Täna ja homme jõuab play-offi neli ja pool kuud tagasi Siim Kallase poolt käima lükatud presidendivalimiste kampaania. Täna toimub esimene ning homme teine ja kolmas presidendivalimiste Riigikogu voor. Ära peetakse nö 1/8 ja ¼ finaalid. Kui presidenti ära ei valita, koguneb poolfinaaliks ja suureks finaaliks oma valikut tegema valimiskogu (24. septembril). Erinevalt spordivõistluste play-offist on meie presidendivalimistel esimeste voorude kaotajal võimalik poolfinaalis jälle väljakule tormata, lisanduda võib ka uusi, kaasaelajatele tundmatuid kandidaate ning mäng või lõppeda kohe esimeses voorus.
Mäng käib, aga keegi pole reeglitega rahul
Rahulolematust on palju. Päris rahul ei ole kandidaadid, kes on pidanud viimased kuud meedia keskpunktis veetma ja rääkima mitte ainult oma poliitilistest seisukohtadest vaid kõigest jamillest iganes. Aga ikka on tunne, et olulistest asjadest pole piisavalt räägitud. Rahutulolematud on poliitikud, sest presidendivalimised ja kandidaadid domineerivad päevapoliitikat rohkem, kui ehk taheti-oodati. Mis kõige olulisem, rahulolematu on ka rahvas. Pikk ja põhjalik kampaania, suur meedia tähelepanu ning arvukad debatid ja kohtumised kohtadel näitavad, et rahvale läheb presidendi isik korda. Pigem on seekordne kampaania olnud sarnane otsevalimistele kui meie hillitsetud presidendivalimiste korrale, kus 1. vooru kandidaadid seatakse ametlikult üles mitte rohkem kui 4 päeva ja 2. vooru kandidaadid 2 tundi enne Riigikogu hääletuse algust. See ei võimaldagi mingisugust debatti, kuigi ERR elab millegipärast maailmas, kus kampaania ja debatid tunduvadki algavat kandidaatide ametliku ülesseadmisega. Või vähemalt sellised debatid, kus tuleb tagada nende „võrdne kohtlemine“.
Mis veelgi olulisem, rahvas tahab olulistel teemadel kaasa rääkida ja ootab, et nende arvamust kuulataks. Reaalselt presidendi valikul seda võimalust pole, presidendi isiku panevad paika Riigikogu või valimiskogu liikmed. Häälte kokkusaamiseks on olulised poliitilised kokkulepped, mitte tihedate küsitlustega mõõdetav kandidaatide toetusprotsent ega osavus suurematel või väiksematel debattidel. Rahva seas populaarsed kandidaadid peavad lunima erakondade toetust ja parimad võimalused on mitte parimal, vaid piisavale hulgale erakondadest kõige vähem ebasobival kandidaadil.
Selge on, et samamoodi jätkata ei saa. Presidendi otsevalimisi toetavad praegustest kandidaatidest Repsi ja Helme koduerakonnad ning muidugi ka nemad ise. Vaatamata oma õiguskantsleri ajal välja öeldule, et otsevalimised on rahva tüssamine, sest presidendil pole mandaadile vastavaid volitusi, toetab nüüd otsevalimisi tuliselt ka Allar Jõks. Viimastel nädalatel on asunud otsevalimisi toetama ka Siim Kallas, arvatavasti tõukudes muuhulgas juba kõigile tüütuks muutunud jagelemisest Reformierakonnas, keda ikkagi kandidaadina üles seada ja nähes, mida tuleks teha 68 hääle kokkukogumiseks.
Tundub, justkui oleks Eesti ühiskond presidendi otsevalimisteks küps. Kindlasti mitte! Parlamentaarne demokraatia ei saagi presidendi otsevalimisteks küps olla. Need lihtsalt ei sobi sellisesse valitsemissüsteemi.
Mida siis teha, kui otsevalimised ei sobi? Tuleb reformida kehtivat süsteemi. Mis iganes põhjustel ajalooliselt selline süsteem kehtestati, näeme, et nüüd tuleb edasi liikuda ja muuta kord tänastele oludele vastavaks. Vaja on anda rahvale rohkem sõnaõigust, vähendada keerukust ja poliitiliste ja avalikkusele seletamatute tagatoadiilide võimalusi. Tuleb ka vältida olukorda, kus süsteem lihtsalt ei vea välja. Demokraatia ei saa joosta ummikusse, kuid seekord selline oht on.
Ent sellist süsteemi meil täna ei ole ja peame hakkama saama praeguse korraga. Analüüsime veidi ka päriselt olulist teemat.
Kellest saab järgmine Eesti president?
Kõigil pinnale jäänud kuuel kandidaadil on asjaolude kokkulangemisel võimalus presidendiks saada. Tõsi küll, Mart Helmel ei piisa vaid häältematemaatikast, enne valimiskogu peaks veel midagi erakorralist juhtuma. Kindlasti ei ole tegemist „midagi hullu ei juhtu“ kandidaatidega, nagu Kalle Muuli neid raadiosaates tituleeris. Muuli arusaamatut väljaütlemist kasutas ühe kandidaadi toetusavalduses ära Indrek Neivelt, aga üldsus ei võtnud seda Siim Kallase toetusena, vaid hakkas jaurama selle üle, et erakonnad ei võta presidendivalimisi tõsiselt. Kas tõesti?
Pigem kandideerib valdavalt ikkagi Eesti poliitika tippliiga. Loomulikult Kallas, kelle CVs ette näidata komisjoni asepresidendi, peaministri, rahandusministri, välisministri ja Eesti Panga presidendi ametikohad. Ent ka mitmed tema vastased mängivad samas liigas. Riigikogu spiiker (riigi teine mees) ja alates Eesti iseseisvuse taastamisest Riigikokku kuulunud endine sotsiaalminister Nestor. Endine õiguskantsler Jõks. Ka Kaljurannal ja Repsil on ette näidata ministrikogemus, Kaljurannal ka USA ja Vene suursaadiku kogemus. Reps on olnud kahtlemata Eesti aastakümneid ühe populaarsema erakonna – Keskerakonna – juhtpoliitikutest ja Kaljurand pikaajalise eduka karjääriga diplomaat. Suursaadik Helme on populaarsust koguva Riigikogu erakonna esimees. Kui tegemist ei ole tõsiste kandidaatidega tuleks küsida, kus on siis need päris kandidaadid, kes kandideerida ei saanud? Kui nad väga hästi sobisid, siis miks neid üles ei seatud?
Täna on siiski mõtet rääkida sõelal olevatest naistest ja meestest ning nende võimalustest.
Kui Riigikogus presidenti ei valita, asuvad kandidaadid veelgi hoogsamalt mööda omavalitsusi sõitma ning meedia proovib leida uusi ja huvitavaid lähenemisnurki presidendikandidaatide lahkamiseks. Võib juhtuda, et valimiskogus seatakse üles kõik 6 seekordse presidendikampaania kangelast. Nestori võimalused seal tunduvad olevat olematud. Suure valiku peab tegema Reformierakond, Kallas ja Kaljurand saavad neile selle valiku kas lihtsamaks või raskemaks teha.
On keeruline näha, kuidas Kallas Riigikogus 3. vooru ei jõuaks. See viib ta automaatselt valimiskokku. Kuue suhteliselt võrdse kandidaadiga valimiskogu esimene voor on loterii. Häälte mittekillustamiseks peaks Kallas oma õigusest valimiskogus kandideerida loobuma (selle valiku saab ka kindlasti liigitada poliittehnoloogia meistriteoste hulka). Või peaks Kaljurand otsustama, et 4 kuud meedia rambivalguses ja kogutud rahva suur toetus on investeering poliitilisse tulevikku ning kandideerimisest üldse loobuma. Mõlemad nendest variantidest tuleksid väga raskelt. Nii ei saa välistada, et Reformierakond loobub erakondlike suuniste andmisest ja mõlemad neist kandideerivad. Vajaliku 21 hääle kokkusaamisega ei teki ühelgi kuuest kandidaadist probleeme.
Valimistulemuse valimiskogus määrab 1. voor. Kõigi kandidaatide peamine eesmärk saab olema jõuda esimese kahe hulka. 2. voorus on võimalik valimiste ebaõnnestumine. Kui seda ei peaks juhtuma, otsustab just see, kes esimeses voorus kahe tugevama hulka jõuavad, ka valimistulemuse.
Kes siis võidab? Ennustamine on seekord eriti tänamatu tegevus. Eks elu näitab!
“Käib kah” majanduskasv
Valitsuskabinet alustab neljapäeval 2017. aasta riigieelarve kokkupanemist, kui rahandusministeerium annab ülevaate sügisesest majandusprognoosist ja ministeeriumite lisataotlustest. Sel aastal tehti suur osa eelarvest juba riigi eelarvestrateegia koostamise käigus ära. Arutelud ei läinud väga tuliseks, sest enamus lisavajadusi sai lükata sügisesse ehk ega, mil tuleb uus majandusprognoos ja loodetavasti on raha rohkem. Nüüd rahavajaduste katmist enam kuhugi lükata ei ole. Valitsuse elu teeb keeruliseks, et kuskilt pole võtta ka lisaraha. Miks?
- Maksulaekumise ärakukkumine ei ole nii hull, kui meediast paistab aga kütuse ja alkoholiaktsiisi laekumises on anomaaliaid ja pole selge, mis juhtub siis, kui 2017. aastal veel aktsiise tõsta nii, nagu hetkel plaanis on.
- Avastatud on mõned möödalasud kulude arvestamisel, mis tähendab EL raha kasutamisel mitme aasta jooksul suuremat sildfinantseerimise vajadust.
- Majandus ei kasva oodatud tempos. Tegelikult pole tegemist isegi “käib kah” majanduskasvuga. I kvartali 0.6% kasv on kaugel 3%lisest kasvust, mille põhjal on tehtud 2017. aasta riigi eelarvestrateegia. Selle eesmärgi täitmiseks peaksime me aasta teisel poolel nägema nii 5%list kasvu. Tuletame meelde, et 2017. aasta eelarve on RESi põhjal planeeritud defitsiidiga 0.5% SKPst, seda siis, kui kasv oleks 3% SKPst.
Nii proovib valitsus leida ja võimendada kõiki positiivseid märke sellest, et majanduskeskkond paraneb. Viimastel kuudel ongi ekspordimahtudel olnud nina ülespoole.
Eelmisel nädalal saime ka teada, et Nordea ja DNB Balti äride ühinemisel tekkiva uue Baltikumi turul tegutseva panga peakorter saab asuma Eestis. Kahtlemata hea uudis ja näide sellest, et vähemalt Läti ja Leeduga võrreldes on meie ärikeskkond konkurentsivõimeline. Ent olgem ausad, Skandinaavia pangad on alati Balti turule läbi Eesti sisenenud. Siin on neile kõige sarnasem ärikultuur, piisavalt kvaliteetset tööjõudu ja vajalik IT võimekus. Oleks olnud katastroof, kui ka selles, ühes Eesti tugevaimas sektoris, oleks meie naabrid Skandinaavia riikidest otsustanud Läti või Leedu kasuks. Aeg näitab, miks Nordea ja DNB otsustasid Baltikumi panga luua, sellega muutub nende Balti äri struktuur sarnasemaks Swedi ja SEBi omale (loobutakse filiaalipõhisest mudelist), ent teatud mõttes ka vähendatakse oma otsest haavatavust Balti turu riskidele. Balti turg, tahame või ei taha, on kahanev ja kehva kasvupotentsiaaliga. Teine oluline põhjus võib olla, et mõlema panga siinsed ärid on müügis olnud ja sarnaselt Danskele, pole nende Eesti üksused kosilast leidnud. Pankade ühendamine ja emadest lahtihaakimine oli hädalahendus, mille abil loodetakse ehk neid äriüksusi üles vuntsida ja müügikõlbulikuks muuta.
G20 annab Venemaale võimaluse rahvusvaheliselt pildil olla
Pühapäeval algab Hiinas G20 tippkohtumine, mis keskendub maailma majanduse olukorrale ja finantsteemadele. Põhiteemaks kerkib Brexit ja selle mõju maailma majandusele, millest tulenevat lühiajalist šokki oleme juba näinud. Pikemaajaline mõju alles avaldub ja on kõige valusam brittidele endile, kuid tunda on see loomulikult ka mujal. Meile on G20 puhul tähtis, et tegemist on toimiva rahvusvahelise foorumiga, kus Venemaal on oluline roll. Ning kuigi ametlikus päevakorras domineerib majandus, arutatakse, nagu viimasel ajal tavaks saanud, palju rahvusvahelist julgeolekuolukorda. Eriti olukorda Süürias. Eestil tasub olla valvas, kas vajadus Venemaa abi järele Süürias tähendab silma kinni pigistamist Ukraina teemal rahvusvahelise üldsuse poolt.
Ja lõpuks, head kooliaasta algust meile kõigile!
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
“Pärast omavalitsuste reformi saab iga omavalitsus valimiskogus kaks esindajat, ent neid ei määra kohalik volikogu (erakondadel on suuremates omavalitsustes tulevikus kindlasti rohkem shaõigust), vaid need määrab valimiskomisjon vastavalt KOV valimiste tulemustele. Koha nimekirjas saavad kaks enim hääli saanud ja valituks osutunud liiget. Tallinnast tuleb 8 ja järgmisest neljast suuremast linnast 4 esindajat. Nii oleks valimiskogu uus koosseis kompromiss tänase ja otsevalimiste vahel, peegeldades rohkem nn rahva tahet läbi esindajate, kellel on endal tugev mandaat.”
Kas see tähendab seda, et kui juhuslikult on KOV valimistel enim hääli saanud isik Riigikogu liige (mis teatavasti on al. 2017 a KOV volik. valimistest (taas) võimalik), siis temal oleks valimiskogus 2 häält?