Presidendivalimised hakkavad jõudma vahefinišisse. Möödunud nädal andis täpsemat aimu erakondade taktikast. Selle nädala lõpuks peaksid enam-vähem kõikide erakondade eelistused Riigikogus üles seatavate kandidaate osas selgeks saama. See ei tähenda aga sugugi selgust, kes siis Riigikogus ikkagi üles seatakse. Selged on vaid kaks asja:
- Esiteks, kandidaatide ülesseadmine ei sõltu nende populaarsusest, vaid erakondlikust taktikast ja kauplemisest. Presidendikandidaadi valiku mängul ei ole palju seost sobivaima kandidaadi leidmisega. Tegeletakse poliitilise manööverdamisega.
- Teiseks see, et Riigikogus presidendi äravalimine eeldab suuremat poliitilist kokkulepet, mis ei piirdu vaid presidendi kohaga. Põhimõtteliselt jõuavad sel nädalal vahefinishisse ka Ameerika Ühendriikide presidendivalimised. Teisipäeval praktiliselt lõpevad eelvalimised aga erakondade presidendikandidaadid on teada juba täna – Clinton ja Trump. Ameerikas on kandidaatide populaarsus muidugi tähtis, sest presidendi valib rahvas, aga ka seal on poliitilist manööverdamist küllaga.
Analüüsime Eesti ja USA presidendivalimiste seisu ning kandidaatide kanpaaniat. Just niisuguse uue termini tõi Eesti poliitika leksikoni eelmisel nädalal Edgar Savisaare fännklubi. Lisaks teistest kanpaaniatest – riigireformi kanpaaniast, pagulaskanpaaniast, Vene sanktsioonide ja Arengufondi sulgemise kanpaaniast!
Päris presidendikandidaadid hakkavad selguma – erakondade kokkulepet ei ole
Tänaseks on selge, et presidendi äravalimise Riigikogus võib tingida vaid hirm, et valijameeste kogus saaks valituks Mart Helme. Või laiem poliitiline kokkulepe, mille sisuks on suurem ametikohtade ümbermängimine või võimuvahetus kas Tallinnas või Toompeal. Kokkuleppe tõenäosus on muidugi seotud sellega, kui suureks õnnestub lähinädalate jooksul poliitilise kampaania (täpsemalt “kanpaania”) vahenditega ehitada “helmehirmutis”. Praegu pole näha, et see muutuks piisavalt suureks. Helme-hirmu käsitlemine on kõikidele peale sotside muutunud ka nüüd poliitiliselt keeruliseks, kuna sotsid on end aktiivselt defineerinud EKRE põhivastasena. Poliitilist kokkulepet pidurdab ka asjaolu, et ka siis on keeruline 68 häält kokku saada. Pigem kasutavad erakonnad Riigikogu voorude presidendikampaaniat enda nähtavuse suurendamiseks ja poliitiliste seisukohtade tutvustamiseks.
Savisaar ja Keskerakond
Just seda teeb vilunud poliitik Savisaar. Kui keegi teine sinust ei räägi, tuleb ise endast rääkida. Selle võimaluse annab spekuleerimine presidendiks kandideerimise üle, mille käivitas Savisaar ise, lubades oma sünnipäeval jagada flaiereid kirjaga “Savisaar presidendiks”. Juttudele andis hoogu tema toetajate välja kuulutatud presidendivalimiste “kanpaania”, mille avalöök on planeeritud homseks (7. juuni). Narvas toimunud kohtumisel esitas Savisaar ka oma 6 punkti, mida uus president peaks tegema. Nädala lõpul (11. juuni) toimuv Keskerakonna volikogu toob selguse, kes on erakonna presidendikandidaat. Targa poliitikuna pole Savisaar oma kandideerimist kinnitanud, mille põhjuseks võib olla nii see, et tal pole volikogus hääli kui ka see, et ta ei soovigi päriselt presidendikandidaadiks saada, sest reaalset võimalust tal pole (näiteks, isegi kui ta saaks oma erakonna kandidaadiks tänu volikogu vastavale otsusele, pole sugugi välistatud, et Läänerinde esindajad fraktsioonis volikogu suunist lihtsalt ignoreerivad – ent siis jääks Keskerakond Riigikogus sootuks kandidaadita, sest kummalgi fraktsiooni osapoolel pole piisavalt hääli (21 on vaja), et kedagi üles seada.
Kuigi mitme erakonna huvides oleks täna pigem Keskerakonna pooldumine, on üsna loogiline, et Keskerakond teeb pingutusi selle nimel, et vähemalt Riigikogu voorudes olla ühtne ja koondub oma kandidaadi taha. Kes iganes ta poleks. Läänerinde juhid Simson-Ratas-Reps peavad aga enda poliitilise tõsiseltvõetavuse ja tuleviku seisukohast tagama, et see poleks Savisaar.
Jõks ja IRL, Vabaerakond, EKRE.
Kuna Allar Jõks on viimastel nädalatel jõuliselt pilti ilmunud ning erakonnad (ennekõike IRL, aga ka Vaberakonna fraktsioon ja korraks isegi EKRE) tegid avalikuks, et nad on Jõksi toetamas, siis arvame, et uued küsitlused võivad näidata Jõksi populaarsuse kasvu avalikkuses ja arvestatavat toetust valijameeste hulgas. Ennekõike peaks see murelikuks tegema Reformierakonda, kelle kandidaad on seni saanud nautida suuremat avalikkuse tähelepanu ja ka toetust.
Teisalt teeb sellise kandidaadi ülesseadmine, keda juba 2007. aastal ⅔ parlamendist ei toetanud õiguskantslerina selgeks ka selle, et parlamendis presidendi valimise tõenäosus ahenes sellega kõvasti. Jõksil endal puuduvad võimalused Riigikogus valituks saada, lisaks Keskerakonna ja Reformierakonnale on tänaseks tema jaoks suletud ka sotside uks, kui ta IRLi ees peetud kõnes otsustas vastanduda sotside vastandumisele EKREle, pidades sellist valikut – suletuse ja avatuse vahel – mittetõeliseks, pseudoküsimuseks.
Paremkonservatiivsete erakondade koostöö Jõksi taha koondumisel on tehnoloogiliselt võib-olla õige ja võib anda IRLile parema kauplemispositsiooni valimiste lõppmängus. Seda kahel põhjusel: Riigikogus kontrollitakse rohkem hääli ja ollakse mängus sees; IRLi esimees Tsahkna räägibki, et IRLile sobib paremini presidendi valimine valijameeste kogus, sest seal on neil 2013 KOV valimiste tulemusel selgelt tugevam positsioon. IRLi konkurendid räägivad vastu, et arvestatav osa IRLi 2013. aastal maakondades võidetud kohti oleks tänaseks valijameeste kogus EKRE käes.
Ka Vabaerakonnale sobib valijameeste kogu variant paremini, sest Riigikogus sõltub nende 8 liikmest veelgi vähem. Samal põhjusel kaalub Jõksi toetamist Riigikogus ka EKRE, kes Helme taha joondununa oleks muidu enne valijameeste kogu täiesti mängust väljas. Kas see nii ka läheb, saame teada 12. juunil toimuval EKRE kongressil. Eeldusi selleks on, sest EKRE kasutas Jõksi õiguskantsleriks oleku ajast pärinevat argumentatsiooni võitluses kooseluseaduse vastu, samuti on Jõks näiteks abordiküsimuses andnud õiguskantslerina kirjalikke kommentaare, mis on konservatiividele äärmiselt sobilikud.
Jõksi kandidatuuriga kaasneb kaks riski:
- Esiteks, tema poliitiline kogenematus, mida näitas selgesti ta pärast fraktsiooniga kohtumist kahvlisse torganud EKRE, viies kokku Jõksi vastused kahele erinevale küsimusele. Selliste lõksudega peab poliitik oskama arvestada ja alati oma arvamuste laiemat tähendust meeles pidama. Nii oli Jõks hiljem sunnitud selgitama, et teda retoorikas toetada sooviv erakond on temast valesti aru saanud. Toetuspunkti oma retoorikale sai kirja EKRE.
- Teiseks, Jõksi isik on ajakirjanduse poolt veel läbi “menetlemata”. Tema hekseldamine alles algab ja ei saa olema siidkinnastes paitus. Riigikogus juhtunuga sarnaseid teemaasetusi, kus Jõks peab selgitama, mida ta tegelikult mõtleb ja kuidas üks või teine seisukoht advokaadina on seotud tema arvamustega presidendikandidaadina, hakkab tulema nagu kosest.
Kallas, Kaljurand ja Reformierakond
Pendel on võrreldes mõne nädala taguse olukorraga vastasfaasis ja kõige keerulisem tundub tänaseks olevat Reformierakonna seis. Riigikogus presidendi äravalimiseks hääli ei paista ja varasemad spekulatsioonid, justkui Siim Kallas võiks olla Reformierakonna kandidaat Riigikogus, kes aga loobub, kui asi läheb valimiskogusse, ei pea enam vett. Kellelegi ei sobi enam vabatahtlik ette kokku lepitud taandumine valimiskogust, kuna Riigikogus presidendi äravalimise lootus on optimistlikult väljendudes õhkõrn. Seega on punnseisu venimine augustisse paratamatu. Kodusõja vältimiseks pole välistatud, et tuleb koonduda alternatiivse kandidaadi taha.
Nestor ja SDE
Selline võimalik kompromisskandidaat on Eiki Nestor. Kuigi sotsidel pole Nestori Riigikogus üleseadmiseks hääli, ei tähenda see, et me Nestorit kandidaadina ei näe. Ta võiks olla kandidaat, kelle taha Reformierakond püüab konsensust luua. Nestori üles seadmine Reformierakonna häältega on võimalik ka siis, kui minnakse tulle oma kandidaadiga. Kaalutlus, mis võib Reformierakonda Nestori esitamist toetama panna, on see, et mitmed sotsid võiksid ilma oma kandidaadita ka Jõksi toetada ning Jõks saada tunduvalt rohkem hääli, kui mõni Reformierakonna kandidaat. Nüüd on aga Nestor esil ja Jõksi kõne IRL-i eilsetel “presidenditalgutel” lükkas SDE toetuse ukse tema jaoks õige koomale.
HILLARY CLINTONI TÕEHETK
Homme saab põhimõtteliselt läbi USA presidendivalimiste pikk eelvalimiste maraton, kui eelvalimised toimuvad veel 6 osariigis. Olulisim neist on ilmselgelt California, kus on mängus 548 delegaati. 14. juunil on küll eelvalimised veel District of Columbias, aga viimased 46 valijameest ei otsusta sisuliselt enam midagi.
Viimane aasta on näidanud, et poliitika on ettearvamatu. Enne eelvalimiste algust arvati, et Clintoni nominatsioon on kindel. Vabariiklased madistavad aga lõpuni. Täna on jõutud seisu, kus ka viimased Trumpi vastu sõdinud doominokivid on langenud ning konservatiivid on varasemast suurest vastuseisust hoolimata Trumpi taha joondunud. Viimase konservatiivide tipp-poliitikuna teatas alamkoja spiiker Paul Ryan eelmise nädala lõpus, et hääletab presidendivalimistel Trumpi poolt.
Demokraatide eelvalimistel jätkab aga Bernie Sanders jonnakalt kandideerimist ning tal on väike võimalus ka Californias võita. Paljud analüütikud peavad Clintoni kaotust seal tema kampaaniale probleemiks, sest valimistele eelvalimiste kaotuse pealt vastu minnes ei ole nii lihtne hoogu üles saada. Pikas plaanis pole tegelikult vahet, kas Clinton kaotab või võidab Californias. Kaotus annab lühiajalise tagasilöögi aga valijamehed saab ta kokku ja presidendikampaanias ei mäleta keegi, kas ta lõpetas eelvalimised kaotuse või võiduga.
Clinton on olnud sunnitud investeerima Calforniasse palju nii aega kui raha, aga täna on tal aeg keskenduda Sandersi asemel Trumpile. Seda on ta ka teinud, pidades eelmisel neljapäeval välispoliitika kõne, mis tegelikult kujunes jõuliseks vastandumiseks Donald Trumpile.
Mitmed analüütikud pidasid seda Clintoni parimaks kõneks üldse. Sanders ja Trump ei olegi presidendiks saamisel Hillary jaoks peamised takistused. Clintonis suurim probleem on ta ise, täpsemalt madal usaldusväärsus. Trump on ebapopulaarne ja tema tegevust ei kiida heaks üle 50% ameeriklastest, kuid sama probleem kummitab ka Clintonit.
Eriti pärast seda, kui State Departmenti sõltumatu raport andis uut hoogu tema isikliku meiliserveri skandaalile, ei taha enamus ameeriklastest (53%) teda presidendina näha. Kehv lohutus on, et Trumpi ei toeta lausa 60% ameeriklastest.
Isikliku meiliserveri kasutamine ei ole peamine usaldamatuse allikas, eriti arvestades, et samamoodi on töötanud mitmed varasemad riigisekretärid (näiteks Colin Powell). Poliitikas on kõige suurem patt valetamine (juhul kui see välja tuleb) ja hämamine ning just seda on Clinton oma e-kirja skandaalis teinud, väites, et tal oli asutuse luba ja security clearance isikliku serveri kasutamiseks. Eelmisel nädalal avaldatud raporti järgi see nii ei olnud ning loa küsimisel oleks vastus olnud eitav.
See võimaldab Trumpi kampaanial tema usaldusväärsust ja otsustusvõimet kahtluse alla seada. Ka Eesti poliitika suured kukkumised ei saanud alguse ebaõnnestunud tegudest, vaid hämamisest. Me kõik ju mäletame Mart Laari Savisaare pildi tulistamise lugu ja Ken-Marti Vaheri kihutamise lugu, mis viis juba paar nädalat peale võimuletulekut Res Publica languseni.
Teisalt on Clinton olnud suures mängus kaua, väikeste valgete valedega vahele jäänud ka varem ning nagu teame ka Eesti poliitikast, siis pikaaegsed tipp-poliitikud muutuvad väikeste rünnakute ja apsude mõju suhtes immuunseks. Kui ei selgu “uusi asjaolusid” on Clintonil Trumpi vastu siiski head võimalused.
RIIGIVALITSEMISE PEAMISED PROBLEEMID: KIIRE PALGAKASV JA TIPPJUHTIDE VALIK
Eelmisel nädalal tegid kanpaaniat nii riigireformi tegijad kui selle kritiseerijad. Riigikogu põhiseaduskomisjon moodustas riigireformi juhtrühma. Riigireformi radar tuli välja järjekordse hinnanguga valitsuse tööle. Teema saba lohiseb ka sellesse nädalasse, sest valitsus peaks neljapäeval arutama 2015. aasta Avaliku teenistuse aruannet, mis annab pildi, kuidas on edenenud valitsuse plaan avalikku sektorit kahandada. Aruannet arutab hiljem ka Riigikogu ning see on juba hetkel leitav Rahandusministeeriumi kodulehel.
Ametnike arv vähenes 2015. aastal valitsuse plaanitud tempos – valitsussektori töötajate arv vähenes 0,6% (663 inimest), avalikus teenistuses osakaaluna kaks korda rohkem (1.2%). aga mündil on ka teine pool: probleemiks on suur palgatõus. Eelmisel aastas kasvas valitsussektori keskmine palk 8% (2% rohkem kui Eesti keskmine palk), tööjõukulu kasvas 7%.
Ajal, mil tootlikkus kahanes 0,7%, ei ole selline kasv kuidagi jätkusuutlik, eriti arvestades, et ka eelmisel aastal oli kasv 8% ja üle-eelmisel lausa 9%.
Valitsussektor on palgakasvu esirinnas juba kolmandat aastat järjest. Kuidas nii on juhtunud? 2015. aasta kasvust tuli ligikaudu pool palgafondi suurenemisest. Teine pool on seotud ametnike arvu vähendamisega, sest valitsus tegi kärpeplaani läbiminekuks otsuse, et koondamistega säästetud raha jääb asutustele.
Ametnike palk peabki olema kõrge, sest avalik sektor vajab häid töötajaid ja oleks hea, kui palk kasvaks veel – häda on, et see ei saa kasvada kiiremini, kui riigi võimalused. Kasvavad palgad ja vähenev või vähekasvav tootlikkus kahandab meie konkurentsivõimet ja valitsussektor ei peaks kohe kindlasti seda arengut eest vedama. Nii oli valitsuse riigi eelarvestrateegia koostamise käigus tehtud otsus palgafond külmutada kindlasti õige. 2017. aastal saavad palgad kasvada vaid efektiivsuse tõstmise arvelt.
Riigireformi meeskond pani valitsusele hindeks tubli 4-, kritiseerides ennekõike reformi eesmärkide puudumise eest. Tundub, et reformi sihti ei tea tegelikult ka radari meeskond. Eelmisel nädalal tegi algatuse üks eestvedajaid Toomas Tamsar EPLis ettepaneku seada reformile selgemad eesmärgid ja usaldada reformide elluviimisel rohkem avaliku sektori juhte . Tamsari eeldus oli, et töötab alt-üles initsiatiiv ning avaliku sektori tippjuhid suudaksid reforme ellu viia, kui vaid poliitikud neid tagasi ei hoiaks ega segaks. Milles Tamsar eksib, on ametnikkonna reformimeelsus. Eestis on paljude riikidega võrreldes kindlasti tugev avalik teenistus, kuid kuigi me armastame nii mõelda, on uuenduslikkus ja reformimeelsus pigem kaduv nähtus. Muutuste elluviimisel otsitakse esmalt ikka põhjuseid, miks ei saa asju teisiti teha ja nähakse lahendusi peamiselt uute reeglite ja nõuete kehtestamisel. Avaliku sektori reformimeelne kuvand on loodud üksikute tippjuhtide poolt ja tänu neile ka püsib. Reformipidurid ei ole enamasti poliitikud.
Küll on üks oluline põhjus, miks avalik sektor on selliseks muutunud ja see on poliitikutes kinni. Valitsussektoris saab tänasel päeval väga vähe juhte ametisse ilma poliitilise heakskiiduta. Ei pea küll otseselt parteisse kuuluma, aga ametisse sobivust ei määra inimeste võimed, vaid sobivus poliitilisele jõule ja/või ministrile. Politiseerimise vältimiseks ja tippjuhtide taseme tõstmiseks loodud keskne riigisekretäri juhitud tippjuhtide valikukomisjon on muutunud naljanumbriks, sest kõik teavad, et personaliotsused tehakse valdavalt ministrite poolt juba enne ära. Komisjonist veetakse kandidaadid lihtsalt läbi. Nii ei tasu ka imestada, et avaliku sektori konkurssidele ei mindagi kandideerima ja liiga sageli saavad ametisse keskmikud, mitte võimalikud parimad. Nii kaua, kui kohtadele ei hakata valima kogemuste ja oskuste järgi, vaid poliitilisest sobivusest lähtuvalt, ei ole Eestis oodata ka uut kasvu ja muidugi ka mõistlikku riigireformi.
SISE- JA JUSTIITSMINISTRID KOHTUVAD TAAS JA ARUTAVAD PIGEM BUSINESS AS USUAL
Eelmisel nädalal tegi pagulaskanpaaniat Eesti valitsus, kes otsustas mitte toetada kohustuslikku pagulaskvoodi jaotusskeemi ja sellega end EL läbirääkimistel juba ette nurka mängis. Neljapäeval ja reedel kohtuvad nii meil kui mujal jätkuva pagulaskanpaania taustal jälle Euroopa Liidu sise- ja justiitsministrid. Seekord on päevakorras olevatest teemadest olulisem see, mida ei arutata. Pärast Erdogani jonnimist terrorismisvastaste seaduste muutmisel, mis viis Türgi viisavabaduse edasilükkamiseni, ei edene enam kuidagi ka Gruusia ja Ukraina viisavabaduse teema. Mitmed liikmesriigid leiavad ridamisi põhjusi, miks neile riikidele viisavabaduse otsuse tegemiseks ei ole aeg veel küps, seda vaatamata faktile, et eelmisel kohtumisel leppisid ministrid kokku viisavabaduslepingu lihtsamas katkestamises.
Nii ei ole esialgsele plaanile vaatamata ministritel sel teemal midagi arutada. Otsuse edasilükkamine näitab ka seda, et kuigi retoorikas on tegemist tehnilise otsusega, kus kriteeriumite täitmisega kaasneb ka auhind, siis praktikas ei ole see nii. Tegemist on poliitiliste läbirääkimistega. Edaspidi on teoorias võimalikud mitmed erinevad variandid, kuid viisavabaduse andmine kõigile ootel olijatele (Ukraina, Gruusia, Türgi, Kosovo) või Türgiga asjade lörriminemisel mitte kellelegi on kõige tõenäolisem.
Ja ka see, et Türgiga viisavabaduse lepet ei tule ning see tähendab põgenikevoo taastumist, on selle nädala seisuga tõenäolisem, kui paar nädalat tagasi. Eelmisel nädalal ütles Türgi president Erdogan ELi survestamiseks, et ilma viisavabaduseta ei lähe Türgi parlamendist läbi ka põgenikekokkulepetega seotud seadused.
Nii oleks ELil oma läbirääkimistepositsiooni tugevdamiseks vaja tegeleda tõsiselt ettevalmistustega põgenikevoo taastumiseks. Seda tööd ei ole hetkel näha. Samuti ei tuleseekord tõsiselt arutelu alla Dublini süsteemi reform ja pagulaste Türki tagasi saatmine. Seni on õnnestunud Euroopast tagasi saata vaid 177 inimest. Asja muudab keerulisemaks see, et ministrite kohtumisi Hollandi eesistumise ajal enam plaanis pole. Peatselt algavast Slovakkia eesistumisest ei tasu sel teemal palju loota, sest valitsusel on eesistujana suur soov kvooditeemasid ja süsteemi muutmist mitte arutada.
Tundub, et välispiiri pidamine on eurooplasi tasapisi, ent üllatavalt kiiresti, uinutama hakanud. Samal ajal süvenevad probleemid väljaspool, meeste kõrval upuvad iga päev kümned või sajad naised ja lapsed. Türgi rändetee sulgemine on merereisi kestust kordades pikendanud ja see toob kaasa uusi riske. Selle aasta 5 kuuga on Vaheremeres uppunud 2510 inimest, eelmisel aastal uppus kokku 3771 inimest, kuid põgenike arv oli praegusega võrreldes neli korda suurem. Ehk siis uppunute suhtarvult on jõutud tagasi 2014. aasta tasemeni.
http://data.unhcr.org/mediterranean/regional.php
EL VENE SANKTSIOONIDE PIKENDAMINE
Eelmisel nädalal olime tunnistajaks tugevale Vene sanktsoonide pikendamise vastasele kanpaaniale. Euroopa Komisjoni presindent Juncker otsustas sõita juunis toimuvale Sankt Peterburgi majandusfoorumile. Sanktsioonide mõttetust pidasid vajalikuks rohkem või vähem avalikult mainida Kreeka, Ungari ja Itaalia poliitikud. EL institutsioonide plaan on poliitiliste pingete vältimiseks sanktsioonide pikendamist poliitikute ette otsustamiseks üldse mitte viia ja teha otsused tehnilisemal, saadikute tasemel. Väga suure tõenäosusega sanktsioone pikendatakse ja pole välistatud, et otsus tehakse juba lähinädalalatel.
KES SEIRAB ARENGUT JA KES SAAB RAHA?
Käesoleva töönädala Riigikogu neljapäevases päevakorras on Arenguseire seaduse II lugemine. Meenutame – see on majanduskomisjoni liikmete poolt algatatud seaduseelnõu, mis käsitleb Arengufondi lõpetamisega (1.07.2017) seonduvat. Kui avalikus sektoris ja poliitikute hulgas on selges ülekaalus need, kes peavad Arengufondi eksperimenti detailides kasulikuks, ent suures plaanis läbikukkunuks, siis ebaselge on, mis saab edasi. Küsimused puudutavad laias laastus kahte teemat:
- Mis saab arenguseirest? Riigikogu liikmete jaoks oli oluline tuua Arenguseire keskus Riigikogu haldusalasse ehk formaalses mõttes Riigikogu kantselei eelarvesse. Samas tehti valitsusega kompromiss, et nutika spetsialiseerumise arenguseire läheks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse. Lisaks eeldatavale üldisele vajalikkusele on nutika spetsialiseerumise arenguseire Eesti jaoks kohustus Euroopa Komisjoni ees ning seondub tõukefondide teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni meetmete rakendamisega. Probleem on nüüd selles, et eelnõus ei olnud selle erisuse kohta (muu arenguseire ületoomise kõrval Riigikogu kantseleisse) mitte midagi. Katusprobleem nende teemade kohal on tulevase arenguseire funktsiooni rahastamine. Riigikogu liikmete (ja Kantselei) jaoks on ilmne, et koos funktsiooniga peab Arengufondist üle tulema ka selleks eelarves seni neile planeeritud ressurss (esialgu siis nö Arengufondi “jääkidest”). Kui aga osa seirest peaks minema MKMi, siis on veel vähem selge, kust ja kui palju ning kellele Arengufondist raha peaks minema. Ehk siis toimub sentide seibideks saagimine.
- Mis saab Arengufondi investeerimistegevuse tulevikust? Arengufondi omal ajal tehtud investeeringud kasvufaasis tehnoloogiaettevõtetesse oli tänuväärne tegevus. Sisuliselt 10 aastat tagasi polnud Eesti riskikapitali turg veel niivõrd tubli, kui täna ja 2008. aastal alanud finantskriis ahendas oluliselt osade ettevõtete jaoks ligipääsu kapitalile. Arengufondi portfellis on tänaseks ca 15 ettevõtet, kelle seas edukamaid ja vähem edukamaid. Edukamate hulka kuuluvad kindlasti kolm neist, kes on kirjutanud ettevõtlusminister Liisa Oviirile mureliku kirja, kus väidetakse, et Arengufondi lõpetamist reguleerides pole fondi portfelli (vähemusosalused) kuuluvate ettevõtete arvamust arvesse võetud. Milles küsimus? Arengufond sai Eesti Vabariigi nimel tegutsedes omal ajal osadesse aktsionäride lepingutesse äärmiselt soodsad privileegid (võib väita, et moraalses mõttes justkui õigustatult, sest riik andis lisaks kapitalile ka muud vajalikku toetust jne). Täna kui planeeritakse Arengufondi lõpetamist, siis kaalub Riigikogu ka seadusesse kirjutada investeeringute fondivalitsemise erastamist. Siin on tekkinud erinevaid küsimusi ja kahtlusi, kes seda õigupoolest erastada kavatsevad ja mida nad sellega peale hakkavad. Tänaste portfelliinvesteeringuid saanud ettevõtete asutajad soovivad aga nimetatud kahtluste tõttu ministril ja teistel asjaomastel paluda kaaluda, kas erastamine sellisel moel on mõttekas või vähemalt kogu see protsess põhjalikult läbi valgustada.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Head gurud,
aitäh, et omalt poolt riigireformi teemal kaasa räägite. Ühes küsimuses ma arvan, olete te mind vääriti lugenud/tõlgendanud.
Nimelt ei arva ma sugugi, et Eesti ametnikkond oleks märkimisväärselt reformimeelne, nagu te viitate. Üldsegi mitte. Küll olen kritiseerinud, et tippametnike kui muutuste agentidega mittetegelemine on kindlaim viis reformide ebaõnnestumiseks või nende näiliseks läbiviimiseks.
Olen oma töös näinud, et meil on tippametnikke, kes tahavad pühendunult asju paremaks teha ja kelle motivatsiooni viib tõsiselt alla see kui tellijad ehk antud juhul poliitikud ise ei seisa selle eest, mida ootavad ametnikelt.
Samas suur osa avaliku sektori juhte vaatab tõepoolest, kuidas saaks seekord siis selle nuhtluse mööda lasta nii, et tegelikult ei peaks suurt midagi muutma. Olen kuulnud palju lugusid sellest, kuidas edukat potjomkinit teha ka koondamisülesandega. Aga ma arvan, et siin pole Eesti kuidagi erinev muust maailmast ega ka mitte avalik sektor erasektorist. Muutustega ei tahetagi kaasa tulla ja neid peabki juhtima lähtuvalt inimestest.
Selles, et meie avliku sektori üks suuri õnnetusi on madal juhtimiskvaliteet, on teiega sajaprotsendiliselt nõus. Kuna riigi tippjuhtidel (pean siin silmas ka poliitikuid) puudub endil nii kogemus kui suuresti ka igasugune arusaam juhtimisest, siis ei osata seda ka järgmistelt tasanditelt nõuda. Ja tõepoolest avaliku sektori tippjuhtide ametissemääramisel näeme selgelt mustrit et minister või kantsler otsustab enesele sobiva kandidaadi ette ära. Ma ei ole töötanud nimetet valimiskomisjonis, aga ka viimaste aegade valikud viitavad teie kirjeldatud probleemile. Eks valimiskomisjon saaks oma otsustes olla selgem, aga üldpõhimõttena ei saa komisjon teha juhtimisotsust – selle teeb ikka minister või kantsler ja kui viimased ei taha kasutada neutraalset hinnangut, siis vaevalt on komisjonil jõuga võimalik olukorda muuta.
Head Gurud ja Kommenteerijad,
on tore, et riigireformi teema on kaasa toonud ka diskussiooni juhtimise kvaliteedist ja vajadusest sellega tegelda. Riigis, kus meid on nii vähe – ja tippjuhi rolli sobivaid inimesi veelgi vähem – on väga oodatud ja vajatud igaüks, kes on võimeline ja valmis juhtimise vastutust kandma.
Olles olnud üle kümne aasta tegev tippametnike valikul, saan kindlalt öelda, et komisjon on omalt poolt esitanud ministrile ametisse nimetamiseks parima võimaliku kandidaadi. Ja neil kandidaatidel on vajalik kogemuste ja oskuste pagas olemas olnud. Vajadusel pakub tippjuhtide kompetentsikeskus neile ka arengutuge. Paraku pole kõik ametikohad ühtviisi populaarsed – on konkursse, kuhu kandideerib üle kahekümne soovija, kellest ükski nõuetele ei vasta. Ja on konkursse, kus lõppvooru jõudnud 3 – 4 väga tugeva kandidaadi vahel on väga keeruline valikut teha. Ja on konkursse, kus selgunud, et tugeva soovitusega kandidaadil puuduvad vajalikud oskused ja ta ei saa ametisse. Komisjon teeb oma tööd ja esitab ministrile kandidaate kogemuste ja oskuste järgi. Erapooletult. Ametisse nimetamise õigus jääb ministrile. Aga öelge, millises erasektori organisatsioonis ei ole tippjuhil oma meeskonna osas sõnaõigust?
Tere Toomas ja Eve. Tänud meie arvamust märkamast ja tagasisidet andmast. Seda komisjoni erapooletuse teemat ei hakkaks siin uuesti üle kordama, meie mõtted on tekstis juba kirjas, need ei ole õhust võetud ja me jääme kohe kindlasti oma seisukoha juurde. Teie mõlema vastuses on üks põhimõtteline küsimus mis vajaks sisulist ja laiemat arutelu – kas organisatsiooni tippjuht on minister või kantsler ja milline peaks (kui üldse) olema ministri roll personaliotsuste tegemisel. Näiteks UK süsteemis me ei kujuta ju ette, et minister valib endale tippametnikud. 2011. aasta Eesti riigivalitsemise raportis tegi ka OECD ettepaneku and kõik personaliotsused kantsleri pädevusse, et poliitilist sekkumist vähendada. Siis olid sellele vastu nii poliitikud kui ametnikud.