Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
“Kõik inimesed ei ole võrdsed, see on paratamatus ja tugevam jääb ellu.” “Sisuliselt ei ole vahet, kas müüa poliitikat või vorste, inimestel ei ole aega mõelda ja keskenduda ja kes see viitsib neid programme lugeda.” “Tulevikus eelistaksin olla majanduslik tippjuht.”
Selliste fraasidega iseloomustas 22-aastane noorpoliitik Arto Aas oma suhtumist elusse ja töösse Jaak Kilmi ja Andres Maimiku 2002. aasta dokumentaalfilmis “Elav jõud”. Tänane riigihalduse minister ja endine Riigikogu liige on vaatamata oma noorusele tõesti juba niivõrd staažikas poliitik. Õige vähesed mäletavad Reformierakonna 2003. aasta valimiskampaania projektijuhi avalikku debüüti filmis, mis portreteeris teda kui ehedat näidet “üle laipade” edu poole rühkivast põlvkonnast. Irooniliste režissööride montaažikääride all välja joonistunud nooruse naiivsuse ja püüdlikkuse kõrval oli selge, et Aas on valmis edu nimel ka kõvasti tööd rabama.
Ja tippjuht on temast tõesti ka saanud, mitte küll erasektoris, vaid endiselt poliitikas. Selleni on ta jõudnud visa tööga. Reformierakond on tootnud kahte tüüpi mõjukaid noorpoliitikuid – häältemagneteid (Taavi Rõivas, Hanno Pevkur, Keit Pentus-Rosimannus) ja neid, kellele hääled külge ei kipu jääma. Viimaste hulka on kuulunud näiteks Remo Holsmeri kõrval ka Arto Aas. Miks see nii on, teab muidugi ainult valija. Üheks põhjuseks on isikuomadused. Aas vaevalt naudib tänaval kampaania tegemist ja palju kiidetud “otsekontakte”. Teda pole ka õnnistatud enneolematu karisma ja kõnemeisterlikkusega.
Aga on üks oluline põhjus veel – Aasale ei ole poliitiline populaarsus olnud ka nii oluline, kui praktiline tegevus. Eelmises Riigikogus tuli millegi ärategemiseks rääkida just kas Aasa või Holsmeriga. Nendel valimistel aga olukord muutus. Kui Aasa eelmiste Riigikogu valimiste, kohalike valimiste ja Euroopa Parlamendi valimiste häätesaak on kõikunud vahemikus 265 kun 524 häält, siis viimased parlamendivalimised tõid tervelt 2517 häält.
Sellest enam-vähem piisas ministrile vajaliku tunnetusliku häältekünnise ületamiseks. Ansipi juhtimisel oli portfelli saamisel määrav häälte arv. Rõivas pidas oluliseks ka teeneid erakonna ees, aga on selge, et tagasihoidliku häältesaagiga kandidaate pole võimalik erakonna sees müüa. Teened erakonna ees on Aasal kindlasti olemas ja kuigi tema häältesaak oli Reformierakonna ministritest selgelt väikseim, oli see vähemalt peaminister Rõivasele piisav. Oluline oli muidugi ka Aasa taust. Reformierakonnas usuvad paljud, et kui keegi suudab haldusreformi teha, on see just Aas, sest tal on vastav haridus ja kogemus erinevatest riigiametitest. Ta on lõpetanud TTÜ haldusjuhtimise eriala, olnud pikalt Ansipi büroo juht ning olnud Riigikogu majanduskomisjoni esimees, EL asjade komisjoni esimees ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni aseesimees. Lisaks Riigi Kinnisvara AS-i nõukogu esimees ja Tallinna Lennujaama nõukogu liige.
Esimene avalikkuses Aasaga seotud küsimus on muidugi, miks on Eestil üldse vaja riigihalduse ministri kohta. Minister Hackeri tööalased heitlused on kõigile sarjast “Jah, härra minister” hästi teada. Värske minister võib asetuda samasse ritta Tarmo Looduse, Jaan Õunapuu, Vallo Reimaa, Siim Kiisleri jt, kelle võitlus haldusreformi nimel on lõppenud sama kuulsusrikkalt, kui Don Quijote lahing tuuleveskitega.Üldiselt reformid ikka vajavad poliitilist liidrit, vedajat, eestkõnelejat ja avalikkuse kriitika piksevarrast. Ja riik vajab reformimist. Uute ministrikohtade loomine vastavalt valitsuse prioriteetidele on paljudes riikides tavaline praktika ja mõistlik ka Eestis. Kirjutasime sellest enne valitsusportfellide jagamist siin.
Esimese hooga tunduvad Aasal olevat käes kõik võimalused tõmmata ministrina pikem kõrs ja koguda priske poliitiline kapital. Tema portfell ei ole võrreldav varasemate haldusreformi teinud ministritega. Reimaal ja Kiisleril oli küll siseministeeriumis juba väike portfell, aga Siseministeeriumi regionaalpoliitika tiim on alati olnud pisike ja laiema toetuseta. Näiteks omavalitsuste rahastamise teemad on alati olnud Rahandusministeeriumis ja kõik omavalitsuste pakutavad teenused on ministeeriumites laiali. Avaliku halduse ministri kohta taheti luua juba 2007. aasta valimiste järel, sama juttu räägiti koalitsiooniläbirääkimistel ka 2011. aastal. Valitsuse seaduse muutmine ministri ülesannete laiendamiseks jõudis isegi valitsuse tegevusprogrammi, aga siis jäi see sündimata. Suuresti IRLi vastuseisu tõttu, kes ise seda portfelli hoidis. Tänane riigihalduse ministri portfell Rahandusministeeriumis on sarnane Soome mudelile. Mari Kiviniemi tõusis sellelt kohalt pärast Matti Vanhaneni tagasiastumist peaministriks. Esimest korda on ministril tiim mis tegeleb kõikide valdkondadega, mis riigi reformiseks vaja: avalike teenuste rahastamine, riigiaparaadi korraldus ja omavalitsused, riigihanked, kinnisvara.
Üle väga pika aja tundub riigi reformimisele olevat ka tugev poliitiline toetus. Koalitsioonilepingus on riigivalitsemise peatükk kahtlemata üks väheseid, kus on kirjas reformiambitsioon koos konkreetsete mõõdetavate eesmärkidega riigi ja omavalitsuste reformimiseks – valitsussektori töötajate arv ei tohi võrreldes tööealise elanikkonnaga suureneda. See tähendab ligikaudu 1% töötajate koondamist igal aastal; 2016. aastal peavad olema paigas kriteeriumid omavalitsuste ühinemiseks.
Ministri selja taga on ka ühiskonna järjest kasvav toetus neile muudatustele. Enam ei ole riigireformi temaatika automaatne poliitiline enesetapp. Ja mis veelgi olulisem, esimest korda pärast 2003. a. Res Publica valitsust on ametisse astunud koalitsoon, mille üks deklareeritud põhieesmärke oleks justkui riigi reformimine. Esmakordne on ka olukord, et haldusreformi eest vastutab kõige naha ja karvadega Reformierakond, mis on varem koalitsioonipartnerite haldusreformialgatusi osavalt sohu suunanud. Järelikult peaksid kõik valitsuserakonnad olema selgelt muudatuste poolt ja võimalused reformid ära teha viimase tosina aasta parimad.
Minister Aas on koalitsioonileppes sõnastatud eesmärke ise täpsustanud oma värskes programmilises kirjatükis. Sisuliselt on siiski tegu lühendatud väljavõttega koalitsioonilepingust: http://arvamus.postimees.ee/3205415/arto-aas-seitse-esimest-sammu-tohusama-riigivalitsemiseni
Põhjalikumalt süüvides on selge, et Aasal on siiski raske, kui mitte võimatu, suuri muutusi saavutada. Karta võib, et võitlus haldusreformi veskitega jääb ka Arto Aasa juhtimisel don-quijote’likuks tegevuseks. Reaalsete sammude astumine oleks kõva üllatus. Miks see nii on?
Riigi ja omavalitsuste reformi läbisurumine eeldab vankumatut poliitilist tahet ja valitsuse ühtset toetust. Paraku on valitsuse start näidanud, et ühist poliitilist tahet on väga napilt. Haldusreformi ärategemise lükkamine Reformierakonnale, mitte ainult riigihalduse ministri, vaid lausa peaministri vastutuse kaudu, on koalitsioonipartnerite poliittehnoloogide üks suuremaid võite koalitsiooniläbirääkimistel. Raske on uskuda, et IRL või sotsid ei tahaks kasutada suurepärast võimalust näidata Reformierakonnale koht kätte ja lasta nende juhitav haldusreform põhja. IRL-il, mis on olnud senine haldusreformi eestkõneleja, on seda ehk raskem teha, kui sotsidel. Kuid kui Eiki Nestor sihib tõsiselt presidendi ametikohta, siis Nestor 2017. a. kohalike valimiste eel haldusreformi ei taha. Nestori presidendiambitsioon (isegi, kui ta ise on liiga laisk, et seda väga tahta ja selle nimel pingutada, siis on tal hulgem kolleege, kes selle ambitsiooni elushoidmise nimel vaeva näevad) on üks põhjustest, miks sotsid püsivad veel valitsuses ja Nestor toetas parteijuhina Mikserit.
Vast veelgi olulisem on, et haldusreform ei ole seni tegemata mitte ainult Reformierakonna vastuseisu tõttu. Peamiseks põhjuseks on kontseptuaalne segadus, milles reform peaks ikkagi seisnema ja kuidas seda teha. Siin on palju eriarvamusi, mille piirid ei jookse alati erakondade vahel vaid sageli ka erakondade sees. Inimestele on olulised teenused – kus on lähim kool, kas teed on korras, ka buss käib, kas vaesed on kaetud ja lapsed kaitstud. Ja mis kõige olulisem, et oleks tööd. Omavalitsuste piiride ümberjoonistamine ei muuda siin palju. Kui üldse midagi muudab.
Koalitsiooniläbirääkimistel räägiti haldusreformist palju, aga selles, kuidas see täpselt ära tehakse, kokku ei lepitud. Leppesse sai kirja, et pannakse paika kriteeriumid, millele üks omavalitsus peab vastama ja viiakse läbi omavalitsuste hindamine. Kes ei vasta, peavad liituma või liidetakse aasta jooksul sundkorras. Protsess raiutakse seadusesse 2016. aasta 1. juuliks. Selle punktiga lükati sisuliste kokkulepete tegemine edasi, Aasa õlgadele. Ja kokku leppimine pole täna lihtsam, kui varasemate katsete puhul. Isegi selles, miks seda reformi täpselt tehakse, ei ole lihtne üksmeelt saavutada. Kindlasti ei saa eesmärgiks olla kulude kokkuhoid, sest seda ei ole saavutatud üheski viimasel ajal omavalitsusi reforminud riigis. Soomes, kus probleemid on meiega sarnased, takerdus hooga alustatud reform koalitsioonipartnerite vahelistesse vaidlustesse, kuidas seda täpselt ellu viia. Omavalitsuse “vastavuse kriteeriumite” punkt on koalitsioonipartnerite poolt Reformierakonna jaoks leppesse paigaldatud miin, mida on mugav sobival hetkel õhku lasta. Reformi äpardumise süü jääb Reformierakonna kaela.
Selle miini vältimiseks on vaja uut ja värsket lähenemist ja head meeskonda. Riigihalduse ministri esimesed sammud on olnud jim-hacker’likud, sõnavõtud haldusreformi suunal on olnud deklaratiivsed ja pole veel konkreetseid ideid sisaldanud. Küll aga on loodud haldusreformi ettevalmistamist nõustav ekspertide komisjon, mis koosneb inimestest, kes on teemaga seni nii aastakümne jagu edutult tegutsenud. Kuid mis iganes liikmetega komisjon pole veel reform. Siseministeeriumis toimetavad reformiga inimesed, kes raamatutarkusele tuginedes on juba arvukaid haldusreforme “teinud”, erineval viisil, aga alati sama tulemusega. Haldusreformi tavarütmist välja rabelemiseks on tarvis luua tugev, hoopis teisiti komplekteeritud meeskond, mis suudab teooria ja praktika kokku panna ja sellele ka vastandlike huvidega omavalitsuste ja poliitikute toetuse saada. Kohapeal, mitte kontoris istudes.
Aasa teine eesmärk, valitsemiskulude vähendamine, on veidi lihtsam, aga ka siin on kerge takerduda. Pärast majanduskriisi on ministeeriumid jõudnud juba koguda endale tubli rasvakihi. Avaliku sektori töötajate palk kasvas 2014. aastal erasektorist kiiremini. Eelmise aasta detsembris kulutasid ministeeriumid üle kahe korra rohkem kui mistahes teisel kuul. Seminaridel käidi lausa 5 korda tihedamini ja asju osteti 3 korda rohkem. Vaatamata sellele jäi valitsemisaladel raha üle 2-10% eelarvest. Nii ei ole väike lõige, mis juba ka riigi eelarvestrateegiasse sisse kirjutatud, ministeeriumitele ülemäära valus.
Ametnike koondamine ministeeriumites ja allasutustes – ka see pole lihtne, aga on kindlasti võimalik. Keerulisemaks läheb asi siis, kui vaatame, millise eesmärgi koalitsioon on seadnud: valitsussektori töötajate arvu vähendamine samas tempos tööealise elanikkonna vähendamisega.
See hõlmab ka omavalitsusi, avalik-õiguslikke asutusi ja igasuguseid sihtasutusi. Hiljutine kriisiaeg näitas ehedalt, et samaväärne kokkutõmbamine avalik-õiguslikes asutustes ja omavalitsutes on lausa võimatu, sest valitsusel lihtsalt puuduvad otsesed hoovad oma tahte peale surumiseks ja seda eriti Tallinna-sugusele omavalitsusele. Kes valitsussektorisse kuuluvad ja keda kärpekirves ähvardab, leiab skeemilt Rahandusministeeriumi kodulehelt.
Ülesande keerukust näitab ka asjaolu, et valitsussektori töötajate arvu vähendamise seadis sihiks juba ka eelmine valitsus. Tulemus? 2014. aastal kasvas töötajate arv absoluutnumbrites 2270 inimese võrra ja muidugi ka tööealise elanikkonnaga võrreldes. Ehk just seetõttu keeras valitsus riigi eelarvestrateegia koostamisel ambitsiooni võrreldes koalitsiooniläbirääkimiste kurikuulsa Exceli tabeliga vähemaks. Seda lihtsa statistilise nipiga, kui läbirääkimistel arvestati tööealiseks elanikkonnaks 16-64 aastased, mis oleks tähendanud aastas keskeltläbi 1100 inimeste koondamist, siis nüüd võeti arvestati tööealiseks elanikkonnaks 16-74 aastased. Nii sai minister Aas oma värskes artiklis esitada kärpimisvajadusena vähem drastilise 800 inimest aastas. Siiski on see väga keeruline ülesanne. 
Et reformide käima lükkamine Arto Aasal siiski sujuvamalt läheks, anname väikse ja paraku juba hilinenud nõuande riigihalduse ministrile. Ministril, kes peab vedama kokkuhoiupoliitikat ja inimeste koondamist, ei ole mõistlik jääda avalikkusele hambusse kalli auto rentimisega. See on täiesti asjatu poliitilise krediidi raiskamine. Juhtimises kehtib siiani vana hea põhimõte, et juhti hinnatakse tema tegude, mitte sõnade järgi. Juhid, kes püüavad suruda läbi kokkuhoiupoliitikat, ilma ise eeskuju näitamata, on määratud põruma. Ilmad on juba soojad ja paras aeg oleks tööle sõita kalli auto asemel hoopis rattaga.
