MEMORANDUM : MÄNGIME DOOMINOT? (Nädal 3)

Doominoteooria – et ühe riigi langus kommunismi rüppe toob kaasa ka teiste ümberkaudsete riikide langemise – oli läänemaailma juhtiv vaade Külma sõja ajal. Sellega õigustati USA erinevat liiki toetust nendele riikidele ja režiimidele, kellel nähti olulist rolli Nõukogude Liidu vastase rinde hoidmisel.

Täna langevad teistsugused doominokivid. Maailmamajanduse struktuursed probleemid (kuula neist Poliitika.guru uusaastapodcastist) ja arenevate riikide ning Aasia, aga eriti Hiina kehv majandusseis, väljenduvad viimase 10 aasta madalaimas naftahinnas. Hiina börs langes aasta alguses kivina, sest enne aastavahetust välja tulnud majandusstatistikas polnud midagi head; kui turud ei kasva, pole nii suurt nõudlust nafta järele ja see koos suurema toornafta tootmis- ja ekspordimahuga viibki nafta hinna alla. See omakorda mõjutab kogu majandust, aga ennekõike muidugi energiasektorit, kus paljud alternatiivsed tehnoloogiad ei tasu ennast puhta turumajanduse kontekstis lihtsalt ära. Rääkimata sellest, et näiteks põlevkiviõli tootmises on omahinna kujunemisel oluline ka kliimapoliitika hinda tõstev roll. Ja seetõttu pole uudis 500 töötaja koondamisest Viru Keemia Grupis ainuke ega viimane omataoline. Madal naftahind on hammustanud suure tüki ka Eesti Energia investeerimisplaanidest (peatatud on teise Auvere Enefit280 õlitehase projekt).

Selle üks põhjus on viimase 10 aasta madalaim naftahind, mis on tänaseks kukkunud alla 30 dollari barreli eest:Paljudes riikides on madala naftahinna mõju sissetulekule laastav. Enamik naftatootjaid toodab täna naftat kallimalt, kui on hind maailmaturul. Järgmine kahe aasta tagune joonis lehelt www.financialsense.com näitab, et suurematest naftatootjatest vaid Saudi Araabia võib tänase hinna puhul midagi teenida.Suured naftatootjad on reeglina ka eelarveliselt ülisõltuvad naftast teenitavatest tuludest. Järmine joonis näitab, milline peaks mõne juhtiva naftatootja jaoks olema toornafta hind maailmaturul, et oma plaanitud eelarve täis teenida.Nagu jooniselt näha, on see kõigi puhul suurusjärgu võrra kõrgemal tänasest hinnast 30 $/barrel.

KAS MAAILMAL ON VASTUS?

Kui majandus on põhjas, ronib majanduseliit tippu. Sel kolmapäeval algab Davosis, Euroopa kõige kõrgemas linnakeses, järjekordne Maailma majandusfoorum. 2500 delegaati rohkem kui 100 riigist hõlmavad üle 40 riigipea ja 1500 rahvusvahelise tippärijuhi. Võib kindel olla, et maailmamajanduse ja Hiina kehv olukord on sealgi Lähis-Ida olukorra kõrval peateemaks. Ametlikult välja kuulutatud teema on neljas tööstuslik revolutsioon, kuid vaevalt kõige erutavamad diskussioonid sel teemal toimuvad.

KAS EESTIL ON VASTUS?

Pole tõenäoline, et Davosis maailma majandust kiirelt muuta õnnestub. Eesti valitsusel on Ida-Viru koondamistelainele vastamiseks tunduvalt paremad võimalused.

Madala naftahinna mõju

Madalate naftahindade kahjulik mõju ulatub ennekõike energeetikasektorisse ja põlevkivi kaevandamisega ja töötlemisega seotud ettevõtetesse. Lisaks on kahju kandnud need tootmisharud, kes oma toodangut Venemaale ekspordivad.

Kui Eesti eksport on viimase aasta jagu stagneerunud (püsib puidu- ja elektroonikatööstuse jõul, ülejäänud sektorid on kukkunud), siis on sisetarbimisel ja seetõttu ennekõike jaekaubandusel olnud head päevad – detsembri andmeid meil veel pole, ent aasta esimesed 11 kuud näitasid jaemüügi mahtudes jooksvalt majanduskasvust kolm korda suuremat kasvu. Odava kütuse ja palgabuumi tõttu on rohkem raha kätte jäänud ja see on ka poodi viidud. Nii lugesid tuhanded inimesed uudist 500 töötaja koondamisest VKGs oma jõulukingitusteks soetatud uutest IPadidest ja IPhone’idest. Energiasektori mured jäävad nende jaoks kaugeks, aga kujutavad meile siiski tõsiseltvõetavaid riske, millega peab aktiivselt tegelema.

Energeetika “päästmine”

VKG otsus näitab, et nüüd on nende jaoks piir käes ja nende doominokivi kõigub jõuliselt. Samasugused sammud on tõenäoliselt tulemas Eesti Energias. Kui äriplaan on üles ehitatud just õlitootmisele, on 30-eurone toornafta hind meie energiahiidudele katastroof, vaja oleks hinda sinna 70 euro kanti. Kuna kogu energeetikasektor asub Ida-Virumaal, lisandub sotsiaalsele aspektile (mida töö kaotanud edasi tegema hakkavad) ka julgeolekuaspekt (ebastabiilsus ja rahulolematus Ida-Virumaal ei ole kuidagi Eesti huvides). Sellepärast on oluline, kuidas reageerib valitsus – kas ja kui kiiresti õnnestub panna sektori edasistele kahjudele käsi ette ja tööta jäävaid inimesi aidata, eriti olukorras, kus tööpuuduse asemel valitseb riigis tervikuna tugev tööjõupuudus.

Nagu tööturul ikka, saab rääkida kahest mõõtmest – tööturupoliitikast leidmaks kaevuritele rakendust mujal, ja läbimõeldud energiapoliitikast, mis hetkel töökohti tagasi ei too, aga vähemalt olemasolevaid säilitab.

Tööturu osas üllatusi polnud. Tavapärased retoorilised õlalepatsustused tööministrilt ja majandusministrilt, et riik abistab tööta jäänuid ning kinnitus Töötukassa juhilt Meelis Paavelilt, et vahendid ja võimalused töötute abistamiseks on olemas. Jätkub business as usual. Töölesaamine oleneb vabadest töökohtadest, mida Ida-Virus pole just ülearu palju. Samas üleriigiliselt on selgelt tööjõudu puudu. Keskealised ja vanemad venekeelsed töötajad on tööturul aga kõige vähemmobiilsem seltskond, kaugele ei taheta sõita. Ka kohapealsed pikaajalised pingutused uute töökohtade loomisel väljaspool energeetikasektorit pole veel õieti hakanud vilja kandma – kümnendi jagu arendatud kohapealne tööstuspark on tuhandete töökohtade asemel toonud juurde sadu – ent asi seegi, muidugi.

Energiapoliitikas suutis valitsus esimese sammu siiski astuda – otsustati lubada puidu kasutamist Eesti Energia kateldes, mis sotside ja reformi koalitsiooni võimuletulekul lõppes. Seda küll vaid taastuvenergia ekspordiks piiratud mahus. Selle otsuse mõjul:

• on Eestil võimalik teenida taastuvenergia nn ületootmisest tuleva kvoodi müügist,
• tekib Eesti Energiale täiendav ekspordimaht ja sissetulek,
• tulude suurenemisega väheneb surve töötjate koondamiseks.

Rööbiti selle otsusega seati sihiks kergitada metsade lubatud raiemahtu 1 miljoni tihumeetri võrra http://www.mkm.ee/et/uudised/eesti-taastuvenergia-eksport-loob-uusi-tookohti , mis ei saa olema kerge ülesanne. Häda on selles, et:

• Eestis ei ole viimastel aastatel maha raiutud seni lubatud kogust puid ja ilma erinevate piirangute leevendamiseta jääb see nii ka tulevikus sõltumata valitsuse „otsusest“, aastatel mil puidu kasutamine Eesti Energia kateldes oli lubatud ei tõusnud raiemahud märkimisväärselt.
• Ahju aetakse siiski väga madala kvaliteediga puitu (kände jm) mis tõstab hindu kitsamas segmendis (näiteks prügist energia tootjatele, kes samuti puidujääke kasutavad) ja suurem hüpoteetiline raiemaht ei aita seal hinda madalal hoida.
• Oodata, et kaevurid nüüd oma kirkadega metsa maha võtma tormavad, on pigem muinasjutule omane tegevusliin.

Nii, et kokkuvõttes on valitsuse tehtud otsused pigem kukesamm kui hoogne hüpe probleemide lahendamiseks. Arvestades aga koalitsioonipartnerite teravaid erimeelsusi selles sektoris (seni oli elektrituruseaduse menetlemist takistanud tervise- ja tööminister Ossinovski, kes ei olnud seda kooskõlastanud – just seetõttu, et taastuvenergiatootjad näevad uuel riigiabiskeemiga kaasnevalt suuri probleeme nende ettevõtetele. Seepärast arutatigi uut skeemi nüüd tunde ja tunde valitsuskabineti istungil), võib olla rahul, et niigi läks. Energiasektori probleeme see samm muidugi ei lahenda, näiteks erasektori energiaettevõtted ei võida sellest midagi. Paljuski on tänane seis tekkinud kehvast ettenägemisvõimest, igapäevaäri ja poliitika tõukel tehtud otsused on toonud kaasa probleemid pikemas plaanis. Nüüd, kus oleme võrdlemisi lühikese aja jooksul kogenud nii ülikõrgeid kui ülimadalaid naftahindu on hädavajalik realistlik pikem plaan.

Reformierakonna (keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus)  juhtimisel omal ajal seadustatud ja tulevikus regulaarselt tõusvate keskkonnatasude nüüdne alandamine on üks võimalik samm. Kindlasti ka maksustamise sidumine nafta maailmaturu hinnaga, mis on selles sektoris ainus kestlik ja turu olukorda arvestav lahendus. Ka viimase osas tundub Reformierakond olevat teinud kannapöörde, sõdisid ju nemad tuliselt Reformi-IRLi koalitsioonis aastaid selle endise majandusministri Partsi maksuplaani vastu.  

Mis on selge, on ainult see, et lühikeses perspektiivis on nafta hind täiesti prognoosimatu ja suurem osa eksperte panevad alati vales suunas ajama. Mõned aastad tagasi veel ennustas Goldman Sachs naftale hinda 200 dollarit barreli kohta, nüüd aga prognoosivad hinnataset 20 dollarit barreli kohta.

Eelarveriskid kummitavad

Eelmisel nädalal raporteeris valitsus ka heast maksulaekumisest, mis oli  2015. aastal tervikuna 7,7% suurem, kui 2014. Kui vaadata numbrite sisse, andsid aastalõpu uudised tormihoiatuse. 2015. detsembris olid laekumised 1,3% väiksemad kui aasta varem.

Tegelikult tuli ülelaekumine 3. kvartalis Swedbanki poolt makstud tulumaksust jaotatud dividendide pealt suurusjärgus 100 miljonit eurot (juriidilise isiku tulumaks kasvas aasta lõikes  320 miljonilt (2014) vs 424 miljonile (2015). See varjutas fakti, et riigi maksuplaneerimine on aga suures hädas – alkoholiaktsiisi ja tubakaaktsiisi laekus planeeritust vähem, alkoholi puhul oli alalaekumine lausa 18 miljonit eurot. Miks suures hädas? Sest suur osa 4-aastase koalitsioonileppe tulupoole kattest tuli juunis vahetult pärast valitsuse sündi vastuvõetud aktsiisitõusukavast, mis tervistkahjustavate jookide ja sigarettide tarbimist oluliselt kallimaks teeb. Kui aga juba esimese aasta laekumiste planeerimises on suur viga sees (kuna sisetarbimine kosus ja ebaseaduslik turg on samuti hoogsalt vähenenud, on alalaekumise põhjus eeldatavasti just läbimõtlemata aktsiisipoliitika), siis võimendub planeerimisviga 2016, 2017 ja 2018 laekumistes. Rahandusministeeriumi ametnike kiituseks võib öelda, et nood olid skeptilised suvaliselt kokkujoonistatud aktsiisitõusunumbrite (mis muutsid juba varasemalt seaduses olnud tõusugraafikut) osas juba kevadel.

Lähem uurimine peab näitama, kas põhjust on rõõmustada rahvatervise spetsialistidel – kas agressiivse hinnatõusuga on saavutatud äkiline kättesaadavuse vähenemine ja tarbimise vähenemine – või pigem nende ennustajatel, kes nägid ebareaalses aktsiisikavas suuri ohte rahvatervise ja siseriiklikule tootmisele (et tarbijad nö vahetavad brändieelistusi odavamate vastu, kasvab Eesti-Läti piiriülene kaubandus, sest hinnavahed on juba väga arvestatavad jne).

Kevadel, kui rahandusminister Sester peab koos ministeeriumiga uuendama 4-aastast riigieelarvestrateegiat, on põhjust oodata uusi maksuideid, sest juba seadustatud sotsiaalkulutusi keegi ringi vaatama ei hakka ning riiklikke investeeringuid nagunii struktuurivahendite omaosaluse kõrval pole plaanis olnud teha, nii et sealt ka kärpida ei saa. Nii võime ette näha pakendimaksu kondikava, teemaksu, elektrooniliste sigarettide maksustamist (selle väljatöötamiskavatsuse on Rahandusministeerium korrektselt juba eelnõude infosüsteemis avaldanud) ning kindlasti üht-teist veel.

ERAKOND OTSIB ENNAST

Lõppenud nädalal tegelesid erakonnad enda uuesti positsioneerimisega. Enamasti lõppes protsess sellega, et jäädi sinna, kus oldi niikuinii. Sotsid andsid märku, et jätkavad uuel aastal samamoodi, kui varem: valitsuses, kuid ise avalikult valitsuse plaanide suhtes kriitiliselt avalikult sõna võttes.

Reformierakonna vastus kriitikutele, kes ütlesid, et valitsusel ja peaministril puudub plaan ja visioon, tuli Taavi Rõivase lühikese artikli vormis. Paraku ei pidanud kriitikud seejärel hakkama oma märkusi ümber sõnastama, vaid said need muutmata kujul uuesti käiku lasta – nii vähe uut oli selles tekstis.

EKRE-gi on ikka seal, kus nad olnud on: Laulva revolutsiooni aegses retoorikas, mida aga võetakse liiga sõna-sõnalt ja mis on pööratud pea peale. Kui Laulev revolutsioon oli Eesti ühiskonna lahtiraputamine Idast ja meeleheitlik viskumine Läände, siis EKRE-l on tänapäevases mõttes marurahvuslik retoorika seotud avaliku Lääne-vastasuse ja euroopalikkuse põlgusega. Ühest küljest nagu Isamaa, aga sisemine autarkiaigatsus lisab tugeva Iseseisvuspartei nüansi.

Vabaerakond manifesteeris uuesti sügisel öeldut ja Riigikogus Kooseluseaduse menetlusel tõestatut, et nemad ongi vana Isamaa: paremtsentristlik, rahvuslik ja oma nimele vastaselt sotsiaalselt konservatiivne.

TSAHKNA 2.0

Suurima show tegi IRL – või siis nüüd Isamaa? –  ja selle esimees Margus Tsahkna. Valimisteks 2015 tegi IRL omale uue ja põhjaliku programmi. Seekordse Kultuurikatlas peetud poliitikateatrietenduse sisuliseks sõnumiks oli, et nüüd, aasta hiljem, hakkab IRL tegema uut, millega loodetakse suve alguseks valmis saada. Vaevalt on IRL-i mõtted ühe aastaga sisuliselt pikki hüppeid edasi või tagasi teinud, kogu sellel tegevusel on valimiskampaania hõng: teha varju jäänud uuest erakonna juhist Margus Tsahknast Tsahkna 2.0 ja eristuda populistlikest EKRE-st ning Vabaerakonnast. Seda viimast väljakutset ju eelmist programmi koostades ei olnud, kuni selle uudiseni ei olnud uusi erakondi poliitilisel kaardil.

Poliitika paradoks on see, et valitsejatelt nõutakse suurt visiooni, sihti. Selle puudumine on poliitiku suurim patt. Kui see aga lõpuks sõnastataksegi, siis see muidugi ei sobi kellelegi. Küll on see piiratud, küll rumal, küll teostamatu. Kõige sagedasem kriitika visioonidele on aga, et need on liiga väikesed, ambitsiooni on liiga vähe.

Nii peabki erakonna meeskond, kes kuskil nõupidamisteruumis pusib “visiooni teha”, minema hüperboolide teed. On lihtne kujutleda vestlust:

“Me peame ütlema midagi tõeliselt olulist. Midagi, mis inimestele korda läheb ja mis oleks realistlik. Näiteks, et meie ülesanne on peatada Eesti rahvaarvu kahanemine”

-”Aga see ju ei raputa kedagi!”

“OK, no ütleme siis, et tõstame siis seda rahvaarvu. Näiteks 1,5 miljonini”

-”Seda Lukas juba ütles, kui korraks esimees oli. Midagi ei juhtunud. Ambitsiooni pole!”

“Hea küll, paneme siis ikka korralikult, ütleme 2 miljonit. Siis juba hakkab huvitama.”

Ja hakkabki. Loosung läks kohe kõnest lendu ja sai jutuaineks. Esitajad teavad, et see on võimatu. Kuulajad teavad, et see on võimatu. Rahvastikuprotsessid on väga hästi prognoositavad ja teaduslikult põhjendatavad. Täna ei ole usutavat mudelit, mille järgi loomuliku iibe kaudu võiks Eesti rahvaarv lähikümnenditel kasvada. Loomulikul teel Eesti rahvaarv vananeb ja kahaneb. Arenenud ja kõrge haridustasemega riigis nagu Eesti ei hakka laste arv naise kohta (summarne sündimuskordaja) olema 3, 4 või 5.

ÜRO rahvastikudivisjoni prognoos Eestile näeb ette rahvaarvu jätkuvat kahanemist:Täpsemaks rahvastikuprotsesside mõistmiseks soovitame lugeda Eesti rahvastikuprognoosi aastaks 2040.

On selge, et ainus vastus rahvaarvu kahanemisele on immigratsioon ja seda Tsahkna suuresti silmas pidaski. Oluline vahemärkus on muidugi see, et ilmselgelt ei pidanud seda silmas tema kuulajaskond, nii avatud rahvusluseks IRL konservatiivsem pool ja ka nende valijad kindlasti valmis ei ole. Et Eestis elaks näiteks aastal 2040 2 miljonit inimest, peaks neid lisanduma kokku üle 800 000 ehk aastas umbes 33 000 alates tänasest. Jutt sellest, et mõeldud on rootslasi ja sakslasi, kes  siia tulevad turvaliselt “omaenda kultuuriruumi” tõmbab visiooni usutavust veelgi täielikumalt maha. Ja paradoksaalsel kombel teeb sellest seetõttu paremini toimiva poliitilise visiooni – sellest räägitakse, seda kummutatakse, põlastatakse, selle üle ilgutakse – see on järelikult pildis.

Tegelik vastus see Eesti probleemidele muidugi ei ole ega ka nende poole kuidagi ei aita. Rahvaarvu suurendamine, perepoliitika parandamine on absoluutselt kõigi erakondade keskne programmiline eesmärk ka ilma sellise visoonita. On selge, miks Tsahkna ja Co tahavad ebapopulaarsest IRL-ist teha mälestustes tegusat ja tõhusat Isamaad, aga populaarsuse parandamiseks ei ole see mingi lahendus. Kõigist valitsuserakondadest on just Isamaa (ja Isamaaliit) kõige kiiremini ja täielikumalt oma toetuse võimule saades kiiesti kaotanud, suuresti just sellesama tegususe ja tõhususe tõttu.

Kui Tsahkna teeks praegusi samme millegi iga hinnaga päriselt ära tegemiseks, oleks silt Isamaa 2.0 ehk õigustatud, aga seda tehakse hetkel turunduskaalutlustel, et oma valijatele arusaamatut toodet (erakonda) ümber “brändida”.

Tsahkna ütles oma kõnes Isamaa 2.0 kohta läbivalt “Isamaa kaks-null”. Tavaliselt öeldakse tarkvaraversioonide kohta ja ülekantult siis ka uuendatud brändide kohta kujul “Isamaa kaks-punkt-null”. Tsahkna variant “Isamaa kaks-null” kõlas nagu sportmängu skoor, kus Isamaal on 2 väravat ja teisel poolel (IRL-il ?) paraku 0.

OBAMA TEEL AJALUKKU

Mandatory Credit: Photo by REX/Shutterstock (5540297ae)
President Barack Obama waves at the conclusion of his State of the Union address to a joint session of Congress on Capitol Hill in Washington,.
President Barack Obama gives the State of the Union address, Washington D.C, America – 12 Jan 2016

Uue presidendi valimine on Ameerika Ühendriike erutanud juba üle poole aasta ja nüüd hakkavad kätte jõudma esimesed tõehetked. Eelvalimisteni Iowas on 2 nädalat, käivad viimased debatid.

Samal ajal pidas Barack Obama oma viimase kõne olukorrast riigis, kus tegeles peamiselt enda pärandiga: kaitses tuliselt enda olulisemaid poliitikaid, nii kodus kui globaalselt.

Obama ametiaeg kinnitas seda, et kui poliitik saab ametisse eriliselt kõrgete ootuste foonil, siis on tal praktiliselt võimatu neile vastata. Ja seda isegi siis, kui tegelikult on tal ette näidata väga suure ajaloolise kaaluga teod või isegi kõigi oma võtmelubaduste sisuline täitmine. Sest kahtlemata on Obama presidentuur olnud edukas ja muutnud USA poliitikat tunduvalt kaasaegsemaks, süsteemsemaks ning täitnud vähemalt mingil määral suure osa alguses antud lubadusi. Seda kõike vaatamata sellele, et tal ei olnud oma ametiajal võimalik toetuda demokraatlikule Kongressile (välja arvatud 2 esimest aastat).

Sellegipoolest oli Obama toetus tema ametiajal pigem vilets, parteide vaheline heitlus “verine”. Just seda – parteideülest juhtimist – ootas valija Obamalt kõige enam ja seda ta üha teravamalt polariseerunud poliitilises süsteemis pakkuda ei suutnud.

Sotsiaalsete muutustega on lugu samamoodi. Nn. Obamacare, mis juba tänaseks on andnud tervisekindlustuse täiendavalt ligi 20 miljonile ameeriklasele, geide abieluõigus ja paljud muud algatused on sisuliselt revolutsioonilised, aga siiski oli muutuste ootus (ja lubadus Obama poolelt) nii suur, et enamik ameeriklasi on siiani olnud arvamusel, et Obama pole oma lubadusi täitnud. Tagantjärele, pikema ajaperspektiivi järel ilmselt siiski hinnang muutub.

Oma pärandist rõhutas Obama peamisena Ameerika majanduse tugevdamist. Kriisi harjal presidendiks saanuna oli see ka tema suurim väljakutse. USA majandus on paisunud viimased 5 aastat. Kui vaadata tema tulemusi tööhõive valdkonnas, siis oli 2015. aasta eriti väljapaistev. Aasta viimane kuu tõi 292 000 uut töökohta – enam kui ühelgi varasemal kuul – tööpuudus püsib 5% juures ja samuti erinevalt näiteks Eesti struktuursetest tööpuuduse probleemidest on USAs tööhõive laienenud ja töökohad kasvanud võrdlemisi stabiilselt kõikide elanikkonnasegmentide lõikes. Arvestades, et majanduse olukord on USAs valimiseelistuste kujunemisel ülitähtis, paistavad Hillary Clintoni šansid ka selles kontekstis taas päris head. Teisalt, käesolev aasta on USA börsidele alanud raskelt ning Harvardi Ülikooli endine president, endine rahandusminister ja endine Obama majandusnõunik Larry Summers on mitme teise majandusteadlase kõrval prognoosinud peatse uue majandusseisaku algust.

Osa majanduse elavdamisest on olnud Obama vaieldamatu mõju uute keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutuselevõtule ja innovatsioonile.

Teistest suurtest teemadest kaitses Obama oma multilateraalset lähenemist rahvusvahelistele küsimustele ning senisest läbimõeldumaid strateegiaid, kuidas oma liidripositsiooni maksma panna, samas ise vahetut otsest “maailmapolitseinikuna” sekkumist vältides.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.