MEMORANDUM – AASTA 2016

2016 oli ratsionaalsuse ja realismi tagasituleku aasta. Just ratsionaalsuse, sest mitmete aastat illustreerinud ning pealtnäha üllatuslike sündmuste põhjused olid ratsionaalse vaatleja jaoks vähemalt tagantjärele täiesti arusaadavad. Eelhoiatussüsteemide punased tulukesed plinkisid juba ammu, me oskasime ohte kirjeldada, aga mitte neid tõsiselt võtta ja nende vastu tegutseda.

Kõik, kes nägid ammu ette tõde selgitava ja fakte vahendava ajakirjanduse allakäiku ning asendumist “kodaniku-ajakirjanduse” edastamisega või moraliseerivate arvamuste propageerimisega rahulikkust ja kompromisse avalikult hindava analüüsiva asemel, nägid ette populismi pealetungi.

Kõik, kes nägid ette, et tsentriparteide poliitikutel puuduvad praktilised ideed majanduskasvu taastamiseks ning et see sunnib valijaid vaatama uute tulijate poole, kes vestavad veriseid muinasjutte vanade klassipiiride lõhkumisest ja uuest ühiskonnakorrast, mis justkui sõltumata inimeste panusest ja haridusest tõstab heaolutroonile “tagasi” “põliselaniku” — nägid ette populismi pealetungi. Mis sest, et see harimata ja töötu põliselanik pole kunagi troonil olnudki. Aga ometi on tema alati olnud see suurte pöörete käivitaja, kelle muutuste janu kõige osavamad populistid on valimiskäitumiseks suutnud konverteerida.

Ei, ka meie ei näinud kõiki neid sündmusi ette, kuigi tõendid eesseisvatest probleemidest on kõigi silme ees olnud juba mitmeid aastaid.

AASTA MÕJUTAJAD

Ebavõrdsus

USAs kasvas majandus 2016. aasta III kvartalis tervelt 3,5%. Tööpuudus on 9 aasta madalaim, vaid 4,6% ja ainult George W. Bush on ametisse vannutatud presidentidest alustanud oma I ametiaega veel paremas seisus tööhõivega. Ometigi hääletasid USA valijad suure muutuse poolt ja rahulolematus valitsustega on suur paljudes teisteski arenenud ja jõukates riikides, kasvatades seni äärmuslikeks ja ideedeta populistideks peetud parteide toetust.

Vaatamata kasvanud jõukusele, on rikastes (OECD) riikides ebavõrdus tõusnud viimase 50 aasta kõrgeimale tasemele. Ühiskonna 10% rikkaimate keskmine sissetulek on 10 korda suurem kui kõige vaesema 10% sissetulek — veerandsada aastat tagasi oli see vahe 7,5 korda. Paradoksaalselt ongi vähem jõukamates siirderiikides viimase kümnendi areng olnud tasasem ja sissetulekute kasv jaotunud ühtlasemalt — seda nii Eestis kui ka OECD riikidest Türgis, Tšiilis või Mehhikos, ent ka nendes riikides on vahe rikaste ja vaeste vahel muidugi veel suurem kui jõukates riikides. Poliitika.gurus kirjutas sel aastal ebavõrdsuse kasvust ettevõtja Viljar Arakas.

Ebavõrdsuse kasv ei ole aga enam ainult probleem majandusteadlastele või arengumaadele, vaid on asunud tugevalt mõjutama jõukate demokraatiate poliitikat ning valimistulemusi. Suurem ebavõrdsus toetab poliitilise polarisatsiooni ja klassipõhise vastandumise kasvu, ahendab muidugi sotsiaalset sidusust ja stabiilsust kandvat keskklassi ja vähendab haridussüsteemi suutlikkust sünnipärast ebavõrdsust tasandada (ehk vähendada seda ebaõnne, kui oled sündinud näiteks mõnes vaeses Eesti vallas).

Just need sotsiaalsed klassid, kelleni viimaste aastakümnete majanduskasv ei ole jõudnud, kes elavad tihti väljaspool jõukaid keskusi või ülikoolilinnu, on asunud hääletama ühtse grupina ja vastupidiselt ühiskondliku eliidi (poliitiline klass, haritlased, ajakirjandus) ettepandule. Ebavõrdsuse kasv tõi meile Brexiti jõukas Suurbritannias, Trumpi üle 70 kuu järjest paranenud tööhõivega Ameerikas, Alternative für Deutschlandi täistööhõivega Saksamaal. Isegi Rootsi heaolupühamus on ebavõrdsus viimase kümnendiga kasvanud. Kirjeldasime neid ebavõrdselt jaotunud majanduskasvust vähem osa saanud inimesi Brexiti poolt hääletanuid profileerides siin. Ebavõrdsuse kasvu on maskeerinud tulusiirded ja valitsuste ümberjaotuspoliitika – kuna toetused pidevalt kasvavad ja inimeste elementaarne toimetulek on püsinud samana või paranenud, siis on jäänud märkamata palgavaesuse kasv ühiskonna alumistes sissetulekudetsiilides.

Muuseas, finantskriisist alates on ebavõrdsus jõudsalt kasvanud ka Eestis — ülemise ja alumise 20% sissetulekute vahe oli kriisi põhjas 5,2 korda ning 2014. aastal juba 6,7 korda; suhteline palgavaesus kasvas samal perioodil 11,2% pealt 16,3% peale (osakaal elanikkonnast, kelle sissetulek on väiksem kui 50% mediaansissetulekust). Selles mõttes on uue valitsuse just väiksema sissetulekuga tööinimeste maksukoormuse vähendamine vähemalt lühikeses perspektiivis vajalik samm — kui ebavõrdsust sedasorti probleemiks pidada, mida poliitiliselt peaks lahendama. Pikas perspektiivis on see muidugi kaunis tulutu, sest põhiprobleemiks on see, et ühiskonna  ja tehnoloogia edasised arenguhüpped kasvatavad lisandväärtust teadmispõhises majanduses, kus väheste oskustega ühiskonnagruppidel on ikka ja jälle täita ainult kõrvaline roll ja sellega seoses ka vähe võimalusi uuest kasvust osa saada.

Õiguskaitseorganid

Edgar Savisaare ja tema kaasosaliste suhtes alustasid KAPO ja Riigiprokuratuur uurimist juba 2014. aastal. 2015. aasta 22. septembril peeti Savisaar Hundisilmal kinni ning ta sai kahtlustuse korduvas altkäemaksuvõtmises – ettevõtjad andsid Tallinnas linnavalitsuse erinevat laadi heakskiitude saamiseks Savisaarele raha. Ent kahtlustuse saamisega (tänavu sügisel sai Savisaar ka kahtlustuse Tallinna raha varastamises) sama pöördeline oli riigiprokuratuuri otsus taotleda Savisaare eemaldamist linnapea ametist ja kohtuniku otsus see taotlus ka rahuldada.

Just see Riigiprokuratuuri plaan sai otsustavaks Savisaare võimuvertikaali murdmisel — see paiskas tema toetajad erakonnas täielikku kaosesse ning eks-meeri sõltlased mõistsid, et mäng on läbi ja vaja on uut isandat, kes suudab garanteerida võimu püsimise. Kahtlustused ja kriminaalasjad üksi poleks aidanud — peavoolumeedia ja õiguskaitseorganite üldine tähelepanu ja kriitika Keskerakonna tegemiste suhtes pole juba kümmekond aastat mõjutanud selle toetust. Hetkel tundub, et prokuratuuril oli ka sisuliselt õigus Savisaare ametist eemaldamist taotledes, et linnapea võiks oma Vabaduse väljaku paleest töötleda tunnistajaid ja hävitada või võltsida asitõendeid, sest kuuldavasti on kaasosalisi, kes on valinud õiguskaitseorganitega koostöö tee ja kes seda Savisaare võimul püsides vaevalt teinud oleks. Linnavalitsus oleks olnud kindlus, kust Savisaar oleks hüvede ja töökohtadega suutnud oma isiklikku häältekoalitsiooni ka parteikongressi eel paremini koos hoida — nüüd polnud tal peale palja usu enam midagi pakkuda ning usk pole poliitikute seas valuuta.

Savisaare ametist eemaldamine ja ta sisuline isoleerimine Hundisilmale andis Ratas-Simson-Reps konsulite triole Keskerakonna impeeriumi ülevõtmiseks vajalikku tegutsemisruumi — Savisaare toetajatele keerati hirmus surve peale ja see tõi tulemuse — Savisaarest enam võitlejat polnud. Savisaare ametist eemaldamine andis neile võimaluse valida enda seast järgmine peaminister, kelleks sai Jüri Ratas. Trio on võimu erakonnas konsolideerinud, aktiivne vastupanu Riigikogu fraktsioonis on peaaegu et lõppenud ja Eesti poliitikas on alanud järgmine ajajärk. Kindlasti on kriitikuid, kes näevad sellises asjade käigus õiguskaitseorganite sekkumist demokraatlikku poliitikasse — meie nende hulka ei kuulu eeldusel, et prokuratuur on poliitiliselt sõltumatu. Savisaar on ise näidanud, et ta suhtub erakonda ja avalikesse institutsioonidesse kui oma kuritegelikku organisatsiooni, mida juhitakse läbi isikliku autoriteedi, hirmu külvamise ja hüvede selektiivse jagamise. Seetõttu pidi Savisaare kriminaalasja ka menetlema nagu kuritegeliku ühenduse kriminaalasja.

Prokuratuuri töövõitudest kirjutasime kogu aasta jooksul, Keskerakonna ja Savisaare teemast põhjalikumalt siin. Prokuratuurile jagus meil sel aastal ka kriitikat — seda seoses huupilasuga Kenderi pornoloo asjus.

Terrorism

Pariis, Brüssel, Nice, Berliin. Terrorism Euroopa linnades on ehmatavalt harjumuspärane — rääkimata vähem tähelepanu saavatest ohvriterohketest rünnakutest Türgi, Iraagi, Afghanistani, Pakistani jt linnades. Päevalehed püüavad meie maailmajaos toimuvate rünnete korral veel järgmisel päeval 8-küljeliste kajastustega üllatada — ent tegelikkuses läheb elu nende samade linnade tänavail ja kohvikutes edasi pealtnäha samas taktis ja muutusteta. George W. Bushi 2001. aasta 9/11 terrorirünnaku järel lubatud järeleandmatu sõda terrorismiga, mis lõppeb alles siis, kui iga üleilmse levikuga terrorirühmitus on lüüa saanud, on ainult paisunud ja veri Euroopa tänavail voolab ka siis, kui eurooplaste sõjasaapad otseselt sõjatandreile oma jälgi ei jäta. Euroopa valijat ei lohuta ka teadmine, et terrorismi läbi langeb inimesi Euroopaski vähem kui liiklusest või saastest põhjustatud surmade läbi — aina enam ja enam oleme valmis järgnevatel aastatel loobuma põhiõigustest ja vabadustest just selleks, et hoida tagasi terrorismi. Ent edasiste rünnakute välistamine on võimatu — osalt ka seetõttu, et lisaks infiltreerunud ja organiseerunud, väljaõpetetud gruppidele suudavad tänapäeva ühiskonnas arvestatava hulga hukkunutega terrorirünnakuid korda saata ka nn üksikud hundid. See aga ei tähenda, et midagi ei peaks tegema — vaja on EL liikmete vahelist teabe jagamist, välis- ja vastuluureorganisatsioonide tihedat koostööd, kriitilise tähtsusega informatsiooni kiiret liikumist. Ent osades Euroopa riikides toimetavad populistid rebivad ühendust vastupidises suunas — vähem koostööd. Oleme sellest uuest karmist reaalsusest sel aastal mitmel korral kirjutanud, ettepanekutest ja statistilisest kontekstist saab lugeda sellest memost.

AASTA VÕITJAD:Putin

Putin võitis lõppeval aastal peaaegu kõikidel rinnetel, seda tänu omaenda pingutustele kui ka teiste vigadele.

Kõigepealt võitis Putin Süürias. Ameeriklastel, brittidel ja teistel liitlastel oli veel mõned aastad tagasi võimalus läbi lennukeelutsooni kehtestamise ja suurema sõjalise sekkumise võtta Lähis-Ida lähituleviku kujundamisel tugevam roll. See võimalus jäeti kasutamata; Iraagi, Afghanistani ja Liibüa sõjaväsimus oli liiga suur ja tsiviilelanike massilisele tapmisele kõikide kättejuhtuvate vahenditega Assadi vägede poolt ei ole järgnenud proportsionaalset reaktsiooni. Putin liikus koos Iraaniga Süüriasse tekkinud võimuvaakumisse.

Siis jätkab Putin võitmist Ukrainas. Kuigi Venemaa käitumine Ida-Ukrainas võiks teoreetiliselt teenida neile välja nominatsiooni USA riigidepartemangu State Sponsors of Terrorism nimekirja, siis praktikas on neil täna peaaegu et vabad käed. Krimm on lühiajalises vaates selgelt venelaste kätte libisenud ning Minsk II rahuleppe tingimusi ei täideta ootuses, et nii seoses Trumpiga kui ka väheneva üksmeelega Euroopas lõppeb sanktsioonide pikendamiseks vajalik jaks (kuigi senini on seda Saksamaa-Prantsusmaa koostöös suudetud siiski teha).

Siis võitis Putin muidugi USA valimistel, olles andnud selleks demokraatide meiliserverite häkkimisega ning selle sisu avalikustamisega ka oma selge panuse — Hillary Clinton oli ka muidu puudulik kandidaat, ent demokraatide ja Clintoni enda kirjavahetustele keskendunud meediafookus aitas edukalt Trumpi puudusi varjata — õigemini oli valijail lõpuks tema probleemidest ükskõik, soov nomenklatuurse kandidaadi vastu hääletada oli tekkinud kuvandi tõttu niivõrd suur. FBI ja Sisejulgeolekuministeerium avaldasid eile oma ühise raporti Venemaa rolli kohta häkkimisel, millega paralleelselt tegi Obama otsuse saata USAst välja 35 Venemaa diplomaati.

Veel on Putin teinud edusamme mitmel pool mujal Euroopas, finantseerides parempoolseid erakondi ja viies läbi komplekseid mõjutusoperatsioone erinevates riikides Austriast Hollandini. Venelased on korraldanud erinevaid tüüpi destabiliseerimisettevõtmisi alates erinevate riikide parempoolsete poliitikute tassimisest Krimmi või Süüriasse (kus meie Yana Toomgi mitmendat korda kenasti oma ettenähtud rolli täitmas), andnud otseselt “laene” nii Itaalia Põhja-Liigale (Lega Nord) kui Prantsusmaa Front National’ile, rääkimata näiteks Tšehhist, mida lääne luureorganisatsioonid peavad vene agentide peamiseks sissepääsuväravaks Schengeni ruumi.

Aasta tõi Putinile vaid ühe väikese kaotuse — nii Krimmi okupeerimist kui Putinit usinalt kiitev (ja vastutasuks riigi suurt toetust nautiv) Sergei Karjakin kaotas male MMi tiitlimatšis napilt valitsevale maailmameistrile Magnus Carlsenile.

Putini eesmärkidest ja võitudest kirjutasime aasta jooksul ka pikemalt, näiteks siin.

Erdogan

Türgi president Recep Tayip Erdogan elas sel aastal üle tõsise riigipöördekatse — kui tõsise, ei tea me ilmselt kunagi. Sõjaväelise coup d’etat ebaõnnestumine võimaldas Erdoganile kiirete sammudega lõpule viia oma plaanid konsolideerida võimu veelgi ja hävitada ühiskonnas igasugune mittedemokraatlik kui ka demokraatlik vastupanu — see tähendas karjääri lõppemist mitte ainult sõjaväelastele, kellest paljud on kohtu all, vaid ka tuhandetele õpetajatele, akadeemikutele, kultuuritegelastele, kohtunikele ja muidugi ka poliitikutele.

Mida Erdogani võimu kindlustumine pikas perspektiivis tähendab, on veel ebaselge. Ühelt poolt toetub ta puhtalt islamistliku partei — AKP — toetusele ja on ka ise sotsiaalselt konservatiivne ka Türgi mõistes, esindades rohkem sisemaal levinud väärtusi ja tõekspidamisi, erinevalt küllaltki sekulaarsest Istanbulist ja teistest suurlinnadest. Ka välis- ja julgeolekupoliitikas on Eesti NATO liitlase väljavaated segased — Süürias on Türgi oma motiividest lähtuvalt seni toetanud Assadi (ja seeläbi Iraani) vastaseid jõude, Iraagis samuti Iraani vastaseid ning Jeemenis saude. Ühelt poolt on Erdogan otsinud Läänes pettununa ratsionaalsemaid suhteid venelastega, ent teisalt on selge, et Venemaa huvi Bosporuse väinade ja regiooni vastu on mitmes elemendis vastandlik Türgi huvidega. Samuti on Türgil oluline roll Süüria ja Iraagi kodusõdadest lähtuva pagulaskriisi lahendamisel, seda ka Euroopa jaoks. Seni on Erdogan vähemalt taktikaliste positsioonide võtmises ja kauplemises olnud võidumees.

AASTA COMEBACK: Assad

Pärast Aleppo “vabastamist” (tallinlastele on sellel sõnal õõnes kõla) tundub ka Assadi suurimatele kohalikele vastastele, et mees võib Süüria ülestõusu ja kodusõja isegi elusalt üle elada. Vaatamata väga kehvale seisule viimaste aastate jooksul, lõpetab Assad 2016. aasta kontrollides viite suurimat Süüria linna ja piirkondi, kus elab suurem osa riigi elanikkonnast. Teisalt pole pikaajaliseks optimismiks tal personaalselt põhjust – nii venelaste kui Iraani (kes Assadi tegelikult kontrollivad, sest ilma nendeta oleks Assad ja tema alaviidid võimult pühitud) jaoks pole Assadi isik Süüria tuleviku küsimuses Trumpiga tehingule minnes kindlasti hädavajalik. Samuti ei ole Aleppo langemisega kodusõda lõppenud – Liibanoni kodusõda vältas 15 aastat (Süürias praegu 5) ja lõppes alles siis, kui Süüria Liibanoni sisenes ning sõja jõuga lõpetas. Nüüd aga sellist riiki kusagilt ei paista, kes Süürias ise sama tahaks oma elude hinnaga teha. Assadi langusest ja tõusust oleme sel aastal ka pikemalt kirjutanud siin.

Keskerakond

Keskerakond on Eestis aasta suurima muutuse läbinu. Erakonnast, keda kõik parteid peale EKRE veel pool aastat tagasi pidasid täiesti valitsemiskõlbmatuks, on saanud Eesti juhtpartei pea kõikide nende toetusel ja kiitusel. Reformierakonna valitsemisest väsinuna on isegi Eesti ajakirjandus seda muutust kajastanud vaikides või ettevaatlikult toetades, unustades need surmapatud, mille likvideerimist alles hiljuti parketikõlbulikkuse eelduseks peeti – sealhulgas Putini parteiga koostööleppest loobumist. See on bumerang, mis IRLile võib veel valimistel vastu pead lennata – eks aeg näitab.

Ent Jüri Ratase Keskerakond on teinud asju ka ise siiski kohati õigesti, et endale võimulepääsu sillutada – partneritele anti nii palju ministrikohti, kui vaja oli, kinnitati Eesti julgeolekupoliitika põhimaksiimide jätkuvat pidamist; samuti oli Ratas suuteline Repinskist ka loobuma, kui varasemalt pole mitmed teised parteid suutnud välisele survele vaatamata võimu ja usaldusväärsuse hoidmiseks oma inimestele haiget teha – Ratas suutis. Küllap on muidugi neidki, kes peavad seda ka nõrkuseks. Veel on oluline, et valitsuses on majanduse huvigruppide lepitamise rolli IRLi asemel just Keskerakond ja Kadri Simson endale napsamas. Sester saab kulutada kogu järgmise aasta ettevõtjatele uusi makse väljamõeldes (viies ellu koalitsioonilepet) ja Simson huvigruppide ja Sestri tulevasi konflikte modereerides, kompromisse sõnastades ja keskteed otsides.

Valitsuse kiretust kooselust, Keskerakonna võimalustest valitsusse pääseda ja sellest, kuidas Jüri Ratasest Olümpiakomitee presidenti ei saanud, kirjutasime sel aasta mitmel korral http://www.poliitika.guru/memorandum-3-aastat-veel-nadal-5/

http://www.poliitika.guru/memorandum-iga-haal-loeb-nadal-16/

http://www.poliitika.guru/memorandum-vota-voim/

Tallinna Linnahall

Eesti majanduse käimalükkamise kõige suuremaks kuluartikliks tõotab uue valitsuse jaoks kujuneda Tallinna Linnahalli rekonstrueerimine konverentsikeskuseks, mille kulu võib ulatuda ekspertide hinnangul kuni 100 miljoni euroni. See on karikatuurne, ent eluliselt kurb näide sellest, kui poliitikas ollakse valmis tegema lõdvalt košmaarselt halbu ja kulukaid investeeringuid rahvuslike monumentide rajamiseks, ent rahandusministeeriumi ametnikud peavad kuuekohalisi summasid riigieelarve tasakaalu otsimiseks kokku korjama sealt, kus neid võtta ei tohiks. Tallinna Linnahalli comeback võib selle projekti maksumaksja raha eest lõpuleviimise korral osutuda vägagi sümboolseks uue valitsuse majanduspoliitikas — investeeringud betooni, mitte teadmispõhisesse majandusse, inimvarasse, teadus- ja arendustegevusse.

AASTA LÄBIKUKKUJAD:David Cameron

Võib juhtuda, et brittide endine peaminister David Cameron algatas Brexiti referendumi korraldamisega protsessi, mis lõpeb Ühendkuningriigi lagunemisega, sest šotlased tahavad Euroopasse jääda ja Põhja-Iirimaal võib taassüttida sisekonflikt, mida seni modereerib vabariiklaste õigus vabalt ja piiranguteta Iirimaale ja tagasi liikuda, hoides sellisena vaimset Iiri Vabariiki suuremana selle juriidilisest territooriumist.

Cameroni gambiit — olles ise EL-i jäämise toetaja — oli raske planeerimisviga, sest eiras viimaste aastate praktilist kogemust üle kogu arenenud maailma — referendumitel ei vasta inimesed küsimusele, mida neilt küsitakse. Kasvava rahulolematuse ajastul, kus probleemid on keerulised ja kiired lahendusi pole, ei ole mõtet elanikkonnale otsedemokraatia vormis haamreid pakkuda, sest siis paistabki iga väljakutse naelana ja iga võimalus establishment Kuu peale saata kasutatakse ära, tagajärgedele mõtlemata. Nii valisid Briti vähemharitud ja maal elavad keskealised ja vanemad inimesed ka Brexiti — sest tundus, et nende endi kehva majandusliku väljavaate lahenduseks võiks olla — lahkumine maailma kõige jõukamalt ühisturult… See on Cameroni pärand ja kõige nukram on vast see, et mitmes mõttes oleks tema ametiaegu võinud muidu kuigivõrd õnnestunuiks pidada — lisaks konservatiivide valimisvõitudele juhtimisele oli ta võrdlemisi väljapaistev riigijuht just rahvusvahelisel areenil, otsides Ühendkuningriigile kogu maailmas uusi võimalusi, sealhulgas panustades õigesti Hiinale ja Indiale. Kodumaal oli ta sotsiaalselt progressiivne ja muutis just nendes, inimeste elu puudutavastes küsimustes liberaalsemaks ka omaenda konservatiivset parteid.

Matteo Renzi

Juba Itaalia peaministri ametisse asudes oli Renzi hüüdnimeks Il Rottamatore — Lammutaja. Ja täpselt nii see mees, kes võimule pääsemiseks ei pidanud kunagi üleriigilistel valimistel kandideerima, ka lõpetas — viis Itaalia poliitilise süsteemi taas ühe väikese katastroofi lävele, mille järelmites võbeleb täna päästmist ootav Itaalia pangandussektor, millel omakorda võivad olla tugevad tagajärjed eurole, teistele Euroopa suurtele pankadele ja ka meile siin Eestis.

Meenutuseks lugejale — Itaalia pidevalt poliitiliste paralüüside üheks põhjuseks peetakse selle kahekojalist poliitilist süsteemi, mis raskendab reforme vajavas riigis (stagneeruv majandus, suur tööpuudus) muudatuste tegemist. Renzi pani referendumile paketi süsteemi muutvaid reforme, mis populistide Beppe Grillo ja paremäärmusliku Lega Nordi heameeleks läbi kukkus ning Renzi tagasiastumiseni viis. Grillo tahaks aga referendumile järgmisena panna Itaalia lahkumist eurotsoonist. Renzi on järjekordne näide lühinägelikust ja ülienesekindlast mõtlemisest, kus ei arvestata viimaste aastate referendumite üldloogikaga — inimesed ei vasta küsimusele, mida neilt küsitakse.

Taavi Rõivas

Rõivase ametist kukkumiseni viisid mitmed asjaolud, millest võibolla isegi kõige olulisemad ei olnud otseselt tema kontrolli all — muutused Keskerakonnas vallandasid stagneerunud Eesti poliitilises süsteemis põhjaliku ümberrivistumise. Küll aga aitas Rõivas tahes-tahtmata sellele kaasa.

Esiteks oli Rõivasest tekkinud kuvand, et võimeka Eesti ja eriti selle IKT sektori edulugude välisriikides esindamise kõrval ei panusta ta siseriiklikult ei koalitsiooni, valitsuse ega ka erakonna juhtimisse. Küllap oli osa kriitikast üleliigne, ent oluline on, et selline kuvand tekkis ning Tsahkna ja Ossinovski tampisid seda oma meediasuhete kaudu halastamatult. Suvine presidendidraama mõjus seetõttu otsekui hüüumärgina lause lõpus — me ju ütlesime teile, ta ju ei juhi oma erakondagi. Tagantjärele on raske öelda, kas varasem, otsekohesem ja aktiivsem positsioon kas siis Kallase, Kaljuranna või vahest loogilisemaltki üldse enda kandidaadist loobumise kasuks oleks midagi muutnud või ei. Kõige suurem viga oli pragmaatiliselt vaadates võimetus ette näha Keskerakonna juhi muutusega kaasnevat, et ise minna näiteks IRLi nõrkusele viidates otsima koostööd uue Keskerakonnaga, mis oleks olnud igati loogiline. Rõivase heitlusest enda, oma erakonna ja konkurentidega kirjutasime siin.

AASTA PETTUMUSED:Eesti majandus

Eesti majandus kasvab endiselt väga aeglaselt ja selgelt alla ka oma tänase potentsiaali. III kvartalis kasvas majandus vaid 1,3% ning aasta prognoos on (Rahandusministeeriumi järgi) 1,5%. Ning kõige kurvem on see, et Eesti majanduse kasvu põhiliselt tagasihoidva teguri osas pole ka uuel valitsusel ühtegi lahendust.

Selleks on tööjõupuudus. Järgmise 10 aastaga kaotame 50 000 töökätt ja ükskõik kui helde vanemahüvitise korraldus seda ei muuda. Just tööjõupuuduse tõttu ja kehva tootlikkuse kiuste tõusevad Eestis palgad kiiresti. Isegi struktuurset tööpuudust sisaldavana on Eestis tööpuudus vaid veidi pealtpoolt 6% — kes vähegi tööd leida tahab, see selle ka leiab. Eriti tugev on palgasurve nendes sektorites, kus palgad on suhteliselt väikesed. Seda survet uue valitsuse maksureform veidi leevendab, sest suurendab sissetulekut just väikesepalgalistel.

Eestis luuakse kõige enam lisandväärtust jaekaebanduses. Sinna läheb ka järgnevatel aastatel kogu maksureformiga majandusse toodav raha, sest väikesepalgalistel on esmatarbekulutuste osakaal kogukuludes arusaadavalt palju kõrgem kui keskklassil, rääkimata jõukamatest leibkondadest.

Palgakasv on tulnud ettevõtete kasumite, mitte (olematu) majanduskasvu arvelt. Kui finantskriisi eel moodustas töövõtjate lisandväärtus – ehk palgad ja maksud – 40% SKTst, siis tänaseks oleme jõudnud tasemele 50% SKTst. Ettevõtjate lisandväärtus – ehk kasum – on jäänud absoluutsummas aga samasse suurusjärku ent osakaal SKTst on langenud. Nii on töötajate palgad jõudnud Eestis samale (SKTga võrreldes) tasemele nagu Soomes (seal on töötajate kompensatsiooni suhe SKTsse 52%) ent tegelikult oleme muidugi kollektiivselt endised vaesed. Ent solidaarsed!

Spetsialistide seas ei leia vist inimest, kes ei ütleks, et lahenduseks saab Eesti oludes olla ainult kontrollitud immigratsioon, sest meil omal inimesi ei ole ega tule.

Presidendivalimised

Äpardunud presidendivalimised andsid täiendava tõuke Eesti institutsioonide usaldusväärsuse langemisele. Sarnaselt teiste lääneriikidega sulab usk demokraatlike institutsioonide töövõimesse iga kuuga ja hirmuärataval kombel usuvad inimesed ainult päästeteenistustesse, politseisse ja sõjalisse riigikaitsesse. Nii Riigikogu kui Valimiskogu andsid oma panuse sellesse, et presidendiks sai inimene, kes tuli avalikkuse eest varjamiseks Riigikogusse tuua salaja läbi kõrvalhoone. Vaatamata margi täis teinud protseduurile on aga tal eeldused õnnestumiseks, kuna Kersti Kaljulaid on ilmselgelt intelligentne ja võimekas. Presidendivalimiste ebaõnnestumisest kirjutasime siin.

Doping ja spordikorruptsioon

Mõneti võiks Venemaaga ja teistegi riikidega seotud spordikorruptsiooni avalikuks tulemist pidada ka võiduks, sest ilmneb see, mida kõik ju teavad niikuinii – et ühtmoodi pannakse dopingut nii Eesti, Norra kui Venemaa murdmaasuusatamises, kergejõustikus ja võistkonnaaladelgi. Et maailma tippsport on tiheda konkurentsi tõttu loomulikult petmist stimuleeriv, on tervemõistuslik, aga küllap tuleb siiski laiemale avalikkusele üllatusena, et riiklikud olümpiaorganisatsioonid ja spordialaliidud koostöös kohalike dopinguvastaste ametnikega mitte ainult ei saa tihtipeale järelelevalvega hakkama, vaid hoopis osalevad dopinguskeemides. Dopingust ja olümpiamängude moraalsest ja majanduslikust degradeerumisest kirjutasime siin.

ERIKATEGOORIA! AASTA RAJATISED:Spratly/Nansha tehissaared

Hiina Rahvavabariik on aastaid illegaalelt ehitanud Lõuna-Hiina meres asatele riffidele ja kaljudele tehissaari. Nende üle enda suveräänsust kinnitades on Hiina merelaevastik (nii sõjalised alused kui näiteks kalatraalrlid) võtnud koha sisse ka neid ümbritsevates vetes, tungides nii näiteks ka Filipiinidesse majandusvetesse. Selline tegevus on olnud osa Hiina enesekehtestamisest tsoonis, mida ta peab enda mõjupiirkonnaks ning mis on kaasa aidanud USA kohaloleku ja tähelepanu suurendamisele Vaikse ookeani piirkonnas (Obama administratsiooni Pivot to Asia strateegia). 2016. aasta oli selles teemas märgiline seetõttu, et 12. juulil langetas Haagis paiknev ÜRO alaline kohus 3 aastat väldanud vaidluses otsuse, milles tunnistas hagejaks olnud Filipiinide õigust vaidlusaluses küsimuses, kes olid kahtluse alla seadnud hiinlaste õiguse nimetatu saari rahvusvahelise õiguse alusel enda omadeks pidada. Muu hulgas tunnistas tribunal, et tegemist ei ole saartega, vaid riffide ja kaljudega, mis sõltumata omanikust ei võimalda seda ümbritsevat 200 meremiilist tsooni oma majandusveteks pidada (nagu on saarte puhul) ja opereerida võib vaid 12 meremiilises tsoonis. Teiseks oli see lõppev aasta märgiline muidugi seetõttu, et Hiina ei kavatse tribunali otsust täita, kuigi on vaidlusalust küsimust käsitleva konverentsiooni (UNCLOS) osaline. Oht suurjõudude vahelise konfrontatsiooni tekkimiseks Vaikses ookeanis, Hiina ja USA ning selle liitlaste vahel kasvab veelgi.

Iisraeli uusasundused Palestiina territooriumil

ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 23. detsembril häältega 14-0 vastu resolutsiooni 2334, mis kutsub üles Iisraeli loobuma uusasunduste rajamisest Ida-Jeruusalemma ja Läänekaldale. Julgeolekunõukogus on selle alalistel liikmetel (II maailmasõja “võitjariigid” USA, Prantsusmaa, Ühendkungriik, Hiina ja Venemaa) vetoõigus ent keegi seda ei kasutanud ja USA jäi erapooletuks. Uusasundustes elab tänase seisuga juba 600 000 inimest ning ainuüksi Obama valitsusajal on lisandunud 100 000 elanikku. Samas on igasuguse pikaajalise rahulepingu sõlmimise ja nn kahe riigi (ehk siis Iisraeli ja Palestiina) loomise lahenduse eelduseks 1967. aasta piiridesse naasmine ja Ida-Jeruusalemma ja Läänekalda tagastamine Palestiinale, väljaarvatud kahepoolselt kokkulepitud erandite korral. Nii suur hulk uusasunikke teeb aga praktikas peatselt igasuguse maade tagastamise peaaegu et võimatuks.

Rail Baltic

Tartu linnaga ja sinnaviiva raudteega seotud lobigrupid suutsid 2016. aastal üleskütta peaaegu et korraliku lärmi Rail Balticu teemal. Justkui ilmnes, et see on väga halb projekt, välja arvatud muidugi juhul, kui trass läheb läbi Tartu, millisel puhul on see väga hea projekt. Sellega liitusid kultuuritegelased, kelle pöördumises muretseti ehitushindade tõusu üle. Provintsistumise ohtudest kirjutasime sel aastal ka meie. Tahaplaanile jäid Rail Balticu kui Eestit füüsiliselt Euroopa majandusliku ja poliitilise südamega seova infrastruktuuriprojekti strateegilised argumendid. Ent uus valitsus on selles küsimuses pärast algseid kõhklusi võtnud tasakaaluka joone ning pärast ekspertide ärakuulamist valitsuskabinetis lubanud, et Rail Baltic tuleb ja väljavalitud trassil, mis on liiatigi ammu nii riikide vahel kui ka projekti ülisuures osas rahastava Euroopa Komisjoniga kokkulepitud.

AASTA KAOTAJA: LIBERAALNE DEMOKRAATIAMis on liberaalse ja mitteliberaalse demokraatia vahe? Demokraatia on valitsemisvorm, kus lõplik võim on rahva käes ja sellel on võimalik reaalselt valitsejaid vahetada ja ka ise olla valitsejaks valitud.

Liberaalne demokraatia on demokraatia, mis on rajatud kodanike põhiõiguste ja vabaduste kaitseks ning säilitamiseks. Teatud vabadusi ja õigusi ei saa üldjuhul inimestelt ära võtta, sest inimesed on sündinud vabadena ja inimesed kohtlevad üksteist ka nii. Mitteliberaalne demokraatia selliseid tagatisi enam ei anna. Liberaalne demokraatia ei lase enamusel vähemuste õigustest ja inimväärikusest üle sõita. Illiberaalse demokraatia puhul enamuse võimul piiranguid pole.

2016. aastal jätkasid teed mitteliberaalse demokraatia suunas Ungari ja Poola ent probleeme on mujalgi. Paremkonservatiivne Seadus ja Õiglus on Poolas asunud politiseerima kohtuvõimu, riiklikku ringhäälingut, riigiäriühinguid ja avaliku teenistuse tippametikohti. Ungaris on Viktor Orban konsolideerinud oma võimu veelgi (meenutame, et ta tuli taas võimule reaktsioonina äärmiselt korrumpeerunud sotsialistide valgustkartvate tegude väljatulemisele), piiranud informatsioonivabandust, ühepoolselt oma absoluutsele enamusele tuginedes sisse viinud täiendused põhiseadusesse, mis suurendavad kontrolli kohtuvõimu üle jne. Makedoonias kestsid aasta aega avalikud protestid valitsuse üle, kes kuulas salaja pealt oma inimesi, sekkus kohtuvõimu tegevusse ja manipuleeris kohalike valimistega.

Seis ei ole kehv ainult Ida-Euroopas — usk liberaalse demokraatia hädavajalikkusesse on kahanenud riikides Ameerika Ühendriikidest Rootsini ja seda just noorte seas. Harvardi ja Melbourne’i Ülikooli teadlased avaldavad jaanuaris 2017 raporti, mis näitab ühtlast langustrendi kõikides monitooridtud riikides. Põhjuseks ei ole muidugi mitte masohhistlik soov elada riigi repressioonide ja rõhumise all, vaid pettumus demokraatlike institutsioonide, erakondade ja eliidi suutlikkuses luua ja leida lahendusi kaasaja põletavaimatele probleemidele. Luua kasvu, võrdseid võimalusi hakkamasaamiseks kõigile, paremat homset. Nagu kippus ka Eesti rahvakogu liikumise tipphetkedel paljudel meelest minema – demokraatia pole mitte eesmärk, vaid meetod. Eesmärk on inimestel ikkagi elamine, hakkamasaamine, oma potentsiaali realiseerimine. Kui liberaalne demokraatia ei suuda seda pakkuda, siis on rahulolematu osa elanikkonnast valmis andma võimaluse teistele.