Poliitika Eestis on jõudnud seisu, kus kopp on ees. Mitte ainult sotside juhil Jevgeni Ossinovskil lõputult jätkuvast alkoholidebatist, mille ta ise esile kutsus, vaid kõigil. IRLil on kopp ees sotsidest, sotsidel pea kõigest, aga eriti valijatest, Keskerakonnal väiksematest tõmblevatest partneritest ja rahval teatud määral poliitikast laiemalt. Sama seis on mitmel pool mujal. Nädalavahetusel toimunud Itaalia valimised toovad võimule skandaalse Silvio Berlusconi ja paremradikaalse Põhjaliiga tandemi, teise koha saavutas populistlik Viie tähe liikumine, sest valijatel on peavoolu poliitikutest kopp ees.
Sotside paanikahoog
Eriti hapu seis on sotsidel, tundub, et just neist on rahval kopp eriti ees, mitte ainult Eestis vaid ka mujal. Suurte peaministrilootustega valimistele läinud endise peaministri Matteo Renzi poolt veetavad sotsid finišeerid Itaalias alles kolmandana. Saksa sotsid otsustasid küll Merkeli juhitavasse valitsuse minna, aga sotsiaaldemokraatliku erakonna toetus on langenud allapoole radikaalse AfD toetusest.
Eestis tunnetavad sotsid esmakordselt, mis tunne on olla IRLi nahas. Pidevalt vähenev reiting olukorras, kus valimisteni jääb järjest vähem aega, on kahtlemata suur probleem igale erakonnale. Ent eriti valus võib see olla sotsidele, kelle esimees Jevgeni Ossinovski oli 2016. aasta novembris toimunud valitsusvahetuse peamisi arhitekte ja just sealt pidi algama sotside suur tõus, ehk isegi peaministrierakonnaks. “Lõpuks ometi on meil võimalus oma poliitikaid ellu viia” õhkasid sotsid ja seda nad ongi saanud teha rohkem, kui oleksid saanud Reformierakonna valitsuses. Tänaseks on küll selgunud, et valija mitmeid nendest poliitikatest ei toeta. Kuid sotsid usuvad endiselt, et nende poliitikad on head ja õiged — lihtsalt valija ei saa neist aru. Ehk just seetõttu tabas sotse eelmise nädala lõpus paanikahoog, kus nende raskekahurvägi süüdistas madalas reitingus küll lobiste, küll enda vähest kommunikatsioonitööd. Probleemina kerkis esile ka liiga tark erakonna esimees, mis annab alust arvata, et vähemalt selle erakonna poliitikute endi arvates ei ole tarkus nende peamine voorus või vajalik omadus.
Selge on, teiste süüdistamine sotse ei aita. Reitingu tõstmiseks ei piisa ainult senitehtud otsuste paremast selgitamisest. Kuidas Reinsalu umbusalduse mittetoetamist ikka paremini selgitada? Vaja on muutusi nii poliitikates kui ka juhtivpoliitikute hulgas. Muutuma peaks aga ka valitsuse otsustamise stiil, kus sotsidel koalitsioonierakonnana on oma osa.
Avatud otsustamise lubadusest sai rapsiv valitsemisstiil
Uus valitsus tuli võimule lubadusega valitseda teisiti, avatumalt, kaasavamalt — eksperte ja kõiki teisi ära kuulates. Tegelikkuses liiguti juba koalitsiooniläbirääkimistel pigem poliitiliste arutelude suunas, kuhu eksperte kaasati vajadusel nö sissejuhatavaid ettekandeid tegema, mitte valikute üle arutama.
Selles, kuidas valitsus töötab, tehti päris palju muudatusi. Reformierakonna valitsemisajal olid poliitikud tippametnikega võrdlemisi kokku kasvanud, ministrid ja tippametnikud olid ministeeriumites üks meeskond, valitsuskabineti istungitel osales ministrite poolt kaasa võetud ametnikke pea sama palju kui poliitikuid. Ametnikud pakkusid analüüsi ja ka tüütut juttu sellest, kuidas ühte ja teist mõtet ei saa rakendamise probleemide või ebasoovitavate mõjude tõttu ellu viia. Negatiivse poole pealt tõi see kaasa:
- info lekkimise (sest arutelude juures oli palju rahvast),
- otsuste edasilükkumise, sest pidevalt tuli enne otsustamist lahendada praktilisi rakendamise probleeme,
- üldse otsustamata jätmise, sest rakendamise probleeme tundus olevat liiga palju ja tihti olid ametnikud vastu ka nö ametkondlikust huvist,
- poliitikute mõju ja mänguruumi vähenemise, sest alati või vähemalt ainult ei domineerinud poliitilised argumendid ja loogika.
Rõivase valitsuse ajal oli otsustamatus suur probleem, sest Rõivas oli lihtsalt kogu aeg välismaal, kabineti istungeid ei toimunud või kui need toimusid lõppesid need konkreetsete tulemusteta.
Uus valitsus tegutseb teisiti. Valitsuskabineti istungite töökorraldust muudeti. Aruteludes osalevate inimeste ringi piirati radikaalselt, iga minister võis küll hädavajadusel ühe ametnikust eksperdi kaasa võtta, kuid vaid ettekande ajaks — mitte arutelu jälgimiseks. Samamoodi tõmmati koomale Riigikantseleist osalevate inimeste arvu. Poliitiliste debattide osakaal suurenes oluliselt, sest kabinetiistungeid hakati korraldama pikemalt ja tihedamini. Eesti jaoks uudse lahendusena hakati moodustama ministrite komisjone, kuhu iga erakond määras ühe ministri. Need mitteametlikud komisjonid tegelevad teemadega, kus valitsuskabineti suures ringis otsuseni ei jõuta. Ministrite roll on siis otsuseid ja sõnatusi lihvida. See lahendus vähendab teoreetiliselt valitsuskabineti istungite töökoormust ja töötas alguses hästi — siis, kui koalitsiooni koostöö sujus. Nüüd, kui lahkarvamused on suuremad, nii lihtsasti enam otsustele ei jõuta.
Üldiselt kasutatakse paljudes riikides valitsuse otsuste ettevalmistamiseks teistpidist mudelit, väiksed ministrite komisjonid kohtuvad enne valitsuskabineti istungit ja valmistavad otsused ette. Suures ringis arutatakse siis põhimõttelisi küsimusi või lüüakse otsustele legitiimne tempel. Eestis kasutati sellist mitteametlikku mudelit varasemate valitsuste puhul pigem paari ministri omavahelise arutelu nõudena, enne kui asi valitsuskabineti lauale jõudis. Kui valitsuskabineti arutelu käigus jäävad olulised küsimused lahti, on neid ministrite komisjonides keeruline lahendada.
Ka poliitikute ja tippametnike suhe on praeguses valitsuse muutunud. Üheks põhjuseks kindlasti poliitikute poolne usaldamatus, sest paljud ametnikud on pikaaegselt Reformierakonna ministritega koos töötanud, kuid mitmed praegused ministrid näevadki poliitikute ja ametnike rolle varasemast erinevalt ja see on muutunud koostöös ministeeriumite kaupa ebaühtlaseks.
Kõik need muutused, nii valitsuskabinetis kui ministeeriumites, ja algul valitsust iseloomustanud soov poliitiliselt olulised asjad kiiresti otsustada, on viinud selleni, et avatud valitsemisest on saanud pigem kinnine, kiire ja tihti rapsiv valitsemisstiil.
Nädala number – 66%
Just niipalju on aastaga kasvanud Lätist alkoholi ostjate arv. Sel nädalal avaldatud konjunktuuriinstituudi uuringu järgi käis 2017. aastal Lätis viina või õlle järel iga kolmas eestlane (35%). Proosit, valitsus!
Nädala tõusjad ja langejad Euroopa poliitikas
TÕUSJA — Angela Merkel, Saksamaa liidukantsler
Pühapäeval kindlustas Angela Merkel endale järjekordse ametiaja Saksa liidukantslerina, kui sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmed otsustasid võrdlemisi suure häälteenamusega koalitsiooni mineku kasuks (koalitsioonilepingut toetas 66% erakonna liikmetest, mida on küll vähem kui 2013 aasta 75% aga tegemist ei ole kindlasti vaid napi toetusega). See näitab muuhulgas, et Merkeli tehtud kompromissid ministrikohtade osas olid õiged. Koalitsiooni minek oli sotsidele valus, nende järgmiseks lakmustestiks saavad olema 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimised.Palju oleneb sellest, kuidas uuel „suurel koalitsioonil“ minema hakkab.
LANGEJA — Matteo Renzi, Itaalia endine peaminister
Põhiseaduse muutmise referendumi läbikukkumise pärast tagasi astunud Itaalia peaminister Renzi on alates sellest ajast üritanud come-back’i. Nädalavahetusel toimunud valimised olid planeeritud tema tähetunniks, ent lõppesid sotsiaaldemokraatidele hävitava kaotusega. 19% toetus Renzi parteile ja kokku 23% toetus vasaktiivale pole see, mida oodati. Valimistel olid võidukad parem-populistlikud ja radikaalsed jõud. Paremtiib kogus 37% häältest, kuid suurim häältemagnet oli radikaalne Põhjaliiga 17%ga, Silvio Berlusconi Forza Italia sai 14% häältest. Populistlik EL vastane Viie tähe liikumine oli ülekaalukalt kõige edukam partei 32%ga. Mis Itaalias täpselt edasi saab, on raske öelda, aga mures olla on kindlasti põhjust.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
Päises kasutatud foto autor on Hendrik Osula (Ekspress Meedia).
