Memorandum: Jüri Ratase käestlastud võimalus

Mida siis valimistulemusest arvata? Võtsime meie eilsete säutsude põhjal kokku, miks Jüri Ratasel valimisvõit ikkagi käest libises.

1. Keskerakond läks nüüd valimistele nii, et eestlased vs venelased kampaaniat teha ei saanud, see välistab nende jaoks valitsussepääsu. Eesti seisukohalt Kesk tegi õige valiku, aga häältes annab see järele, sest vene valijal, kes passiivsem ka muidu, polnud sundi välja tulla. (Meie eilsele analüüsile on täna sekundeerinud Mailis Reps, kes samuti teatas, et vene valija jaoks on Jüri Ratas olnud liiga läänemeelne…)

2. Seetõttu oli õige Reformierakonna seisukohast samuti hoiduda sellest konfliktist. Sellest irdus veidi Kristen Michali Tallinna linnavolikogus veetud konflikt eestimeelsuse üle Mihhail Kõlvartiga, kuid üleriigilistes kampaaniates ei tulnud kumbki erakond sellega kaasa. Toompea Keski jaoks oli see ebamugav ja Reformi tänaste liidrite vaates hägustas majanduse ja maksude fookust.

3. Kohtla-Järve riigigümnaasiumi teema veeretas Kesk Reformile ise ette, eeldatavasti ei olnud see nii plaanitud. Sellega ei kaotatud venelaste hääli, ei ole kindel kas ka eestlaste omi. Küll aga mobiliseeris see veelgi Reformi valijat.

4. Reformi aitas ka Eesti200 ebaõnnestunud kampaania, võrreldes paari kuu taguste küsitlustega liikus pärast eestlaste ja venelaste plakatiteemat osa valijaid (nii paar protsenti, rohkem polnudki vaja) valimiste ajaks tasapisi Reformi taha tagasi. Probleem polnud mitte ebaõnnestunud reklaamis vaid selles, et Eesti200 jäigi paljudele meelde vaid eestlaste ja venelaste teemaga. Muud pilti tuua ei suudetud. Ja see ei ole Eestis jätkuvalt teema mis müüks ja millega valimisi võita (juhul muidugi kui rahvusgruppe ei taheta omavahel vastandada). Lisaks ei saanud lõpuni selgeks, mida Eesti2000 siis nende venelastega teha tahab.

5. Aktiivsus 63.7% oli võrreldes mitmete viimaste valimistega ikkagi madal. Ka teistes eesti keelsetes maakondades aktiivsus tõusnud. Ida-Virus -6,8% võrreldes 2015. Tallinn -4%. Piirkonnad kus EKRE ja Reform olid tugevad oli valimisaktiivsus võrreldes 2015 kõrgem. Nende valija tuli välja.

6. Kordus kohalike valimiste stsenaarium: Ratase Keskerakond ei too vene valijaid välja samas mahus Savisaare omaga. Ida-Viru ja Tallinna osalusprotsent kukkus märgatavalt, muu Eesti oli pisut aktiivsemgi kui 2015 (erandiks Tartu, kus pisike osaluse langus -0,2%).

7. Ent ainult 2015. aastaga sarnasem valimisaktiivsus poleks Keskerakonnale võitu toonud, sest seekordsete valimistega kulmineerus veel üks trend, mida tähelepanelikumad märkasid juba aasta-paar tagasi: Keskerakonna ja EKRE valijate vahele on tekkinud eestikeelses elanikkonnas ühisosa ja 2019 valimistel liikus oodatust suuremgi hulk elujärjega vähem rahulolevaid inimesi Keskerakonna tagant EKRE taha, sealhulgas maakonnakeskustes nagu Pärnu, aga ka Tallinnas.

8. Kaja Kallas võitis nüüd ehk ka selle reformikate sisedebati, et EKRE välistamine oli nende seisukohalt kampaanias õige, sest kehtestas Reformi EKRE vastase valija liidrina. Selles olukorras ei töötanud EKREga vastandumine enam ka sotside strateegias, sest selle valija jaoks oli liider Reformierakond. Loomulikult on jätkuvalt ka Reformis saadikuid, kes ei pea EKRE välistamist õigeks ja usuvad, et nende surnuks kallistamise strateegia on pikas perspektiivis Eestile parem lahendus. Sedagi ei saa välistada, kuni pole proovinud.

9. Eesti suurimas ringkonnas, Harju-Raplamaal oli Reformierakonna tulemus vapustav – enam kui kaks korda kõvem tulemus teise erakonna, EKRE omast ja peaminister Ratas/Kesk jäid seal lausa kolmandaks.

10. Sotside kaotusel on mitmed põhjused. Erinevalt mitmest kõlanud arvamusest ei olnud selleks otseselt vastandumine EKREga — pärast sellel teljel ebaõnnestumist 2017 kohalikel valimistel on erakond oma tooni ja retoorikat maha keeranud. 2019 kampaanias ja põhilubadustest andsid tooni lapsed ja eakate hooldekodud ning vähemuste kaitse ning aktiivset konflikti EKREga ise enam ei otsitud. Aga juhtus mitu asja — VAKRA (mis võis neile maksma minna mitte ainult Vakra hääled, vaid üksjagu veel), liiga kitsa fookusega telekampaania (laste ja igaühe kaasatõmbamisele suunatud mõte muutus TVs kohati ainult vähemuste kaitseks) ning ka kohati nimekirjade nõrgenemine pika ajalooga kandidaatide äralangemise tõttu (Anvelt, Palo ja veel mõned), kuigi seda kompenseerisid Ossinovski toodud uued ministrid Riina Sikkut, Katri Raik ja Rene Tammist ning erakonnaga liitunud populaarne Marina Kaljurand. Kõik tõid ka valimistel hääli, 3 nimetatud naist on ka järgmises Riigikogus. Ent kui Ossinovski ise ei suuda kiiresti suurt muutust defineerida, teeb seda tema eest erakonnas juba keegi teine.

11. Tõenäoliselt on Eesti järgmine peaminister naine — samamoodi nagu presidentki. Esimese riigina jõudis naispresidendi ja -peaministri samaaegse ametiajani Soome 2003, kui neid rolle täitsid vastavalt Halonen ja Jäätteenmäki. Eesti on teine riik, mis samma kohta jõuab. Sisuliselt poolelt väärib see olukord äramärkimist kuna võrdsel mänguväljal (mõlemad inimesed on kompetentsed ja said/saavad oma ameti sisulistel põhjustel) annab selline tulemus ühiskonnale olulise signaali — *kõik* kompetentsed saavad läbi lüüa, osaletagu julgelt. Iga esimene laiendab mänguvälja. See ei tähenda mitte ainult võrdsemaid võimalusi ühiskonnaliikmetele vaid pakub lõppastmes ka suuremat, paremat valikut kandidaate neisse ameteisse.

12. Üldiselt valis Eesti valija alalhoidlikult, võrreldes näiteks meie naabritega Lätis ja Leedus. Kui EKRE välja arvata siis ülemäära uusi tegijaid parlamenti ei saanud. EKREst võttis ringkonnamandaadi lausa 6 ‘noorpoliitikut’. Leo Kunnas, Urmas Reitelmann, Siim Pohlak, Jaak Valge, Alar Laneman ja Merry Aart. Mitmeid neist aitas tublisti erakonna bränd.

13. Kuigi küsitlused nagu näitavad, et soovitakse näha uusi nägusid siis enamasti usaldati kogenud poliitikuid. Või siis uusi nägusid kogenud erakondade ridades. Uutest nimedest suutsid ringkonnamandaadi välja võidelda vaid Kristina Smigun-Vähi (Reform, 2002 häält), Üllar Saaremäe (Isamaa, 2023) ja Raivo Tamm (Isamaa, 2582). Kaks viimast purjetasid hoogsalt oma ringkonna esimesteks jättes seljataha kogenud poliitikud Marko Pomerantsi ja Aivar Koka. Kokk jõudis tänu heale kohale üldnimekirjas eelviimase kompensatsioonimandaadiga siiski Riigikokku. Pomerants peab asendusliikmena lootma Saaremäe saamisele n kultuuriministriks. Tema jaoks said otsustavaks vaid 32 vähem saadud häält.

14. Ka erakonna vahetamine üldiselt edu ei toonud, kui Peeter Ernits välja arvata. Tema kasvatas oma häältesaagi Keskerakonnast EKREsse hüpates 2015. aasta 824lt 3846ni. Teised jooksikud Riigikokku ei pääsenud. Tsahkna suutis oma hääli Tartus kahandada 3.5 korda maandudes 2267 pealt 613 häälel ja jäädes oma ringkonnas lausa Kristiina Tõnnissoni järel teiseks. Kehvasti käis ka Reformist Keski hüpanud Imre Sooääre ja Andrei Korobeiniku käsi.

15. Reformi, Isamaa ja Sotsiaaldemokraatide kolmikliitu oleme ajaloos näinud neljal korral, kunagi varem pole see üle 3 aasta vastu pidanud.