Memorandum: Härra president, meil on makstud! (Nädal 46)

Euroopa aja järgi kolmapäeva hommikul ärkas vaba demokraatlik maailm šokis ja mitmed autoritaarsed riigid juubeldades. Esimeste seas jõudsid tulevast riigipead õnnitleda sõjalise riigipöörde järel võimule tulnud Egiptuse riigipea ja Vladimir Putin. Ka Euroopa radikaalid ja populistid rõkkasid rõõmust, kummalisel kombel tervitasid Trumpi võitu ka islamiäärmuslased. Juhtunud oli see, mida enamus ekspertidest (sealhulgas meie poliitika.gurus) pidas vähetõenäoliseks. Trumpi võit tundus veel ebatõenäolisem kui Brexit, aga ometi see juhtus. Nende kahe hääletuse allhoovused – rahva täielik rahulolematus oma eluga ja liidritega, kes ei suuda seda paremaks muuta, suur ebavõrdsus, hirmud globaliseerumise ja immigratsiooni ees – on samad, ent Trump juhtus ameerikaliku terava kastmega.   

Kes valis, miks valis, mis saab Ameerikast ja maailmast  ning mida Eestis peaks sellest arvama – sellest räägib meie seekordne USA valimiste teemaline memo.

Minevik – miks Trump võitis?

Clinton võidab valimistel Trumpi enam kui poole miljoni häälega ehk ligi poole protsendiga (hääli alles loetakse). Tänaseks on selge, et Trump sai protsendina vaid pisut parema tulemuse, kui Obamale kaotanud Mitt Romney (Romney sai 47,2%, Trump 47,3% kõigist antud häältest, Clintonil on praegu 47,8%).  Ometi ei saanud ta presidendiks. Täna USAs elavate inimeste eluajal juhtus teist korda nii, et presidendiks sai kandidaat, kes sai vähem hääli, kui oponent. Eelmine kord juhtus nii mäletatavasti president George W. Bushi presidendiks valimisega. Selles pole midagi ebaõiglast, sest USA valimissüsteem põhineb omaaegsel osariikide vahelisel kokkuleppel, mis kaitses väiksemaid orjapidamisega tegelevaid lõunaosariike põhjapoolsete suurte tööstusosariikide eest ning andis neile proportsionaalselt suurema kaalu, kui pelgalt valimisõiguslike elanike arv oleks võimaldanud. USA on föderatsioon ning osariikide roll on kaalukas. Clinton võitis küll seal, kus elab rohkem inimesi – ehk suurtes linnades mõlemal rannikul (õieti võitis Clinton keskmiselt kõikides keskustes, kus elab rohkem kui 50 000 inimest), ent kaotas liiga palju osariike.

On liialdus öelda, et Trumpi valis presidendiks ainult vähese (keskharidus või vähem) haridusega valge mees. Jah, Trump domineeris selles grupis täielikult, ent sellest üksi ei oleks piisanud – seda, et Trumpi toetajaskonnas moodustas see segment olulise osa, teadsid ju kõik poliitikahuvilised. Võtame Trumpi ja Clintoni valijaskonna tuuma lahti.Valge mehe viimane ürgkarje?

Valged valijad moodustasid sel korral kokku 69% valijaskonnast (kui George W Bush 2000. aastal presidendiks valiti, siis oli nende osakaal veel 78%). Valgete valijate osakaal langeb ka edaspidi. Möödunud valimistega võrreldes oli registreeritud valijaid lisandunud üle 10 miljoni ja kõige vähem kasvas just valgete hulk.

72% keskharidusega või vähemharitud valgetest meestest toetasid Trumpi. Ent Trump võttis lävepakuküsitluste järgi võidu ka 18-29 aastaste valgete hulgas (sõltumata haridusest), 54% toetas Trumpi ka vähemalt kolledžiharidusega meeste seas. Valgete valijate seas võitis Clinton ainult kolledžiharidusega naiste seas – ja seda ka väga napilt, saades vaid 51% kogusaagist.

Valgete töölisklassi meeste seas – eriti nende seas, kes elavad suurtes Põhja tööstusosariikides – sai Clinton kaugelt kehvema tulemuse kui Obama 2012, kes neis osariikides võitis, sealhulgas just valge töölisklassi toetusel (kaotades küll ka valge mehe üleriigiliselt, aga lõunaosariikide tõttu, mis on traditsiooniliselt vabariiklaste käes olnud). See oligi nende valimiste kõige suurem muutus möödunud valimistega – suurtes tööstusosariikides elav töölisklassi kuuluv valge mees hääletas nagu traditsiooniline vähemusgrupp – ühtse blokina ühe kandidaadi poolt. Varasemalt said demokraadid sellest grupist alati märkimisväärse osa – iseäranis ametiühingusse kuuluv valge töölisklassi mees on Põhja suurtes linnades traditsiooniline demokraatide valija.

Teine tänaseks kindel ja oluline mõjur oli valijate vähene aktiivsus, eriti osariikides, kus tulemus oli ette teada. Kuna kandidaatidevaheline konflikt oli kampaania ajal terav ja vabariiklaste eelvalimiste (kus selgitati nende partei kandidaati) aktiivsus oli rekordkõrge, siis prognoositi valimisaktiivsuseks isegi rekordilist 150 miljonit valijat. Valimisaktiivsust seirav US Elections Project prognoosib hetkel aga valimisaktiivsuseks 129 miljonit valijat ehk 56,1%. See on viimase 12 aasta madalaim.

On selge, et vähene aktiivsus lõi just Clintonit, sest demokraatide valijabaasis oli entusiasmi arvestatavalt vähem. Varasemalt demokraatide käes olnud osariigid nagu Michigan ja Wisconsin läksid nüüd vabariiklastele, sest suurtes tööstuslinnades nagu Detroit ja Milwaukee, kus Clinton küll võitis, oli demokraatide valimisaktiivsus oluliselt väiksem kui Obama võidu ajal 2012. aastal. Et näitlikustada – nendes tööstuslinnades kaotas ta Obamaga võrreldes täpselt nii palju hääli, kui oleks kogu osariigi võitmiseks vaja läinud. Küllap näitab hilisem analüüs, kas passiivsus tulenes sellest, et kampaania ei pööranud piisavat tähelepanu oma tagalale – Sasch Issenberg muuseas kirjeldab oma kampaania käsiraamatus Victory Lab osade vabariiklastest konsultantide suu läbi just selle olulisust – selmet võidelda häälte pärast piiri peal olevate ringkondades tuleks fookus seada nendele ringkondadele, kus võit on kindel, aga lisahääli juurde korjata seetõttu ka kergem, sest valijate vastupanu on väiksem. Just need hääled, koduhääled, jäid Clintonil puudu. Juhtus aga see, et Trump tõi valimiskastide juurde ka need valijad, kes tavaliselt poliitikast ei huvitu. Clinton noorema põlvkonnaga sama teha ei suutnud. Selleks, et neid välja tuua, on vaja Kanada peaministri Justin Trudeau tüüpi säravaid noori poliitikuid, keda maailmas just palju ei ole. Selline oli ka Obama. See on peavoolu suur probleem ka tulevikuks.

Demokraatide tagala lagunes sel korral

Lisaks ootamatult suurele muutusele valge töölisklassi valimiskäitumises lagunes sel korral ka Clintoni demokraatide tagala – vähemusgruppide häältesaak jäi kesiseks. CNNi lävepakuküsitluste järgi kaotas Clinton just Obamaga võrreldes vähemusgruppide toetust, saades 88% afroameeriklaste (Obama 93%), 65% latiinode (Obama 71%) häältest. Ka need toetusnumbrid tunduvad Eesti lugeja jaoks kahtlemata suured – ent arvestades, et nende gruppide osakaal oli valgete 69% kõrval vastavalt 12% ja 11% kõikidest valijatest, on ka need kukkumised väga olulised. Et veelgi puust ja punasemaks teha – võttes näiteks  Wisconsini osariigi, siis seal sai Trump sama kogutulemuse nagu Mitt Romney 2012. aastal (1,4 miljonit häält), ent demokraatide passiivsuse tõttu sai Clinton lüüa (näiteks afroameeriklaste osakaal valimistel osalenuist oli 2012. aastal 13% ja nüüd 10% jne). Arvestades tagala lagunemist, sai määravaks valge maapiirkondades elava töölisklassi valija käitumine ja Trump lõi Clintonit seal 28 protsendipunktiga – segmendis, kus Obama võitis 2008. aastal 8 protsendipunktiga. Valge maamees oli vihane ja hääletas blokina muutuste poolt. Mitte kunagi pole nad lähiajaloos Wisconsinis ühtselt hääletanud – vabariiklastest kandidaatide korral on parim edestanud demokraati 10 punktiga ja demokraatidest just Obama 8 punktiga. Valgest maamehest on saanud swing-voter, kes otsib muutust ja lootust ühtse blokina teiste omasugustega ehk käitub nagu end ohustatuna tundev vähemusgrupp.

Et Trumpi võidus oli oluline osa just demokraatide tagala lagunemises, väidab oma lühianalüüsis ka ERR ajakirjanik Kajar Kase. Teisalt on see veidi äraspidine argument – jah, osa demokraatide valijaist jäi koju, mida lävepakuküsitlused valijate sotsiaaldemograafilise koosseisu ja valimisaktiivsuse kohta kinnitavad, ent küsimus on ju – miks jäid koju? Kas ainult seetõttu, et Hillary personaalselt polnud atraktiivne kandidaat või on demokraatidel põhimõttelisem probleem?

USAs on ka varem toimunud suurte valijagruppide ümberrivistumisi. Riigiteadustes räägitakse nii kriitiliste valimiste teooriast kui ümberrivistumise teooriast. Ega need palju ei seleta, aga põhimõtteliselt väidavad mõlemad seda, et paar-kolm korda sajandi jooksul toimuvad USA parteide ja elanike vahelistes (võimu)suhetes suured nihked, kus suured valijablokid asuvad senisest hoopis teisiti käituma, põhjustades muutusi ka parteides. USAs käsitletakse poliitikaajaloos 5-6 sellist ümberrivistumist: pärast II maailmasõda kõigepealt 1960ndate isikuvabaduste laienedes kaotasid demokraadid Lõunas kõvasti pidamist ja paljudest Lõuna demokraatidest said aegamööda vabariiklased – kuni JFK presidentuurini oli Lõuna olnud kuigivõrd demokraatlik. Demokraadid omakorda lõikasid kõva siilu maha progressiivsete vabariiklaste hulgast, tuues paljud aegamööda enda poole üle.  Viimasel paaril kümnel toimunud suur muutus on jõukamas ja linnastunud Põhjas – varem vägagi vabariiklikud osariigid on aegamööda muutunud demokraatlikeks. Trump on sellele protsessile suutnud hädapidurit tõmmata – kuigi Põhja linnad jäid endiselt Clintoni taha, siis just Kesk-Lääne (USA põhjaosariigid jagunevad tinglikult just Kesk-Lääneks ja Kirdeks) endisaegsetes tööstuskeskustes ja maapiirkondades tõmbas Trump hulganisti demokraatide töölisklassi valijaid enda taha. Teisisõnu, lisaks vabariiklastele tahtis muutusi ka osa valijaist, kes muidu on valmis kaaluma ka demokraatidest kandidaatide, isegi kui neid ei saa enam demokraatide baasvalijaiks pidada. Muutuste järele janunema panek on iga end tõsiselt võtva opositsioonikandidaadi ülesanne. USAs on see iseäranis hästi töötanud, sest alates president Harry Trumanist pole ühelgi demokraadil õnnestunud niiöelda kolmandat ametiaega saada – ehk siis, kui demokraat on olnud kaks ametiaega president nagu Obama, on pärast valitud presidendiks alati vabariiklane. Vabariiklastel on see õnnestunud vaid korra; pärast kahte Reagani ametiaega sai üheks ametiajaks Valgesse Majja George HW Bush, kelle asendas siis võimsa majandussõnumiga ei keegi muu kui Bill Clinton, kes sai valgest töölisklassist kätte 41% meestest nii 1992. aastal kui 1996. aastal. Ent ka seda oli oluliselt vähem kui traditsioonilised 60-65% 1960ndate aastate valimistsüklites. Obama ajal kukkus valge töölisklassi osakaal demokraatide tulemuses 36% peale. 6. septembril käesoleval aastal ilmus vasakpoolses portaalis The Nation introspektiivne lugu sellest, kuidas vähene tähelepanu valge töölisklassi majanduslikele kannatustele võib Trumpile tuua üllatusvõidu. Demokraatide põhiline küsimus endale on see – kas Obama ehitatud lai progressiivne häältekoalitsioon, mis koosneb ennekõike erinevatest vähemustest ja linnaelanikest, on lähiajal ühildatav valge töölisklassi mehe eelistustega? Ehk siis, mis on selle uue vähemusgrupina hääletava segmendi põhiline mure?

Analüüsitagi on selge, et muutust eelistavad valijad ei usu, et status quo jätkumine on nende jaoks parem kui alternatiiv. Mis on ajakirjanduse jaoks olnud keerulisem pähkel pureda, on see, kas Trumpi avar toetus eelkirjeldatud segmentides on ka kultuuriline. Lihtsamini öeldes, kas Trumpi valijale oli atraktiivne Trumpi valimatult inimesi, naissugu, vähemusi või muul suvalisel moel temast erinevaid inimesi solvav kõnepruuk, agressiivne ja vägivaldsetest vihjetest tiine retoorika; kas sõltumata Trumpi enda ajenditest ja motiividest tähendab see, et Trumpi valija on tüüpiliselt šovinist-rassist ja mida see ütleb meile Ameerika hetkeseisu ja uue presidendi mandaadi kohta.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis jah, vabariiklaste valijate seas on keskmisest enam neid, kellel on negatiivsed rassilised stereotüübid teiste rasside suhtes ja nii on see olnud juba mõnda aega. Mitt Romney võttis 61% selliste valijate (konkreetsemalt valgete valijate, kes omasid afroameeriklaste osas negatiivseid stereotüüpseid käsitlusi) häältest, aga see ei tähenda, et Trumpi toetamine tähendas tingimata rassismi toetamist (vabariiklased toetuvad demokraate hinnates rohkem negatiivsetele stereotüüpidele kui demokraadid vabariiklasi hinnates – kuigi tõele au andes on vahed väikesed ja kõnelevad rohkem sellest, et sillaehitamine on raske – vaata, kummalt poolt jõge tahad). Veel enam võiks väita, et väärtuspõhist hääletamist oli sel korral vabariiklaste seas tavapärasest palju vähem. Kandidaat Trumpil oli kogu kampaania vältel ja iseäranis eelvalimiste ajal suur probleem sotsiaalkonservatiividega, sest need väärtuspõhiselt otsustavad valijad (erinevad kristlikud grupid valdavalt) punnisid pikalt Trumpi toetamisele vastu ja valgusid kordamööda erinevate konservatiivsete alternatiivide taha. Kolm korda abielus olnud Trump, kes on varasema elu jooksul nii samasooliste kooselu kui abielu ja abordi küsimustes omanud teadaolevalt liberaalseid positsioone, ei olnud sotsiaalkonservatiivide jaoks kuidagi loogiline valik. Tema keelekasutus, temperament ja olek ei teinud suhteid samuti paremaks. “Abort”,”abielu”, “Iisrael” ei olnud sõnad, mis oleksid esinenud tema kõnedes sellise tihedusega, nagu see endast ja oma väljavaadetest hooliva vabariiklase jaoks oleks normaalne olnud. Aga meenutagem, et Trump on ju varasemalt end ka demokraadiks pidanud.

Vabariiklaste eelvalimiste lävepakuküsitlused näitasid, et valijate jaoks kaugelt kõige olulisem teema oli majandus ja töökohad sõltumata kandidaadist, keda nad eelistasid. Põhimõtteliselt ei muutunud see ka valimispäevaks – Trumpi valijad ütlesid lävepakuküsitlustes, et väga olulised teemad olid nende jaoks immigratsioon ja majandus (just selles järjekorras) ning esimene on tegelikult sama, mis teine, sest seondub töökohtadega.

Majanduslike väljavaadete puudumine on eriti suur probleem USAs nn “roostevöös” – osariikides, mis ehivad ühendriike New Yorkist läände – Pennsylvania, Lääne Virginia, Ohio, Indiana, Michigani alaosa, Illinois põhjaosa, Iowa idaosa, ja  Wisconsini kaguosa. Need on endised suured tööstusalad, kust on viimaste aastakümnetega suurtootmine kolinud arenguriikidesse. Kui veel 1970ndatel said noored keskkoolist otse minna tööle tehastesse, kus maksti tasu, millega võis tervet pere ülal pidada, siis tänaseks on vanad tööstuslinnakud tühjad, parimad ajud on läinud suurtesse metropolidesse (eriti näiteks Chicagosse, aga ka osariiklikesse suurlinnadesse) ja asemele on hiilinud lootusetus ning tema järel äng ja lõpuks, viha.

Need olid demokraatide kindlused, mis nüüd üle aastakümnete Trumpile läksid, sest teda valinud inimeste arvates viis vabakaubandus tehased Mehhikosse ja mujale ning asemele saadi immigrandid, mis ühist leivasiilu veel õhemaks kooris. Trump on lubanud töökohad tagasi tuua ja vabakaubanduslepped vajadusel puruks rebida. Ent tegelikkus on muidugi trööstitum – lihtsad töökohad ei kadunud mitte ainult arengumaadesse, vaid suuresti ka automatiseerimisele ja robotitele. General Motors toodab sama auto nüüd 5000 töötajaga, kui 40 aastat tagasi oli vaja 25 000 töötajat. Kui 1980ndatel asus toonane GM juht Roger Smith tootmist robotiseerima, siis täna arendavad nii GM kui ka tema konkurent Tesla täisautomatiseeritud tootmise kontseptsioone, kus tehased võivad pimedas öö ja päev tööd teha. Roostevöö väheste oskustega valgele mehele on see kibe väljavaade.

Ida- ja Läänerannikul on seda trööstitust raske mõista (kuigi roostevöö termin on juba aastakümneid vana, sest selle piirkonna tööstusliku tootmise majanduslik allakäik on niisama kaua juba ilmne olnud). USA tööpuudus on tervikuna on 5% kandis, töökohtade arv on kasvanud järjest üle 70 kuu, mis on selle vallas rekord, mõõdukas tempos on kasvanud ka majandus tervikuna. Ka inflatsioon on olnud tasemel alla 1%, mis on majanduse seisukohalt väiksem, kui oleks optimaalne, aga kindlasti on see olnud äärmisel tarbijasõbralik lühiajalises mõõtmes. Seetõttu ongi roostevöö mees – sümboliseerigu ta meile üldse lihtsamaid töid tegevaid valgeid vähese haridusega ameerika mehi – jäänud oma mures üksi. Nende mure korjas üles Donald J. Trump, kes süüdistas küll Mehhikot, Hiinat kui Jaapanit töökohtade röövimises, USA eliiti ja Clintoneid nii NAFTA (Põhja-Ameerika vabakaubandusleppe) kui teiste vabakaubanduslepe sõlmimises liiga kehvadel tingimustel (kuigi in corpore on selles kindlasti enam süüdi vabariiklased, kelle jaoks vabakaubandus on ideoloogiliselt kaugelt enam kosher kui demokraatidele, kelle ametiühinguliikmeist ja aktivistidest toetajate jaoks on vabakaubandus juba mõnda aega äärmiselt problemaatiline. Ja selle tulemus on, et meil on justkui vabariiklasest president, kelle poolt hääle andnud usuvad lävepakuküsitluste järgi (65%), et kaubandus teiste riikidega vähendab töökohti USAs, kui Clintoni valijate seas arvas sama vaid 31%. Kui siia lisada veel see, et 84% Trumpi valijaist arvas, et illegaalsed immigrandid tuleks deporteerida, siis tuleb öelda, et business-as-usual juhtimist Trumpi valijad temalt kindlasti ei oota ja presidendi maharahunemisega nad ei lepi.

Kas poliitilise eliidi kandidaadil oli üldse võimalus?

Üks probleem oli Clintonil veel. Majanduskriisi järel on Euroopas ja Ameerikas palju inimesi, kes on ülirahulolematud poliitilise eliidiga. Ja just seda eliiti, (ettekujutust sellest) et USA  suurt poliitikat domineerivad suguvõsade kaupa perekonnad, Clinton sümboliseeribki. Kui pärast kahte demokraatide ametiaega otsisid vabariiklased eelvalimistel endale muutust sümboliseerivad kandidaati, siis seesama sai takistuseks ka muidu end võimeka Florida kubernerina tõendanud Jeb Bushile – kellele vabariiklaste partei eliit pani eelvalimistel suuri lootusi, kuid kelle kampaania vaatamata ligi 100 miljoni dollarisele kulule õieti maast lahtigi ei tõusnud (osalt seetõttu, et Trumpi ei võtnud ka vabariiklased tõsiselt ja Bushi “sõjalaegas” kulutati Marco Rubio vastu võitlemiseks). Senine poliitkorrektne eliit enam ei sobi. Demokraadid oleksid võinud panna kandideerima ka üliarmsa kõigi meeli sulatava kassipoja. Kuid kui tema nimi oleks olnud Clinton, oleks see kampaaniale ühe raskusastme keerukust juurde lisanud. Sellele mõtlevad kindlasti juba ka Prantsusmaa sotsid ja vabariiklased. Miks peaksid prantslased minema valima vana skandaalidest läbi imbunud Alain Juppe’d või üliebapopulaarset Francois Hollande’i. Marine Le Penile vastu astumiseks on vaja uusi, värskeid ja sütitavaid nägusid. Üks sellistest on küll 38-aastane endine majandusminister Emmanuel Macron, kes väidetavalt valmistab ette kampaaniasse sisenemist ning on äärmiselt populaarne poliitik.

Tulevik – vaba maailma autoritaarne liider, kes ajab suletuse poliitikat?

Mis saab edasi? Naiivne oleks arvata, et Trump kõik oma kampaanialubadused ellu viib. Mitmete lubaduste täielik elluviimine osutub praktikas võimatuks, osa pole isegi ilmselt Trumpi arvates vajalik või takistab neid Kongress. Sama naiivne oleks arvata, et administratsioon tasandab Trumpi mõju USA poliitikale ja midagi ei juhtu. 70-aastane mees, tema väärtushinnangud ning käitumine ei muutu, isegi kui valdkondlike poliitikate osas täidab infopuudusest tuleva vaakumise administratsiooni uute nõunike ja ministeeriumite antav sisend. Tema instinktid on pigem autokraatlikud kui demokraatlikud. Trump tegutseb kindlasti eesmärgipäraselt, seni oli tema eesmärk saada presidendiks. See on nüüd täidetud. Uus eesmärk on püsida võimul. Kuna majanduslikult ei ole roostevööpiirkondi võimalik palju aidata (vanad ajad ei tule enam tagasi – ka mitmed USA majanduse mõttekojad tegid kampaania käigus etteheiteid nii Trumpile kui Clintonile, et need räägivad tööstustöökohtade tagasiviimisest, kuigi see on täiesti võimatu – selle asemel oleks võinud rohkem auru panna teenussektori arendamisse roostevöös jne), siis võib valijate pettumise vältimiseks osutuda heaks taktikaks kõigis hädades kellegi teise süüdistamine. Selleks sobivad hästi nii immigrandid, moslemid kui Hiina.

Esimestel päevadel pärast valimisi on ta jõudnud süüdistada meediat kallutatuses temavastaste protestide kajastamisel, kinnitanud üle oma lubaduse 2 miljonit illegaalset immigranti maalt välja saata ja ehitada müür Mehhiko piirile, ja määranud üleminekumeeskonda, mis muuhulgas paneb kokku uue valitsuse ja teeb otsused võtmepoliitikate osas, oma lapsed ja naise. Eks peame harjuma Trumpi kampaaniaajale sarnaste väljaütlemistega ja harjumegi. Juba praegu on Trump suutnud tekitada fooni, kus talle on lubatud hoopis muu kui teistele poliitikutele. Tema skandaalsed teod ja väljaütlemised ei tekita enam suurt resonantsi, sest need enam ei üllata. Umbes sama juhtus Eesti poliitikas Savisaare ja Keskerakonnaga. Nii, et mitmed põhimõttelised asjad on muutunud juba enne, kui Trump presidendi ametisse astub.

Proovime siiski Trumpi võimalikele poliitikatele otsa vaadata. Mida teeb Trump saadud mandaadiga, arvestades, millised on tema valijate põhilised ootused majanduse ja immigratsiooni osas?

Immigrantide ahistamine

USAs on 11 miljonit immigranti, kellest 8 miljonit panustavad töötamise kaudu samasse majanduskasvu, mida ka president Trump peaks upitama. See on 5% kõikidest töötavatest inimestest. Illegaalsetest immigrantidest on omakorda 52% mehhiklased. Osariigid, kus nn illegaale on kõige rohkem – nagu California ja Nevada – hääletasid Clintoni poolt. Samuti suure immigrantide osakaaluga osariikidest hääletasid Trumpi poolt Texas, Arizona ja Florida. End immigrantide eest sulgeda on raske – see eeldaks tõesti 3200 kilomeetri pikkuse müüri ehitamist, mille ehitamismaksumuseks kujuneks kuni 50 Rail Balticu ekvivalent ehk kuni 25 miljardit dollarit. Pealegi – ja sellest on väga vähe räägitud – on USA rändesaldo Mehhikoga pärast ülemaailmse finantskriisi käivitamist negatiivne. See tähendab, et rohkem lahkutakse USAst Mehhikosse kui Mehhikost USAsse.

Kõige rohkem saab Trump ka ilma Kongressita ära teha just immigratsiooni küsimuses. Trump teadupärast käsitles kogu oma kampaania käigus ebaseaduslikku immigratsiooni ühena võtmeteemadest – just “roostevöö” osariikides ent ka Lõunast näeme tulemuste ja lävepakuküsitluste põhjal, et see teema läks tema valijaile korda kõige rohkem – sest Trumpi kampaania andis valgele töölisklassile põhjuse pidada just immigratsiooni oma hädade alguseks ja lõpuks – tihenev konkurents töökohtade pärast, surve palkadele ja muudele töötingimustele jne. Trump on lubanud oma esimesel ametiaastal alustada ulatuslikku deporteerimisprogrammi eesmärgiga viia riigist välja alustuseks ca 2 miljonit illegaalset immigranti, kes olevat kriminaalkorras karistatud, kuigi USA ajakirjanduses levinud lugude järgi on kahtluse all, kust ta selle numbri on võtnud. Deporteerimispoliitika rakendamine oleks täitevvõimu ehk Trumpi kabineti võimuses.

Kuigi Kongressi toetus ei pruugi iseenesest olla vajalik, siis on selge, et toetajaid pole sellele vabariiklaste seas just ülearu. Ka seni kaks tõsisemat parteisisest konkurenti Trumpile, endine Florida kuberner Jeb Bush ja Florida senaator Marco Rubio ning mitmed teised vabariiklased on pigem otsinud võimalusi immigratsioonireformiks, mis võimaldaks seaduskuulekail, ent täna illegaalsetel immigrantidel koos oma peredega teatud tingimustel USAsse jääda, rääkimata demokraatidest, kelle jaoks see on pea programmiline seisukoht. Mistõttu võibki Trump olla sunnitud tegema midagi jaburat, mis tänaseid muresid ei lahenda, ent mõjutab kõiki teisi, sealhulgas eestlasi – piirates oluliselt uut immigratsiooni USAse, kehtestades täiendavaid taustakontrolle jpm. Kui tema valikute hulka ei kuulu sisuline immigratsioonireform, siis peab ta piirduma näitlike sammudega, mis võimaldavad tal mingeid tulemusi näidata, et seda teemat päevakorrast maha võtta. Pikaajaliselt on vabariiklastele sellise väga laetud ning emotsionaalse teema päevakorras olek kahjulik ning kahjustab veelgi püsivamalt nende võimalusi kasvavate vähemusgruppide seas. Ent kui vaadata Trumpi tulevase kabineti potentsiaalseid liikmeid, siis on nende seas mitmeid nn radikaalsema immigratsioonipoliitika liini pooldajaid, millest võiks järeldada, et mehe kavatsused on karmid.

Vabakaubanduse kägistamine

Suletuse kasvamisele viitab ka Trumpi ähvardus võtta midagi ette vabakaubanduslepetega, kuigi ka selles piirab teda oluliselt toetuse puudus Kongressis. Ent tegutseda saaks ta ka ise – vähemalt nii ütlevad NAFTA lepingu analüütikud, kes näevad presidendil õigust USA eest sellest lepingust välja astuda. Kui Trump ka ei lähe NAFTA kallale, siis keerulisem on seis uute lepetega nagu TPP ja TTIP. TPP ehk Vaikse ookeani vabakaubandusleppe osas on vabariiklaste kontrolli alev Kongress juba jõudnud ka indikeerida, et ennetades Trumpi seisukohta (ta oli TPP vastu ka kampaania käigus) ei kavatse Kongress esialgu TPP-ga edasi liikuda (lepe on sõlmitud ja ootab Kongressi ratifitseerimisotsust). Selle leppe edasise liikumise blokeerimine on ka konkreetne asi, mida Trumpi Kongress saab kohe teha, et näidata, et valge töölisklassi muresid on kuulda võetud. TPP vastu oli kampaania käigus ka Clinton ja on hulk demokraate. Erifookusesse tahab Trump võtta aga Hiina. Mida see täpselt tähendab, ei tea keegi – eriti hirmul on aga USA pensionifondid, kelle portfellis on Apple, kelle telefonidega loodava lisaväärtuse väike ent oluline osa – koosteprotsess – toimub just Hiinas. Trumpi süüdistused Hiina suunas olid kampaania käigus kohati ka reaalsusega suures vastuolus – kui tulevane president heitis Hiinale ette oma valuuta kunstlikult odavana hoidmist (et justkui toetada oma eksporti), on Hiina viimasel ajal tegelenud vastupidisega – kunstlikult oma valuutat turgutanud – see on osa Hiina teadlikust poliitikast tuua oma majandus odava allhankemaa arengutsüklist uude, rohkem sisetarbimisel põhinevasse kasvu. Hiinaga kaubandusvaidluste pidamine pole USA jaoks ka midagi uut – tosin vaidlust on USA ka Obama presidentuuri ajal Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) arbitraaži vedanud. Samuti on ka varem katsetatud Hiina vastu tariife rakendada, kui on olnud kahtlusi ekspordi subsideerimises või liigses riigiabis – ent see on viinud alati vastastikuste tariifisõdadeni, milles võitjaid pole. Kuigi lühiajaliselt saab tariifidega Hiinat rohkem lüüa, sest USA lihtsalt ostab sealt niivõrd palju rohkem. Kas ja kuidas eelnev mõjutab täpselt USA ja EL vahelise vabakaubandusleppe (TTIP) läbirääkimisi, pole veel selge. Kampaanias Trump seda lepet kunagi eraldi esile ei toonud, mis jätab veidi ruumi ka lootusele, et võrdlemisi võrdse ostujõuga turgude vahelise leppe sõlmimine pariteetsetel alustel võiks ehk olla Trumpile vastuvõetavam.

Pragmaatiline julgeolekupoliitika

Kolmas ja Eestigi jaoks oluline teema on Trump ning USA välissuhted, sealhulgas rahvusvaheline julgeolekupoliitika.

Eesti poliitikahuvilistele on peavalu valmistanud Trumpi ütlused kampaania jooksul, millest võib järeldada, justkui oleks NATO ja Washingtoni leppe kohustused tema jaoks tingimuslikud (ennekõike sõltuvad sellest, kas liikmesriigid on enda kaitsmise eest raha maksnud). Eesti puhul on selge, et oleme (kaitsekulud liiguvad 2,2% kandis SKPst) ning ka Läti ja Leedu on meie regiooni kaitse terviklikkust silmas pidades asunud kaitsekulusid tõstma. Kui Trumpi kogu mure NATO ja selle idatiiva kaitsmise pärast seisneb koorma jagamise mures, siis pole meil tõesti põhjust üleliia Trumpi ütluste üle arutada, sest frustratsioon eurooplaste (ja ka kanadalaste) vähese materiaalse panuse üle on USA administratsioonide järjepidev probleem, mida ka julgelt väljendatakse.

Samuti oleks tobe Trumpile ette heita pelgalt soovi paremate suhete järele Venemaaga. Oli ju suhete nullimise (ehk reset) poliitika ka Obama esimesel ametiajal tema ja toonase välissekretäri Hillary Clintoni optimistlik, ent mastaapselt läbikukkunud strateegia. Putini hinge olevat näinud ka George W Bush, kes lootis väliselt tugeva liidriga samuti mees mehe kombel suhelda ja seeläbi Venemaa maha rahustada – ent pettus oma sõnade kohaselt Venemaa liidris hiljem suurelt. Põhjus, miks Venemaaga järjepanu lihtsakoelisemaid suhteid otsitakse, on prioriteedid – USA pikaajaliste huvide seisukohast on liigne ressursipaigutus Ida-Euroopasse tähelepanu kõrvalejuhtimine Aasiast, kus Hiina tasakaalustamine vajab aasta-aastalt enam ja enam kõike – poliitilist kureerimist, raha, sõjalisi vahendeid (mehi ja tehnikat) ja diplomaatiat. 1,3 miljardise Hiina rahumeelne tõus asendub USA realistide nagu Mearsheimeri arvates varem või hiljem jõuliseks enesekehtestamiseks kogu Vaikse ookeani alal, milleks tuleb olla valmis. Venemaad näeb USA ka vaatamata Krimmile ja Ukrainale ebameeldiva, ent pikas vaates mittestrateegilise väljakutsena. Seetõttu tuleb meil tõenäoliselt riigina üle elada taas üks katse USA ja Venemaa suhteid mingitel alustel korrastada. Enama üle spekuleerimiseks pole täna väga veel põhjust, kindlasti sõltub palju uuest riigisekretärist. Eestile sobiks täna laual olevatest kandidaatidest kindlasti Tennessee senaator Bob Corker, kes alles hiljuti Eestit väisas. Neokonservatiivist pistrik John Bolton on USAs äärmiselt polariseeriv kuju, ent Bush noorema aegne suursaadik ÜRO juures on karm mees, kes on alati pooldanud Venemaaga ausaid ja sirgjoonelisi suhteid – kindlasti midagi muud kui Trumpi elame-näeme suhtumine. Ent veel üks kandidaat on 90ndate vabariiklaste kongressi-poliitika suurkuju, toonane spiiker Newt Gingrich, kes küll viimased 20 aastat on liikunud ennekõike suure poliitika varjudes ning on keskmisest rohkem pildis olnud isikliku eluga. Tema võimaliku kandidatuuri problemaatilisus sai meile kampaania ajal selgeks tsitaadiga, kus ta seadis kahtluse alla tuumasõja alustamise mõttekuse Narva pärast, mis on “Peterburi eeslinn”.

Seniks aga tuleb leida lohutust tõdemusest, et USA on järgmise aasta eelarves ettenäinud 1,3 miljardi dollarit European Reassurance Initiative’i  jätkuvaks rakendamiseks – selle raames suurendatakse ameeriklaste kohalolekut Euroopas kolme täielikult mehitatud ja relvastatud brigaadini ja 2017. aasta lõpuks peab Euroopasse olema eelpositsioneeritud tehnika veel ühe brigaadi tarvis.

Trumpi puhul on kindel see, et tema instinkt on olla välispoliitikas passiivne. Ent USA lähiajaloo kõige isolatsioonilisem oli ka George W Bushi platvorm 2000. aasta valimiskampaanias – ometi mindi tema juhtimisel nii Iraagi kui Afganistani sõtta, sest välised sündmused vormisid ümber ka presidendi agenda. Ka president Obama välispoliitika on olnud realistlik – tema doktriin, strateegiline hillitsetus eeldab USA sõjalist sekkumist ainult seal ja juhul, kus ja kui USA vahetud julgeolekuhuvid seda nõuavad. Tulemuseks mittesekkumine Süürias (v.a teatav abi opositsioonijõududele ning ka sellest on Trump lubanud juba loobuda), Liibüas. Ei saa väita, et USAst oleks seni olnud abi nende probleemide lahendamisel, aga otsustavalt hullemaks pole ka enam tehtud. Kui astuda kaks sammu veel kõrvale ja vaadata muutusi kaugemalt, siis on USA vähenev kohalolek maailmas paratamatu protsess, kus unipolaarsus asendub Hiina kasvavast jõust ajendatuna bipolaarsusega ja suurjõudude poliitika tragöödia, laenates John J Mearsheimeri raamatult pealkirja, naaseb maailmalavale.

Kõige probleemsed ongi Trumpi juures see, et USA välis- ja julgeolekupoliitiline roll maailmas on olnud suures muutumises – ja riik vajab just täna oma strateegilise rolli ümbersõnastamiseks intellektuaalset aktiivsust, et end taas kehtestada, selginenud fookuse ja valmidusega tegutseda. Trumpi puhul tundub ebatõenäoline, et tema administratsioon tahab ja suudab selliseks muutuseks sobivat atmosfääri luua. Ja võib kindel olla, et USA jätkuvast passiivsusest tekkinud vaakumitesse astub sisse keegi teine. Osaliselt on see paratamatu nagunii – nagu šiiitliku Iraani tõus seniste USA sunnii alliansi-suhete kõrvale Araabias ning Hiina jätkuv tõus Vaikse ookeani regioonis. Ent meie mure on muidugi Euroopa ning lähiajaloolistel näidetel põhinev teadmine, et iga järeleandmine on Venemaa jaoks nõrkuse näitamine regioonis, mida ta peab maailmapoliitika suurjõudude konkurentsis enda mõjusfääri kuuluvaks.

Mida tähendab Trumpi edu demokraatiale?

See sõltub sellest, kuidas Trumpi edu ja selle põhjuseid diagnoosida ning ka poliitika.guru toimetuses on see küsimus juba põhjustanud tuliseid vaidlusi.

Kui Trumpi napi edu põhjuseks varemkirjeldatu alusel pidada seda, et demokraatidesse usu kaotanud kesk-osariikide ehk “roostevöö” valge töölisklass on viimaste aastakümnetega vähim majanduse edenemisest osa saanud ja seetõttu muutunudki sotsiaaldemograafilise blokina nn swing-voteriks, kes otsib uut ja paremat lahendust oma lootusetuna tunduvatele väljavaadetele, siis ei ole tegelikult midagi hullu. Seda kinnitavad osaliselt ka lävepakuküsitlused nii eelvalimistelt kui valimispäevalt:

35% Trumpi valijaist arvas, et kandidaat hoolib inimestest nagu nemad

58% Clintoni valijaist arvas, et kandidaat hoolib inimestest nagu nemad!

Trumpi valijad ei samastunud oma kandidaadiga, Clintoni valijad kindlasti samastusid oma kandidaadiga enam.

42% Trumpi toetajaist ütles, et tugevalt eelistavad oma kandidaati.

53% Clintoni valijast ütles, et tugevalt eelistavad oma kandidaati.

Ent Trumpi valijaist 51% ütles, et neile on teise poole kandidaat väga vastumeelne, kui vaid 39% Clintoni valijaist arvas sama Trumpi kohta.

Aga ülivõimas 83% Trumpi valijaist pidas kõige olulisemaks oma kandidaadi omaduseks, et see suudab kaasa tuua muutusi; Clintonist uskus sama vaid 14% Clintoni (mitte kõigist või mitte Trumpi vaid Clintoni oma) toetajaist!

Nii oli paljude Trumpi valijate jaoks oluline mitte toetada Clintonit, kes kehastas neile tänase nende personaalselt lootusetu seisu jätkumist. Tähtis oli toetada muutust, ei midagi enamast ega vähemat. Trumpi valija teadis samade uuringute järgi, et nende mees pole kogenud, vaid 26% arvas, et tal on hea otsustustusvõime, aga ei pidanud selle muidu presidentaalsuse ja juhtimisega seostatud omaduse puudumist üldse probleemiks – vähemalt mitte võrreldes alternatiivse kandidaadiga. Trumpi valiti selles otsustavas valge töölisklassi segmendis lihtsalt sellepärast, et sooviti muutust, mida Trump oma olekuga igas mõttes kehastab – seda, et Trump oleks suur muutus, kommunikeeris ühtmoodi nii tema ise kui teda kritiseeriv vastaskampaania ja ajakirjandus. Massimeediaajastul, kus inimesed vaatavad 4 tundi ja 31 minutit päevas telekat, millele lisandub sotsiaalmeedia kahemõõtmelise viha skrollimine enda ja oma sarnaselt mõtlevate sõprade ideoloogiliselt monoliitses mullis, on vaja kampaaniate õnnestumiseks kahte, nagu on seda kirjeldanud Manuel Castells – hirmu alternatiivi ees ja entusiasmi oma valijabaasis. Clintoni kampaania suutis usutavalt manada hirmu Trumpi valituks osutumise ees, ent ei suutnud oma valijais tekitada entusiasmi enda suhtes. Trump suutis tekitada hirmu oma potentsiaalsete valijate sihtgrupis tänase seisu jätkumise ja süvenemise suhtes ning entusiasmi muutuse suhtes, mida tema valimine kaasa võiks tuua.

Ja siis on see teine seletus, mis suhtekorraldajate ja konsultantide ja meedia koostoimes jõudu on kogunud – ehk narratiiv Ameerika sotsiaalsetest ja kultuurilistest muutustest, millele konservatiivne maapiirkond nüüd vastupanu osutab, valides (kõike muud kui konservatiivsust kehastava) Trumpi presidendiks. Kindlasti ei ole seda seletust võimalik täielikult kõrvale heita, ent sellele ei ole võimalik kinnituseks leida palju enam asitõendid kui asjaolu, et Trumpi valijad on valdavalt pärit väljaspoolt linnu ja progressiivseid keskusi. Pigem peitub sellise diagnoosi taga elitaarne hoiak, mis heidab sarnaselt Brexiti põhjuseid analüüsides kõrvale kõige ilmsema – suur majanduskriis tõi kaasa suured muutused, millest suurlinnad küll taastusid, ent maapiirkonnad ja kunagised tööstuspiirkonnad mitte.

Hea lugeja, kas sina elad mullis? Piisava loova mõtlemise korral suudad ehk vastata nendele 25 Ameerika kesksele küsimusele ja saadki teada. Küsimustik töötab ka hästi, kui kujutad ette, et see käib Eesti kohta.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit