MEMORANDUM: KIUSLIK JA ÜLBE RIIK (nädal 19)

“Tõotan olla ustav Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pidada mulle usaldatud ametit ausalt.”

See on vanne, mille annab iga verinoor riigiametnik ametisse astudes. Ja on oluline, et ametnikud sellest kinni peavad, sest igaüks neist kasutab mingil moel võimu oma kaaskodanike suhtes ja seda riigi nimel. Ametnik ei tohi ega saa samas Louis XIV kombel arvata, et tema ongi riik. Eesti põhiseadus ei jäta siin tõlgendusruumi: riik on loodud Eesti rahva poolt, kes on ühtlasi ka kõrgema võimu kandjaks. Ametnik on rahva teenistuses, ega tohi seega kasutada temale usaldatud võimu rahva suhtes meelevaldselt, valimatult, alandavalt või kiuslikult. Seda tuleb teha vastutustundlikult.

Möödunud nädal paiskas avalikkuse ette liiga palju juhtumeid, kus see nii ei ole olnud. Selleks nädalaks pole midagi muutunud. Kõik Harku keskuse elanike suhtes liigse jõu kasutamisega seotud olnud ametnikud jätkavad ametis ja saavad nautida politseijuhtide toetust. Oma kliente ja ka töötajaid praktiliselt poolearuliseks pidav Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi juht keerab lahti oma kontori ukse ja asub RKASile kohustuslikus korras oma kinnisvara üle andnud riigiasutustele seletama, et korralikku teenust nõuda on puhas rumalus. Jätkub kohtuprotsess Kaur Kenderi üle, mille prokurör on ilmselgelt pastakast välja imenud.

Harku juhtum – igasugune inimlikkuse puudumine

Harku keskuse elanike suhtes jõumeetodite kasutamisega liiale minek oli selge juba eelmise aasta novembris keskuse juhi ja politsei kommentaaridest. Eelmisel nädalal Eesti Ekspressi poolt avaldatud politsei sisekontrolli raport Harku kinnipidamiskeskuse nö mässu tagamaadest näitab, et nii see oli. Vastutustundlikust võimu kasutamisest on asi kaugel.

Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrolli  juurdlusest selgus, et mingit mässu ei ole olnud. Riigiametnik Pärtel Preinvalts kutsus kohale eriüksuse lahendama eriolukorda, mida ei eksisteerinud. Üks teine ametnik, eriüksuse operatiivjuht, andis korraldusi kasutada jõudu nn mässu mahasurumiseks ilma, et ta oleks vaevunud veenduma, kas jõu kasutamine tegelikult ka vajalik oli. Kolmas ametnik otsustas ilma selge põhjuseta tulistada kummikuuliga inimest. Kõik nad kasutasid neile usaldatud võimu ülevoolavalt, valimatult. Kõik kollektiivselt valetasid hiljem avalikkusele. Kas jäi mõni osa riigiametniku vandest, mille vastu nad ei eksinud?

Politseiameti peadirektori soovist oma alluvaid ja politsei tegutsemisjulgust kaitsta võib aru saada, kuid keegi meist ei taha ka politseid, kes vajutab enne päästikule ja alles siis küsib küsimusi. Ning kui operatiivsituatsioonide kohta ongi tagantjärele raske hinnangut anda, siis millegipärast on tahaplaanile jäänud juhid, kes võtsid vastu otsuseid, mis viisid konfliktsituatsioonini. Just nende sammud käivitasid järgnenud sündmuste ahela.

Pärtel Preinvaltsi katse kuvada toimunu tagantjärele kuultuuri-, väärtuste ja religioonikonfliktiks näitab, et ta ei ole ametnikuna aru saanud Eesti põhiseaduse mõttest, mis kaitseb võimu väärkohtlemise eest võrdselt kõiki Eestis viibivaid inimesi. Ka neid, kes omavad teistsugust nahavärvi, usku ja arusaamu. Ka neid, kes ei ole Eesti kodanikud ja viibivad Eestis illegaalselt.

Sündmuste hindamisel tuleb meeles pidada kahte asja:

1. Tegemist ei ole vanglaga. Reeglina ei ole selle keskuse elanikud saatnud korda ühtegi kuritegu, nende „süü“ seisneb selles, et nad on tulnud Eestisse. Enamus illegaalselt aga Harku keskusest käivad läbi ka teised asüülitaotlejad. Pered, naised ja lapsed. Need inimesed ei peaks üldse sellistes piiravates tingimustes elama, neid ei tule „allutada rangele režiimile“. Euroopa kontekstis tähendab Harku keskus, et praktiliselt kõik pagulased tuleks paigutada sellistesse asutustesse. Kujutate seda ette?

2. Politseijuhtide kommentaarid „usuvendadest“ ja „usuvendade kaitsmisel lõpuni minemisest“ näitavad jõustruktuuride ilmselget negatiivset eelarvamust teistsuguste usuliste veendumustega inimeste suhtes. Tundub, et teistsugune tähendab automaatselt ohtlikku. See on probleem. Harku keskuse elanike „usuvend“ valiti nädalavahetusel muide Londoni linnapeaks. Milline on Eesti politsei soovitus Londonisse reisijatele – on seal ikka veel turvaline?

Antud kaasus väärib rohkem tähelepanu, sest sellega seotud ametnikud on väärkasutanud kõige otsesemalt inimeste põhivabadust riivavat võimu: riigi jõudu ja sundi. Kuid see ei tähenda, et avalikkus peaks muretsema vaid taoliste juhtumite korral. Iga kord, kui ametnik või keegi teine riigi nimel, kasutab või näib kasutavat võimu kodaniku suhtes kiuslikult või üleolevalt, murendab ta sellega mitte vaid ühe kodaniku, vaid kogu kodanikkonna usaldust riiki.

Kenderi juhtum – prokuratuuri huupilasud tabavad valet sihtmärki

Ebaselgetes ja hallides olukordades peaks riik alati tõlgendama olukorda kodaniku kasuks, mitte kahjuks. Sel nädalal jätkub Harju maakohtus Kaur Kenderi kohtuprotsess. On üsna arusaamatu, miks Riigiprokuratuuri ametnikud taotlevad Kaur Kenderi süüdi mõistmist kaasuses, mis tekitab küsitavusi (vt mh siit ja siit). Et mitte ise täiesti huupi tulistada, tegi meie toimetus ka ise Kenderi kirjatööga tutvust. Meile selle sisu ei meeldinud, aga see pole siinkohal üldse oluline – halva kirjanduse eest ei peaks inimesi kohtus süüdistatama. Oluline on, et selliseid teoseid on kirjutatud teistes riikides varem ja kirjutatakse ka edaspidi ning vabas riigis võib avaldada kõike, mis kaaskodanikke ei kahjusta, isegi kui see neile ei meeldi.

Prokuröri püüd kohtus tõestada, et tegemist on psühhopaadi kirgliku sooviga lapspornot toota ja levitada, tundub antud juhtumi puhul naeruväärne. Ent see toimub, käib arvatavasti läbi kõik kohtuastmed ja püüab avalikkuse tähelepanu veel aastaid. Kindlasti ei võida sellest ei sõnavabadus ega ka alaealiste kaitse. Ei võida ka prokuratuur. Ilma kohtuasjata oleks Kenderi õnnetut kirjatööd lugenud vast paarsada inimest. Protsessi lõppedes saab olema vähe inimesi, kes ei teaks Kenderit ja jälküllitist Untitled12. Prokuratuur on raisanud asjaga tegeledes suure hulga maksumaksja raha ja nii enda kui riigi usaldusväärsust. Pole midagi teha, prokuratuur on selles juhtumis kiuslik ning ei kasuta oma võimu vastutustundlikult.

RKAS – pururumalate klientide ja alluvatega saab hakkama vaid valgustatud juht

Kuigi RKAS juht ei ole ametnik, on tema sõnadele ette kirjutatud tema juhitava asutuse nimi mis algab sõnaga “Riigi”. Ebakohaselt meedias kõigepealt oma kliente ja seejärel oma alluvaid kõnetanud Urmas Somelar on vabandanud kuid kahju on juba tehtud. Üsna raske on hiljem seletada, et tegemist ei olnud riigi esindajaga. Irooniliselt asjale lähenedes: kuna Somelari enda kriteeriumite alusel, ei ole võimalik, et 45 aastane inimene midagi uut õpiks, ei saaks me justkui ka kindlad olla, et selle eapiiri ise ületanud Somelar oma veast midagi õppinud oleks. Mees jätkab siiski ametis…

Võimuga liialdav, kiuslik ja üleolev riik on see kuvand, mis nende näidete najal tekib. Kuid riik ei ole mingi amorfne ja anonüümne inimesi kimbutav masin. Riigivõimu teostavad, selle nimel räägivad ja selle toetuse najal tegutsevad konkreetsed ametnikud ja inimesed. Kui tekib kahtlus, kas nad ikka on neile usaldatud riigivõimu kasutanud vastutustundlikult või mitte, tuleb sellest avalikult rääkida. Kui seadus ei näeks ette iga ametniku poolt relva kasutamise episoodi uurimist, siis ei teaks me Harku juhtumist midagi. Politsei reaktsioon muuta seadust selliselt, et edaspidi kummikuulidega tulistamist ei käsitletaks relva kasutamisena ega uuritaks, on vale. Selle asemel, et õigustada oma kolleegide käitumist, peaksid teised riigivõimu teostavad isikud olema mures. Sest sellise suhtumise unarusse jätmine pisendab kodanikku, mis omakorda murendab riiki. Plekk jääb külge kõigile, mitte ainult patustajatele. Juhul kui seda maha ei taheta pesta, saabki tõeks lause, et “riik kiusab”.

RIIGIKOGU LIIKMED TAGASI VOLIKOGUDESSE – AGA MITTE ENNE 2017.  AASTAT

Homme arutab parlament teisel lugemisel Riigikogu liikme ja KOV seaduse muutmist, mis võimaldaks rahvaesindajatel Toompeal taas osa võtta ka kohalike omavalitsuste volikogude tööst. Siinkohal väärib äramärkimist, et kunagi löödi need rollid lahku. Otsust põhjendati toona sooviga tugevdada kohalikku demokraatiat. Arvati, et rahvast peaks volikogudes esindama ikka omavalitsuse käekäigu eest tegelikult huvitatud isikud, mitte Toompealt kohale sõitnud saksad.

Tegelikkuses on juhtunud see, et volikogude valimistel (eriti just Tallinnas ja teistes suurtes omavalitsustes) kandideerivad Riigikogu liikmetest häältemagnetid, kes hiljem loovutavad oma mandaadi üsna tundmatutele B- ja C-kategooria tegelastele, kes nii suurt rahva usaldust ei pälvinud. Rahva valik volikogusse ei lähe ja huvi volikogu töö vastu võib seega olla kesisem.

Võiks ju öelda, et milles probleem: keelame riigikogu liikmete kandideerimise üldse ära. Kuid valimisõiguse piiramine – ja seda kandideerimisõiguse kitsendamine kahtlematult on – ei ole ühelegi demokraatlikule riigile kohane samm. Lisaks võiks see vähendada rahva huvi KOV valimistel osaleda. Häältemagnetid mitte ainult ei kutsu enda poolt valima, vaid ka toovad rahva valima.

Mandaatide ühildamise võimaldamine väärib kaalumist. Pooltargumendid lisaks eelpooltoodule on järgmised:

– See võiks tugevdada tihtilugu üsna eri jalga käivate omavalitsuste ja riigi sidet mõlemat osapoolt puudutavate küsimuste lahendamisel. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – nt erakoolide rahastamise küsimuse arutelu Riigikogus oleks kindlasti palju mitmetahulisem.

– Võiks aidata kohaliku elu küsimusi tuua rohkem riigi tasandile ja tuua suurt pilti KOV valitsemisse.

– Riigikogu liikmed on poliitikutena tavaliselt kaalukamad ja võivad seetõttu olla volikogudes otsustajatena autonoomsemad kui kummitemplina käituvad asendusliikmed. Seda eriti Tallinnas, mis (olgem ausad) ongi reformi üks ajendeid

Vastuargumendid:

– Riigikogu liikmed on tõenäoliselt rohkem mõjutatud  erakondade keskkontoritest. See võib kaasa tuua ka omavalitsuste veelgi suurema erakonnastumise (väheneb valimisliitude võim), eriti koosmõjus haldusreformiga.

Kui reformi sisulise poolega võib lõppkokkuvõttes siiski nõustuda, ei saa samas nõustuda nendega, kes soovivad tuua parlamendi liikmed kohalikesse volikogudesse enne 2017. aasta kohalikke valimisi st põhimõtteliselt  rakendada seadust tagasiulatuvalt, mis võimaldaks tänastel riigikogu liikmetel oma loobutud volikogu liikme mandaat uuesti “üles soojendada”. Miks?

– Mängu keskel reegleid ei muudeta. Demokraatlikes riikides on mängureeglite tagantjärele ümbertegemine alati kahtlase maiguga. Parem sellest printsiibist kinni hoida. Poleks ju ka kuigi mõistlik muuta nt mandaatide jaotamise aluspõhimõtteid pärast valimisi. Seetõttu on hea, et täna on seaduse rakendustähtaeg seotud uute KOV valimistega.

– Tänastel Riigikogu liikmetel pole ka mandaati naasta volikogudesse enne uusi KOV valimisi. Pigem vastupidi. Riigikogu valimised toimusid aasta tagasi ja pärast eelmisi KOV valimisi. Kõik teadsid tänaseid Riigikogu liikmeid valides, et nad ei saa samal ajal olla ka volikogu liikmed.

– kogu ajaraamiga mängimine looks reformile liigse Tallinna hõngu. Ei ole ei lühikeses ega pikas perspektiivis kasulik, et Eesti omavalitsuskorralduse muutmisel lähtutakse peamiselt sellest, kuidas oleks võimalik seadusi nii kohandada, et Tallinnas võiks ehk tekkida hüpoteetiline võimalus võim Keskerakonnalt ära napsata enne järgmisi KOV valimisi. Mitte ükski paber ei saa muuta fakti, et 52,3% viimastel KOV valimistel Tallinnas antud häältest anti Keskerakonnale. See ei pruugi meile meeldida, kuid demokraatlik viis selle olukorra lahendamiseks on järgmised valimised, mitte seaduse muutmine.

TÜRGI VIISAVABADUSE VÕIMUVÕITLUS

Eelmisel kolmapäeval soovitas Euroopa Komisjon anda Türgile viisavabaduse. Selle soovituse peavad veel heaks kiitma liikmesriigid (nõukogu) ja Euroopa Parlament. Markantseks teeb soovituse asjaolu, et 72-st viisavabaduse saamise eeltingimustest on Türgil 8 täitmata. Neist omakorda olulisem oli nõue lõpetada liiga laia ringi (peamiselt opositsiooni) tegelaste terroristideks tembeldamine, mille kohta Erdogan on teatanud, et sellist muudatust kindlasti ei tehta.

See seab EL-i muidugi kahvlisse. Eriti kui EL tahab Türgile antud lubadusest jõuda viisavabaduseni juuni lõpuks kinni pidada ning seeläbi hoida ka edaspidi merdpidi Kreekasse jõudvate põgenike numbrid kümnete tuhandete asemel vähem kui saja piires. Samas ei saa selle otsuse läbisurumine olema lihtne. Lisaks Türgi enda vastutöötamisele, on kriitiline nii Euroopa Parlament, kes seob viisavabaduse andmise meediavabaduse halveneva olukorraga Türgis ning mitmete liikmesrikide (sh Hollandi ja Austria) parlamendid.

Võib siiski arvata, et liikmesriikide jaoks saab määravaks see, et Türgi on seni olulisema osa oma kokkuleppest täitnud – põgenikke ei lasta EL-i. Euroopa Parlament soovib samas asüülireeglite (ehk nn Dublini reeglite) laiemat reformi. Sidudes viisavabaduse andmise soovituse ettepanekuga vaadata asüülireeglid üle, andiski komisjon liikmesriikidele võimaluse teha parlamendiga diil – viisavabadus asüülireeglite reformimise vastu.

EL peamine probleem on nüüd otsuse põhjendamine. Juhul, kui Türgi täidab järelejäänud tingimused vaid osaliselt, kalduks EL kõrvale senisest poliitikast, et kõik kriteeriumid peavad olema täidetud. Sellega muutub viisavabadus ELiga ka teistele riikidele mitte tehniliseks vaid poliitilise kauplemise objektiks.

Seda EL kindlasti ei soovi ning viisavabaduse soovitusega koos panigi komisjon lauale ka kriteeriumid selle tagasivõtmiseks, juhul kui Türgi tingimustest kinni ei pea. Kogu selle segase EL-Türgi diili juures on viisavabadus üks vähestest EL poolsetest hoobadest Türgi mõjutamiseks (see, millise tempoga on Türgi seadusi muutnud, et viisavabadust saada, näitlikustab seda päris hästi). Tingimuslikkus suurendab veidigi EL võimet Türgis toimuvat mõjutada. Kuigi jah, Erdoganiga läbi rääkimine on üsna sarnane Putiniga läbirääkimistele. EL ootab, et “partner” käitub reeglite piires. Aga mis siis, kui ei käitu?

Kokkuleppe üldise raamistiku ongi kõikuma löönud hoopis Türgi sees lahvatanud võimuvõitlus peaminister Davutoglu ja president Erdogani vahel. Davutoglu on ise viisaläbirääkimisi ja EL-Türgi kokkuleppeid vedanud. Lääs usaldab pigem teda kui Erdogani. Nüüd, kus tibusid loetakse, soovib Erdogan potentsiaalsest konkurendist lahti saada. EL-ile (ja Läänele laiemalt) tähendab see tõenäoliselt suuremaid raskusi Türgiga suhtlemisel (seda nii põgenikekriisi kui ISIS-ega võitlemisel). Erdogani kiired väljaütlemised terrorismivastase seaduse ja selle tõlgenduse mittemuutmisest iseloomustavad seda hästi.  
Iseenesest ei oleks viisavabadus Türgiga sugugi halb otsus. Türgi on NATO liitlane: juba seetõttu oleks hea tugevdada tema kodanike sidet Euroopaga. Hoolimata probleemidest nii Erdogani režiimi kui Türgi meediavabadusega oleks viisavabadus hea märk just tavalisele türklasele. See aitaks vastustada tekkinud kuvandit, et EL teeb kõik endast võimaliku, et tõugata türklasi endast eemale. Ilmaliku türgi eliidi jaoks, kes punnivad vastu Erdogani katsetele riik islamistlikus muuta, on see ülioluline. Vaid nii saaks nad türgi kodanikele enda poliitikat isuäratavamaks muuta ja ehk murda seeläbi ka Erdogani domineeriva positsiooni Türgi poliitikas.

SISSERÄNDAJA POJAST MOSLEM SAI LONDONI LINNAPEAKS

Londoni linnapea valimistel võidutses tööparteilane Sadiq Khan, kes veenvalt (üle 1,3 miljoni häälega) võitis euroskeptilist konservatiivi Zac Goldsmithi (napilt alla miljoni hääle). Seda hoolimata viimase teravatest ning hea maitse piiri ületavatest rünnakutest Khani vastu, keda Goldsmith kohatult seostas islamiäärmuslastega. Konservatiivide retoorika pöördus nende vastu. Multikultuurne London mobiliseerus (osalus ületas ootusi) ja hääletas “paaria” troonile.

Samal ajal Šotimaal võidutsesid järjekordselt rahvuslased, kes küll seekord regionaalses parlamendis absoluutset enamust ei saavutanud (kokku saadi 63 kohta senise 69 asemel, ehk enamusest jäi puudu 3 kohta), kuid hoiavad siiski võimu enda käes. Tööpartei taandumine Šoti poliitikast aga jätkus: kunagisest leiborite kantsist, kust viimati tõusis Suurbritannia peaministriks Gordon Brown, on järel vaid riismed. Tööpartei sai vaid 24 kohta, seda tooride 31 järel, kes tegid väikese come-backi. Samas laiemalt ei kaotanud Tööpartei Inglismaal nii palju kohti, kui ennustati ning kuigi Tööpartei kaotas kohti volikogudes, suutisid nad siiski säilitada oma võimu 58 omavalitsuses 124st, kus valimised toimusid.

Kuid lisaks poliitilistele suunamuutustele või siis senise võimu konsolideerumisele Suurbritannia eri piirkondades ja kohalikes omavalitsustes, on seekordsed kohalikud valimised olulised ka laiemalt kuna paratamatult asetatakse tulemused läheneva EL liikmelisuse üle peetava referendumi konteksti. Viimased avaliku arvamuse küsitlused ennustavad toetajate ja vastaste pea võrdset toetust. Kas saab kohalikest ja regionaalsetest valimistest teha mingeid järeldusi referendumiks?

1. Eelmise aasta detsembris soovis üle poolte brittidest, kes nägid immigratsiooni probleemina, EL-ist lahkumist.  Londoni tulemus – valija näis hoopis karistavat euroskeptikut, kes sisserännanud vanematega kandidaati üritas mustata – võiks justkui olla indikaator valijate arvamuse muutumisest. Kuid seda ei maksa ületähtsustada. London on erikaasus, selle rahvastiku etniline ja vanuseline koosseis ei peegelda Suurbritannia ega Inglismaa üldist olukorda. London on noorem ja kirjum, Inglismaa heledanahalisem ja vanem.
2. Šotimaa rahvuslased on veendunud EL toetajad, kuid äramärkimist väärib tooride toetuse rohkem kui kahekordne kasv (15 koha asemel 31) ning see, et šoti tooride juht Ruth Davidson on samuti veendunud EL liikmelisuse toetaja, kes jagab Šoti esimese ministri Nicola Sturgeoni optimismi EL suhtes. See näitab et on võimalik olla UK valimistel edukas EL-i toetav konservatiiv. Seni üha harvemini esinev tõug briti poliitikas. Davidsoni tõus annab Cameronile võimaluse püüda meelitada EL toetajate leeri ka Inglismaa kohalikke konservatiivseid poliitikuid, kes võiks EL-i jäämise häält võimendada. Kuigi jah, ka Šotimaa poliitika on üha enam midagi muud kui Inglismaa oma.
3. Inglismaal ei kaotanud küll konservatiivid ühtegi volikogu, küll aga on neil nüüd vähem volikogu liikmeid (-49 kohta). On märkimist väärt, et EL küsimuses ühtsem ja liikmeksolekut toetavama Tööpartei volikogu liikmete kaotus oli väiksem (-11). Kuigi euroskeptiline UKIP võitis Inglise omavalitsustes juurde 24 volikogu liikme kohta (nüüd on neil kokku 58 volikogude liiget) ei ole nad suutnud võtta oma kontrolli alla ühtegi omavalitsust. Samas EL-i pooldavad liberaalid võtsid tagasi ühe omavalitsuse võimuohjad (kontrollides nüüd 4 omavalitsust) ja said juurde 30 liiget eri volikogudes (kokku nüüd 378). Siiski ei ole tulemus Inglismaa omavalitsustes nii üheselt mõistetav kui Londonis ja Šotimaal, kus valija eelistas selgelt EL-i toetavaid jõude. Inglismaal aktiveerib EL küsimus peamiselt neid valijaid, kes tahavad sealt välja astuda. Kohalikud valimised jälle neid, kes tahavad parandada koolikorraldust või kohalikku transporditeenust. Liiga suuri üldistusi seega seega teha ei saa, kui siis ehk vaid niipalju, et Inglismaa näib üha rohkem eristuvat nii oma pealinnast kui ka põhjapoolsest sõsarast…

TRUMPI TRIUMF  

Vähem kui nädalaga näib olevat lagunenud enamus vabariikliku partei vastupanust. Need, kes ootasid vastutöötamist Trumpile küünte ja hammastega kuni viimase hingetõmbeni ehk konvendini, peavad pettuma. Samas, kuigi Cruzi ja Kasichi loobumine on tõstnud Trumpi vabariikliku partei ainsa kandidaadi staatusesse, ei ole see kaasa toonud kogu vabariikliku establishment’i toetust. Mõlemad ekspresidendid Bushid on keeldunud selgesõnaliselt Trumpi selja taha astumast. Kongressi esindajatekoja vabariiklasest spiiker Paul Ryan on endiselt Trumpi suhtes tõrjuv. Trumpile see tegelikult sobib. Ta ongi end selgelt positsioneerinud kui outsider. Eliidi tõrjuv suhtumine aitab tal ka edaspidi oma peamist valijagruppi – pettunud vabariiklasi (ja ehk ka demokraate) – mobiliseerida.

Mäng on ka laiemalt eelmise nädalaga kardinaalselt muutunud. Hillary Rotham Clintoni  lootus, et vabariiklased rebivad end enne üldvalimisi lõhki, ning demokraatide naiskandidaat saab üle nende laipade valge maja uksest sisse hõljuda, on tänaseks jäänud unistuseks. Hoopis Clinton, mitte Trump, peab rabama kahel rindel. Kuigi Sandersil puudub täna matemaatiline võimalus kandidaadiks saada (kui arvestada sisse ka nö superdelegaadid), jätkab ta kampaaniat (mis sest, et vähendatud koosseisus), mis sunnib Clintonil tegelema samaaegselt ikka ka veel demokraatlike partei sisevalimiste ja üldvalimistega. Võib eeldada, et demokraatliku partei eliidi surve Sandersile mängust väljuda kasvab. Seni, kui seda ei sünni, saab Trump segamatult Clintonit tümitada.

POOLA PROBLEEMID

Laupäeval avaldas Varssavis valitsuse vastu meelt u 240 000 inimest. Ajendiks võimupartei PiS jätkuv kähmlus konstitutsioonikohtu ümber, kuna ametis olev valitsus keeldub tunnustamast selle otsuseid. Muidugi on olukord jabur. Konstitutsioonikohtud ongi selleks seatud, et valitsuse ja parlamendi otsuste üle põhiseaduslikkuse järelvalvet teostada. Kohtu otsuste mittetunnustamine on õigusriigi põhimõtetega selges vastuolus.

See ongi põhjuseks, miks Euroopa Komisjon esimese asepresidendi Frans Timmermansi juhtimisel uurib, kas Poola vastu tuleks algatada protseduur õigusriigi põhimõtete rikkumise tõttu. Selge on see, et EL ei saa taluda paralleelset õiguskorda ühes liikmesriigis. Konstitutsioonikohtu ja valitsuse oma.

Olukord on delikaatne. Keegi ei soovi poolakaid ega Poolat EL-ist eemale tõugata. Ning kõigil on meeles, mis juhtus Orbaniga, kellele avaldatud surve võtta tagasi mõned räigemad põhiseadusreformi ettepanekud, viis vastupidiselt oodetule Orbani võimu kindlustamiseni. EL ei taha järjekordset euroskeptilist liikmesriiki Kesk-Euroopa südames (lisaks Ungarile on seal juba ka Slovakkia ja otsapidi ka Tšehhi), kes aeg-ajalt mängiks Brüsselile mäkra ja semmiks Putinga. Kuigi PiS tundub resoluutne ega soovi taganeda, ei ole ka nemad täiesti kurdid murelike telefonikõnede suhtes, eriti kui need tulevad Atlandi teiselt kaldalt.

Seega on otsitud väljapääsuteed, mis ühelt poolt võimaldaks senise segaduse klaarida ilma, et Poola valitsus liigselt oma nägu peaks kaotama. Kuigi Timmermans tühistas oma planeeritud visiidi Varssavisse, otsitakse lahendust edasi. Aeg tiksub, sest lõputult ei saa ka Euroopa Komisjon oma otsust edasi lükata. Sestap on huvitav, et nii Poola president Duda kui ka PiS juht ja tegelik niiditõmbaja Jaroslaw Kaczynski teatasid eelmisel nädalal, et Poola põhiseadus vajaks suuremat reformi ja seadsid aasta 2017 reformi tähtajaks. Hääli neil selleks parlamendis koos ei ole. Kuid ehk pole seda vajagi. Käima lükatud uut põhjalikku põhiseadusreformi saaks ju suurepäraselt kasutada kui ajendit, miks peatada (muidugi vaid ajutiselt) konstitutsioonikohtu poolt põhiseadusvastaseks tembeldatud sammud.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.