Eleegia Eesti ellujääjatest

Eleegia Eesti ellujääjatest — Eesti rahvast ja peredest

Eesti rahvusliku patriotismi alusmüüdid on väga romantilised ja elitaarsed, keskendudes relvavõitlusele Vabadussõjas ja vähesemal määral ka üksikute kangelaste vastupanule Sinimägedes, riigijuhtide eneseohverdustele, kirjanike panusele ja diplomaatide tarkusele. Tahtmata neilt midagi ära võtta (vastupidi), on need tegelikkuses vaid fragmentaarsed illustratsioonid ajaloo kujunemises ning jätavad samastumis- ja osalemisvõimaluseta suurema osa Eesti rahvast. Seda seost ei saa mõistagi kunstlikult ka tagantjärgi luua — ent me saame Eesti rahvusmüütides, Eesti mõttes (mis mõte on Eestil) osalemiseks luua uusi, täiendavaid võimalusi. Pelgalt romantilistesse minevikumüütidesse aheldatud rahvuse mõte degenereerub ning me peame julgemalt riskima Eesti mõttesse kestvama ainelise ja vaimse aluse otsimisega. Paralleelselt peame Eestis noorele siirdeühiskonnale kohaselt endiselt diskussiooni, millised on Eesti alusväärtused, mis looksid nii konservatiivile kui liberaalsele humanistile üksikküsimustes sõjapidamiseks mingigi ühise pinnase. Mis on Eesti riigis ja just rahvas sellist alati, mis seob meid siia — ükskõik, kus ja mida me vahepeal ei teeks.

Minu suguvõsa, esivanemad — on lihtne Eestimaa talurahvas nii kaugele kui kirikuraamatud ja ühine teadmine ulatuvad. Ükski elusolev Kaju peale minu õdede ja ema pole minu sugulane, sest sarnaselt paljudele eestlastele võtsid minu vanavanaisad (ning vennad-õed) ja nende pered endale 1937. aastal uued nimed. Klejused, Loebergid, Pardid, Tupitsad, Rajad, Kallavused, Laugud, Elblaused, Lauringsonid, Tomsonid, Aronid ja Tarjused tulevad suuresti kõik Viljandimaalt, Jõgevamaalt, Järvamaalt ja Lõuna-Harjumaalt, kus peeti talusid — Harju-Jaanist Imavereni ja Pilistverest Tormani. Suuremad talud oli 50-55 hektarised — mõnel oli talu käes juba kaugematest aegadest, mõni jõudis oma taluni alles iseseisva Eesti ajal pärast aastakümneid vabadikuna raha kogudes. Isapoolse vanaema poolt on suguvõsas ka Nikolai II ajal väljarännanuid — osa suguvõsast elas 19. ja 20. sajandi vahetusel Volossovo kandis Peterburi lähistel, kust sakslaste poolt läbiviidud suure Loode-Venemaa eestlaste sunniviisilise sundevakuatsiooniga 1944. a tagasi koju tuldi — need naised, lapsed ja väetid, kes nälja ja Peipsitaguse sõjatallermaaks muutumise kiuste veel elus olid või kes juba 1930ndate nõukogude repressioonidest maha tapetud polnud.

Nagu talurahvas ikka, võitlesid ka minu eelkäijad sõdades — vanaisa Elmar mobiliseeriti 18-aastasena 1944. aastal laskurpolku, mis Kuramaal Saksamaa väegrupi Nord vastu sõdis. Vanavanaisa Eduard oli aga suurtükiväelasena algusest lõpuni Vabadussõjas. Samuti olid sõdades mitmed nende vennad. Nõukogude Liidu okupatsiooniga kaasnenud “maareformis” jäid kõik kõigest ilma nagu ikka, 1942. aastal saadi rahuldatud taotlustega omavalitsustelt maad tagasi, et siis peatselt kõigest taas ilma jääda. Teistest esiletõstetud sõjakangelasi või metsavendi nende hulgas minu teada polnud. Selleski oli nende saatus igas mõttes tüüpiline Eesti meeste oma. Pidev kannatuste rada, kuid ka õnn ja vedamine, et nad ellu jäid, sest ainult tänu ellujääjatele oleme olemas meie. Ellujääjatele võlgneme me oma tänase riigi sõna otseses mõttes ja samamoodi nagu rahvuskroonikates igavikku kuldsete tähtedega trükitud kangelastele. Ellujääjate nimesid leiame üle Eesti noorte armunute märkidena puutüvedesse lõigatuina ja nende armastustest sündis uusi eestlasi.

Ma olen sündinud 1980. aastal. Ma ei tihka end pidada nõukogude inimeseks, aga üleminekuaja laps olen ma kindlasti. Ma arvan, et mulle meeldis algklassides saadud põgus kogemus oktoobrilapseks olemisest või vähemalt mulle meeldisid Tõnismäe ajaleheputkas väljapandud erinevad rinnamärgid. Ja siis järgmisel hetkel mõtlesime asjadest juba teisiti ja põletasime sealsamas Pronkssõduri ees kevadistel pärastlõunatel kooliõpikutest neid väljarebitud lehekülgi, mis kandsid nõukogude sümboolikat või muus mõttes meie arvates ideoloogilist sisu. See oli kõige patriootlikum tegevus, mida ma tollasest mäletan. Ei seisnud ma Balti ketis ega teinud midagi muud mäletamisväärset, millest kirjutada esseed “Mida tegin mina selleks, et Nõukogude Liit variseks”. Olin ajalooliste sündmuste passiivne pealtvaataja. Tähtpäevadel võib aga tihti jääda tunne, et Eestis on palju vapraid inimesi, kelle otsustav tegutsemine pöördelistel hetkedel võitis ülejäänutele vabaduse olla need, kes nad alati on tahtnud olla.

Üleminekuajaga seonduvad ülejäänud mälestused on minu jaoks küllaltki stressirohked. Minu perekond riigikorra vahetusele vastu pidada ei suutnud. Isa tegi arvestatavaid pingutusi, et välisabist saadud botased ning riided ja mitme pere ühine elamine vahetada oma enda elu ja hakkamasaamise vastu. Ka tema ja ta õde olid samas koolis käinud, kuhu mina ja minu õde sisse saime ning tunne, et me peaksime olema paremad, tublimad, edukamad kui me subjektiivselt olime, kannustas teda ja selle kärsitu rahulolematuse pärandas ta ka mulle. Tugeva pingutuse kompenseerimiseks võttis isa koos oma maleva-, kursuse- ja töökaaslastega kõvasti napsi. Seal oli väga palju tublisid ja tarku inimesi, kes andsid Eesti riigi sündi ja selle praktilisse korraldamisse (isa oli lõpetanud TÜ õigusteaduskonna nagu suurem osa tema sõprugi) ja nagu isagi, jõid end suhteliselt kiiresti ka põhja või on tänaseks enda varasemate võimete haledad varjud — lõiv, mida maksti üleelusuurusele pingutusele, stressile ning ka tehtud vigadele. Nad ei vaja minu kaastunnet, aga mitmetega olen täiskasvanuna ise lähemalt suhtlema asunud ja võimatu on seda mitte tunda. Eesti iseseisvuse taastamise praktiline korraldamine või suutmatus hakkama saada oma elu iseseisva korraldamisega turumajanduse tingimustes põhjustas ilmselt paljudele Eesti perekondadele stressi — ja ma ei räägi siin pikkadest tööpäevadest, vaid alkoholi, peresidemete ja sõprussuhete lagunemise, moraalilageduse, aga ka äkilise materiaalse ilmajäetuse põhjustatud igapäevasest ahastus- ja ahistustundest ning sellega kohanedes tekkivast stoilisest minnalaskmistundest. Minu pere keerulises elus ei ole olnud kunagi küll olnud füüsilist vägivalda, aga kujutan statistika põhjal ette, kui paljudesse peredesse tõi suure muutuse ja ülemineku stress kaasa ka igapäevaseid kehalisi kannatusi ja hirmu.

Allesjäänud pere, ema ja kaks õde — isa suri raskesse haigusesse mõned aastad tagasi, on kõik ellujääjad, sest meile on geenidega üksjagu antud ja hoiame täna rohkem kokku, kui 20 ja 25 aastat tagasi. Kuigi ka seda on kindlasti palju vähem, kui võiks. Meil pole põhjust piriseda, sest me kõik tahame ja suudame ise painutada elu ja selle tingimusi oma tahte järgi nii palju kui see võimalik on, olla oma saatuse sepad. Mitmel meist on täna oma pered, oma kaaslased, lapsed, kodud, kus me paikame vigu, mida meie vanemad või ka meie ise nende lastena varem oleme teinud. Ma arvan, et kõike arvesse võttes, oleme me õnnelikud.

Aga kui ma poleks Tallinna südalinna laps, pärit raamatuid, muusikat, kultuuri ja keelteõppimist väärtustavast perest, mida ümbritseb sarnaste perede-tuttavate võrgustik ja oleksin kasvanud näiteks Türil, nagu minu vanaema või Imaveres, kus minu vanaisa, siis pole kahtlustki, et tõenäosused oleks minu ja minu õdede kahjuks olnud. Inimesi, kelle patriotism Eesti iseseisvuse taastamises seisnes lihtsalt kannatuste ja raske aja vaikivas ja vähejäädvustatud üle-elamises, on võibolla tuhatki korda rohkem kui neid, kelle romantiline ja isiklik panus on meile korduvate aastapäevaintervjuude ja mälestuste kaudu hästi kättesaadavaks tehtud. Rahvuslik müüt oma kätega kättevõideldud iseseisvuse taastamisest ei ole selle tänasel kujul Eestis elavatele inimestele võrdselt kättesaadav, inimeste isiklike mälestuste ühisosa sellega on väike ja nagu aeg teeb oma tööd, väheneb see põlvkonniti loomulikul moel veelgi. Rääkides nüüd suurema osa eest oma põlvkonnast — üleminekuaja noortest keskealistest — meie identiteedid on kahtlemata mitmekihilised ent selles ei mängi rolli meenutused rahvusliku ärkamise ja iseseisvuse taastamise pöördelistest sündmustest.

Minul pole põhjust hädaldada, nagu oleks mul äärmiselt raske või ebatavaline lapsepõlv olnud — kogu minu põlvkonna varajane murdeiga on möödunud suure ühiskondliku muutuse põhjustatud stressi tingimustes, millega väga paljud pered hakkama ei saanud või said hakkama koos järeleandmiste ja kompromissidega, mis meie tänapäeva moraalse inimese ettekujutusse ei sobi. Meie kohordi moraalsed tõekspidamised on kindlasti huvitav uurimisala — seal on nii advokaadi või konsultandi tööks sobilikku nihilismi kui ka vastupidi, oma varasemat elukogemust superkompenseerivat ennastohverdavat altruismi — mõistagi ajavad nende väärtushinnangute kandjad üksteist oksele mõistmata, et on samade sündmuste sünnitatud lapsed. Või nagu “Maailma väärtuste uuringu” (World Values Survey) lained väga kenasti näitavad, on müüdil protestantlikku tööeetikat kandavast Maarjamaa rahvast vähe ühist postsotsialistliku ning materiaalseid väärtusi tähtsaks pidava ning kõrgelt individualistliku tegelikkusega — seda just nendes üleminekupõlvkondades. Ent uued põlvkonnad on teistsugused, nagu ikka ja see on meid toonud uute väärtuskonfliktide lävele ning nende ületamine pole meile seni jõukohane olnud (need ühiskonnateadlased, kes on esitlenud oma järeldusi uute uuringute keskmiste tulemuste põhjal, on just need põlvkondade erisused tihti kõrvale jätnud). Raskusi süvendavad lisaks hoiakulistele erisustele objektiivsed probleemid — nagu TÜ ühiskonnateadlaste uuringud on näidanud, on Eestis erinevate ühiskonnarühmade eristumine kasvanud (nn MeeMa uuringu viis küsitluslainet). Tarbime väga erinevat meediat, usume erinevaid arvamusliidreid, ühed on väga aktiivsed, teised väga passiivsed. Olen ise varem kirjutanud avaliku ruumi ahenemisega kasvavatest riskidest.

Noortel pole mingit moraalset kohustust hoida samu väärtusi nagu nende vanemad või vanavanemad. See kõneleb inimliigi (või liikide) arenguloogika vastu. Looduse vastu ei saa — vanem põlvkond jääb nõrgemaks ja sureb eest ära ja noored rajavad oma tee ise, ükskõik mida me oma seadustesse kirjutame. See ei tähenda, et noortel on õigus, või et progress teenib paratamatult eestlaste või inimkonna huve (selle kasuks pole mingit tõendusmaterjali), aga see on teatud bioloogiliste põhjustega paratamatus, millega tuleb arvestada. Mittearvestamine viib selleni, et ühed lähevad oma teed ja teised jäävad siia ning sõltumata sellest, kellel õigus on, kaotaks sellest vananev, vähenev ja iganev Eesti.

Ka uued põlved vajavad võimalust ja põhjust Eestit patriootidena hoida, mille lätted ei saa olla vahetu isikliku või suguvõsa kogemuse puudumise tõttu ajaloolistes rahvusmüütides. Jällegi — need on vajalikud ja toredad ja ilmestavad historiograafiliste väljavõtetena Eesti kujunemist, aga need on head sümbolid, mille roll ei saa olla enam konkreetsete väärtuste ankurdamine, mis lähevad korda ja annavad ühisosa kõikidele eestlastele.

Kuidas siduda kokku noort eestlast, kes usub religioosselt liberaalsesse humanismi, kõikide inimeste loomupärast võrdsusse, ja küpsemas eas eestlast, kes võõristab uue evangeliseerimislaine tulekut samavõrd nagu eelmistki sajandeid tagasi — paradoksaalselt küll nüüd koostöös toona eestlasi mõõga ja misjonitööga ümbertöödelnud institutsiooniga?

Eestlaste vähese arvukuse ja lähikümnenditel vähemalt ajutiselt kehvema aritmeetilise seisu juures satub kõige suurema surve alla eestlaste ühiskondlik sidusus. Kes kelle eest hoolt kannab, kes keda ravib, kes kelle eest maksab. Lood mahajäetud vanainimestest, keda hooldekodust hooldekodusse loksutatakse või keda haiglate kaastundlikus koostöös erinevate skeemide läbi riikliku eestkoste ja elementaarse hoolitsuse all hoitakse, on muutunud tavaliseks. See on osutunud ühtmoodi teenimisvõimaluseks nendele asutustele, nende nõukogudelikult käituvatele juhtidele ja igasugu petistele, kelle karikatuurse ent jõhkralt efektiivse tegevuse vastu ei tundu olevat rohtu, sest…

…pole huvitatud osapooli, kes nende kannatavate eakate eest seisaks.

Minu vanaema — kauni neiupõlvenimega Edith Lauk, mis 1936. aastal nimevahetuslaine käigus muutus Mai Aimsaluks — tähistas möödunud mais oma 90. juubelit, koos valdava osaga elusolevatest lähisugulastest. Ta lootis, et elab sajani ja ausalt öeldes polnud põhjust selles kahelda, sest lisaks oma kodu korrashoidmisele, mille eest ta pärast oma abikaasa kaotamist (Evald lahkus aastaid tagasi, 90-aastaselt) üksi pidi seisma, tegeles ta veel Türi raudteejaama taga asuva suvila eest hoolitsemisega, kuhu ta ise jalgrattaga sõitis. Möödunud sügisel sattus ta ühe oma kroonilise murega seoses taas haiglasse ja kui ma seal ühte õhtut temaga veetsin, sisenes palatisse õde, kes palus vanaema Maid kuigivõrd härdalt — kuivõrd tegu oli PERHi selle korruse vaimselt kõige ärksama ja sotsiaalsema patsiendiga, et ta hoiaks silmad lahti ka teiste patsientide suhtes ja aitaks õdedele vajadusel märku anda, kui neid peaks vaja minema.

Küllap see on vanaemade puhul universaalne — vähemalt senistes põlvedes — et 90% tema jutuajamistest püsis laste-, lastelaste ja nende laste elu ja järje järele pärimises ning nendele küsimustele vastuste saamises. Ning eestlastele (kuigi ma taaskord kahtlustan, et see on mõnevõrra universaalsem nähtus) omaselt, väljendus see alati muretsemise keelelistes vormides. Perekond, see oli tema jaoks kõik kõiges, mille kõrvale hakkas alles viimastel aastakümnetel mahtuma teisi teemasid. Sel samal korral palatis möönis ta, et tõsisem huvi poliitika vastu tekkis tal umbes 80-aastaselt, pärast mida luges-kuulas-vaatas ta enda sõnutsi kõike, mis poliitikast kõneles. Viimane foto endast, mida ta mulle näitas, oli ilmselt üles võetud mõne Türi väärikate kokkusaamise käigus, fotol Mai ja toonane linnapea Kaia Iva.

Viimane selle pärast, et sel talvel ta suri ära. Kaunis ootamatult, sest nagu alati varem, oli ta haiglast väljakirjutatud ja ta kosus siinsamas Tallinnas oma tütarde juures, kes teda kordamööda oma kodudes võõrustasid — nagu ka varasematel kordadel. Viimane telesaade, mida Mai vaatas, oli “Suud puhtaks”, misjärel tuli kutsuda kiirabi ja mõned tunnid hiljem teda enam ei olnud. Lähedase inimese surma inimlikku traagikat kõrvale asetades on mul isiklikult hea meel selle üle, et ta oli oma perega koos kuni lõpuni. Kui ta sai endaga hakkama, elas oma kodus, ja kui vajas tuge, siis olid lapsed ja nende pered, kes võõrustasid ja abiks olid. Oma isale, erinevatel põhjustel, mis suuresti ka tema enda vastutustunde puudumisest tingitud olid, ei suutnud (ja ei tahtnud) me enam perekonnaks olla, kuni oli juba liiga hilja.

Meil on ühiskonnana raske põlvkondade vahelist sillapead teravates väärtusdebattides ehitada, kui seda pole enam elu praktilistes küsimustes — perekondade kokkuhoidmine ja üksteise toetamine siis, kui seda on vaja. Mul pole midagi õendus- ja hooldekodude ärimudelite vastu — kindlasti on tegemist vajalike institutsioonidega juhtudel, kui lähedasi enam pole või tõesti pole enam meditsiinilistel põhjustel võimalik kodus elada, ent oma inimestest loobumine, kui nad saavad pensioniealiseks, on meie aja suuremaid traagikaid. See, et sellist abiteenust peetaksegi solidaarsuseks ja ühiskondlikuks hoolivuseks, on meie ees seisva väljakutse groteskne manifestatsioon.

Põlvkonniti on väärtushinnangud, vaated elule ja sellele, mis on oluline, ikka erinenud. Kes vananeb, tahab kinni hoida sellest, mis on, sest ka elukogemus on õpetanud, et iga uus kogemus pole tingimata elu rikastav. Kes on noor, hindab elu pakutavast rikkusest võimalikult mitmekülgset osasaamist.

Miks tähendab Eestis solidaarsus, et võõrad inimesed peaksid kaastundest või veel enam, bioloogiliselt võõrast empaatilisest valust ajendatuna hoolitsema kellegi teise ema-isa, vanaema-vanaisa või laste eest? Hoolitsema n i i, nagu me teeksime seda i s e, kui tahaksime-saaksime? See eksperiment — asendada individuaalne ja perekondlik vastutus bürokraatliku paternalismiga — on määratud läbi kukkuma ja mitte ainult sellepärast, et me ei saa riigina endale aineliselt seda lubada, vaid sellepärast, et see on moraalselt väär, et see lõhub seda sama ühisosa ja solidaarsust, mis muidu võimaldaks meil nii loomulikult põlvkondade vahelised väärtushinnangute debatid üle elada.

Eesti solidaarsus — oma lootuse asetamine võõrastele ja perekondadelt vastutuse võtmine oma enda lähedaste eest hoolitsemiseks — on pealegi illusoorne. Riiklikult korraldatud süsteemne solidaarsus on madalaima võimaliku ühise nimetaja leidmine, mis töötab kulu juhtimise mehhanismina, aga ei ole tegelikult suunatud võimalikult heade ravitulemuste või inimväärika elu tagamisele. Solidaarsus tähendab ühise rahakoti peal elementaarse baasteenuse tagamist, vähima võimaliku tegemist. Solidaarse kulumudeli — olgu siis juttu ravikindlustustest või ka pensionist — peale toetumine jääb alati tähendama seda, et valdav osa rahast kulub sellele, mis on võimalikult odav ja mida samas saaksid nautida võimalikult paljud ning raha ei jagu kunagi sellele, kus seda tegelikult oleks kõige rohkem vaja, kus see on elu ja surma küsimus.

Sellel ühiskondlikul solidaarsusel, kus me oleme vastutuse delegeerinud aina enamates küsimustes ühiskonnale, on mitmeid teiseseid, mittesoovitavaid tagajärgi, millest peamine on põhimõtteline probleem, kus personaalset vastutust oma lähedaste, Eesti inimeste ja lõpeks ka oma enda käekäigu eest keegi ei võta ja abstraktne, solidaarne ühiskondlik vastutus tegelikult ei suuda tagada sellist toetust, mis tagaks usu oma riiki ja rahvasse. Arstid-õed-hooldajad-pensionifondide investeerimisjuhid-politseinikud-sõjaväelased-sotsiaaltöötajad võivad olla oma erialade parimad pühendunud spetsialistid, kes teevad iga päev rohkem kui ametijuhend nõuab, aga nemad ei saa kunagi vastutada selle eest, et Eesti kohtleks oma inimesi väärikalt. Eesti riik ei saa kunagi vastutada selle eest, et inimestel oleks tagatud eneseväärikus sünnist surmani. Riik, mis delegeerib oma inimeste elu eest vastutamise kogu täiusega võõrastele inimestele, liigubki loomulikult ja paratamatult selles suunas edasi, koostades inimestele ka menüüd, lauluraamatud, suuniseid õigeks kehahoiakuks ja juhtnöörid maitsekaks huumoriks.

Et ühiskond tagab oma liikmete elementaarse ellujäämise, on loomulikult õige. Aga solidaarne kulu ei saa ega hakka mitte kunagi pakkuma enamat. Ei paku inimväärset eluõhtut, ei ravi keerulisi ja harvaesinevaid haigusi, ei leia võimetele vastavat tööd, sea eluks eesmärke ega motiveeri kedagi end kokku võtma. Meil on siirdeühiskonnana ja vähesel määral jõukamaks saanud riigis tekkinud ettekujutus, et see on siiski võimalik ja meie seas on mitmeid, kes ilmselt parimat soovides sellist etatistlikku hooldekodu katsuvad rajada — neid on nooremate seas muuseas hulganisti rohkem. Kuidas sellest illusioonist vabaneda? Kui tänased noored inimesed teavad, et nende vanemate ja vanavanemate käekäik on lisaks nende oma eludele ka osaliselt nende vastutada, ei teki isegi arutelu, et mis on ühiskond, mis roll on perekondadel ja millised on meid ühendavad põhiväärtused.

On paradoksaalne, et perekondade ja suguvõsade autonoomiat ja eneseletoetumist, konservatiivsemat alalhoidlikku elukäsitlust on riikliku paternalismi, hoolekande ja eestkostega asendanud sama mõtlemine, mis tasahilju on vähendanud üksikisiku vabadust ja autonoomiat ning asendanud seda ettekujutatuv avalikkuse huvides kehtestatud kitsamate mängureeglite, käitumisjuhiste ja suunistega. Või polegi selles midagi imestamisväärset, kui mõista individuaalset autonoomiat ja Eesti perekondade tugevust ühe ja sama mündi erinevate külgedena. Seda isu õigeid väärtusi normatiivselt seaduse abil oma maa lastesse taguda jaotub kenasti üle kogu poliitilise spektri. Seadus ja riiklik sund tundub olevat samavõrd atraktiivne tööriist nii neile, kes arvavad endal õiguse olevat öelda, kes ja millistel tingimustel tohivad nendes Eesti suguvõsades perekondi moodustada kui ka neile, kes meie ühiskondlikku kokkulepet (mitte Jumalast antud või teaduslikku fakti) võrdsusest meeleheitlikult igasse normi tahaks kinnistada.

Kindlasti on inimesi, kes ei usu, et rahvusriiki ja Eesti perede keskset patriotismi ning liberaalse demokraatia väärtuseid on võimalik omavahel klapitada. Neid on võimalik lohutada — selline kognitiivne dissonants on meie liiki saatnud juba aegade algusest. Inimestele pole tekitanud probleeme vastandlike väärtuste ja moraalsete tõekspidamiste üheaegne alalhoidmine. Yuval Harari on toonud veenva näite keskaja Euroopast, kus armastus Jeesuse õpetuse vastu oli südames võrdsel kohal äärmiselt egoistliku ja au-kesksete rüütliväärtustega. Või vaatame omaenda ühiskondi Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kus me meeleheitlikult püüame saavutada tasakaalu täiesti vastandlike individuaalse vabaduse ja sotsiaalse võrdsuse väärtuste vahel — ning see on täiesti võimalik, kuigi keeruline. Päeva lõpuks seisnevad meie ühiskondlikud debatid selle sama tasakaaluotsimise nüanssides.

Paljudele ei meeldi Eesti lähiajaloo käsitlemine pideva kannatuse narratiivis. Jah, see ei ole selles mõttes õige, et Eesti aladele võõrvõimude saabumisest alates tänaseni elanud inimeste elu kannatuse ulatus on suhteliselt sarnane mistahes mujal Euroopa elanud talupoja või feodaalselt korraldatud ühiskondade toiduahela alumist lüli esindanud inimese eluga. Erinevused on huvitavad, aga marginaalsed. Kus aga sellest elust ja hullematestki aegadest on inimesed end läbi vedanud — nii meil kui mujal, kus me täna saame iseseisvatest rahvastest rääkida — siis on toeks olnud tugevad perekonnad ja kokkuhoidmine ajal, kus ühiskondlikud institutsioonid tõmbluste, suurte muutuste ja kataklüsmide ajal on ümberringi kokku vajanud. Eesti lugu on siiski ellujäämise lugu, vaatamata kõigele. Meid hoidis väikese, ent oma eluõiguse eest veel võitleva rahvusena alles madal ühiskondlik arengutase, hajaasustatud elu (sugu)võsades ja agraarne eluviis ning muidugi hulk kasulikke juhuseid, mida on koledal kombel elus samuti vaja. Põllumajanduslikust elust välja kiskus meid alles nõukogude okupatsioon, mille “maareform” tõstis inimesed nende ajaloolistest kodudest, raius läbi juured ning istutas vaimu riikliku hoolekandepisiku.

Täna ei ole küsimus selles, kas eestlane saab eluga maailmas hakkama. Meie koolid on piisavalt head ja piirid lahkumiseks lahti — igaüks saab tõesti olla oma õnne sepp. Ent oludes, kus parimad lahkuda saavad, aga siia tulla kedagi ei lasta, on vaja lisaks arenenud majandusele ja puhtale loodusele veel midagi, mis inimesi juuripidi Eestimaal hoiaks ja alati koju tagasi tooks. See on perekond, isiklik ja perekondlik vastutus ja riik, mis on sellistele väärtustele rajatud. Muidugi on Eesti tulevikuks vaja palju muud — teaduse ja teadmiste väärtustamist, kõikide Eesti kodanike võrdset kohtlemist sõltumata nende kõrvalekalletest aritmeetilistest keskmistest mistahes lubatud skaalal ja julget mõtlemist ja riskimist valdkondades, millest meie tulevik sõltub.

Aga rahvuse kestmiseks on vaja tugevaid perekondi ja tugevad pered on meil siis, kui nad peavad ja saavad enda eest ise vastutada.

Mulle teeb kangesti nalja, kui poliitikud ja teadlasedki arutavad tõsimeeli (heatahtlikult), et kas Eesti iibe tõstmiseks taastetasemeni peaks ühe või teise toetuse määr olema X või Y või nagu viimati, Eesti inimarengu indeksi näitaja B või C. Nii nagu inimliigi bioloogiline vajadus replitseerida oma DNA-d läbi järglaste saamise ei tähenda seda, et kaks individuaalset inimest mõtleksid selle peale seksides. Seksi psühholoogiline motivatsioon on üheltpoolt palju mitmekihilisem ja teiselt poolt palju lihtsam. Küllap on sama ka perede loomise ja kasvatamisega. Siin on palju tegureid, mis jäävad lugupeetud poliitikute ja teadlaste mõjuulatusest välja — ent üks on kindel — kui inimeste ja perekondade hakkamasaamine pole enam nende enda asi, siis pole neid perekondi ja suguvõsasid, kokkuhoidmist ja üksteise toetamist enam ka vaja. Kui saab loota riigi eestkostele ja hoolekandele.

Eesti perekondadele, kõigile ellujääjatele ja rasketel aegadel kokkuhoidjatele soovin mina Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval tänu avaldada. Et Wirro Toomas ja Neitsimäe Jaak, minu esivanemad, jaksasid Põhjasõja järel oma talusid ja perekondi nii enda kui võõraste härrade huvides elus hoida, sellele võlgnen oma elu mina.

Ääremärkus. Mõistagi toetub siinne käsitlus eeldustele, mille paikapidavust siin ei tõendata — et eestlaste kui rahvuse olemasolul on mõte, et eesti keele ja kultuuri olemasolu mitmekesistab maailma ja et Eesti tänane territoorium on selle hõimu alaline kodu. Ka nende lähtekohtade üle võib arutleda, ent küllap lugeja nõustub, et see oleks sobivam mõne teise riigi sünnipäevaks ajastada.

Kasutatud kaanefoto on kaader Rick and Morty multifilmist.