MEMORANDUM: KOMPASS JUPSIB (NÄDAL 24)

KUI MORAALNE KOMPASS JUPSIB..

Tiit Ojasoo vägivallatsemise juhtum põhjustas Eestis tormilaine. Kui suur see laine on olnud, näeme sellest, kui suur hulk inimesi Ojasoo poolt toime pandu hukka mõistsid. Teiste seas mitmed ministrid, mõned presidendikandidaadid. Ühiskond, võib vist üldistada, reageeris tsunamina.

Miks see juhtus?

Esimene vastus on täiesti ebaõnnestunud algne kommunikatsioonistrateegia Tiit Ojasoo ja teatriga NO99 seotud asjakohaste isikute poolt. Esmalt spinniti lugu Postimehe abiga kaheteistkümnendal tunnil ehk õhtul vahetult enne avalikustamist vastupidiseks – endale alluva naisnäitleja vägivaldse kohtlemise lugu pöörati üksmeelse leppimise looks. Seejärel täiesti ebaõnnestunud selgitus, justkui juhtum polevat oluline, kuna oli eraeluline ja mitte tööalane. Nagu seal oleks üldse mingit vahet. Kui surve alla sattus NO99 nõukogu esimees Tõnis Arro, siis valas ta veelgi õli tulle, öeldes, et selle juhtumi valguses pole mingit põhjust kaaluda Ojasoo ametisse sobimist: “Tiit Ojasoo on ja jääb NO99 kunstiliseks juhiks”.

“Eraeluline” oli üks võtmesõnu, mis inimesi vihale ajas. Ühiskonnad, kus puudub õigusnorm koduvägivalla vastu või kus avalik arvamus toetab vägivalla rakendamist mehe poolt oma naise suhtes viimase “korralekutsumiseks”, ongi just see koduvägivalla “eraelulisus” põhjuseks, miks vägivalda ei taunita. Sama on ka probleem Eesti kodudes, kus naised tappa saavad – inimesed kaitsevad oma eraelu, häbenevad oma olukorda, ei tunne ega usu, et nende eraelulisele probleemile on võimalik väljast abi saada ning probleemi tõrjumine vaid kasvatab seda. Seega – probleemi vähendamine või enda kaitsmine läbi sõna “eraelu” kasutamise oli sügavalt ekslik.

Kui paljude varasemate skandaalide puhul oleme näinud algse probleeme süvendava suhtlusstrateegia juurde klammerdumist (“pannakse tuima”), mis viib mõnel juhul täieliku enesehävituseni, siis seekord reageeriti päris kiiresti. Iga järgnev avaldus on sisaldanud sammukest õiges suunas. Paraku ei ole see aga pinget sugugi leevendanud, hukkamõist on valdav.

Võib järeldada, et tegelik tõuge, mis tsunami sünnitas, oli ikkagi vägivallatseja isik. Ehk Tiit Ojasoo ise: kultuuritegelane, ühiskonnas tunnustatud vaieldamatu arvamusliider, suunaandja mitmetes ühiskondlikes debattides. Inimene, kelle vaateid “eliit” järgib ja kelle kriitika võimu, riigi, erakondade, tarbimisharjumuste suhtes defineerib ning vormib ka paljude teiste tõlgendust Eestis toimuvast. Ehk siis Tiit Ojasoo ja teater NO99 on reeglina endale võtnud ühiskonna moraalse kompassi rolli. Just ilmselt seetõttu on avalikkuse reaktsioon tema raskele moraalsele eksimusele olnud šokilaadne. Ja sellisena silmakirjalik.

Pandagu hästi tähele: vägivald ei ole õigustatav, selleni laskumine on alati viga. Eriti põlastusväärne on see, kui vägivalda kasutatakse nõrgema suhtes (ükskõik, kas positsioonilt või füüsiliselt jõult). Selles mõttes on avalikkuse reaktsioon olnud just selline nagu see peabki olema.

Suurtähelepanu juures, mille Ojasoo juhtum pälvis, on kurb aga see, et sadade ja tuhandete, õigemini kahjuks isegi sadade tuhandete sarnaste juhtumite puhul on meie ühiskonna reaktsiooniks pigem ükskõiksus või pilgu ärakeeramine.

Naistevastane ja perevägivald Eestis

Registreeritud perevägivallakuritegude arv on aasta-aastalt kasvanud. 2015. aastal registreeriti 2997 perevägivallakuritegu, mida on võrreldes 2014. aastaga kümnendiku võrra ja võrreldes 2011. aastaga 55% rohkem. Üha suurem osa kõigist vägivallakuritegudest on just perevägivallakuriteod (aastal 2015 38%).  Perevägivallatsejatest oli möödunud aastal 88% mehed ja ohvritest 82% naised. Naised olid vägivallatsejad 11% juhtudest ning 1% korral vägivallatsesid mõlemad osapooled.

Need numbrid on aga juhtumid, kus on pöördutud politsei poole ning vajalikuks on peetud kuritegu registreerida ning alustada menetlust. Valdav enamus neist kuritegudest jääb aga teatamata ja registreerimata.

Aastal 2014. aasta naiste tervise uuring näitas, et 2013. aasta jooksul oli 16–44aastastest naistest kogenud vaimset vägivalda 9%, füüsilist vägivalda ligi 6% ning seksuaalset väärkohtlemist 2%.

Füüsilise või seksuaalse vägivallaga on alates 15. eluaastast kogemusi umbkaudu igal kolmandal Eesti naisel.

Tuleb tunnistada, et see ei ole Euroopa kõrgeim tase. Suurem naistevastane vägivald kipub üllatuslikult aset leidma Põhjamaades – kõige rohkem on naised füüsilise ja seksuaalse vägivallaga kokku puutunud Taanis (52%) ja Soomes (47%) ning kõige vähem Austrias (20%) ja Poolas (19%). Selguse huvides olgu öeldud, et Põhjamaade vägivallatasemete puhul ei ole tegu naiste paremast positsioonist ja teadlikkusest tuleneva suurema vägivallajuhtumite registreerimisega – reaalselt rohkem on naisi, kes on kogenud üht või teist vägivallakuritegu.Aga siiski – iga kolmas naine Eestis (kokku sajad tuhanded naised!) on kokku puutunud vägivallaga. See kõik ei oleks võimalik, kui vägivald ei oleks meie kultuuris sügavalt juurdunud ning kui väga suur osa meie ühiskonnast seda ei aktsepteeriks. Sellepärast oli ülivalulik reaktsioon Tiit Ojasoo juhtumile ühest küljest silmakirjalik, kuid just seetõttu oli selle juhtumi, kus ühiskondlik moraalikompass (Ojasoo isikus) korralikult kokku jooksis, avalikustamine ning sellest rääkimine nii vajalik. See aitab tuua välja ja kõneaineks kõigi Eesti naiste kannatusi, kes kannatavad lähisuhte- või töövägivalla all. Loodetavasti sunnib see ka riiki ja omavalitsusi otsima meetmeid, millega parandada vägivalla all kannatavate naiste olukorda.

Lihtsaid lahendusi siin loomulikult ei ole. Avada saab ja tuleb rohkem turvakodusid, et vägivalla all kannatavatel naistel oleks võimalus ja julgus kodust lahkuda, politsei peab kõiki vägavallajuhtumeid võtma ka päriselt tõsiselt, rohkem saab tegeleda nõustamisega. Tegeleda tuleb ka vägivallatsevate meestega, sest nemad on ju probleemi juurpõhjus ja ainult naisi aidates see probleem ei taandu. Vähemalt osa vägivallale kalduvaid mehi on võimalik panna mõistma, et nende teguviis on vale ja neid saab aidata oma käitumist muuta.  

Ent riik ei saa ühiskonna käitumismustreid järsult muuta ja vägivalda peatada, tegemist on kahjuks liiga keerulise sotsiaalse ja kultuurilise fenomeniga. Kõige rohkem saame ära teha meie ise – mitte neist juhtumitest ka väikseima kahtluse korral mööda vaadates ja oma abi pakkudes.

PRESIDENDIVALIMISTE UUED TUULED

Lõppenud nädalavahetus pani lukku suurte erakondlike presidendikandidaatide nimekirja. Keskerakonna kandidaadiks sai Mailis Reps ja EKRE omaks Mart Helme. Kui viimases polnud mingit üllatust ja tegu oli vormistusliku otsusega, siis Keskerakonna valik on suure sümboolse tähendusega, märkides järjekordset olulist etappi selle sidruni, mille nimi on Edgar Savisaare tipp-poliitiku karjäär, tühjakspigistamises.

Miks Edgar Savisaar sellisele endale mitteomasele riskile läks? Kindlasti ei olnud tegu ratsionaalse kalkulatsiooniga. Isegi kui ta vajas seda võitu, et oma positsiooni erakonnas kinnitada, oli kaotuse võimalus ja seega tema üha süveneva nõrkuse näitamise oht liiga reaalne. Presidendi ametikoht on olnud Edgar Savisaare pikaaegne personaalne unistus ning küllap see koos tundega, et kas nüüd või mitte kunagi, varjutas ka tema kainet otsustusvõimet.

Igatahes kinnitas Keskerakonna volikogu otsus kogu Eesti poliitilisele masinavärgile seda, et presidendi äravalimiseks ei ole mõtet püüda kokku leppida Edgar Savisaarega. Tal ei ole enam palju žetoone, millega kaubelda. Olemasolevatest kandidaatidest on see ehk tugevaim hoop Siim Kallase senisele strateegiale, mille üheks tugisambaks oli eeldatav võime Savisaarega kokku leppida. Ka oma “kanpaaniakõnes” ning mujalgi oli näha, et Savisaar nägi just Kallase toetamises võimalust pildil olla ning midagi Keskerakonnale välja kaubelda. Nüüd ei kauple Savisaarega enam keegi, sest tal puudub paraku nii kaup kui vastukaup. Ent see muidugi ei tähenda, et Keskerakonnaga ei saaks ega peaks kaupa tegema. Pärast Repsi presidendikandidaadiks saamist rõhutasid keskerakondlased korduvalt, et asuvad presidendi äravalimiseks usinalt läbi rääkima ning ridade vahelt võis lugeda, et võimatu pole kokku leppida ka kellegi teise kui oma kandidaadi peale. Nii, et kokkuleppevõimalus on jätkuvalt nii Kallasel, Kaljurannal kui Nestoril, esmasjoones neil, sest Reformierakonnal ja sotsidel oleks ka midagi vastu pakkuda.

Sel kolmapäeval ongi kokku kutsutud Riigikogu fraktsioonide esmakohtumine presidendikandidaatide “sõelumiseks”. Tegelikult peetakse silmas siis püüet teha mingeid kompromisse ja otsida pinnast kokkulepeteks. See protsess kukub suure tõenäosusega läbi, sest edukateks läbirääkimisteks on vaja motiveeritud osapooli, kes sisenevad protsessi heas usus ning piisavalt avameelselt enda tegelike kavatsuste suhtes. Seega saavad need läbirääkimised edukad olla vaid kitsamas ringis, sest kõikidele osapooltele pole võimalik leida piisavalt suurt motivatsioonipaketti.

Siinkohal meenutame oma varasemat mõtet, et laual peab olema suurem poliitiliste ümberkorralduste pakett, ainult presidendivalimiste kontekstis pole lihtsalt midagi kompromissiosalistele pakkuda. Reformierakonna vaatest saab Keskerakonna nn läänetiivaga läbi rääkida võimuvahetuse osas Tallinnas (lisades neile koalitsioonierakondade hääli), IRL-i saab lisaks motiveerida piinliku Euroopa Kontrollikoja patiseisu lahtimuukimisega. Suurema tehinguna on võimalik vahetada-muuta valitsuse koosseisu. Kellegi ei jaoks ei tohi aga kompromissi hind olla liiga suur, mis tähendab, et kui üldse, siis on reaalne otsida minimaalse vajaliku häältearvuga k okkulepet ja kõigi fraktsioonide osalemine läbirääkimistel ei vii kindlasti tulemuseni.

RIIGIKOGUL TÖÖ TEHTUD

Veel enne, kui kõik koolilapsed suvevaheaega alustavad, lõppeb selle nädalaga Riigikogu seekordne kevadine istungijärk ning töö saab selleks korraks otsa. Millega Riigikogu on siis hakkama saanud?

Lisaks saadikute tööle refräänina kaasas käivale kuluhüvituste teemaga pildis olemisele tehti ka tööd, täpsemalt viidi ellu koalitsioonilepingut. Torus on veel mitmete eelnõude kolmandad lugemised, mis kõik ka enne suurt suve seadusteks saavad, kuid enamus eelnõusid said heakskiidu eelmisel nädalal.

Kevadise istungjärguga leidis kinnitus Reformierakonna ideoloogide pikaaegne taktika, et kõik koalitsiooni olulisemad asjad tuleb ära teha esimese valitsemisaasta jooksul, sest kunagi ei tea, mis edasi juhtub – kas tekib tõsisem koalitsiooni vahetamise mõte või segavad eesseisvad valimised. Nii jäävadki kevadistungijärku meenutama mitmed selle koalitsiooni jaoks olulised otsused, mille järgi kogu selle koalitsiooni hakkamasaamist hindama hakatakse. Ennekõike muidugi haldusreformi käimalükkamine, elatisabifondi loomine, saadikute kahel toolil istumise võimaldamine ja madalapalgaliste tulumaksuvabastus.

Ka teised suuremad lubadused on tänaseks täidetud. Mida ei ole tehtud, on suur hulk asju, mis mahtusid üle 30 lehekülje pikkusesse koalitsioonilepingusse sõnastusega “analüüsime”, “kaalume” ehk siis mõtleme ja arutame veel. On küll kaalutud ja analüüsitud, aga valdavalt jõutud arusaamisele, et partneritevahelist kokkuleppet ikkagi ei ole. Samuti ei edene oodatud tempos valdkonnad, kus koalitsioonierakondade huvid on radikaalselt erinevad, näiteks eletriturg. Sellest on kahju, sest pole näha, et see koalitsioon veel ka sügisel suuri asju ette võtaks. Presidendivalimised käivad täie hooga ning ka KOV valimised on kohe ukse ees.

Koalitsioon on muidugi pidanud tegelema ka igapäevamurede lahendamisega. Just selliseks kvalifitseerub erakoolide rahastamise muutmine, millega valitsus ei tegelenud ju vabast tahtest, vaid Riigikohtu otsuse elluviimiseks. Selle mure lahendamisega sai valitsus ka probleemi osalise edasilükkamise hinnaga hakkama. Milleks jõudu ei jätkunud, oli jagamismajandusele õigusliku aluse loomine ja kokkuleppevedude seadustamine. Nii võime õiguslikus vaakumis arvatavasti läbi suve näha taksojuhtide ning Uberi,Taxify ja Wisemile platvormide kaudu vedusid pakkuvate juhtide vahelisi pingeid.  

Kõige suurem tegemata jätmine on kooseluseaduse rakendusaktide mittevastuvõtmine – kui eelnõule oleks isegi suures saalis poolthääli piisavalt, siis mure on selles, et seda ei saa õiguskomisjonis valitseva patiseisu tõttu sealt suurde saali välja . Probleem on see kõigile valitsuserakondadele. Sotside ja Reformierakonna valijaile on see probleem, sest ainsas olulises päevakorras olevas väärtusküsimuses ei suudetud oma tahet lõpuni vormistada. IRLile on see probleem seepärast, et neile on see läinud samuti üksjagu maksma – raksu on mindud sotsidega, samas reitingut vastu pole saadud. Koalitsiooni moraalile tervikuna on see samuti halvasti mõjunud

MIHKEL RAUD PÕRKAS TAGASI

Kui Mihkel Raud kahe aasta eest poliitikasse sisenes, oli tal ambitsiooni omajagu: “Täna arvan end olevat piisavalt julge, et jamadele osutamise juurest nende lahendamise ja ennetamise suunas liikuda” ning teinegi sobiv tsitaat valimiseelsest ajast: “Kui ma osutun valituks, istun ma igal juhul selle neli aastat ära. «Istun» kõlab muidugi pahasti. Aga ma olen igal juhul selle parlamendi koosseisu liige ja teen seda tööd.”

Lahkuja kiituseks tuleb öelda, et ta oli aus ja enesekriitiline ega heitnud lahkudes üle õla Riigikogu saali verbaalset käsigranaati, et kogu seda seltskonda ja sealseid tavasid “õhku lasta”. Tema varasem poliitikakäsitlus ja selle kirglikkus oleks pigem sellisele võimalusele viidanud (näiteks romaanis “Sinine on sinu taevas” lennutas ta ilmse mõnuga kogu Eesti poliitilise eliidi vastu taevast).

Poliitikast on mindud ennegi, sageli suure kibedusega (näiteks Hannes Võrno ja Erki Nool). Mihkel Raua minek tänu tema enesekriitilisele kommentaarile meenutas pigem teistsuguseid lahkumisi, kus mindi sellepärast, et elu väljaspool poliitikat pakkus põnevamaid väljakutseid ja suuremat eneseteostust (Taavi Veskimägi, Ott Lumi). Raua juhtum näitab vast seda, et kärsitu hingega ja maksimalistliku hoiakuga (ma tahan, et kõik muutuks, ja kohe!) poliitikas edu ei saavuta. Poliitiline protsess on professionaliseerunud ning edu saavutamiseks tuleb valmis olla visaks kivi mäkke lükkamiseks, selle asemel, et rokkstaarina lavale astuda ja ühiskond ühe käeviipega uuele kursile suunata.

Pakume omalt poolt 5 soovitust noortele tärkavatele poliitikutele, et nad ei peaks tundma seda, mida Mihkel Raud paraku pidi – et tal pole poliitikas mingeid võimalusi teha seda, mida soovib. Sest tegelikult pole ju Riigikogu liikmel praktiliselt mingeid piiranguid enda teostamisel ja nähtavaks tegemisel. Võib-olla tõesti on raske juhtida ajakirjanduslikku päevakajasaadet, aga arvamuse esitamiseks on võimalusi väga palju.

5 SOOVITUST ALGAJALE POLIITIKULE:

• Vali realistlik plaan. Vaimusilmas on muidugi tore kujutleda, kuidas sa ainuisikuliselt kõik probleemid lahendad ja tõelise rahva hääle ellu viid, aga tegelikkuses algavad muutused konkreetsetest, enamasti väikestest ja teostatavatest sammudest.
• Vali omale teema(d). Selleks, et sind kuulataks, pead sa olema kompetentne mingil teemal, mis inimestele korda läheb ja midagi muudab.
• Hoia sidet oma valijatega. Poliitiku töö on pidev teemade ja mõtete vahendamine nii alt üles kui ülalt alla, meenutades ajakirjaniku tööd, kes peab pidevalt suhtlema oma allikatega, sest iga vahendatud infokild võib osutuda oluliseks. Seda pidevat kontakti oma baasiga hoiavad vaid väga vähesed Eesti poliitikud.
• Arvesta teiste huvidega. Kõik muutused poliitikas sünnivad paljude inimeste koostöös ja nende häälte abiga. Selleks, et midagi tehtud saaks, on vaja liitlasi. Ja seetõttu tuleb olla teistele poliitikutele, ka enda vihaseimatele rivaalidele aeg-ajalt kasulik.
• Rohkem teha saab siis, kui on koht tegemiseks. Kui Riigikogu liige saab korraliku häältesaagi, siis tuleks proovida seda “tõlkida” selgelt vastutavaks positsiooniks, kus võimalused on veel suuremad.

E-RESIDENTSUS SAAB ÜHEST PIDURIST VABAKS

Sel kolmapäeval jõuab Riigikogus kolmandale lugemisele pika ja väheütleva nimega seadusemuudatus: Isikut tõendavate dokumentide seaduse, krediidiasutuste seaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (232 SE III).

Pika nime taga peitub konkreetne muudatus. Eelnõu vastuvõtmisel saab Eestis pangakontot avada ilma panka isiklikult kohale minemata, isik tuvastatakse digivahendeid kasutades. Tegemist on ühega mitmest olulisest asumist vajavast sammust, mis peaks Eesti e-residentsuse muutma kas Eestis või Eesti kaudu äri teha tahtjatele atraktiivsemaks. Seni said e-residendid küll firmat kaugelt juhtida aga selle loomiseks on vaja kontot ning selleks tuli eraldi kohale sõita. Sama lugu oli uute kontode avamisega. Üks pidur on e-residentsusel ettevõtjate jaoks veel peal – praeguste Eesti seaduste järgi peab ettevõte füüsiliselt asuma Eestis, vaid meie äriregistrisse kandmisest ei piisa. Tänapäeva globaliseerunud digimaailmas ei tundu olevat vajaliku ja asjaliku nõudmisega, eriti arvestades seda, et alati saab aadressi vajadusel Eestisse „tekitada“. Indrek Raudse ettevõtlusinkubaator on meil kõigil veel eredalt meeles.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.