MEMORANDUM: MINUTILINE VAHEAEG (NÄDAL 21)

Enam kui aasta on möödunud Riigikogu valimistest ja kahe uue erakonnaga ümberkujundatud poliitiline maastik hakkab selgemaid jooni võtma. Riigikogu valimised olid pettumuse allikaks nii sotsidele kui IRL-ile, kes tegid sellest mõlemast oma järeldused ning on viimase 12 kuu jooksul püüdnud enda kohta poliitilisel koordinaatteljestlikult strateegiliselt ümberdefineerida. Eelmisel nädalal olime kahe koalitsioonierakonna järjekordsete eneseotsingute tunnistajaks.  Võtame selle nädala memorandumis kokku, kuidas IRL ja sotsid valimispäeva šokile viimase aasta jooksul reageerinud on ja millised on eeldused edasiminekuks.

2015. aasta märtsi valimistulemus oli nii IRLile kui sotsidele pettumus, et mitte öelda katastroof:Isamaa ja Res Publica LiitIRL toetus on alates 2014. aasta novembrist suhteliselt sirgjooneliselt kukkunud.  Eerik-Niiles Krossi juhtimisel tehtud tipp-tulemus kohalike omavalitsuste volikogude valimistel Tallinnas (kuid ka tubli koondtulemus üle Eesti) näitas, et parem-tsentristlikul ja nii rahvuslikele kui haritud väikekodanlasele (tööl käiv keskklass, väikeettevõtja, arstid-õpetajad) linnaerakonnal, mis on samas tulevikku suunatud, see tähendab otsib aktiivselt põhilistele väljakutsetele lahendusi või vähemalt püüab ise lahenduseks kehastuda – on Eesti poliitikas endiselt koht olemas. Vähemalt nii võib nii mõnigi IRL poliitik või toetaja mõelda, analüüsides valimiskünnise piirile stagneerunud reitingu põhjuseid.

Või on see analüüs siiski vildakas?

IRLi kena tulemus 2013. aasta kohalikel valimistel tuli tänu Krossi kampaania õnnestumisele. IRLil õnnestus teha pronksiöö-järgse Reformierakonna tüüpkampaaniat paremini kui Reformierakond. Teisisõnu, valija uskus, et kõige parem vastane Savisaarele pole Tallinnas mitte Reformierakond, vaid Krossi juhitud IRL. IRLi toonane tipp-tulemus ei jäänud mitte juhuslikult samasse päeva Reformierakonna ajaloolise põhjaga (pärast Kallase lähetamist Brüsselisse). Selle võti oli usutav liider, mõisavalitseja, luuraja ja ettevõtja Krossi uljaspealine, hooletu salapära on rahvuskonservatiivse, nii vähem kui rohkem haritud ning noorema ja keskeas meesterahva jaoks sisuliselt maksimumilähedane kandidaadiprofiil. Ansipi-väsimusega seoses (mida võimendas kehvasti juhitud “Silvergate”) oli hakanud Reformierakonnast väsima ka 25-34 aastane haritud ja keskmisest jõukam valija, kellele Krossi tiimi agressiivne ja nooruslik droonikampaania sobis hästi.

Mis on veel oluline – erakonna 2011 ega ka 2013 headel tulemustel polnud midagi pistmist otseselt (sotsiaal)konservatiivse poliitikaga. Rahvuslikuga küll. Täpsemini – oluline polnudki ajada mingit uut rahvuslikku poliitikat.Keskerakonna- ja Venemaa-keskse valimiskonflikti sees jätkus nii Reformierakonnale kui IRLile kahepeale arvestatavalt valijaid, millest suurema osa nilpsas see, kellel end oskuslikumalt konflikti põhiosapooleks õnnestus mängida.

Tõele au andes, Reformierakonna toetus on kogu aeg olnud küll laiem, esindades sisuliselt kogu valijaspektrit. Eriti ülekaalukalt on Reformierakond hoidnud enda käes noort ja keskealist, keskmiselt haritud ja keskmisest vähemalt veidigi jõukamat valijat, ent domineerides ka mitmeid teisi suuri segmente või tehes neis häid tulemusi, kuni eakate valijateni välja. See poleks Siim Kallase juhitud liberaalse Reformierakonna ajal mõeldav olnud.

Miks Kross ja temaga koos Yoko Alender tiimina IRList pärast suhtelist edu lahkusid, on tänaseni veidi keeruline mõista. Selle otsest ja kaudset mõju on võimatu üle hinnata. 2015. aasta Riigikogu valimisteks olid erakonna juurest  nooremad ja jõukamad linnainimesed taas lahkunud. Nagu ka Juhan Kivirähk erakonnale allesjäänud valijate profiili analüüsis, need olid EKREga sarnased – keskealised ja vanemad mehed, vähemalt keskharidusega ja keskmisest tihedamini maal elavad.  Senine väikekodanliku linnarahva toetus ei olnud ujunud mitte EKREsse, vaid Vabaerakonda toetama. Kooseluseadus ei andnud IRLile surmahoopi, nagu nad ise armastavad mõelda. Pigem kaotasid kõik koalitsioonierakonnad sellest natuke, kui üldse.

IRLi valimiskaotus oli ka loogiline. Inimkaotustest nõrgenenud erakond oli otsustanud oma põhivalijale positiivse taaskinnituse andmise asemel minna otsima hoopis uut, vähekindlustatud valijat. Nagu oleks uut erakonda tehtud. Nagu kõikides Res Publica kampaaniates alates 2003. aasta Riigikogu valimistest alustati kampaaniaplaneerimist nullist ehk kampaaniat ei ehitatud oma olemasolevatele tugevustele, vaid teemadele, mida üks või teine sotsioloogiline küsitlus antud hetkel valijate jaoks oluliseks pidas. Tugevate alternatiivide olemasolu tõttu hakkaski IRLi baasvalija erakonna juurest lahkuma – väikekodanlik linnainimene valis Vabaerakonda või Reformierakonda.

Niigi keerulises seisus baasvalija tähelepanuta jätmise tõttu jätkas IRL veritsemist  ka pärast RK2015 valimisi ja nüüd juba tõesti uue tekkinud alternatiivi – EKRE suunas – kes vaid paar kuud enne valimisi istus stabiilselt allpool künnist, ent kes asus selge kampaaniaga konservatiivse maavalija peas valitsevas segaduses korda majja looma. See segadus oli suures osas tekitatud IRL-i enda poolt, sest meenutagem – Reiljani kadumisega oli maal elava ja traditsioonilisemaid väärtusi hindava valija jaoks just IRL asunud tõsiseltvõetavaks alternatiiviks ja näiteks 2011. aastal tegi IRL paljudes maakondades ja maakonnakeskustes väga kõva tulemuse, mis üleriigiliselt tõigi 23 kohta ja kaksikliidu koos Reformierakonnaga. Nüüd aga korjas maavalija oma kimpsud-kompsud taas kokku ja hakkas teises suunas minema.

Mida otsustas antud olukorras IRL?

Kuna erakond oli kaotanud 2011. aastaga võrreldes kolmandiku valijaist ja 9 Riigikogu kohta (23 asemel 14), siis pidi Urmas Reinsalu erakonna esimese kohast loobuma ning erakonna uueks esimeheks sai Margus Tsahkna, kes vana Isamaa tiiva jäänukite ja Res Publica liidrite häältepaketi toel lõi pingutuseta Jaan Männikut. Aga nagu ka Riigikogu fraktsioon, nii oli ka erakonna uus juhatus sisuliselt domineeritud inimeste poolt, keda Tsahkna tiimiks kutsuda oleks selge ülepingutus. Selles mõttes oli Tsahkna positiivse surve all – tal polnud oma hääli, millele oleks võimalik raskel ajal loota, vaja oli päris ideid, kuidas IRLi haavad kinni siduda ja tervis seejärel korda saada.

Isamaa 2.0 – plaaster lahtisel luumurrul

Tsahkna uus programm, ehk Isamaa 2.0, oli mõistliku inimese lahendus tekkinud poliitilisele probleemile. 2 miljoni eestlase kodu läbi innovatsiooni ja uuendusmeelsust toetava ent rahvuslikule poliitikale kindlaks jääva liini kõlas ju sümpaatselt.

Ent probleeme oli mitu.Üldiselt on muidugi loo moraal selles, et sellise valimiskaotuse pealt minna valitsusse, samal ajal teades, et erakond vajab ellujäämiseks suuri muudatusi, on hukatuslik. Lohutada võib end sellega, et Eesti seisukohalt oli tegemist vastutustundliku otsusega, sest Keskerakonda ega EKREt valitsusse lasta oleks olnud ka kehv alternatiiv. Ent vähemalt oleks pidanud aru saama, et koalitsioonis oleks tulnud end ühises programmis kehtestada millegi muuga kui vähekindlustatud valijale antud maksutagastusega, mis on väga kallis ja ei too erakonnale mitte ühtegi uut toetajat.

Kokkuvõte: IRLi uus positsioneering (sisuliselt vana Isamaaliit) ei tööta, veel. IRLi nõrkus destabiliseerib ka valitsust samavõrra kui nende hea koostöö Reformierakonnaga valitsuse võtmepoliitikates seda koos hoiab. Tsahkna lubas, et Isamaa 2.0 on reaalne projekt, mille käigus toob IRL valitsusse ja Eesti ellu uued, nö “hullud” ideed. Kõige hullem nendest on esialgu burka-keeld.

Sotsiaaldemokraatlik ErakondSotside 2015 valimistulemuse kohta oleks tagantjärele korrektne öelda, et nad ei üllatanud. Taas kord saadi tulemus, mis jäi alla potentsiaalile. Seekordse (-1,9% võrreldes 2011. aastaga ja kaotus 4 kohta) tulemuse tegi kibedamaks 2011. ja 2015. aasta  valimiste vahelisel ajal kahekordistunud toetus, millele valimishetkel taas suurelt alla jäädi. Nii jõudis 2012. aastal sotside toetus isegi 30% kanti, lüües osades ringkondades juba ka Reformierakonda. Opositsiooniparteina saavutatut aga ei suudetud hoida. Tehti klassikaline viga – mindi aasta enne Riigikogu valimisi tipp-toetuse pealt opositsiooniliidrina Reformierakonnaga koos valitsusse mitte-midagit tegema. Selle sammu strateegilised puudused on nii ilmsed, et väga raske on üldse näha sellele mingitki õigustust peale inimliku soovi saada inimesed “ametisse” ja sellega pinki justkui pikendada.

Seesama punt sotse, kes 2014. aastal  väga valitsusse kippus, oli nüüd lüüasaamises pettunud ja grupeerus Ossinovski ümber, kes koalitsiooniläbirääkimistelt üldse kõrvale oli jäänud ja kergelt seda isegi kõrvalt kritiseeris. Sealjuures oli arvestatav osa sotse süüdistanud just Ossinovskit ja tema tegevust haridus- ja teadusministrina oodatust kehvemas valimistulemuses, pidades silmas seda, et ta seadis avalikult kahtluse alla vene koolide ülemineku eestikeelsele õppele. Samuti jäi mulje, nagu soovitaks Ossinovskiga koos vaadata osaliseltki ringi kodakondsuspoliitikat.

Olgu siinkohal öeldud – kindlasti võiks ka poliitika.guru kodakondsuspoliitikas julgemat mõtlemist toetada, ent praktiliselt võisid traditsioonilise sotsidest valija jaoks sellised avangud olla üllatavad ja segadust tekitavad, vastuolus erakonna senise positsioneeringuga. Ka Reformierakond ja IRL ründasid Ossinovskit valimiste eel teravalt (Reformierakonnast koolijuhtide ja Sutropi nn Gretškina-pöördumine ja IRLis Aaviksoo terav kriitika Ossinovski suunal) ja see mõjus – mitte ainult valimistulemusele, vaid kodakondsuspoliitika ja vene koolide teema ei ole sotside jaoks selles koalitsioonis teemaks olnud – Ossinovski on seda ka ise avalikult möönnud.

Sotside 2015. aasta valija oli IRLi omaga küllalt  sarnane. Just – kuigi tegemist on justkui vasaktsentri erakonnaga, pole neil kunagi näiteks Keskerakonnaga ühist valijat õieti olnud. Sotside valijad on alati tahtnud ühist koalitsiooni Reformierakonna ja IRLiga või nagu 2015. aasta  valimiste järgsed uuringud näitasid, siis Reformierakonna ja Vabaerakonnaga (Vabaerakond ongi Reformi kõrval soovituim peig). Sotside valija on IRLi valijast noorem, kuid sarnaselt umbes keskmise sissetulekuga ja keskmise või kõrgema haridusega. Veidi tihedamini võib sotside valija olla ka venelane – ainus Keskerakonna kõrval, kes 2015. aastal neid valijaid enda taha tõi (7% vene valijate häältest).

Igatahes andis Mikser ise valimiste järel alla, kuigi südames võis ta erakonna üldkogult loota ka nappi võitu. Ent erakonnas võitis janu uudsuse ja teravuse järele (kuigi vaid 2 aastat tagasi oldi opositsioonis 30% reitingu peal ka mitte midagi tehes – poliitika igavesed dilemmad…)

Ossinovski, saades erakonna esimeheks, käitus Tsahknast erinevalt, hoopis agressiivsemalt. Ta nõudis koalitsioonileppe avamist ning avaldas kõva survet ja veidi üllatuslikult andis ka Reformierakond sellele järele. Selle tulemus oli mõneti vastuoluline – esiteks ei mäleta mitte keegi, mida sotsid sellega sisuliselt taotlesid ja mis muudatusi koalitsioonileppesse sai, ent teisalt kehtestas Ossinovski end partei uue liidrina. Sama joont on ta valitsuses hoidnud ka edaspidi. Koalitsioonilepe või varasemate valitsuste kokkulepitud poliitikadokumendid pole tema jaoks siduvad olnud ning ta on oma poliitilise kuvandi väljajoonistamise nimel teinud restarte näiteks kõikides rahvatervise alamvaldkondades, vahetanud välja ka ametnikke.  Taktikaliselt on selline pingestamine olnud…neutraalse mõjuga. Kukkumine pole olnud nii järsk kui IRL-il, ent joonlauaga kuureitingutest läbi tõmmates saame Turu-uuringute erakondade seires kergelt negatiivse trendi ja EMORi uuringutes neutraalse trendi.

Nüüd, aasta hiljem, ongi Ossinovski juhitud sotsid end uuesti positsioneerimas. Ossinovski kutsus valdavalt erakonnakaaslastest ja mõningatest arvamusliidritest koosneva seltskonna Telliskivisse ja pidas ühe tekstiliselt hea kõne, mis oli oma sisult kantud paljudest president Ilvese viimaste aastate liberaalsematest kõnedest, mis on samuti olnud selgelt isikuvabaduste kaitsele, avatusele ja inimeste võrdsele kohtlemisele rajatud. Kui Ossinovski saab oma tahtmise, siis lähevad sotsid nii sellesuvistele presidendivalimistele ja ka järgmistele valimistsüklitele vastu konstrueerides uut Eesti poliitika põhikonflikti – avatus versus suletus. Ossinovski kirjeldas tundeid, mis valdavad täna ka suurt osa poliitika.guru toimetusest ja meie toimetajate referentsgrupist – selles grupis domineerib 25-34 ent ka 35-49 aastane kõrgharidusega linnaelanikust ning eesti keelt kõnelev ning ühiskondlikult aktiivne ja töötav valija, sõltumata sissetulekust.

Selle positsioneeringu juures on moraalselt kõnetava küsimuse kõrval mitmeid muid momente, mida tuleb tähele panna, ent mille mõju prognoosida on raske:Kokkuvõte: sotsidel on head eeldused tugeva ning kuvanditeadliku liidri taga teha tõsine katse viia ellu Ossinovski plaan uue võitlusvälja avamisest: stabiilne toetus, uut positsioneeringut hindav baasvalija ning ühiskondlikult soodsad olud selle teema monopoliseerimiseks. Palju sõltub sellest, kas EKRE läheb sotside plaaniga kaasa ja sellest, kuidas käitub Reformierakond.

Alati jääb muidugi võimalus, et see polnudki partei uus positsioneering, vaid lihtsalt üks ilus kõne nagu Tsahkna 2.0 neli kuud tagasi…

ME LENDAME VEEL

Poliitika.guru on varem põhjalikult analüüsinud Estonian Airi panktrotti ja uue lennufirma NAG/Nordica loomist. Teisipäeval tuleb Riigikontroll välja oma auditiga Estonian Airi pankrotistumisest. Oma sisult saab tegemist olema poliitilise juhtimise auditiga, kus Riigikontroll on vaadelnud poliitiliste otsuste ahelat Estonian Airile korduva riigiabi andmise protsessis ja sinna kõrvale seda, kuidas on selles kontekstis toiminud ettevõtte juhtimine, selle riigiühingu omanikupoolne järelevalve ehk nõukogu töö ning kui informeeritud on omanik olnud ja kui palju oma otsuste eeldusi eelnevalt analüüsinud.

Algusest peale on selge, et valitsusel pole sellisest ülesandepüstitusest midagi võita, seda kahel põhjusel. Esiteks, selget vastust, milline peaks nõukogu ja juhatuse tasakaal selliste riigifirmade juhtimisel olema, pole olemas, ei ole seda ka Riigikontrollil. Sel ajal majandusminister olnud Juhan Parts on igal juhul parajas kahvlis. Teiseks on äärmiselt küsitav, mis mõte on ikkagi analüüsida poliitilist otsuse protsessi iseeneses, väljaspool eri otsuste võimalikke tagajärgi.

Estonian Airi pankrotis pole tõenäoliselt peidus midagi müstilist. Nagu ka meie kirjutasime, oli EA pankrot peaaegu et raudkindel juba 2013. aasta alguses, mil nii majandusministeerium, rahandusministeerium kui nende küsimuste erinõunik Erkki Raasuke olid kindlad, et see ettevõte on jätkusuutmatu ning et Euroopa Komisjonist positiivse otsuse saamine tagantjärele on äärmiselt ebatõenäoline. Ent see kindel teadmine lahustus kollegiaalses otsustusorganis nimega Vabariigi Valitsus ära ja peaminister Ansipi ning majandusminister Partsi nõusolekul loobuti pankrotiga edasi minemisest.

Teisalt on Estonian Airi pankrotile raamatupidamislik vaatamine jabur ja just siin võiks soovi korral hinnata otsust kogu selle majanduslik-poliitilises ulatuses. Nimelt – alati on võimalik analüüsida seda, kas valitsuse teadlik otsus pikendada Estonian Airi agooniat selleks, et sisuliselt sildfinantseerida lennundustegevust seni, kuni uus ja kindlam alternatiiv on paigas, oli poliitiliselt ja riigiresursside kasutamise mõttes mõistlik või mitte. Ning vähem on mõtet analüüsida, kas valitsus ikka sai aru, et otsustas justkui raha musta auku kühveldada, sest “pankrot oli ju kindel”.

Loodame Riigikontrolli auditist täpsemalt lugeda, ent laias laastus on võimalik sellistest juhtumitest teha kaks täiesti vastuolulist järeldust:

1. Kui valitsuskabinet tahab enda kätte võtta väga kaalukate investeerimisotsuste tegemist ja  näiteks lennufirma strateegilist juhtimist, energeetikaettevõtte strateegilist juhtimist või raudtee- ja meretranspordiettevõtte ning selleks vajaliku infrastruktuuriettevõtte strateegilist juhtimist, siis peab valitsus olema nende otsuste tegemiseks väga hästi informeeritud;
2. sellistest otsustest peaks riik katsuma eemale hoidma, eriti väike ja suhteliselt vaene riik.

Probleem on muidugi selles, et lennuühendused Tallinna ja Lääne vahel pole teoreetiline küsimus.  See on  äärmiselt praktiline ja kogu riiki hõlmav ning siin toimuvat ettevõtlust halvav mure, kus poliitilisi otsuseid on vaja langetada arvestades, et tegelikult pole ühtne ja vaba lennundusturg perifeerias täna turutingimustel (sh EL lennundusreeglite järgi) suuteline tõrgeteta toimima. Ehk – otsuseid oli ja on vaja langetada teades, et EL lennundusturg ei tööta maakera kirdenurgas, kus inimesi ei ela – ja siin tulebki mängu otsuste poliitiline komponent.

Me ei soovi olla patroniseerivad ja kindlasti oleks jabur nõuda riikliku transpordipoliitika depolitiseerimist või muud sarnast nonsenssi. Samas, nii Tallinna Sadama ja Eesti Raudtee (nagu ka sarnased ettevõtted Lätis ja Leedus, rääkimata Venemaast ja muust Bütsantsist) ülipiinlikud korruptsioonilood, kuid ka erasektori poole peal tegutsevad dotatsiooniärimeeste ajaloolised skeemid nii merel kui raudteel näitavad, et väikeriigi katsetest tegeleda kalli suurettevõtlusega ei sünni mitte kui midagi head ja riik ei saa nende asjadega tihti lihtsalt hakkama. Vähemalt kindlasti saavad riigiäriühingud nende ülesannetega hakkama  halvemini, kui vähemalt osaliseltki erastatud, börsidel noteeritud ja seetõttu palju läbipaistvama juhtimisega sarnased ettevõtted mujal maailmas.

ANSIP VÕTAB GEOBLOKEERIMISE NUPUVÕTTESSE

Teame omast käest, et elu kolib internetti. Digimaailm tehniliselt riigipiire ei tunne, aga kahjuks on ikka nii, et Eesti inimeste ja ettevõtete jaoks on internet palju pisem kui ameeriklaste või brittide jaoks. Seda sellepärast, et riikide seadusandlus on erinev ja ka paljudele ettevõtetele sobib riigipõhiste äristrateegiatega toimetamine e-kaubanduses paremini kui üle-Euroopaline turg.

Sel neljapäeval arutavad ELi konkurentsivõime eest vastutavad ministrid Brüsselis ühtse digitaalse turu loomise võimalusi. Kolmapäeval avalikustab komisjon digivolinik Andrus Ansipi geobloki keelustamise algatuse, mis peaks praegust olukorda veidi paremaks muutma. Ansipi digisisu kaasaskantavuse algatus, mis võimaldab meil kõigil end EL piires reisides tulevikus Kanal 2st Sajandi armastuse keerdkäikudega kursis hoida, suusatamist vaadata ja Spotify Eesti kataloogist Lennat kuulata, on juba päris kaugele jõudnud. Aga kaasas saab kanda vaid seda digisisu, mida on Eestis ostetud.

Uue algatusega tahab komisjon keelata asukohapõhise diskrimineerimise e-kaubanduses, mis peaks kaotama või vähemalt suures osas vähendama Eesti tarbija geoblokeerimist EL teistelt turgudelt. Meil oleks võimalik siseneda ükskõik millises EL riigis asuvasse veebipoodi ja seal ostelda selle riigi seaduste (sh tarbijakaitsereeglite) alusel. Ainus võimalik häda on, et kauba kohaletoomise kohustust poodidele ei panda ja nii võib juhtuda, et netist tellitud Itaalia disainmööblile tuleb ise järele minna (või palgata selleks kullerteenus). Kohaletoomise kohustusest loobus komisjon paljude riikide ja ettevõtete vastuseisu tõttu, kes peavad kaupade kohustuslikku tarnimist Euroopa teise otsa liiga kulukaks. Reeglina toimib pakivedu siiski hästi ja nn geobloki kaotamine avardab eestlaste internetimaailma, kuna lisaks kaupadele peaks see laienema ka (digi)teenustele, sh keelustama diskrimineeriva hinnastamise nt autorendi või hotelitoa broneerimisel või kasvõi pilveteenuse ostmisel.

Idee on hea ka ettevõtjate perspektiivist, kuna võimaldab väikestel e-kaupmeestel, kes ei ole huvitatud teiste riikide turgudele sisenemast, müüa Eesti seaduste alusel ka teistest liikmesriikidest pärit klientidele. Siiski on algatus tekitanud palju paksu verd nii suurte liikmesriikide, kui ettevõtete hulgas ja lihtsalt neljapäeval algavad arutelud kulgema ei saa. Kõige suurem küsimus on see, kas ja kui siis millal võiks geoblokeerimise kaotamine mõjutada ka autoriõigusega kaetud digisisu nagu muusikat, e-raamatuid, mänge ja tarkvara.

G7 KOHTUMINE JAAPANIS

26.-27. maini toimub Jaapanis G7 kohtumine. Lugeja mäletab, et Krimmi annekteerimise järel pandi Venemaad hõlmav G8 jäässe ja G20 kõrval jätkab koos käimist liberaalsetest demokraatiatest koosnev suurjõudude koalitsioon – USA, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan ja Ühendatud Kuningriik. Hiina puudumine laua tagant on vähendanud 21. sajandil selle formaadi majanduspoliitilist tõsiseltvõetavust oluliselt, ent pingestunud maailma julgeolekuolukorra kontekstis on tegemist endiselt võimalusi (lahendusi) loova kooskäimiskoguga.

Ka sel korral on laual julgeolekuteemad:

• Aasias teevad Jaapanile ja USAle muret Hiina käitumine Vaikses ookeanis ja Hiina territoriaalvetega piirnevates meredes, väljakutsuv sõjaline hoiak ennekõike Jaapani suhtes; samuti on Põhja-Korea liider Kim Jong Un suutnud lisaks traagilis-veidratele uudistele oma tuumakatsetustega toota reaalselt geopoliitilist tasakaalu ähvardavaid uudiseid.
• Seoses terrorirünnakutega Pariisis ja Brüsselis ning pagulaskriisiga on ka eurooplastel julgeoleku vallas terrorismivastase ühistegevuse ettepanekuid lauale panna.

Lisaks on tüüpiliselt viimastele ja ilmselt ka paljudele järgnevatele aastatele maailma majandusliidrite murelapseks…majandus. G7 liikmeid iseloomustab erinev lähenemine majanduste stagneerumisele. Erinevalt paljudest eelkäijatest on Jaapani peaminister Shinzo Abe sarnaselt ameeriklastele seda meelt, et stagneeruvat majandust tuleb ulatusliku fiskaalse stimuleerimisega turgutada, kui eurooplased Saksamaaga eesotsas näevad struktuurseid reforme edu eeldustena.

AUSTRIA PRESIDENDIVALIMISTE TEINE VOOR

Eile (pühapäeval) toimunud Austria presidendivalimiste teine voor ei toonud veel tulemust, sest seis on nii tasavägine, et üle tuleb lugeda kõik hääled. Hetkeseisuga juhib napi hääleenamusega Norbert Hofer, aga Eesti (baltisaksa) juurtega vasak-roheline majandusprofessor Alexander van der Bellen on tal tõeliselt kannul. Võitja otsustavad kirja teel antud hääled, mille ülelugemine hetkel käib. Nii või teisiti, on paremäärmuslik kandidaat Hofer vabadel valimistel jõukas Euroopa riigis võidule väga lähedal.

Kas mäletate Austria Vabaerakonda ja selle liidrit Jörg Haiderit, kelle valitsusse võtmise pärast Austria liikmeõigusi Euroopa Liidus piirati? Tänapäeval on igasugused haiderid juba vägagi parketikõlbulikud. Hofer, keda toetasid nüüd ka paljud muidu parem- või vasaktsentriste toetanud väikekodanlased ja töölisklassi esindajad, tahab tugevdada presidendi rolli, suurendada presidendi veto-õiguseid, kutsuda esile erakorralisi valimisi, blokeerida USA ja EL vabakaubandusleppe sõlmimist jpm ettearvatavat. Valijaid ei huvita otseselt tema seisukohad majandusküsimustes, küll aga on atraktiivsed tema seisukohad…”pagulas- ja islamiküsimustes”.  Ja et elu oleks ikkagi rohkem anekdoot kui tõsine asi, siis sarnaneb insener Hoferi kampaaniaslogan ka väga Donald Trumpiga. Kui Trump tahab “Make America Great Again”, siis Hofer soovib Austria esimeseks asetada. Kuhu siis mujale, ikka esimeseks, mitte viie sekka. Tüüpiliselt sarnastele erakondadele teistes riikides  on Hoferi Vabaduse Partei äärmiselt populaarne just väljaspool pealinna ehk Viini – seal, kus immigrante on vähem, vähem ka jõukust ja ülikoole.

Memo kirjutamise hetkel on vahe, nagu öeldud, liiga väike, et tulemust välja hõigata. See sõltub paljuski nendest, kes hääletasid kirja teel (arvatakse, et nii hääletas u 750 000 valijat). Varasemalt on sellist hääletusviisi kasutanud pigem keskmisest haritumad ja rikkamad austerlased, kes võiks seekord olla van der Belleni leeris. Elame-näeme.

ISTANBULIS KOGUNEVAD HEATEGIJAD

23.-24. mai toimub Istanbulis ÜRO World Humanitarian Summit, kus maailma liidrid peaksid arutama inimkannatuste vähendamiseks ettevõetavaid samme.

Mõistagi on hetkel nii Istanbuli enda tagahoovis kui mõlemal pool Bosporust põhiprobleemiks rändekriis. Jordaanias ja Liibanonis moodustavad laager-linnades elavad pagulased juba üle viiendiku elanikkonnast. Pikas perspektiivis on see olukord äärmiselt ohtlik – piisab vaid meenutada, mis juhtus afgaania pagulaslaagritega Iraanis ja Pakistanis? Need muutusid radikaliseerumise pesadeks.

Tippkohtumisel arutatakse nii rändekriisi põhjuseid kui kriisi lahendamise rahastamist. Samas on kohtumine ja seal “otsustatu” mittesiduv, mis vähendab selle tõsiseltvõetavust. Mitmed humanitaarorganisatsioonid nagu Médecins Sans Frontières boikoteerivad seetõttu kogu kohtumist. Problemaatiline on ka asukoht – Türgi – kes on president Erdogani ametiajal silma paistnud vabaduste koomaletõmbamisega, mis on raskendanud ka EL-Türgi pagulasleppe rakendamist. Teisalt on Türgi suur doonor ja panustab reaalselt rändekriisi. Kohtumise eeldatava saldo positiivsele poolele loodetakse kanda kodust eemalepaisatud laste jaoks loodav Haridusfond.

Vähesed riigid osalevad kohtumisel riigipea tasemel. Arvestades EL-Türgi pagulasleppega seonduvat temaatikat, on spekuleeritud Merkeli võimaliku osalemisega.

Ka Eesti president on selle ajal USAs, peaminister Berliinis ja välisminister Brüsselis, mistõttu Eestit esindab seal suursaadik Väino Reinart.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.