellele kompromissile heakskiidu saamine liikmesriikide parlamentidelt saab olema ülikeeruline ja on ehk võimalik vaid juhul, kui Kreeka on tõsiselt valmis avalikku sektorit ja pensionisüsteemi reformima, kulud reaalsete võimalustega vastavusse viima ja teised laenuandjate ees võetud kohustused täitma. Sel juhul on mingigi lootus, et Kreeka on võimeline pikas plaanis laenud tagasi maksma ja muutuma “tavaliseks liikmesriigiks”, mis ei domineeri pidevalt Euroopa Liidu päevakorras ja rahvusvahelises meediaruumis.
