Kui sotsid on valitsuses, on Palo alati minister
Urve Palo tuli poliitikasse 2007. aasta valimistel. Ta kandideeris Sotsiaaldemokraatide nimekirjas, sai Harju- ja Raplamaal 465 häält ja Riigikogusse ei pääsenud. Aktiivsed naised on iga erakonna jaoks hea poliitiline kapital – neid on lihtsalt poliitikas kahetsusväärselt vähe. Selgi korral (2015) osutus Riigikokku valituks kõigest 23 naist, pärast valitsuse moodustamist ja asendusliikmete määramist on parlamendis 24 naist ja valitsuses vaid 2 naist. Võrdluseks, Soomes valiti parlamenti 83 naist (Eduskuntas on 200 kohta, naisi seega ligi 42%).
Palo profiil (edukas naisjuht erasektorist) oli ka veidi teistsugune sotside mainstream-kandidaadist. Seetõttu tegid sotsiaaldemokraadid targa valiku ja tõid Palo kesisele valimistulemusele vaatamata ministrikohale. See oli aeg, mil sotside pink polnud nii pikk ja valijate mandaati ei peetud nii oluliseks. Samal ajal Paloga tõid sotsid ministriks ka näiteks Jüri Pihli. Palo esimene ministriperiood rahvastikuministrina Ansipi valitsuses langes kokku pronkssõduri teisaldamisega. Seetõttu oli tal väga keeruline täita sotside juba pikaajalist lootust haarata mitte-eestlaste hääli. 2008. aasta lõpus alanud sügav majanduskriis tõmbas kriipsu peale mitmete populaarsete ja vajalike lubaduste täitmisele, nagu näiteks lasteaiakohtade programm ja huviringi toetus. Võib tõdeda, et poliitiline konjunktuur ei olnud Palo jaoks kõige parem, ka poliitilist kogemust nappis. Koos sotside valitsusest lahkumisega kadus ka rahvastikuministri ametikoht ja Palo jäi Eesti seni viimaseks portfellita ministriks.
Sotside pikaaegne kirstunael on olnud usutavus majanduspoliitikas. 2011. aasta valimistele läks Palo vastu ühe sotsiaaldemokraatide majandusnäona ja tegi vaatamate veidi konarlikule ministrikarjäärile suurepärase ning seni oma parima tulemuse, saades 5875 häält. Sellest oleks kindlasti piisanud ministrikohaks, aga sotsid valitsusse ei pääsenud. Opositsioonipoliitikuna on Palo alati olnud üks neist sotsidest, kes on toetanud erakonna koalitsiooni minekut. Selle taga on nii poliitiline loogika kui iseloomuomadused. On selge, et oma programmi saab ellu viia ainult valitsuses ja Urve Palo on seda tüüpi, kes ei viitsi ja ei taha opositsioonis tiksuda, sest see ei paku piisavalt rakendust ja tegevuse mõju on väike. Kolme pika Riigikogu aasta jooksul võttis Palo vahetevahel jutuks ka Riigikogust lahkumise juhul, kui sotside saatus olla opositsioonipartei oleks pikaajaline. Nii siiski ei läinud, Siim Kallase põige Eesti päevapoliitikasse tõi sotsid valitsusse.
Urve Palo oli Rõivase esimeses valitsuses (koos Ossinovskiga) üks kahest sotsiaaldemokraatide ministrist, kes sekkus pidevalt ka teiste ministrite valitsemisala küsimuste arutamisse. Kui Ossinovski kodustati ministeeriumi poolt kiiresti ja keskendus peamiselt haridusteemale, siis Palo jälgis kõige rohkem sotside liini. Pärast ametiaja alguse fopaasid väljaütlemistes suutis Palo suuremaid karisid vältida, kuid sotside majanduspoliitikad suures mahus ellu viia muidugi ei saanud. Aastane koalitsioon hoidus suurtest poliitikamuudatustest ja Palo tegeles peamiselt Juhan Partsi pärandiga. 2015. aasta valimistel oli Palo häältesaak ligi 3 korda väiksem kui nelja aasta eest, kuigi võrdluses 2011. aastal sotside sama ringkonna teise numbri Karel Rüütliga sai ta ligi 50% rohkem hääli. Kehvema tulemuse põhjuseks oli arvatavasti nii ministriamet kui ka sotside üldiselt nadi tulemus. Samuti vead kandidaatide paigutuses. Erakonna esimees Mikser sai näiteks Urve Paloga samas ringkonnas kandideerides 1000 häält vähem, kui 2011. aastal, kuigi valijate arv oli Harju- ja Raplamaal kasvanud. Sotside möödalaske valimiskampaania ajal analüüsisime siin: http://www.poliitika.guru/sde-oleks-seda-ette-teadnud
Palo kaotas märksa rohkem hääli kui näiteks Autorollo skandaalist räsitud Keit Pentus-Rosimannus, aga tõusis ikkagi ministriks. See tähendab, et alates poliitikasse tulekust on Palo olnud minister alati, kui sotsid on olnud valitsuses.
Raha tulekuks on vaja usaldust
Palo jaoks ei ole poliitiline konjunktuur palju parem, kui see oli rahvastikuministriks saades.
Need ajad, mil olime välisinvesteeringute sissevoolult Euroopa Liidu esikolmikus ja meie eduka reformiriigi kuvandit kinnistas pidev tõus ettevõtluskeskkonna rahvusvahelistes edetabelites, on läbi. Võrreldes 2007. aastaga on otseinvesteeringud vähenenud enam kui kaks korda.
Lähitulevikus pole samuti näha midagi rõõmustavat. Eesti vähest atraktiivsust investeerimiskeskkonnana kinnitas pärast sügavat majanduslangust Ukraina kriis. Euroopa südamest või veel kaugemalt vaadates on sõda Ukrainas Balti riikide investeeringutele suur julgeolekurisk. Ukraina kriis mõjub valusalt meie peamistele eksporditurgudele, suurima kaubanduspartneri Soome majandusel on struktuursed probleemid.
Raha toob Eesti majandusse juurde eksport ja suurem lisandväärtus. Kriisi järel kasvas eksport 49% SKPst 2007. aastal, 73% SKPs 2011. aastal, aga tootlikkus on laias plaanis paigal püsinud. Ka eksport, mis kasvas 2009. aasta absoluutsest madalseisust 2011. aastaks pea kaks korda, on pärast seda hüpet püsinud praktiliselt samal tasemel.
Eesti ettevõtjad pole rahul riigi tegevusega uute nõuete kehtestamisel, äsjasõlmitud koalitsioonileping toob kaasa aktsiisitõusud, mis muudavad tootmissisendid kallimaks ja vähendavad ekspordi konkurentsivõimet.
Palo töö ei saa olema lihtne. Tema esmane ülesanne on toota usaldust – veenda välisinvestoreid, et Eesti on investeerimiseks turvaline koht, luua uusi ekspordivõimalusi ja siluda valitsuse suhteid Eesti ettevõtjatega. Seda kui palju tähendavad tipp-poliitiku sõnad, tundis Palo ise pärast Estonian Airi pankroti kuulutamist värske ministrina. Kindlasti on ta sellest õppinud. Meie riigipea hiljutine väljaütlemine rahvusvahelises meedias, et Venemaa võtab Eesti nelja tunniga, ei tee Palo tööd muidugi lihtsamaks. Nii et investorite veenmiseks ei piisa täna enam sõnadest, vaja on tegusid. Eesti peab jälle hakkama rahvusvahelisel areenil hea ettevõtluskeskkonnana silma paistma ja selleks tuleb teha midagi uut, teistmoodi kui seni.
Meeskond
Hea uudis on, et võrreldes Anne Sullinguga on Palo tööriistakast suurem. Sulling istutati ministeeriumisse juuniorministriks, teatud mõttes osakonnajuhatajaks, ilma eelarveta ja väga piiratud meeskonnaga. Suured algatused ei olnud võimalikud, sest aega oli vähe ja ka raha ei olnud – EL rahad olid lõppemas. Jäigi üle keskenduda müügimehe tööle, mida Sulling tegi suurepäraselt.
Palo võimalused on hoopis teised. Sullingule ülesandeid jagades oli Urmas Paet ja ka ametnikud kategooriliselt vastu sellele, et ta hakkaks juhtima ka Välisministeeriumi välismajanduse osakonda. Tulemuseks oli Euroopa Liidu ainus väliskaubandusminister, kes ei käinud EL väliskaubanduskomitees ja sisuliselt väliskaubanduspoliitikat ei juhtinud (väliskaubandus on EL ainupädevus, riigid saavad küll teha müügitööd, aga kõik tollide, tariifide ja tingimistega seonduv otsustatakse EL-is). Nüüd on see muutunud. Palo valitsemisalasse kuulub lisaks majandusministeeriumi struktuuridele Välisministeeriumi välismajanduspoliitika asekantsleri Väino Reinarti meeskond. Esimest korda on olemas reaalne võimalus panna kaks maja ja EAS Eesti ettevõtete huvide esindamisel ühte jalga käima.
Poliitiline ja ametkondlik reaalsus on muidugi veidi teine ja ei tee Välisministeeriumi osalist juhtimist lihtsaks. 16. aprillil heaks kiidetud valitsuse 100 päeva plaanis vastutab investeeringute toomiseks ja ekspordi hoogustamiseks vajaliku globaalse EESTI-võrgustiku väljatöötamise eest välisminister Keit Pentus-Rosimannus, mitte Urve Palo. Eesti majandusdiplomaatide võrgustiku aktiveerimine on olnud konkurentsivõime kavas ja Ansipi valitsuse programmis juba alates 2011. aastast. Kahjuks ei ole välisministeerium näidanud erilist võimekust olukorra parandamiseks, vabanduseks piiratud eelarvelised võimalused. Reaalsus on aga see, et paljudel majandusdiplomaatidel puudub ettevõtlusalane kogemus ja arusaam ning need inimesed sobivad pigem memode kirjutajateks, kui koostööpartneriteks tugevatele Eesti eksportijatele. Ainult ministri vahetusest ei pruugi muutuste käivitamiseks piisata.
Koalitsioonilepingus sisaldub ka Soome Team Finlandiga sarnase Team Estonia “loomise kaalumine”. Selle Eesti ärivõimalusi tutvustava tippametnikest löögirusika loomise kaalumine on jäänud Palo pädevusse. Samas ei ole see ilmselt talle prioriteetne valdkond, sest esimese 100 päeva jooksul ei kavatse ta selle loomist siiski kaaluda. Selle asemel keskendub ta turismile, lasterikaste perede kodutoetuse programmile ning klastrite ja iduettevõtete toetustele.
Nendest algatustest paistavad välja Palo portfelli teised erinevused, ettevõtlusminister kureerib ka turismi ja elamumajanduse valdkonda, teemad mis on sotsiaaldemokraatide programmiliste seisukohtade elluviimiseks tähtsad ja mis koalitsioonilepingus leiavad kajastamist ääremaastumise pidurdamise peatükis.
Palol on võimalus valida endale ka sobiv asekantsler majandusministeeriumisse. Pärast transpordi asekantsleri Eero Pärgmäe lahkumist Paloga konfliktidesse sattumise, vangerdati senine majandusarengu asekantsler Ahti Kuningas transporti kureerima, kuigi Palol oli sellele kohale enda SDE taustaga kandidaat. Kuningas kuulus pikka aega EAS-i nõukogusse ja tundis hästi ka Arengufondi ja Kredexi tegevust. Lisaks igapäevastele toimetustele oli ta juhtinud nende asutuste kaudu toimuvat Euroopa Liidu struktuurivahendite kasutamist. Tema juhtimisel on paika pandud ka algava perioodi rahade kasutamise põhimõtted. Nüüd tuleb sellele kohale leida uus inimene, kes suudaks EASi, Arengufondi ja Kredexi paremini koos toimima panna, sest täna ei ole nende asutuste vastutusjaotus lõpuni selge. Ka Arengufondi, mis hulbib tugeva juhi ja suuna puudumisel poliitilistes tõmbetuultes, tuleb leida uus juht. Palo meeskonda tabas hiljuti ka kaotus, kui lahkus pikka aega Kredexit juhtinud ja nii majandusministeeriumile kui ettevõtjatele väga hea partner olnud Andrus Treier. Uus juht sai ametisse asutuse seest, see näitab, et Palo Kredexis suuri muutusi ei plaani.
Palo valikud
Esiteks tuleb Palol valida, mis on tema ametiaja peamised prioriteedid. Lihtsustatult, kas enamus tähelepanu läheb sotside valimislubaduste täitmisele või investeeringute ja ekspordi toetamisele. Kas vaade on pigem Eesti sisse või Eestist välja? Nii majanduspoliitikas kui ka laiemalt on sotside programm kuluprogramm, mille elluviimiseks oleks vaja maksukoormust tõsta. Vaadates Palo vastutusvaldkondi ja tänast Eesti majanduse seisu, on Palo aga oluline tuluminister ja kindlasti üks võtmeministritest. Tema tegevus võib tublisti mõjutada ettevõtete ekspordivõimalusi ja uue raha tulekut Eesti majandusse välisinvesteeringute näol. Valikud 100 päeva programmis näitavad, et vähemalt alguses on sotside lubaduste ja poliitika elluviimine tähtsam.
Üheks peamiseks majandusarengu suunamise vahendiks Eestis on euroraha, ettevõtetele raha jagajaks ja meetmete väljatöötajaks on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. Laiad raha kasutamise prioriteedid pani eelmine valitsus paika, aga detailid on enamuses veel kokku leppimata. Koalitsioonilepingu punkt 8.25 lubabki reformida siseriikliku ettevõtluse toetamise reeglid (EAS, Arengufond, Kredex), et välistada toetuste kahjustav toime konkurentsile siseturul. Sama punkt lubab toetused keskendada välisturgudel tegustevatele ettevõtetele ekspordivõimekuse suurendamiseks. Tegelik pilt on kirjum ja toetuste jagamisel ristuvad erinevate ettevõtete huvid ja põrkuvad poliitilised seisukohad. Ühe esimese asjana oma ametis kohtuski Palo EASi juhi Tombergiga ja palus toetusmeetmete rahajaotuse ja suunad üle vaadata. Laias plaanis on valikuid kaks: kui palju jagatakse raha laiali toetustena ja kui palju finantsinstrumentidena (laenud ja käendused) ning kui suur on riigi sekkumine ja kas eelistatakse konkreetseid sektoreid või tegevusvaldkondi.
Toetuste probleem on, et keegi ei tea ega pole suutnud adekvaatselt analüüsida, missugune on nende mõju konkreetsete ettevõtetele majandustulemustele. Veelgi vähem selge on toetuste mõju tootlikkuse kasvule ja majanduskasvule. Kuigi Riigikontroll on sellel teemal lärmi löönud, ei ole nende metoodika usaldust süstiv. Seetõttu tehakse otsused pigem kõhutunde ja ettevõtete tagasiside pealt. Koalitsioonileping peegeldab ministeeriumite poolt planeerimisel kokku lepitud suunda, et toetuste hulka vähendatakse ja finantsinstrumentide osa suurendatakse. See muutus peaks vähendama riski, et toetusi küsitakse vaid toetuste pärast ja suurendab ettevõtete ärilist vastutust. Samas ei ole selline muutus kõigile ettevõtjatele mokkamööda.
Palo suur poliitiline valik on otsustada, kas riik peaks eelisarendama konkreetseid valdkondi ja neid rohkem toetama. See valik on peidus Euroopast tulnud moesõna “nutikas spetsialiseerumine” taga. Anne Sulling kandis selles osas kindlalt edasi Reformierakonna vaba turu ja võrdsete võimaluste ideoloogiat ja eelisarendamisele oma toetust ei andnud. Palol tuleb teha otsus, kas teatud sektoritele rohkem raha anda ja kui anda, siis kellele. Vähemalt sama keeruline ülesanne on selle otsuse õigsuses ka koalitsioonipartnereid veenda. Teine valikukoht on tootmisettevõtete tehnoloogia soetamise toetamine, millel on Palo tugev toetus. See arutelu on sama vana kui Euroopa Liidu toetused Eesti ettevõtetele. Toetuse sisseviimist on lobistanud kõik ettevõtlusorganisatsioonid, eriti Tööandjate Keskliit. See meede oli koalitsioonilepingus erinevates sõnastustes ja on lõpuks peidus mitmes punktis, mis ütlevad ühelt poolt, et konkurentsi siseturul ei tohi kahjustada ja teiselt poolt, et eksportivate ettevõtete tehnoloogiainvesteeringuid tuleks toetada. Häda on selles, et ettevõtted toodavad valdavalt nii siseturule kui ekspordiks, näiteks üks kõvemaid lobitegijaid Standard sisustab kontorimööbliga lisaks ekspordile ka Eesti ettevõtteid ja koole.
Päevapoliitikas peab Palo leidma vastuse miljoni euro küsimusele – kuidas ilma valitsusliitu lõhkumata olla ettevõtjate sõber ja nende huvide eest seista olukorras, kus teistelt ministritelt tuleb ette ja taha koalitsiooniläbirääkimistel kokku lepitud maksutõuse ja keskkonnapiiranguid. Tema olukord on ministritest kõige keerulisem kahel põhjusel. Just tema peab ettevõtjate huvide eest seisma. Sotside tugeva regionaalpoliitilise rõhuasetusega programmiga on nii kütuseaktsiisi tõus kui majutusasutuste käibemaksu tõstmine räiges vastuolus. Palo on sellele küsimusele vastamisega algust teinud, öeldes meedias korduvalt, et tema majutusasutuste käibemaksuerandi kaotamist läbirääkimistel ei toetanud ja andes mõista, et lõpliku otsust pole veel tehtud. Vaid retoorikast ei pruugi antud juhul piisata ja just sellest juhtumist võib oleneda, kas sotsid jäävad Reformierakonnaga kaasalohisejaks ka selles valitsuses.
Palol on ettevõtluse kogemus. Ka täna räägib ta igal võimalusel, kuidas tal erasektoris asjad ikka olid. Urve Palo hoiab trepist alla tulles alati käsipuust kinni, sest nii tegid tema endised kolleegid Saint-Gobaini Lääne-Euroopa esindustest. Eestlasele ei ole see omane, sest eestlane tuleb trepist alla keset treppi ja kukub end surnuks, kuna ei tea, miks trepil käsipuu on. Kas ta neid kogemusi ka poliitikas suudab rakendada näitavad saavutatud tulemused. Sageli väheambitsioonikas koalitsioonileping (loe meie analüüsi http://www.poliitika.guru/eesti-on-valmis) seab Palo vastutusvaldkonnas ka ühe tõeliselt suure eesmärgi: 8.29 Arendame ettevõtluskeskkonda sooviga luua Eestist atraktiivseima piirkonna maailmas. Selle eesmärgi täitmiseks peaks Urve Palo olema mustkunstnik. Kuid imetrikke polegi tegelikult vaja. Palo oleks tõesti edukas, kui välisinvesteeringute maht kasvaks valitsuse ametiaja lõpuks kahekordseks ja eksport suureneks nii 10% aastas. See tõmbaks majanduse taas käima ja oleks kasulik ka sotsidele, sest tooks lisaraha teiste lubaduste elluviimiseks. Palo poolt valitud märklaud on aga palju laiem, pudenedes laiali paljudesse valdkondadesse. Seda tabada on lihtsam, aga palju punkte skoorida võib olla palju keerulisem. Järgmised valimised näitavad, kas Palo edukas karjäär sotside püsiva ministrina jätkub.
