Lõhestatud maailm — narratiiv, mida me kõik ju teame…
Sel nädalal kiidetakse Euroopas palju kirgi tekitanud ÜRO pagulasraamistik ja ränderaamistik ÜRO täiskogul ilma suurema kireta heaks. Esmaspäeval toetas pagulasraamistikku 181 riiki, vastu oli vaid 2. Ränderaamistikule võib täna oodata veidi väiksemat, aga siiski massiivset globaalset toetust. Selle jõuetu dokumendi mõjud Euroopas aga jäävad ning pea tühjalt kohalt tekkinud avalik debatt Euroopas näitab kui ärev, plahvatusohtlik ja lõhenenud on täna ühiskond. Ja seda mitte ainult Eesti ja mitte ainult Euroopas. Ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias on lõhe muidugi suurem kui päriselt, sellepärast proovime näidata ka mõningaid tasakaalustavaid fakte. Ilma sotsiaalmeediata võiks isegi tunduda, et olukord on selline nagu ikka, ühiskondades on alati pinged olnud ja need on viinud ka erinevate muutusteni. Praegu tundub siiski, et õhus on suurem muutus kui tööstus- või seksrevolutsioon. Täna me veel ei tea kuhu see muutus meid ja maailma täpselt viib, see on ehk lõpuni selge 50 aasta pärast.
Kui mõõta Eesti juubeliaasta põhilise mõõdupuuga, ehk sajandiga, siis läheb nii Eestil kui maailmal erakordselt hästi. Viimased 25 aastat on eelneva 75 aastaga võrreldes olnud suurepärased. Maailm on näinud Külma Sõja lõppu, jõukus on kasvanud enneolematus tempos ning levinud laiemalt kui kunagi varem. Maailmasõdade kümned miljonid hukkunud on halb unenägu kauges minevikus. Eesti on taas iseseisev ja rikkam kui kunagi varem viimase 10 000 aasta jooksul.
Aga kui tänane päev tundub kehv ja probleemidest pungil, siis võrdlus kiviaja katsumustega eriti ei lohuta. 25 aasta perspektiivis on viimased 4-5 aastat olnud lääneriikidele väga probleemsed. 90ndate alguse optimism demokraatia ja liberaalse maailmakorra vältimatu võidukäigu osas tundub täna parimal juhul naiivne. Rahvusvahelisel õigusel ja organisatsioonidel põhinev maailmakord, mida hoiab paigas USA sõjaline ja majanduslik muskel, on murenenud. Rööbiti teiste suurriikide (eriti Hiina ja Venemaa) mõju kasvamisega, on USA nihkunud isolatsionalismi suunas ning kulutab enneolematult palju energiat oma seniste liitlastega tülitsemisele.
Demokraatliku läänemaailma ühiskondades kasvavad samal ajal pinged. Korraga kuhjub nii lai rahulolematus poliitilise establishmendiga kui vastuolud erinevate ühiskonnagruppide vahel. Pingete ja rahulolematuse taga pole üksnes lihtsad sotsiaalmajanduslikud tegurid. Majanduslikus vaates ei peaks taoliseks pingete kasvuks erilist põhjust olema. Alates viimasest globaalsest kriisist on maailma majandus näidanud 7-8 aastat stabiilseid kasvunumbreid, paariaastase viiteajaga on kosunud ka Euroopa Liidu majandus. Ometi on lääne ühiskonnad üha enam lõhki. Need lõhed ei jää ainult poliitilisele tasandile, need jooksevad poliitikast otse kollektiividesse, sõpruskondadesse, kodudesse.
Tasakaalukama pildi tarbeks mõned ajakirjanduslikku lõhe-narratiivi tasakaalustavad faktiväited.
- Rikaste riikide (OECD, sh Eesti) seas on sissetuleku lõhe kasvanud vaid Ameerikas – jõukama 10% sissetulekud on kasvanud kiiremini kui vaeseima 10% sissetulekud. Teiste jõukate riikide seas on jõukuse kasvuga kaasnenud ka ebavõrdsuse vähenemine
- Rahvusriikide konkurents ja suurte jõudude tasakaal on ajaloolises perspektiivis rahvusvaheliste suhete tavaseisund – viimase veerandsajandi unipolaarsus on jätkusuutmatu erand. See mõistagi ei pea tähendama, et järgmine samm on samm tagasi – Eestil pole sellist ajalugu, mis uinutaks mõtlema, et me suudame oma väljakutsetega üksinda hakkama saada. Küsimus on selles, milliseks kujunevad edasised koostöötingimused ja raamistikud. Eestis on poliitilisi jõude, kes räägivad, et saame üksi hakkama, aga ei maksa arvata, et nad ka tegelikult nii mõtlevad.
Polariseerunud Ameerika
Lõhkiste ühiskondade esireas seisavad Ameerika Ühendriigid. Lõhed USAs ei pruugi olla lääneriikidest kõige sügavamad, aga globaalselt mõjutavad need kõige enam. Trump Valges Majas on USA sisemise polariseerumise tagajärg. Trumpi retoorika ja tegevuse tagajärg on aga USA juhtrolli vähenemine demokraatliku maailma eesotsas. Müüriehitus Mehhiko piirile, kaubanduskonfliktid naabrite ja Euroopaga, diktaatorite retooriline toetamine, solvav tviidivahetus Macroniga, jäine suhtlus Merkeliga – kokku on see komplekt, mis suhteid lõhub ja tagajärjed võivad Trumpi ajastust tunduvalt kauem kesta.
Poliitilist vastandumist USAs iseloomustab trend, mida näeb järjest enam ka teistes lääne ühiskondades. Valijad ei tee valikuid parteide vahel mitte selle järgi, millist poliitikat parteid lubavad ja ellu viivad, vaid kuuluvuse ja identiteedi pinnalt. Ma valin vabariiklasi, sest olen vabariiklane. Ma valin Trumpi või Sandersit, sest olen nende toetaja. See, millist poliitikat tehakse, on parimal juhul teisejärguline. Taoliste poliitiliste grupiidentiteetide domineerimine vähendab võimalust mõistuspäraseks debatiks ja võimaldab kütta viha erinevate gruppide tulihingeliste pooldajate vahel. Ühe kaasnähtena muudab see parteide ideoloogia ning poliitikad väga paindlikuks ja võimaldab järske kannapöördeid. Välispoliitikas oli Trumpi-eelsete vabariiklaste firmamärgiks jäik poliitika Venemaa suhtes. Trumpi ajastul on presidendi joon Venemaa suhtes pehme ja Putini suhtes lausa sõbralik. Pühendunud vabariiklasi ei häiri see grammigi. Kirglikke Trumpi pooldajaid ei sega ka presidendi kohati väga vastakad ja muutlikud seisukohad – Trumpi toetatakse, sest Trumpi toetatakse.
Eelnevaga on kooskõlas ameeriklaste süvenev hinnang, et vestlemine poliitiliselt erineval seisukohal olevate inimestega on stressirohke ja frustreeriv. Selline tunne paaril viimasel aastal kasvanud eeskätt demokraatide toetajate seas. Enamus demokraate ja vabariiklasi jagab aga seisukohta, et vastapoolega vestlemisel ei aita, sest erineval poliitilisel arvamusel oleva inimesega vestlemise käigus suuremat ühist arusaamist ei teki.
Foto Trumpi toetusürituselt, august 2018. (Washington Post)
Võrdluseks ajakirjanduse lõhe-narratiivi tasakaalustavad faktiväited.
- Konservatiivide lemmikkanali Fox News Sean Hannity jutusaadet vaatab 3,4 miljonit inimest ja liberaalide MSNBC Rachel Maddow saadet 2,8 miljonit inimest. Enam kui 230 miljonit täiskasvanut ei vaata kumbagi. Ka sotsiaalmeediatont on üleelusuuruseks joonistatud – Stanfordi Ülikooli riigiteadlane Morris Fiorina kirjutab oma uues raamatus, et 96% Facebooki kasutajatest klikib kolme kuu jooksul maksimaalselt ühele arvamusloole.
- Paljudel teemadel (nagu põhiõigused ja vabadused) on liiklus ühesuunaline ja polarisatsioonist pole juttugi. Viimaste aastakümnete jooksul toimunud muutus avalikus arvamuses nii samasooliste abielu või kanepi legaliseerimise osas tohutu muutus – põlvkondade vahetus teeb oma töö. Poliitilise debati osa on ennekõike, kas lasta muutustel norme juhtida või normidega muutusi ennetavalt esile kutsuda? Kas kõndida avaliku arvamuse ees või selle järel?
Allikas: Pew Research Center
Allikas: Gallup
- Aga polarisatsioon on siiski reaalne fenomen – ent mitte niivõrd elanikkonna seas, vaid poliitikas ja ajakirjanduses.
Prantsusmaa kollased vestid
Prantsusmaal on protestide, streikide ja revolutsioonide traditsioon tugev ning see ulatub sajandite taha. Ometi pole kollaste vestide vägivallaga võimendatud protestilaine lihtsalt järjekordne näide tavapärasest prantslaslikust protestimeelest. Terav rahulolematus poliitilise eliidiga on osa Prantsuse peavoolu poliitikast juba pikemat aega. Paremradikaalne Rahvusrinne on erinevate Le Penide juhtimisel olnud kaalukas tegija juba 80ndate keskpaigast. 2002 jõudis “isa” Jean-Marie Le Pen esimest korda presidendivalimistel teise vooru. 2014 võideti “tütar” Marine Le Peni juhtimisel Euroopa Parlamendi valimised. 2017. aasta presidendivalimistele läksid Le Peni toetajad kõrgete ootustega, kuid teises voorus tuli suur kaotus Emmanuel Macronile. Paremradikaalide kõrval on alati olemas olnud ka vasakradikaalid ning Jean-Luc Melenchoni juhtimisel on nad tõusnud vaat et suuremaks tegijaks kui traditsioonilised sotsialistid.
Eelmise aasta Macroni üllatusvõit oli tsentristlike valijate protest nii traditsiooniliselt Prantsusmaad kordamööda valitsenud vabariiklaste ja sotsialistide vastu kui ka soovimatus hääletada traditsioonilise alternatiivjõu, ehk Le Peni poolt. Macron kehastas küll uut jõudu, aga sisuliselt on ta siiski naha ja karvadega vana poliitilise eliidi laps. Just sellena käsitlevad Macroni ka kollased vestid. Kollaste vestide põhimassi moodustavad suurtest keskustest eemal elavad väiksema sissetulekuga inimesed, kes on aastaid tundnud, et nende elujärg halveneb ja et nende huvisid ignoreeritakse. Nende jaoks on see protest kogu poliitilise establishmendi vastu, mille nägudeks on nii Macron, Hollande kui nüüdseks isegi Le Pen. Alguse sai liikumine rohujuure tasandilt ja sotsiaalmeediast ja ilma poliitiliste jõudude õhutuseta. See on otsekui mittepoliitiliste masside mäss poliitika vastu. Levikult meenutab väga Araabia kevadet. Ühe meeleheitel tuneesia noormehe enesesüütamine nakatas sotsiaalmeedia ja süütas kiiresti pea kogu Araabia maailma.
Britid ja Brexit
Euroopas on konkurents kõige lõhestunuma ühiskonna tiitlile väga tihe ja Ühendkuningriik on tõsine kandidaat. Tänane Brexiti ummik on brittide pikaajalise identiteedikriisi väljendus. Kunagise impeeriumi identiteet kaob visalt ja mandri-Euroopaga kokkukuuluvust pole endiselt päriselt omaks võetud. Eriti teravalt on vastandlik suhtumine Euroopa Liitu lõhestanud Konservatiivset parteid. David Cameroni otsus lahendada referendumiga konservatiivide aastakümneid kestnud sisevastuolud, oli mastaapne viga, eriti arvestades, et Cameroni soovitud lahenduseks oli ELi jäämine. Referendumid on demokraatia olulised instrumendid, kuid enamasti muutuvad nad usaldushääletuseks valitsejate suhtes, sõltumata konkreetsest küsimusest, mida rahvale esitatakse.
Hirmutamise ja desinformatsiooniga täidetud kampaana ei andnud brittidele adekvaatset pilti tegelikust valikust. Tänase lahkumisleppe, või ilma leppeta lahkumise poolt, Brexiti toetajad toona küll hääletada ei osanud. Tulemuseks on lahkumine EList, mida referendumil toetas küll hääletajate napp enamus, kuid millele olid vastu valdav osa noortest ja enamus šotlastest ja põhjaiirlastest. Häda on selles, et kuigi uue referendumi korral annaksid küsitlused võidu ELi pooldajatele ei vähendaks see kuidagi brittide lõhestumist.Napp ELi jääjate võit potentsiaalsel uuel referendumil väga pingeid ei vähendaks. Ühiskondlikult skisofreeniline ja pingeid küttev olukord on tagatud pikkadeks aastateks nii EList lahkudes kui ka ELi jäädes.
Hispaania
Omal moel lõhki on ka Hispaania. Pingete peamiseks traditsiooniliseks allikaks on olnud baskide ja katalaanide iseseisvuspüüded. Kui baski terrorism ja aktiivne iseseisvusliikumine on viimasel aastakümnel rahunenud, siis on tõrviku üle võtnud katalaanid. Hispaaniat raskelt räsinud globaalne majanduskriis puhus tuule purjedesse Kataloonia iseseisvuspüüetele. Jõukatele Kataloonia rahvuslastele tundus majanduskriisi tingimustes eriti ebaõiglane pidada üleval vaesemaid ja nende suhtes arrogantseid Hispaania regioone. Kataloonia iseseisvusreferendum, mida Madrid ei tunnustanud ning sellele järgnenud ja politseivägivallaga tembitud protestilaine lõhestasid Kataloonia ühiskonna keskelt teravalt pooleks. Selget enamust pole ei iseseisvuslastel, ega Hispaania terviklikkuse pooldajatel.
Kataloonia kriisil on olnud otsene mõju Hispaania poliitikale. Kriisi kehv lahendus aitas suvel kukutada Mariano Rajoy konservatiivse Rahvapartei valitsuse ja tuua asemel hapra sotsialistide vähemusvalitsuse. Hispaania parteimaastik on olnud Prantsusmaa mõõtu põhjalikus muutuses juba ilma Kataloonia mäsutagi, kuid üks ülejäänud Euroopat ühendav element oli kuni viimase ajani Hispaania poliitikast puudu. Hispaania poliitikas pole olnud kandepinda paremradikaalsetel parteidel (kvalifitseeruvad ehk vaid baski ja katalaani äärmusnatsionalistid). Peamiseks põhjuseks Franco fašistlik pärand ning pikalt valitsenud Rahvapartei piisav konservatiivsus. Nüüd on Hispaania sisenenud normaalsete Euroopa riikide sekka. Andaluusia regionaalsetel valimistel kogus enneolematud 11% häältest korralik parempopulistlik partei VOX ja pääses esimest korda kohalikku parlamenti. See oli otsene reaktsioon Kataloonia iseseisvuspüüdlustele ning võib üsna turvaliselt ennustada, et VOXi saadab edu ka teistes regioonides ja üle riigi.
Euroopa lõhestatud riikide nimekirja võiks jätkata pikalt. Itaalias on aneemiline majanduskasv ja pettumus poliitilises klassis andnud valimistel võimu vanade liikmesriikide esimesele moodsate populistlike parteide valitsusele. Paremäärmuslik Põhjaliiga ja otsedemokraatiat jutlustav ning majandusteemadel vasakule kalduv Viie Tähe Liikumise koalitsioon pole vastaste lootustele vaatamata esimese poole aastaga kokku kukkunud.
Saksamaa parteisüsteem on rändekriisi järel sisenenud faasi, mille tagajärjeks võivad olla Prantsuse-Itaalia-Hispaania mõõtu muutused. Kristlike demokraatide toetus on paremradikaalse AfD mõjul ajalooliselt madal, kuid sotside käsi käib veel kordades halvemini ning välistatud pole oma suurpartei postsiooni jäädav kaotamine. Rohelised on sotsidest toetusnumbritelt möödunud.
Rootsis ei suudeta juba kuid moodustada valitsust. Sama seis on Lätis. Valimiste tulemus on killustunud parlament, kus koalitsioonivariantidel on punniks ees parketikõlbmatud ühiskonda lõhestavad populistid.
Kesk- ja Ida-Euroopa riigid moodustavad eraldi kategooria. Poolat ja Ungarit valitsevad poliitilised jõud, mis püüavad enda võimule jäämist tagada demokraatia alustalasid enda kasuks õõnestades – kallale on mindud kohtusüsteemi sõltumatusele, mittetulundussektorile ja ajakirjandusvabadusele. Ülejäänud ühiskond seda rõõmuga pealt ei vaata ja rahulolematus ja pinged kasvavad.
Kodumaised lõhed
Eesti pole isoleeritud saareke. Ka meil on olemas märgid mujal Euroopas levivatest pingetest ja lõhedest. Valimiste-eelne õhustik on elektriseeritud tasemel, mida saab varsti võrrelda pronkssõduri ümber kuhjunud pingetega enne ja pärast 2007.aasta valimisi. Toona ei jooksnud aga pingejoon läbi eestikeelse ühiskonna. Hiljutised jalahoobid miitingul ja odinlasi rammivad titevankrid pole meie valimiskampaaniate tavapärane osa. Jõustruktuuride praegune ohuhinnang ja valmisolek uuteks konfliktideks poliitüritustel on selline mida pole ammu nähtud. Ja siis sotsiaalmeedia – seal toimuv on seni veel väga mitu kraadi kangem kui tänavale jõudnud pinged. Eelmiste Riigikogu valimistega võrreldes on sotsiaalmeedias leviv sõim ja vastastikune vaenamine hoopis teisel, hullemal tasemel.
EKRE populaarsuse kasv 20% künnisele on analoogne areng paljude Euroopa riikidega. 15-20% toetus erinevas kanguses parempopulistlikele ja radikaalsetele jõududele on normaalsus Rootsis, Taanis, Saksamaal, Hollandis, Austrias, Itaalias jne. Ka Eestis on märkimisväärne osa ühiskonnast objektiivselt kehval majanduslikul järjel. Lisaks tunneb suur segment valijaid, et võimul olijad on arrogantsed ja ei hooli nende tegelikest huvidest. Kui tavameedias ja sotsiaalmeedias domineerivad sobivad teemad, näiteks hirm migratsiooni ees, siis pole põhjust imestada, et EKRE toetus 20%-i ründab. Märkimisväärne areng on EKRE toetuse hoogne kasv noorte 18-24 ja 25-34 aastaste valijate seas. Turu-uuringute detsembri küsitluse kohaselt on EKRE mõlemas grupis 20%-ga Reformi järel teiseks tõusnud. Arusaam, et EKRE sõnum kõnetab vaid pahuraid keskealisi mehi, on liiga stereotüüpne.
Laiem ideoloogiline nihe
Võrreldes kümnekonna aasta taguse ajaga on hardcore konservatiivne mõtteviis ja erinevat karva konservatiivsed liikumised lääne ühiskondades tõusuteel. Vitaalsed on nii konservatiivne poliitiline mõtlemine kui rahvusvahelised konservatiivsed koostöövõrgustikud. Rohkelt pressikajastust leidnud näide ideede ja praktikate levikust on kasvõi Steve Bannoni suurelised plaanid eksportida oma Trumpile tuult purjedesse puhunud konservatiiv-populistlik ideoloogia ja praktika Euroopasse. Õnneks on nende koostöövõime seni veel madal ja huvid riigiti erinevad. See on Euroopa päästud seni suuremast turbulentsist.
Euroopa raske majanduskriis ja sinna otsa rändekriis on oluliselt kõigutanud mõõdukalt konservatiivse, liberaalse ning veelgi enam sotsiaaldemokraatliku ideoloogia ning poliitiliste parteide usutavust. Kasvavale osale ühiskonnast ei paku traditsioonilised poliitilised parteid piisavat turvatunnet inimestes eksistentsiaalset ebakindlust tekitavate ohtude vastu, olgu tajutavaks ohuks massimmigratsioon, islamifundamentalismi levik või surve traditsioonilisele peremudelile. Konservatiivne mõtlemine pakub aga globaalse ebakindluse ja riikide suutmatuse tingimustes alati võimalust tugineda traditsioonilistele kogukondadele ja perekonnale. Ehk täita tühimikku indiviidi ja riigi tasandi vahel ning tõmmata ilma häbita kaitsev joon omade ja võõraste vahele.
Häid jõule!
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
