Erakondade ideoloogia- või poliitikasekretärid on harva ise väga ideoloogilised, pigem post-ideoloogilised, et mitte öelda küüniliselt (leebem oleks öelda “elutargalt”) kõrgelennulisse ilmavaatelisse retoorikasse suhtuvad. Nõnda pole ime, et kaitseminister ja sotsiaaldemokraatide esimees Sven Mikser, kunagine Keskerakonna poliitikasekretär, pole kõva käsi nn stump-speechide ehk paarile ideoloogilisele nurgakivile toetuvate ja õhtust õhtusse korduvate sütitavate kõnede pidamisel.
Mikser on hoopis kaine ja arvestav analüütik, kes võiks olla ka hea poliitiline strateeg, kui see teda päriselt huvitaks. Aga keegi ei usu, et huvitab. Keegi ei usu, et poliitikuks olemine üldse Mikserit väga huvitab.
2013. aasta kohalike valimiste kampaania aegu – kui sotsidelt oodati ilusate reitingute toel Soome persute moel kõva purakat – pidi muidugi ka esimees Mikser jagama entusiastlikke ja omasid viimasesse lahingusse kutsuvaid tele- ja raadiointervjuusid. Ometigi juhtus enam kui korral nii, et Eesti tugevaima opositsioonipartei tiitlit püüdva ja teoreetiliselt vihase, vähekindlustatud peresid, töölisklassi ja aina enam ning enam venekeelse elanikkonna esindamist sooviva erakonna esimees leidis end kõnelemas rahutustest Venetsueelas. Sest see meeldis talle niivõrd palju rohkem. Rahvusvahelised suhted, konfliktid, ajalugu – iseäranis kuuldavasti Lähis-Ida, Pärsia kant – on valdkonnad, kus Mikser mitte ei tunne end mugavalt, vaid millega ta armastabki tegeleda.
Kaitseministeerium pole Mikserile teadupärast sugugi võõras paik, kuigi 2002. aastaga võrreldes, mil ta esimest korda Kallase valitsuses Keskerakonna kandidaadina ministriks sai, on seal kõik muutunud ja mitte ükski osakonnajuhataja või juhtkonna liige pole seal endine. Sellest, et ministeerium alguses Mikseri tulekut kartis ja hiljem temast lugugi pidas, on palju räägitud. Vähem võib-olla ka sellest, et 29-aastane mees ei olnud mitte ainult kiire õppija ja tark inimene, vaid pani nõupidamisel paika ka sõnaka admirali enda. Seetõttu polnud ime, et Mikser koos teiste Keskerakonna toonaste ministrite ja fraktsiooni sisuliste liidritega otsustas erakonnast lahkuda, kui selle üldkogu otsustas öelda “Ei” Eesti liitumisele Euroopa Liiduga, mis lindiskandaali järel Reformierakonna poolt valgeks pestud erakonna uuesti valitsemiskõlbmatuks muutis. Vähemalt nii arvasid Mikser & Co toona, mistõttu astuti kaheksakesi (lisaks Mikserile veel Tõnisson, Kreitzberg, Marrandi, Õunapuu jt) erakonnast välja ja loodi sotsiaalliberaalide fraktsioon.
Kui Reformierakonna, Res Publica ja Rahvaliidu valitsus mõne kuu pärast tagasi astus ja Keskerakond, nüüd ilma nendeta, valitsusse naases, oleks nõrganärvilisem mees värsket valikut kahetsenud. Aga nagu täna näha, siis elas Mikser aknaalused rasked aastad üle. Poliitikavaatlejad mäletavad, et kui 8 aastat hiljem lahkus taas Keskerakonna Riigikogu fraktsioonist 8 liiget naeris Savisaar selle üle ja lubas endale uued Boroditšid ja Vakrad kloonida. Vähem mäletatakse aga seda, et see polnud Savisaarel esimene kord täpselt samade kibestunud ja isiklikult solvavate sõnadega lahkujaid kostitada. Savisaar lubas 8 aastat varem kloonida ka uue Mikseri. Ta eksis, miksereid on järel Keskerakonnas vaid kaks ja ühtegi uut pole tulnud.
Kui Mikser aasta eest Rõivase esimeses valitsuses kaitseministri portfelli sai, oldi ministeeriumist erinevalt 11 aasta tagusest positiivselt ärevad ja otseselt pettuda pole ka põhjust olnud, kui rääkida ministeeriumi agenda ärakaitsmisest valitsuses ja Riigikogus.
Viimased 8 aastat on lisaks kaitseväe enda reformimisele on meie riigikaitset korrastatud ka õiguslikult ja mõisteliselt. Ansipi valitsuse ajal võeti Elva suvilanaabrite Aaviksoo ja Laaneotsa koostöö tulemusena vastu Kaitseväe korralduse seadus, mis koostoimes presidendi poolt algatatud Põhiseaduse muutmisega tõi muuhulgas sõjalise riigikaitse valitsuse juhtimise alla, viis kaitseväe selgelt kaitseväe juhataja ainujuhtimisele, selgitas skandaalides pihta saanud kaitseväe luure ja riigisaladuse julgeolekukontrolliga seonduvat, rääkimata paljust muust.
Ansipi järgmise valitsuse ajal (kaitseminister Reinsalu) võeti vastu uus Kaitseväeteenistuse seadus ja uuendati kaitseväelaste sotsiaaltagatisi, õiglaselt (või heldelt, sõltub veidi ka ideoloogilisest vaatenurgast).
Mikserile jäi Kaitseväe korralduse seaduse jõustamise saba ning Riigikaitseseaduse menetlemine Riigikogus. See aga polnud üldsegi lihtne, sest nagu sõjalise riigikaitse puhul ikka, sõjaväelase vormi külgetõmbejõud on suur ja sellesse suhtub aupaklikkusega pea iga poliitik. Pea alati juhtub nii, et kaitseministeeriumi ja peastaabi koostöös sündinud ja läbi valitsuse parlamenti saadetud eelnõule teevad vormikandjad läbi konfidentsiaalse koostöö parlamendisaadikutega endale meelepäraseid parandusettepanekuid, püüdes ühes või teises küsimuses tagasi võita seda, mis valitsemisala siseses debatis saamata jäi.
Kaitseliidu Vanematekogus on traditsiooniliselt lugupeetud poliitikuid ning viimastel aastatel tuleb juba kogu Riigikogus, ka väljaspool riigikaitsekomisjoni tikutulega otsida parlamentääre, kes pole ühtlasi kaitseliitlased. Eesti riigikaitse seisukohalt on see muidugi kiiduväärt, aga teeb mõneti keerulisemaks sõjalise riigikaitse alase seadusloome. Nii oligi riigikaitseseaduse puhul hulganisti kui mitte vastujõude, siis kõrvaljõude ja hoovuseid, kes eelnõu oma tahte alla painutada püüdsid.
Kaitseministeeriumgi oli mures, sest poliitiline parlamendidebatt on ametnike haardeulatusest peaaegu et väljas ja väga palju sõltub ministrist – kas ta võtab lugemiste ajal komisjonis eelnõu isiklikult kaitsta ja menetleda – komisjoni esimehest ja eelnõu nn raportöörist-ettekandjast ehk juhtivmenetlejast. Eelnõu menetlemisega kursis olnud räägivad, et valitsuse poolt antud raamides hoidis seda mitte niivõrd minister, kuivõrd üks varasem minister, riigikaitsekomisjoni esimees Ligi, kes rahandusministeeriumist sunnitud lahkumise järel selle ameti endale sai (kui Mati Raidma läks Keit Pentus-Rosimannuse asemele keskkonnaministriks, kui viimane välisministriks läks, sest Paet lahkus Euroopa Parlamenti – lõpuks…)
Ametnikud tundsid Reinsalu lahkumisele ministeeriumist opositsiooni veidi kaasagi. Reinsalu oli kohe ametiaja alguses enda jaoks selgeks mõtelnud, millised teemad teda riigikaitses poliitiliselt huvitavad ning ei kõhelnud neid riigikaitse arendamise seisukohast ka sisuliselt tähtsaid valdkondi – veteranipoliitikat, ajateenijate olmetingimuste parandamist, kaitseväelaste palkasid, riigikaitseõpetust – jõuliselt vedada. Ega Reinsalut ilma asjata kaitseväelaste seas „sotsiaalkaitseministriks“ ei kutsutud. Kõik kasarmute avamised ja lindilõikamised, mida enne valimisi pidulikult läbi viia oleks olnud võimalik, kukkusid aga valitsusevahetuse tõttu Mikseri lauale. Ent viimane pole olnud riigikaitsest kui poliitilisest kapitalist sugugi võrreldaval määral huvitatud. Osaliselt võib Mikseri passiivsuse taga kaitseministrina olla tema kui parteijuhi staatus või ka sotside programmiline ettevaatlikus „maskuliinsete“ eluvaldkondade ja jõuliste teemade suhtes. Samas pole peljatud minevikus endist KAPO juhti erakonna esimeheks ja jõuministriks suunata. Samuti on väga tugev Anvelti profiil, kes tasakaalustas seda nutikalt ja erakonna (rääkimata sellest, et ühiskonna) seisukohalt õigesti naiste õiguste eest võitlemisega justiitsministrina.
Kellega luurele minna
Kui geopoliitika võimaldab ja Eesti kaitseministri töö ning päevakord on suuresti temast endast kinni, siis on Mikseri suurimad väljakutsed selle valitsuse ajal personalipoliitilised.
Teoreetiliselt vajavad lähiajal mehitamist kõik ministeeriumi valitsemisala võtmeametikohad.
Esiteks, kellest saab uus kaitseväejuhataja. Kindralleitnant Terrase 5-aastane ametiaeg saab täis 2016. aasta detsembris. Isegi kui kasutada võimalust selle 2-aastaseks pikendamiseks (äärmiselt tõenäoline, Terras on ametis hästi hakkama saanud), on kaitseväe juhataja ja kaitseväeteenistuse erilaadilisust arvestades vajalik sellesse ametisse inimest kaugele ette planeerida. Ning isegi kui oletada, et Mikseril ja valitsusel on uue KVJ leidmiseks aega 3 aastat, siis pole Terrase taolist poliitiliselt suutlikku tippsõjaväelast leida sugugi lihtne.
Esimesena tuleb brigaadikindral Artur Tiganik – täna kaitseväe juhataja asetäitja, sisuliselt operatiivülem. Inimene, kes lihtinimese keeles sõjalise konflikti raames NATO artikkel 5 operatsiooni ajal NATO Sõjalises Komitees reaalselt konflikti sõjalises juhtimises osaleks, ajal kui Eesti kaitseväe juhataja peab olema valitsuse sõjaline nõustaja. Tiganiku kohta räägitakse, et ta on väga hea sõdur ent mitte poliitik. Tahame seda või mitte, ent nagu öeldakse USAs 4-tärni kindralite kohta – nad on kõik poliitikud – see on kaitseväe juhataja ameti juures hädavajalik oskus. Teisalt – tegemist on kindraliks tõusnud Eesti ohvitseriga, kellel on Afganistani missiooni kogemus. Vaatamata eelnimetatud puudustele täna parim kandidaat.
Kuppude järgi tuleb teoreetiliste kandidaatidena käsitleda ka:
- brigaadikindral Valeri Saart, endist Õhuväe ülemat, kes viimased kolm aastat on teeninud Eesti sõjalise esindajana NATO juures;
- brigaadikindral Peeter Hoppet, endine peastaabi ülem, kes täna töötab NATO Euroopa Liitlasvägede Peakorteris (SHAPE) kaitseplaanide peal;
- kommodoor (esimene Eesti Vabariigis) Igor Schvede, endine mereväeülem, täna Kaitseväe Peastaabi ülem;
- Noorema põlve meestest vaadatakse teiste seas lootusrikkalt kolonel Martin Heremi suunas, kes on täna Kaitseväe Ühendatud Õppeastutuste ülem, kes on nii taktikaliselt kui strateegiliselt väga tugev.
täiendus: unustasime muidugi tugeva kandidaadina kindralmajor Neeme Väli, endine peastaabi ülem, kes täna on NATO rahvusvahelise sõjalise staabi (NATO IMS) ülema asetäitja.
täiendus2: eksisime kolonel Heremi puhul öeldes, et tal pole missioonikogemust – on küll. Selle märgiks ka tema resümees Pronkstäht.
täiendus3: täpsustasime Neeme Väli ametikohta.
Samuti saab 2016. aastal täis Kaitseministeeriumi kantsleri ametiaeg. 5 aastat tagasi sai selleks suhteliselt vastumeelselt Mikk Marran (asendades kaitseväe juhatajaks nimetatud Riho Terrast).
Marran võttis kantsleri ametiposti vastu kõheldes ja tippjuhi kogemuseta, ent on teinud oma tööd pühendunult ja südamega. Arvestades tema suhtelist noorust poleks Eesti Vabariigile sugugi kahjuks, kui mees roteeruks mõnda teise avatud juhtimist vajavasse ministeeriumi, mis oleks julgeolekuvaldkonnaga otseselt seotud (nt Välisministeeriumi või Siseministeeriumi, kus kantsleri ametikohad sel aastal vabanemas või vabanenud).
Kaitseministeeriumi haldusala tippametite Püha Kolmainsuse kolmas post on välisluure – Teabeameti – peadirektori oma. Rainer Saksa ametiaeg lõppeb jaanuaris 2016. Selle ameti sisu või saavutuste üle siin me spekuleerima ei hakka. Palju sõltub, kas Saks ise tahab jätkata. Kui ta ei peaks seda soovima, siis hiljutise omastamis-skandaali valguses on selge, et suletud ja vähese loomuliku personalivoolavusega ametkonnale tuleb kasuks, kui ka uus juht (sarnaselt Saksale) otsida väljaspoolt.
Eesti kaitsevõimest regionaalse sõjalise konflikti taustal
Mõneti on ebamõistlik, et meie lugu vaatab pea täielikult mööda elevandist keset tuba – Vene-Ukraina sõda ja meie regiooni lähitulevik selle taustal, ent see sõltub vähe Eesti kaitseministri isikust. Millised on Eesti poliitilised soovid Eesti iseseisva kaitsevõime tugevdamiseks NATO kollektiivkaitse raames, on nüüdseks juba ka tavalisele meediatarbijale teatavaks saanud – saavutada ajutine-püsiv (totter sõnademäng, kus NATO püüab täita enesele venelastega sõlmitud lepetes võetud kohustuste retoorilist vormi olukorras, kus venelased ei täida midagi enam ammu) liitlaste kohalolek, täiendada NATO arhitektuuris saavutatud kokkuleppeid võimalusel ka teatud kahepoolsete täiendavate kinnitustega ning jõuda olukorrani, kus Eesti pinnal oleksid eelpositsioneeritud üksused – president Ilves rääkis usutluses Sunday Telegraphile Balti riikidesse paigutatuna ja eelpositsioneerituna lausa brigaadi suurusest üksusest, mis suurendaksid heidutuse usutavust ja leevendaksid meie geograafilise asetuse ajaloolist paratamatust.
Joonealused märkused
Eelnevale lisaks on ridamisi väiksemaid küsimusi, mis võivad poliitikutele, sealhulgas Mikserile kergemat sorti maovaevusi põhjustada. Kuna kahed järgmised valimised on kohalikku laadi (sest presidendi valib sel korral valijameeste kogu ja seejärel on meil kohalike omavalitsuste volikogude valimised), siis on ka Kaitseministeeriumi valitsemisalas põhjust vaadata kohalike väljakutsete suunas. Üks sellistest on kindlasti Kaitseväe keskpolügoni laiendamine, mis eeldab oskuslikku poliitilist koostööd omavalitsuste ja kohalike kogukondadega.
NATO-siseselt on tähtis hoida käsi nii kaitseplaanide pulsil kui ka nüüd juba teha pingutusi selle nimel, et need oleksid ka realiseeritavad. See tähendab meie puhul näiteks vajadust saada Eesti kaitseväelasi tõenäolise kollektiivkaitseüksuse staapi Szczecinis.
Samuti, nagu ikka mingi valdkonna rekodifitseerimise järel, nii avatakse ka riigikaitseseadus peatselt uuesti vigade paranduseks. Kuidas suudab kaitseminister Mikser seda läbi viia arvestades, et Riigikogus on tal vaja rinda pista endise kaitseväe juhataja, nüüdse Reformierakonna fraktsiooni saadiku Ants Laaneotsaga, kes Terrase ehitatavat endisest tagasihoidlikumat, ent võitlusvõimelisemat armeed on avalikult kritiseerinud, kui ka teiste, ennekõike Kaitseliiduga seotud poliitikutega.
Viimasena – riigikaitse on valdkond, kus on alati otsitud erakondade ülest kokkulepet ja sellele tihti lähedalegi jõutud. Kaitseministeerium vajab tugevat sisendit infot selle kohta, mis toimub valitsuses, mida arvavad erakonnad, ühiskondlikud arvamusliidrid. Siin on ootus alati kaitseministritele ja tema meeskonnale, kes seda sidet peaks hoidma. Mikserist peetakse isikuna ministeeriumis lugu nii või teisiti. Aga suhe terava mõistusega analüütiku ja Eesti rahva meeleoludest ja paatosest sõltuva ministeeriumi ja valitsemisala vahel võiks olla isiklikum.
Ja küllap võiks sama öelda Mikseri ja avalikkuse suhte kohta. Eelseisvat ebamäärast geo- ja sisepoliitilist keskkonda vaadates peaks ta ilmselt nii kaitseministri kui valitsuserakonna juhina “avalikum” ja sõnakam olema. Eesti peab temast lugu ja ta võiks seda ärevates oludes Eestimaaga suhtlemiseks julgemini ära kasutama.
