Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
1994. aastal ilmus Eesti Ekspressis kahe noore liberaali kahasse kirjutatud essee sellest, kuidas ajateenistus on põhimõtteliselt vabade inimeste põhiõiguste räige riive, millele pole õigustust ning ajateenistus tuleks laiali saata. Autoriteks olid Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher. Praktiline elu on Reinsalust kujundanud siiski rahvuskonservatiivi.
2011. aasta kevadel oli Reinsalu kindlasti eluga rahul. Erakond jäi küll Mustamäe-Nõmme valimisringkonnas 3. kohale, ent vahed olid hoomatavad. Reform 30+%, Keskerakond 25%, IRL 20% ja teised juba kaugemal. Reinsalu tegi ise oma isikliku häälterekordi, ületades lugupidamisväärse 5000 hääle barjääri, jäädes ringkonnas alla vaid üleriiklike häältevõtjate absoluutsesse tippu kuuluvaile Urmas Paetile ja Jüri Ratasele. Peaaegu 2 kvooti oli väiksema koalitsioonipartnerina valimistele vastu minnes hea tulemus, milles ringkonna esinumbril oli oluline roll.
2015. aasta kevadel kaotas IRL möödunud valimistega võrreldes poole oma tulemusest, saadi 0,87 kvooti ja vaid 10,9% Nõmme-Mustamäe ringkonna häältest. Vabaerakond oleks peaaegu mööda rebinud, jäädes 10,4% ja EKRE 8,8% peale. Reformierakond ja Keskerakond kordasid laias plaanis oma 2011. aasta tulemust. 
Reinsalu aga jäi esinumbrite heitluses alla kõikidele parlamendikünnise ületanud erakondade tippkandidaatidele, sealhulgas Martin Helmele EKREst ja Ain Lutseppale Vabaerakonnast.
Väejuhataja loobus pagunitest ent säilitas vormi
Selge see, et erakonna esimehe poliitiline kapital oli selleks ringiks otsas ja kehvast tulemusest jõudu saanud siseopositsioon näitas hambaid juba esimestel olulistel koosolekutel, kui koostati koalitsiooniläbirääkimiste meeskonda või hiljem, kui komplekteeriti valitsusdelegatsiooni. Õieti oli Reinsalu justkui loobunud liidrirollist vahetult kampaania eel, kui peaministrikandidaadina käidi välja Juhan Parts, kes kindlasti oli selles rollis ettevõtjate jaoks usutavam, ent sama selge oli tema piiratud suutlikkus tegelikult partei ahenenud valijabaasile uutest sihtrühmadest valijaid juurde tuua.
Põhiline lahing selles küsimuses seisab aga ees, kui juunis toimuval erakonna üldkogul otsitakse uut liidrit. Täna teadaolevaist kandidaatidest on tõsiseim pretendent väga terava rahvusik-isolatsionistliku programmiga esile tõusnud Margus Tsahkna. Kuigi erakonnasiseses debatis on rohkem nüansse, kui vaid taas lõkkele löönud Isamaa ja Res Publica vastasseis, siis küllap just nii seda paljud kaugemalt vaadates iseloomustaksid – Isamaa idealistlik poliitika versus Res Publica poliitiline mänedžment. Isamaa, kes Tsahknat ilmselt teatud reservatsioonidega on valmis veel “omaks” pidama, on aga nii programmiliselt kui ka tipp-poliitikute hulgast kaotanud tugeva parempoolse majandusmõtte. Alles on jäänud sotsiaalkonservatiivsus, mida tõmbab serva poole EKRE edu ja tsentrist lükkab eemale Reformierakonna senine edu keskvälja haaramisel. Reinsalu ja Vaher ega ka tegelikult paljud teised erakonna liikmed mistahes sisestest fraktsioonidest pole täna selgelt oma toetust ühele või teisele kandidaadile lubanud. See on teravas kontrastis sotsiaaldemokraatide sisedebatiga, kus Ossinovski ja Mikser koguvad mõlemad toetusavaldusi nii piirkondadelt kui tuntud kolleegidelt.
Tundmatu sõdur
Enigmaatilise Reinsalu tõusmine nii olulisse rolli sai võimalikuks erinevate juhuste, kuid ka objektiivsete asjaolude koosmõjus. Ajal, mil Laarile järeltulijat otsima hakati, oli Parts osaliselt seotud Raudse ja Stelmachi elamislubade skandaali, mille oli tekitanud varjudesse peidetud tuntud pisipäti intervjuu Pealtnägija telesaates – formaat, mis on Eesti parim character-assassination vallas, küsi arvamust millisest erakonnast või ettevõtjate seltskonnast tahes. Ent lisaks sellele oli Isamaaliidu ja Res Publica vaevalisest ühinemisest tekkinud erakonnas Reinsalul üks positiivne roll – osalt omaenda vaadete, isiklike suhete ja poliitilise mineviku tõttu, ent teisalt ka tasakaaluka ja rahuliku, vähemalt väliselt kui mitte ka sisemisest konsensusele suunatud koosolekute juhtimisstiili tõttu oli ta üks väheseid kui mitte ainus kandidaat, kes oli vastuvõetav mõlemale erakonnasisesele fraktsioonile.
Kui rääkida Reinsalu parteipoliitilistest saavutustest, siis selle erakonna koos hoidmine suurte sisepingete, sealhulgas ennekõike just kultuuriliste probleemide kiuste, on reaalne saavutus. Tagantjärele muidugi ei maksa see midagi, sest isegi kui usuti, et Herkeli ja erakonna juhtide silmis marginaalsete inimeste lahkumine parteist erakonna tulemust ei mõjuta ja uuele loodud erakonnale erilist edu ei luba, siis läks muidugi teisiti. Tegelikult polnud väga suurt vahet, kas läksid Herkel ja Kübarsepp või oleks läinud kogu vana Isamaaliit.
Urmas Reinsalut ei tunne hästi peaaegu ükski tema kaasvõitleja. Pole kahtlust, et ta on Eesti patrioot, ent enamat tema tegelike vaadete kohta maailma ja siinset elu puudutavates küsimustes ei tea keegi. Kuigi nad on IRL-i pikaajalise tegeliku liidri Ken-Marti Vaheriga väga erinevad inimesed, on neil ka üks ühine joon – mõlemad tekitavad vestluspartneris tunde, et mitte miski, mida kuuled, ei pruugi olla tegelik, tõeline. Lühiajaliselt on poliitiline ambivalentsus ja nö strateegiline segadus kasulik, ent pikaajaliselt usaldust õõnestav. Ning just sisemiste kriiside ajal – ühes neist on kehva valimistulemuse ja Eesti poliitilise spektri niigi konkurentsitihedale paremtiivale lisandunud uute jõudude tõttu ka tänane IRL – tahavad erakondade liikmed näha tüüri juures pigem ühedimensiooniliste ent see-eest selgete vaadetega poliitikuid. Sest usutakse, et kehva valimistulemuse taga oli valija, kes ei mõistnud erakonna muidu riigile vajalikku sõnumit, sest seda ei kommunikeeritud piisavalt selgelt.
Justiitsministeerium on kindlasti Reinsalu jaoks kodune – ülikoolist tulnuna töötas ta seal juba 1998. aastal, jagades kabinetis lauda tänase õiguskantsler Ülle Madisega. Madisega seob teda ka see, et mõlemad on töötanud presidentide heaks – Reinsalu oli Lennart Meri kantselei direktor ja Madise oli enne tänast ametit Toomas Hendrik Ilvese kuulatud ja austatud õigusnõunik. Reinsalu on hariduselt jurist; Riigikogus läbi erinevate koosseisude just õigusloome, sh põhiseadust, õiguslikku järjepidevust, õigusvastaselt represeerititute küsimustega tegelenuna saab ta seal kindlasti üldiselt hakkama. Ees ootab sõpru ja tuttavaidki, nii juhtkonna kui spetsialistide seas. IRL-i osasid juhtpoliitikuid on konkurendid juba kaua kahtlustanud, et nad omavad ebatervet mõju nii justiitsministeeriumis, aga eriti prokuratuuris.
Reinsalu on Eesti tugevamaid parlamendipoliitikuid, IRL-i Eiki Nestor. Ta tunneb parlamendimenetluse tehnoloogiat ja protseduure ning on ühele erakonnale selles vallas kõva vara. Aga protseduure tunnevad kindlasti ka mitmed teenekad Riigikogu ametnikud. Poliitik sai Reinsalust sotsiaalkomisjoni esimehena, kes suutis seda ametikohta heas mõttes poliitiliselt ära kasutada. Ta mitte ainult ei suunanud vastavate eelnõude menetlust, vaid külastas isiklikult Ida-Viru väikeasulaid ja valutas südant sealse soojatootmise ja pensionäride korterite küttetingimuste üle.
Ühiskonna kaitseadvokaat ülereguleerimise vastu?
Oli see pragmaatilisus või võime mõista teatud ühiskonnagruppide muresid, aga üldiselt on Reinsalu ja Res Publica meeste nõrkuseks tunnetus ühiskonna kui terviku hetkehoovustest ja valijate vajadustest. IRL-i kampaaniastrateegia on valimistsüklist tsüklisse otsinud üksikuid ja mõnevõrra juhuslikke poliittooteid, põhiteemade vahel on puudunud järjepidevus. Erakonna tegelikest tugevustest on selles protsessis tihti mööda vaadatud, lootes hetkeliselt hõivata uusi sihtruppe. Näide pikema plaani unustamisest on kodukulude langetamise valimine põhiteemaks olukorras, kus sul puuduvad hoovad selle reaalseks mõjutamiseks valitsuses; vastandumine töövõimereformile; samuti poolkõva vastandumine kooseluseadusele, mis kaotas valijaid nii mõõdukate patriootlike kodanlaste kui sotsiaalkonservatiivide seast. Need valikud on osaliselt olnud ka Reinsalu vastutus – või õigemini tema ja kaasvõitlejate võimetus tasakaalustada Vaherit, kelle töövõime ja tahtekindlus on sundinud teisi järgima ka tema poliitilist nina.
Koalitsioonilepe ja valitsuse tegevusprogramm Reinsalule kaelamurdvaid ülesandeid ei aseta. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja ettevõtjad õhkasid unistavalt kui lugesid leppest, et Justiitsministeeriumi juhtimisel hakkab valitsus edaspidi ministeeriumitesse tagasi peksma kõiki eelnõusid, mis pole absoluutselt hädavajalikud ja ilma milleta Eestis elu seiskuks – ultima ratio põhimõte. Seista õigusloome hea (mitte ainult normitehnilise) kvaliteedi eest on midagi, mis vajab valitsuses esimest eestkõnelejat ning mis võimaldaks ka justiitsministri portfelli heas mõttes politiseerida – kaitsta selle abil erinevaid ühiskondlikke sihtrühmi teiste ametkondade ülereguleeriva mõju eest. Erinevad justiitsministrid on selle ülesandega erinevalt hakkama saanud, kuid mitme vähene huvi on ka Justiitsministeeriumi ametnike tuju halvendanud. Vast Rein Langi ministriks oleku ajal loodud Õiguspoliitika põhisuunad ja käivitatud õigusaktide mõju süsteemsem hindamine olid reaalsed sammud. Viimase ministri – Anvelti – prioriteetide hulka see paraku ei kuulunud.
Ultima ratio efektiivne rakendamine eeldab ideoloogilist ja poliitilist raamistikku, mille sees opereerida ja uskuda, et reguleerimine, seaduseelnõuga sekkumine inimese ellu mingi ettekujuteldava poliitilise probleemi lahendamiseks on põhimõtteliselt vale. Reinsalul ega tema kaasvõitljeatel sellist ideoloogilist sättumust pole. Vastupidi – tugeva parlamendipoliitikuna oli ta osav pea iga ühiskondlikku küsimust adresseerima ühe kiiresti koostatud seaduseelnõuga, mis enamasti samas Justiitsministeeriumis migreenihooge põhjustas.
Karta on, et ultima ratio ei huvita ei Reinsalu ega ka valitsust, sest tühja-tähja eelnõusid, kus parandatakse ja täiendatakse nipet-näpet asju, tuleb ministeeriumitest ikka nagu saelaudu ja kellelgi pole soovi seda õiguskultuuri muuta, vaatamata uue õiguskantsleri samasuunalistele manitsustele. See, tegelikkuses hädavajalik ja palavalt oodatud poliitiline programm eeldaks väga jõulist poliitilist juhtimist ja oma kapitali mängu panekut nii ministeeriumis, kuid ennekõike visas jagelemises kabinetikolleegidega. Usume, et seda isu ega jaksu Reinsalul sellel ringil pole. See eeldab liberaalselt või vähemalt mitte-etatistlikku ilmavaadet, aga Reinsalu on just etatist, kes usub Riiki.
Reinsalu oli hea kaitseminister, kelle ideoloogilised ja isiklikud veendumused, poliitiline vaist ja tugevused kattusid ministeeriumi ja Eesti prioriteetidega. Oleme temast kaitseministrina kirjutanud põgusalt varem – profileerides uuel ametikohal Sven Mikserit. Meile tundub, et Justiitsministeeriumis ei pruugi vähemalt koalitsioonileppe ja selle valitsuste põhilubaduste seisukohalt Reinsalu kui poliitik seal väga aktiivne olla.
Mida Reinsalu kindlasti ei tee
Vasakpoolsema ja/või nooremapoolsema valija jaoks on märgilisemgi, mida Reinsalu ei tee, mitte mida teeb. Nimelt on ta öelnud, et ei kavatse kooseluseadusega tegeleda mitte sekunditki. Meenutagem, et eelmise valitsuse poolt Riigikogus vastu võetud seadus vajab tegelikult rakendussätteid. Kuivõrd IRL-i positsioon selles küsimuses on selge ja saab ilmselt uue liidri all olema veelgi jõulisem (nn traditsioonilise peremudeli laiendamise või avardamise vastu), siis saab lahendus tulla ainult Riigikogust. Hetkel tundub, et selles Riigikogus ilma valitsuse häälteta on raske kooseluseaduse rakendamisele toetust leida. IRL ja EKRE on vastu, samuti kaks kolmandikku Keskerakonnas ja mingi osa Vabaerakonnast (kus tõenäoliselt antaks hääletamine selles küsimuses vabaks ning hääli jaguks mõlemale poole). Reformierakonnast saaks kõvasti poolthääli nagu ka sotside seast, aga hetkel tundub häältearitmeetika väga kahtlane. Kuid kooseluseaduse tuleviku juurde tuleme Poliitika.gurus veel eraldi tagasi.
Reinsalul on ühist kindlasti sotsiaaldemokraatide sisemise tule alla sattunud Sven Mikseriga – kumbki neist pole väga tahtnud erakonna liider olla. Reinsalugi kahtlemata eelistab ajalooraamatuid ja biograafiaid kampaaniate planeerimisele. Kui Mikser veel võitleb oma olemuse vastu, siis küllap Reinsalu on koostanud endale suveks juba raamatulugemisnimekirja.
