Presidendileerid
Vastupidiselt populaarsele kujutlusvõimele on erakonnad kõigest inimeste liidud — mitte ühtse tahtega iseseisvad olendid. Laiapõhjaline erakond on nagu väike ühiskonna mudel, see peab suutma ühendada ja tasakaalustada üsna erinevate maailmavaadete ja eesmärkidega inimesi. Erakond peab elama üle erinevate küsimuste ümber moodustuvaid ja lagunevaid leere.
Pidev konsensuse otsimine ja kompromisside tegemine on ainus võimalus otsuseid teha ja tööga edasi liikuda. Avalikkus armastab neid pingelisi ühisosa otsinguid selgrootuse ning klikivõimuna käsitleda. Ühe-teema-meestest üksikkandidaadid ning kolme-teema-protestiparteid ehitavad selle laiapõhjaliste parteide paratamatu negatiivse kuvandi najale oma protestiprogrammid. Idee sirgest seljast on kaunis — mis siis, et teistpidi võib seda käsitleda ka suutmatusena ümbritsevate inimestega tulemuslikku koostööd teha.
Parteid — ja veel enamgi parteideülesed koalitsioonid — on haprad ja purunemisohtlikud. Ikka ja jälle on mõnel teemal justkui võimatu ühist keelt leida ning süveneva kriisi laineharjal eraldub siseopositsioon välisopositsiooniks.
Küsimus, et kes peaks Ilvese järel presidendiks saama, on seni kõige paremini koos ja võimul püsinud Reformierakonna viinud lõhkirebenemise äärele. Midagi sellist on ehk kogetud vaid ajal, mil plaaniti Res Publica ja Reformi ühinemist (huvitavalt oli ka siis üheks peategelaseks Siim Kallas). Hiljem on kriise veel olnud (meenutame Silvergate’i, Harta 12 ja fooliummütse), aga varasematele heitlustele on reageeritud kiiremini ja otsustavamalt. Seekord on lastud asjadel rohkem isevooluteed kulgeda. Üks suur erinevus varasemast on veel, erakond on jäänud ka toetuse kukkudes ühtseks. Just ühtsus, ja muidugi hea poliitiline vaist ja teostus, on vaalad millel Reformierakond on Eestit valitsenud juba 15 aastat.
Tavaloogika vastaselt oleks Reformil ühe vaatepunkti kohaselt presidendirolli pärast üldse mitte võidelda — igas pulmas kadunukese koha täitmine toetab avalikkuses levinud kuvandit, et Reformi käes on liiga suur võim. Teiseks on oma poliitikate elluviimiseks vajalik just valitsuse, mitte Kadrioru juhtimine. Jõuline oma kandidaatide surumine võtab ära ühe teoreetiliselt tugeva instrumendi koalitsiooniläbirääkimisel — toetades partneri presidendikandidaati võib saada vastu soojemat toetust oma kesksetele poliitikatele.
Erakonna juhatuses oli just äsja välisministriks “edutatud” Jürgen Ligi just selle suuna esindaja. Sellega võib öelda, et valides valitsusdelegatsiooni Ligi ja Maris Lauri tegi Rõivas tänužesti neile, kes olid presidendivaidluses pigem neutraalsed, kaldudes kergelt Kallase poole. Kui Rõivas ise suuresti praktilistel põhjustel poolt vahetas, siis jäid nad teda toetama. See Reformierakonna “soo” ongi hetkel Taavi Rõivase peamine võimubaas ja vahend tasakaalu hoidmiseks. Ligi ja Lauri valik on mõnes mõttes turvaline, sest mõlemad on varem olnud valitsuses ja oma ministeeriumi(te) juhtimisega hästi hakkama saanud. Samas oma isikuomaduste ja järsu väljenduslaadi tõttu põhjustab eriti just Jürgen Ligi valimine kindlasti veel palju poleemikat ja rahulolematust. Tänaseks on selge, et Taavi Rõivase esimene valitsus, mis paistis silma värskete ja julgete ministrivalikutega (kelle hulka kuulus tollal ka Maris Lauri), on minevik ning valimistevahelisel ajal teeb revanši vana kaardivägi. Eriti soe pärituul puhub hetkel neile, kes kirglikult kummagi presidendikandidaadi taha pole joondunud.
Kallase ja Kaljuranna leeride ambitsioon iga hinna eest presidenti teha on niisiis järjekordne näide sellest, et erakond on väiksem kui inimesed selle sees. Eriti suured tunduvad viimasel ajal nii meil kui mujal küll inimesed, kes ei kuulu erakonda. Teatud mõttes on Kaljurand täna oma loomulikus positsioonis, seal kus oleks ehk tulnud kampaaniat alustada ja nii vältida teiste “erakonnaüleste” esiletõusu. Retoorika kõikuval köiel rahuldamaks nii erakonna liikmeid ja säilitades samas laiapõhjalist toetust — olen erakonnaülene, aga kui presidendiks ei saa, astun Reformierakonda — ei töötanud hästi algusest peale. Eelmisel nädalal vajutas Kaljurand eliidivastasuse gaasi põhja — see tooks kindlasti edu otsevalimistel ja mõjutab kahtlemata tema toetust (positiivselt) ja Reformierakonna toetust (negatiivselt). Pole küll veel selge, kas see gaas põhjas on võimalik kihutada ka valimiskogu võiduni.
Demokraatia seisukohast vaadates on eelmise nädala areng ju rõõmustav — võim ei olegi niiväga konsolideerunud. Osa peaministri erakonnast läheb — ja mitte just rahumeelselt — omaenda presidenti valima. Ees on aga palju määramatust ja suur lõhki rebenemise oht. Praegu elatakse veel maailmas, kus erakonna leerid teevad aktiivselt kampaaniat ja koguvad hääli kahele erinevale kandidaadile ja pärast 24. septembrit läheb kõik taas vanamoodi sõbralikult edasi. Viimased kuud on aga näidanud, et aega tagasi keerata ei saa ja kirglik võitlus ei kao inimeste meeltest. Kõik võib lõppeda hästi siis, kui Kallas või Kaljurand presidendiks saab. Vähemalt ühe leeri jaoks tasus võitlus end sel juhul ära ning võib öelda, et taktika õigustas. Kui järgmine president on Jõks või Reps, siis on vaja leida süüdlane, ja loomulikult asub ta vastasleeris. Sel nädalal saab enamus valijamehi paika ja selgub täpsemalt millised kaardid uuel mängulaual kandidaatide käes on.
Küll aga on juba täna selge, et Eesti poliitikas pole enam miski selge. Kui seni on koalitsiooni koos hoidnud kõigi muude variantide võimatus, siis üle pika aja avaneb presidendivalimiste tuules reaalne võimalus täiesti uuteks valitsuskoalitsiooni kombinatsioonideks. Meenutagem, et eelmine kolmikliit pudenes laiali pärast koostöö äpardumist presidendivalimistel, mil ootamatult õnnestus presidendiks saada Arnold Rüütlil. Mida rohkem Savisaar Keskerakonnas tahaplaanile vajub, seda rohkem Keskerakond pildile tagasi trügib. Nendega räägitakse, nad ei ole järsku enam sedavõrd poliitpaaria. Seda rolli täidab jõudumööda pigem EKRE, kes on täna kolme-teema-protestiparteina ainus kompaktne, selge strateegiaga erakond.
Tavapoliitika seisukohast on Reformi kriisi üle rõõmustamiseks võibolla vähem põhjust. Rahvaesindajate töö sisuline eesmärk on mandaadi saamisel plaanitud poliitikaid ellu viia ja riigi elu edendada — mitte presidendiotsingute käigus tõestada, kuidas nad oma parteidest üle on ning koalitsioone põhja lasta suudavad.
Riigikogu leeritamine
Täna leeritatakse sisse Riigikogu järjekordne istungjärk. Tööd on alanud poolaastal ees — nagu alati — palju. Oleks tore, kui üle keev presidendiotsing ei lämmataks strateegilisemaid küsimusi. Riigikogul jäi kevadest tublisti tegemata tööd. Ikka veel on menetluses vaikselt kopitavad Kooseluseaduse rakendusaktid. Lõpuni ei jõutud ühistranspordi seaduse muutmisega, mis reguleeriks sõidujagamise. Vahetult enne suvepuhkust jõudsid Riigikokku riigihangete seaduse muudatused ja seadusemuudatused, millega tagatakse, et Eesti e-autentimist tunnustatakse kogu Euroopa Liidus ja meie peame hakkama saama kõigil teiste EL riikide e-tuvastamise tunnustamisega.
Suuri teemasid jõuab sügisel rahvasaadikute ette veel. Edasi peab liikuma haldus- ja riigireformi ahaste kompromissiteipidega kokku lõimitud plaan, omavalitsuste rahastamise põhimõtteid ja ülesandeid paikasättivate eelnõude menetlemine ei ole lihtne. Loodetavasti pääseb valitsuse arutelude kännu tagant liikuma elektrituru seadus, mis muudab muuhulgas taastuvenergia toetamise põhimõtteid. Rääkimata 2017. aasta riigieelarvest. Algav sügis on pea viimane võimalus tõsiselt seadusloome sarvist haarata, sest järgmisel aastal suunab kõigi meeli juba Eesti EL eesistumine ja valitsusest eelnõusid enam suure hooga parlamenti ei jõua.
Väärtuste leerid
Samal ajal kui Eesti arutab presidendikandidaatide lemmikvärvi üle, kogunevad Euroopas tasapisi tumedamat värvi pilved. Sümboolse vapilooma staatuse on Euroopa väärtuste kriisis saanud burkiini — esmapilgul suvaline kalüpso, mis selle kandjate päritolu ja kultuuritausta tõttu aga hoopis teise värvi omandab. Pärast Maroko juurtega mõrtsuka tapatalguid Nices keelasid 20 Lõuna-Prantsusmaa linna islamikalüpsoga randa ilmumise. Huvitavaks — nagu ikka — läks asi siis, kui üks burkiinikandja siiski rannaliivale pikutama sattus ja politsei tal lahti riietuda käskis.
Järgnenud üleilmne torm jagas inimesed mugavalt leeridesse, kus käremeelsemad unistasid nagu ikka piiride kinnipanekust, kaugemalt tulnute kiirest assimileerimisest ning vastupuiklejate kiirest väljasaatmisest. Vastasleer rõhutas, et isegi kui miskipärast jätta korraks kõrvale küsimus isiklikust ja religioonivabadusest, siis islamikogukonda kuuluvate naiste tänaval ja rannas paljaksrebimine vist liiga palju nende emantsipatsioonile kaasa ei aita. Et pigem lukustatakse probleemsemate perede naispool selle tulemusel hoopis lõplikult köökidesse ja magamistubadesse.
Kolmandad hääled arutlesid talebilikult, et probleem on selles, et häälekas vähemus sunnib pikas perspektiivis tolerantsemad inimesed ühiskonnast lihtsalt välja ja lõpuks käime kõik rannas radikaalsete imaamide korralduste järgi.
On selgelt uus aeg. Selliseid küsimusi varem lihtsalt ei olnudki, see olnuks naeruväärne. Väärtused olid selged ja lihtsad — isiklik vabadus kattis ühtviisi ühiskonna kõik osalised. Vastandlikud lähtekohad — umbusaldus võõraste ees ning hirm väärtuste kadumise pärast — tekitab kasvavat pressi vabadusse jooni tõmbama hakata, millest osad on sees- ja osad väljaspool.
Detailsel tasandil viiks see superabsurdsete mõõdulindi ja moekataloogiga politseinikeni, kes tänaval hipstereid imaamidest ning burkiinitare kalüpsotaridest eraldama hakkavad. Kõrgemal tasandil on see aga küsimus meie iseolemisest. Kui meid ei ühenda Euroopas enam väärtused, siis mis täpselt meile peale geograafia veel alles jääb? Aeg on kataloogi koostama asuda.
See ei ole üksnes teoreetiline mure. Prantsusmaa, Hollandi ja Põhjamaade järel andis ka Saksas rahvas äsjastel kohalikel valimistel senisest suurema mandaadi isolatsiooni toetavatele ja immigratsiooni taunivatele positsioonidele. Merkel ning Euroopa üldhumaansed ja liberalismi esilekohale seadvad väärtused on selgelt taandumises.
Euroopa leerid
Selle nädala kolmapäeval peab oma olukorrast riigis (State of the Union) kõne komisjoni president Jean-Claude Juncker. Nädala lõpus, 16. septembril, läheb aga Euroopa tulevik kõrgemal tasandil lahkamisele Euroopa liidrite mitteametlikul tippkohtumisel.
Mõlema sündmuse eesmärgiks on EL väärtused taas paika loksutada ja, pärast Brexiti referendumit saadud hoopi, Euroopa taas kokku liimida. See on aga raske, sest kõik tahavad joosta erinevates suundades. Pärast Brexitit leiti ühiselt, et Euroopa Liit peab muutuma. Kuid kui riigid olid kloppinud tolmust puhtaks kõikvõimalikud ettepanekud Euroopa tulevikust ja need hooga lauale löönud, selgus et sellega on üksmeel ka lõppenud.
Küsimus pole selles, kas rohkem Euroopat või vähem. Eri leerid soovivad tegutsemist lihtsalt erinevates küsimustes, ning jõujooned pole tingimata selgelt ida-lääne või põhja-lõunasuunalised. Nii näiteks sooviks Prantsusmaa, Itaalia ja rida teisi riike ühist hoiuste tagamise süsteemi ja ehk ka euroala oma eelarvet, samas kui Saksamaa, Madalmaade ja Soome eestveetav nö liberaalide grupp on taoliste sammude vastu. Rootsi, Soome, Malta ja Iirimaa soovivad kiirelt edasi liikuda uute väliskaubanduslepete (CETA, TTIP) rakendamise ja sõlmimisega, millele jälle on sõrad vastu ajanud Austria, Prantsusmaa ja mitmete riikide valitsuste pisemad koalitsioonipartnerid (sh Saksa vasakpoolsed). Kirju grupp (Rootsi, Itaalia, Austria, Rumeenia, Sloveenia, Saksamaa jt) sooviks kindlasti edasi minna ühtsete asüülisüsteemi kehtestamisega, millele on vastu Poola, Ungari, Tsehhi, Leedu ja Läti. Kui Prantsusmaa, Saksamaa, Ungari , Soome ja Tsehhi võiks mõelda julgeolekupoliitika suuremast koordineerimisest EL-is, siis mitmed teised (sh neutraalne Iirimaa ja NATO liitlane Poola) suhtuvad sellesse kahtlevalt.
Pole kindel, et uued säravad lõimumisideed oleks pettunud, hirmul ja senistes väärtustes kahtlevate eurooplaste jaoks selleks taevamannaks, mis aitaks neil leida taaskinnitust EL projekti väärtuslikkuses. Pigem oleks see hea taimelava toitmaks juba niigi populistlikke suundumusi EL liikmesriikide sees. Riikide ühisosa tundub seetõttu ennekõike olevat juba kokkulepitud eesmärkide elluviimises, olgu selleks siis EL investeeringute suurendamine majandusse (sh energialiidu ehitamiseks vajalikku taristusse), digitaalse siseturu loomine, ühine võitlus terrorismi vastu ning Euroopa välispiiride parem kaitse (sh selles, et pidurdada Euroopa poole suunduvat rännet). Just nendel teemadel võiks oodata uusi avanguid nii Junkeri kõnes kui ka nädala lõpus toimuvalt tippkohtumiselt. Kas sellest aga sõnumina eurooplastele piisab, pole kindel.
EL kodanikke ei näi huvitavat suured lõimumisprojektid. Nad tahavad saada oma liidult konkreetseid hüvesid, mis muudavad nende elu jõukamaks, hõlpsamaks ja turvalisemaks. Väärtustes kaheldakse, kuna nendega seotud hüved jäävad ähmaseks või pole neid kunagi suudetud või tahetudki tegelikkuses ellu viia. Nii olekski hea tulemus see, kui nii komisjoni president kui ka valitsusjuhid võtaksid julguse kokku ja tunnistaksid, et küsimus pole vajaduses Euroopa väärtusi ümber hinnata vaid nende igapäevases rakendamises. Just see pool on tihtilugu takerdunud riikide või suurte erahuvide taha. Tulemuseks segapudru, mis jätab kodaniku külma kätte, ning on muutnud mitmed neist EL tuleviku suhtes apaatseks kõrvaltvaatajaks.
Süüria lõputud leerid
Süürias algas nädalavahetusel Venemaa ja USA eestveetud vaherahu. Haruldase sündmuse tähistamiseks tapeti kohe mõned tunnid hiljem õhurünnakutes sadakond tsiviilisikut Idlibi turuplatsil. Puntrasse, kus oli juba niigi raske erinevate võitljate motivatsioone ning suhteid teiste üksustega kaardile kanda, on viimastel nädalatel liitunud veel üks osapool — Türgi armee. Retoorikas ISISe hävitamist oma moraalseks kohustuseks nimetav Erdogan on ilmselgelt rohkem mures hoopis Kurdide autonoomse territooriumi kasvu pärast oma lõunapiiril. Iraagis on juba 90ndatest alates de facto iseseisev Kurdi riik olemas — rahumeelseim ja usuküsimustes liberaalseim piirkond sealsel vaevatud maal. Viimastel aastatel on sarnaselt iseseisvunud ka Süüria kurdid. Türgi, mis võitleb regulaarvägedega kurdide vabaduse vastu enda territooriumil juba mitukümmend aastat, sekkuski Süüria sõtta alles siis, kui tekkis tõsine oht, et Süüria kurdid ühendavad kaks oma iseseisvat ala Türgi lõunapiiri taga ning lõikavad Türgi Süüriast täielikult ära.
Sarnaselt Iraagi Kurdistaniga on ka Süüria kurdid ümbritsevast religioonihõngulisest kismast ilmalikumad ja libraalsemad ning nende territoorium on rusuvas vennatapusõjas enamvähem ainsaks rahusaareks olnud. USA toetatud kurdi võitlejad on olnud efektiivseim armee ISISe vastu nii Iraagis kui Süürias. Just nemad tõmbasid alguses ISISe edasise kasvu kinni ning on seejärel tükk tüki järel territooriumi tagasi võitnud. Türgi ja kurdide suur eesmärk on sama — rahu piirkonda tagasi tuua. Neil on ühine vaenlane — ISIS; ning ühine liitlane — USA. Koos suudaksid nad ISISe pealinna Raqqa juba lähiajal tagasi vallutada. Ent nagu Süürias kombeks — omavahelised erimeelsused määravad rohkem kui ühised vaenlased. Türgi näeb piirkonna pikkade traditsioonide valguses ilusa elu garandina sarnaselt araablastega esmalt siiski tasalülitatud kurde.
Rahu Süürias ei paista saabuvat enne, kui kõik aastate jooksul relva haaranud osalised on verest (koos tsiviilelanikega) tühjaks jooksnud.
Vene ühtne üldrahvalik leer
Siseheitlustest on õnneks puutumata Venemaa, kus riik seisab ise hea selle eest, et leeride asemel valitseks ühtsus. Riigis, kus võimutäiust omava presidendi toetus ulatub 82%-ni, valitakse 18. septembril parlamendi (Riigiduuma) järgmine koosseis. See, et neist valimistest välismeedias suurt ei räägita, tuleneb taas leeride puudumisest. On “tõenäoline”, et presidendi partei, Ühtne Venemaa, need valimised ülekaalukalt võidab ja mingeid vaevalisi koalitsiooniläbirääkimisi pole tarvis korraldada.
Viimati sai Venemaa poliitilistest allhoovustest neutraalset infot põhiliselt Levada keskuse avaliku arvamuse küsitluste põhjal. Pärast augustikuiseid tulemusi — need näitasid, et Ühtse Venemaa toetus on langenud 31%-ni kõigist vastanutest — kuulutas Vene justiitsministeerium Levada keskuse sarnaselt kõigi teiste ühtsesse leeri mittekuuluvate organisatsioonidega aga välisagendiks ning nad peavad oma tegevuse nüüd seega kokku tõmbama.
Õnneks ei kipu valesti hääletajad valimisjaoskondadesse minema. Nendest, kes kindlasti valima lähevad, toetavad siiski tervelt 50-57% veel ühtsust. Sellises olukorras võib ju lausa vabad ja puhtad valimised korraldada.
Artikli juures kasutatud foto: Antonio Lacerda (dpa)
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
