autor: Andreas Kaju
Üks paremaid nalju USA Ülemkohtu rolli kohta Ameerika poliitikas kõlas hiljuti umbes nii, et USAs otsustavad 9 imelikes kuubedes ei-tea-kust väljailmunud võlurit igapäeva elu küsimuste üle, proovides ära arvata, mida oleks sellest kõigest arvanud Thomas Jeffersoni (USA 3. president, aga ennekõike Ühendriikide üks Asutajatest ning Põhiseaduse autoritest) vaim. Nii on Ameerika kõrgeim kohus omandanud ka võistlevates poliitilistes narratiivides mütoloogilise tähenduse, sarnanedes rohkem galaktika Jedi Nõukogu või Tolkieni Keskmaad targalt juhtinud Valge Nõukoguga, kui lihast ja luust inimestest koosneva kohtuliku koguga.
1998. aastal, kui ma e s i m e s t korda ülikooli astusin ja sooritasin politoloogia sisseastumiskatseid, tuli pärast normaalselt (aga kaugeltki mitte kõige paremini) sooritatud intellektuaalse võimekuse testi läbida intervjuu. See kujutas endast vestlust Vello Pettai ja Eiki Bergiga ning eelistan selle kohta mäletada, et intervjuuvoorus kõrgeimad punktid õnnestus teenida ilmselt seetõttu, et hea mulje jättis noortele õppejõududele veel noorema tudengikandidaadi arutlus ühe juhuslikult minu vanematekoju sattunud raamatu üle, milleks oli Louis B. Boudini 1932. aasta kaksikköide “Government By Judiciary”. Selle, marksistist ümberkasvanud lugupeetud ameerika juristi raamatu põhiteesiks oli juba 100 aastat tagasi, et kohtud on usurpeerinud seadusandja võimu. (Vaatamata sellele, et õnnestus defitsiitsele riigieelarvelisele kohale vastuvõetud saada, minust riigiteadlast siiski ei saanud). Oluline on, et küsimus ülemkohtu ja seadusandja rolli konfliktist on saatnud USA poliitikafilosoofia diskussiooni juba sajandi jagu.
Pole kahtlustki, et Ameerikas on Põhiseadusel riigi ja selle elanike poliitilises enesemääratluses ja võimude vahelise tasakaalukoha fikseerimises alati olnud suur roll. Ameerika asutajad ei kartnud mitte ainult Euroopa despotismi tagasitulekut, vaid nägid ette ka võimalust, et seadusandjad (Kongressi mõlemad kojad) asuvad juhuslike ning ajutiste enamuste toel omakasu, kurjuse või puhtakujulise rumaluse tõttu riiki selle asutamise aluseks olnud põhimõtetest eemale triivima. Sarnased põhiseadused olid loodud ka Ühendriikide eelkäijatele – selle moodustanud osariikidele, kes kolonistide põhiõiguste ja vabaduste fikseerimiseks fundamentaalsete põhimõtetena olid just sellised koostanud. Samuti ei ole täna kahtlust, et juba Ühendriigid moodustanud vabariikides oli ettenähtud ja tavaks, et kohtutel on seaduste läbivaatamise (judicial review) õigus – kas need on kooskõlas vabariigi põhiseadusega. Aastakümnete ja sajanditega on aga see esialgne õigus läbi praktika laienenud. Juba sajanditagusest ajast võib jõuda täiesti analoogsetes kohtuasjades (nt kas Kongress võib piirata rahvatervise kaitse eesmärkidel ööpäevas lubatud maksimaalsete töötundide arvu pagarikodades ja kaevandustes) vastupidistele tulemustele, tulenevalt kohtu koosseisust, aga ka kaalutlusalusest. Kaevanduste puhul kinnitas Ülemkogus seadusandja õigust töötunde piirata, pagarikodade puhul aga mitte, kuigi baasprintsiip pidanuks lahendi leidmisel olema sama. Pagarikodade puhul ei kinnitanud Ülemkohus seadusandja õigust töötunde ettenähtud viisil piirata, sest leidis, et Kongress on põhimõtteliselt valesti oma õigust seadusandjana kasutanud – sest ilmselgelt ei ole pagaritöökojas töötamine rahvatervise seisukohalt problemaatiline.
Abordipoliitikasse sel korral süüvimata tuleb tunnistada, et arvestatav osa Ameerika juriste, nii advokaate kui kohtunikke, on viimase 50 aasta jooksul pärast abordiõiguse põhiseaduse kaitse alla võtmise, spekuleerinud 1973. aasta vastava kohtulahendi (Roe vs Wade) põhiseaduslikkuse üle. Mõistagi ei ole Põhiseaduses ega ka selle hilisemates muudatusettepanekutes abordi kohta midagi ja printsiibid, millega 7 kohtunikku toona abordiõiguse kaitse alla võtsid, tuletati Põhiseaduse 14. muudatusettepanekust, mis käsitleb, hilisemate kohtulahendite tõlgenduse järgi inimeste õigust privaatsusele – mis ei ole küll absoluutne ja kus vabariigil on alati õigus seda õigust kaaluda teiste vabariigi väärtuste ja huvide kontekstis. Sellesama privaatsusõiguse alla paigutaski Ülemkohus pool sajandit tagasi ka abordiõiguse raseduse I trimestril. Õigem oleks öelda, et õigusesse konservatiivsemalt suhtuvad juristid (rääkimata poliitikutest) on kogu selle lahendi eluea jooksul väitnud, et Ülemkohus asus selle lahendiga seadusandja rolli, kui Kongressi Esindajatekojas ja Senatis ei ole olnud kunagi sellist enamust, kes seadusega võtaks abordiõiguse I trimestril föderaalseaduse (ehk üleriigilise) kaitse alla. Roe vs Wade otsuse ringivaatamise kahjuks kõneles peaasjalikult üks moraalne (ja tugev) argument – Ülemkohtu otsused ei tohiks üldiselt vähendada inimeste põhiõigusi, sõltumata sellest, millise argumentatsiooniga kunagises ajaloolises kontekstis need põhiõigused seadustatud on. Õiguslikus vaates on kritiseeritud ametisoleva Ülemkohtu konservatiivse enamuse valmidust vaadata ringi varasemaid pretsedente, kuigi selline õigus on Ülemkohtul alati olnud ja 145 juhul on (kokku enam kui 25 000 lahendist) Ülemkohus pretsedente ümberotsustanud. Alates Ülemkohtu peakohtunik William Rehnquisti juhitud kohtukoosseisust 1994-2005 on Ülemkohtu õigusfilosoofia areng olnud pretsedentide põhjendatud ringivaatamist toetav.
Abordi küsimuses muutuvad valijate seisukohad väga aeglaselt
Ameerika valijate seisukohad on läbi aastakümnete selles küsimuses võrdlemisi vähe muutunud (erinevalt paljudest teistest inimeste personaalsfääri jäävatest küsimustes nagu suhtumine LGBT inimestesse, geiabieludesse jms, kus seisukohad on oluliselt liberaliseerunud – kui 1996. aastal veel uskus Gallupi uuringute kohaselt 61% inimestest, et abielu samasoolistes paarides ei peaks olema lubatud, siis täna arvab seda vaid 28% ning 61% toetavad samasooliste abielu). Uuringufirmade Pew ja Gallupi uuringuid kokkuvõttes võiks laias laastus öelda, et Ameerikas endiselt peavad aborti moraalselt lubatavaks kui ka lubamatuks sarnane hulk inimesi, ligi 45-46% ja ülejäänutel puudub aktiivne seisukoht. Nüanssides on muutusi siiski olnud – pigem on viimastel aastakümnetel kasvanud nende inimeste osa, kes usuvad just I trimestril vajadusse kaitsta naiste õigust aborti teha. Vaated on ka tugevnenud – nende inimeste osakaal, peavad hädavajalikuks, et kandidaadid avalikku ametisse avaldaksid oma vaated abordiküsimuses, on kasvanud 59%-lt 1992. aastal 81%ni 2022. aastal. Siis ei ole võimalik suhtumisse sellesse küsimuses lahterdada ainult parteiliste hoiakute alusel – muidugi on konservatiive rohkem vabariiklaste valijate seas ent enamasti või kõikidel juhtudel on abordi vastu 60% vabariiklaste poole kalduvatest valijatest (sh sõltumatud) ja 38% on enamasti või kõikidel juhtudel abordiõigust kaitsval seisukohal. Ka sugude vahel jaotuvad vabariiklaste seas toetajad-vastased pooleks. Suhtumist selgemini ennustav on valija religioossus – mida tugevamalt on inimene oma usutunnistusele pühendunud, seda tihedamini on ta ka abordiõiguse vastu ning iseäranis terav on see valgete protestantide seas.
Demokraatide hulgas on viimases küsimuses vastupidi – valgete demokraatide seas on abordiõiguse toetajate arv suurem, kui mustade, Aasia päritolu või latiinodest demokraatide toetajate seas. See, mitmete teiste asjaolude seas, aitab seletada, miks on demokraatidel olnud viimastes valimistsüklites raskusi osade vähemustesse kuuluvate valijategruppidega – need on keskmisest tihedamini isikliku elu küsimustes konservatiivsemate väärtustega kui teised demokraatide tavapärased valijagrupid. Kui 20 aastat tagasi arvasid demokraadid, et “demograafia on saatus”, mis tähistas ideed, et seoses vähemuste osakaalu kasvuga Ameerika elanikkonna koosseisus peaks demokraatidele kujunema pikaajaline üleriigiline eelis, siis nii sotsiaalsete küsimuste esilekerkimise tõttu, kuid ennekõike tugeva tööhõive- ja majanduspoliitika puudumise tõttu on need valijad, koos vaesema valge töölisklassi valijatega näidanud, et neil pole mingi probleem hoopis vabariiklasei valida, kui demokraatide tuumik pakub neile kandidaate, kelle vaadete seas domineerivad nende valijate igapäevaste väljakutsetega mittehaakuvad üliprogresiivsed väärtused.
Demokraatide väljavaade väga kehv
Nüüd aga on Ülemkohus oma uues lahendis abordiõiguse põhiseaduse kaitse õrnalt seotud sidemest taas lahti harutanud ja andnud õiguse (ja kohustuse) abordi küsimustes seadusi luua osariikidele, mida need ka agaralt kasutavad. Paljudes jõustusid koos Ülemkohtu lahendiga nn päästikuseadused, mis olid varasematelt aastatel vastuvõetud just selleks otstarbeks, kui Ülemkohus annab selle õiguse osariikidele tagasi. Kui jätta kõrvale selle otsuse vahetult negatiivsed tagajärjed rahvatervisele (sest planeerimata laste sünd on arenenud maailmas ennekõike väheharitud ja vaeste naiste koorem kanda ning abordiõiguse oluline kitsendamine seda ainult süvendab), siis poliitiliselt on selle otsuse tulemusi raske prognoosida. Arvestades, et president Biden, kes vahest oli ainus demokraat, kes suutnuks Trumpi 2020. aasta valimistel lüüa, on oma ametiaja praeguses faasis veel ebapopulaarsem kui Trumpi samal hetkel oli ning et valijate suurim mure on inflatsioon, siis on demokraatide suur kaotus hilissügise vahevalimistel peaaegu et kindlustatud. Vaesemad valijad, sõltumata oma politiilistest eelistustest, kannatavad elukalliduse tõusu tõttu ja karistavad traditsiooniliselt selle eest valitsevat parteid. On üksjagu demokraatidega seotud analüütikuid, kes näevad lahendis võimalust aktiveerida demokraatide valijaid ja tuua neid valimiskasti juurde vaatamata majanduse probleemidele. Teiselt poolt maakera Ameerika poliitikat jälgides tahaks arvata, et sellest siiski ei piisa. “It’s the economy, stupid,” oli 1992. aastal presidentikandidaat Bill Clintoni kampaaniajuhi James Carville’i lahinguhüüd kampaaniameeskonnale ja see on pea alati ka paika pidanud. Ebapopulaarse presidendi taustal ja majanduse jahtumise ootel (kuna Föderaalreserv tõstab järskude sammudega inflatsiooni kontrolli alla võtmiseks intresse, et nõudlust jahutada) on raske näha stsenaariumi, kuidas demokraadid suudavad isikliku ellu küsimustega mobiliseerida valijaid, kes juba mitu tsüklit kahtlevad demokraatide võimes keskenduda sellele, mis on inimeste jaoks igapäevaselt oluline.
Demokraatide poliitika on igast perspektiivist hinnates kriisis. Üleriigiliselt on Obama täna 50% (!) populaarsem kui Biden. Seesama Obama, kes ütles juba 2020. aastal, et oma politsei- ja julgeolekuteemade vastasusega teevad osad demokraadid valijate toetuse pälvimise edaspidi väga raskeks. Progressiivsete demokraatide hea pidamine üleriigilises meedias loob vildaka pildi, mis ei korreleeru tihti ei valdava osa inimeste meediatarbimise ega sisuliste teema-eelistustega. USA enimvaadatud õhtuste kaabeltelevisiooni uudistesaadete auditoorium on keskmiselt vaid 1% kogupublikust. Nii on CNNi, MSNBC või ka Foxi puhul nende mõju kogu aeg üle hinnatud. Samal ajal väheneb ameeriklaste toetus riiklikele institutsioonidele – viimatise abordilahendi e e l näitas värske Gallupi uuring, et toetus presidendiinstitutsioonile oli vähenenud 15% ja Üllemkohtule 11%. Usaldus Kongressi vastu on demokraatide seas 10% ja vabariiklaste seas vaid 5%. Mõlema partei suurima usalduse pälvisid traditsiooniliselt Ameerika väikeettevõtted – 65% demokraatidest ja 73% vabariiklastest usuvad jätkuvalt ettevõtja rolli Ameerika riigis ja ühiskonnas. Sõjavägi on mõlema partei valija jaoks teisel kohal üle 60% usaldusnivooga. Ah jaa, ajalehtede usaldusväärsus jätkab langustrendi. 35% demokraatidest peab ajalehti usaldusväärseks ja vaid 5% vabariiklastest. Näeme peegeldusi sarnastest trendidest ka meie usaldusuuringutest, mõningate suurte erinevustega küll, mida seletavad peamiselt riigi poliitilise korralduse erinevused. Pean põhjuseks ühemõtteliselt paljude institutsioonide suutmatust olulisena prioritiseerida neid teemasid, mis tegelikult mõjutaksid tänaste ja järeltulevate põlvede elukäiku ja annaksid lootust parema homse suhtes.
Vabariiklastel selged eelised, aga partei kriisis
Vabariiklased on vahevalimiste (ja järgmiste presidendivalimiste) eel selges eelisseisundis – nende usutavus täna valijaile kordaminevatel teemadel on kõrgem. Kui lähtuda uuringufirma Rasmussen 30. juuni raportist USA kõikide tõenäoliste valijate valimi kohta, siis on hetkel nende jaoks sügisesi valimisi silmas pidades kõige olulisemateks teemadeks kasvavad kütuse hinnad, inflatsioon tervikuna, majanduse seisukord, vägivaldsed kuriteod, valimiste õiguspärasus, koolidega (ja õppekavadega) seotud temaatika, abordiõigus, valimispettused ja illegaalne immigratsioon. Nende teemade sisse ei mahu traditsioonilise ajakirjanduse põhiteemad samast perioodist: kliimamuutus, Ukraina sõda (olukord pole lootusetu – 60% küsitletuist peab seda teemat oluliseks ja 20% väga oluliseks, aga see jääb siiski prioriteetide top 10st välja, kui küsida teemade olulisuse kohta), 6.01.2020 Kapitooliumi sündmused, COVID-19, LGBTQ teemad.
Vabariiklaste p a r t e i ise see eest on mõneti suuremaski kriisis kui demokraadid – just parteina. Eesti lugejale tuleb võib olla üllatusena, et USAs ei ole erakondi nii nagu meie neid mõistame – liikmelisus on enda identifitseerimise, mitte niivõrd parteipileti küsimus ning kui parteidel on ka üleriiklikud peakontorid ja töötajad, on need suures pildis täiesti ebaolulised. Ameerikas on valimissüsteemist (igas valimisringkonnas, sõltumata valitavast ametist, on first-past-the-post valimiskorraldus, kus valimised võidab ühe- või kahe-voorulises süsteemis enim hääli saanud kandidaat) tulenevalt “partei” sisevalimised võitnud kandidaati või tema parteisiseseid põhikonkurente ümbritsev ökosüsteem valijate, rahastajate ja meedia näol. Parteil pole ametlikke liidreid – kõige mõjukamad on valijate seas kõige populaarsemad poliitikud, mida mõnevõrra tasakaalustab partei Senati delegatsioon, kus on jäme ots läbi aastakümnete ennekõike kõige kogenumate, nutikamate senaatorite käes. Kriis aga seisneb peaasjalikult selles, et partei eliit ei suuda juba mitmendat valimistsüklit järjest “kontrollida”, milliseid poliitikuid osariikides või ka üleriigilistel valimistel tippkandidaatide hulka edutatakse. Mingis mõttes on see kestnud juba kümmekond aastat alates parteisisesest ja eliidivastasest Teepartei liikumisest, mis ühendas endas libertaare ja sõjavastaseid. Just Iraagi sõja trauma on vabariiklaste tänaste identiteediotsingute tegelik allikas, mis ehib end küll kultuurisõdade ja muude moevooludega, kuid ei muuda olematuks põhilist – Ameerika kauakestnud sõdade põhikannatajateks olid maapiirkondade vähemharitud noored mehed ja naised, nii vähemusrahvuste kui valgete ameeriklaste peredest. Tihti ühe või paari ärakolinud või pankrotistunud tööstuste kesksete piirkondade niigi trööstitu sotsiaalmajanduslik väljavaade oli vähendanud usaldust Ameerika institutsioonide vastu piirini, kust Iraagi sõda inimesed lõpuni üle tõukas – vabariiklastest valijate usk oma enda partei seniste eliitide vastu kahanes piirini, kus uued revolutsioonilised ja eliidivastased kandidaadid, kes on umbusksed Ameerika aktiivse osalemise vastu nii võõrastes sõjalistes konfliktides kui vabakaubanduses, milles nähakse maapiirkondade laostumise põhjust (ühelt poolt mahajäänud tööstuste raskused odavama importtoodanguga konkureerimisel nii kõrgemate sisendkulude kui nõudlikumate regulatsioonide tõttu ja teisalt tööstuste kolimine riikidesse, kus sisendkulud on madalamad). Linnastunud keskklass muidugi võidab vabakaubandusest, aga vähese haridusega maapiirkonna töölisklass, kes majanduse struktuuri muutumisega kaasa ei suuda minna (ja tihti pole nendes osariikides ka ümberõpet soodustavat haridussüsteemi) küsib: mida kuradit, kes meie eest seisab? Ja on nõus andma võimaluse poliitikutele, kes senise eliidikesksele võimusüsteemile on valmis tule otsa panema. 2016 ja 2020 oli vabariiklaste kandidaat just mees, kes lubas seda teha (aga ei teinud, muidugi, sest teda poliitika suuresti ei huvita). 2024. aastal valivad Ameerika vabariiklased oma kandidaadiks taas inimese, kes lubab seda teha – tuua vabariikliku poliitika keskmesse tagasi lihtsa ameeriklase vahetud huvid, aga kompetentselt.
Aga see on vaid üks kild suuremast mosaiigist.
USA Kongressi aastakümneid süvenenud ja poliitilisest süsteemist tingitud suutmatus kirjutada seaduseid, mis adresseeriks meie eluaja suuri väljakutseid, loob mõneti ebatäieliku pildi Ameerika toimisest. ⅔ USA seadusandlusest võetakse vastu osariikide tasandil. Keskmise ameeriklase elu mõjutavad president, valitsus ja kongressi kordades vähem, kui Eestis täitevvõim ja seadusandja. Washington DC võimuhorisontaal seadusandja, administratsiooni ja kohtute vahel on üledimensioneeritud koopia osariikide samadest institutsioonidest. USA on endiselt föderatsioon, kokkulepe osariikide vahel ning olgugi et Põhiseaduse kaitse all, elavad inimesed kohalike reeglite järgi ja nii on ka abordiküsimus tagastatud osariikide otsustamiseks, kus 9 mustas rõivas võluri asemel otsustavad nende küsimuste üle poliitikud, kes peavad regulaarselt oma tegudest aru andma valijatele. Nii on Ameerika poliitiline süsteem oma ebatäiuste ja konaruste kiuste endiselt üks demokraatlikumaid, dünaamilisemaid ja energilisemaid.
