MEMORANDUM – MOOSES JA TEMA RAHVAS (NÄDAL 49)

MOOSES JA TEMA RAHVAS

Edgar Savisaar on “tagasihoidlik” mees. Egas muidu poleks ta ennast kongressikõnes võrrelnud Moosesega, kellel lasub ainuvastutus ja -võime Eesti rahvas õige poliitika Tõotatud Maale viia. Metafoor läks kohe lendu, delegaadid hääletasid “nagu vaja” (Yana Toomi sõnastus).

Metafooris peitub aga konks, mis selle eriti täpseks teeb, aga mida Savisaar vaevalt välja öelda soovis. Mooses ei jõudnud ise kunagi Tõotatud Maale, nagu @kaurkender tabavalt Twitteris märkis. Hullem ja täpsem on aga võrdluse teine pool – ka rahvas, kelle Mooses lubas Egiptuse vangipõlvest Tõotatud Maale viia, ei jõudnud sinna kunagi. Kuna nad eksisid Moosese käsulaudade vastu ja langesid tema silmis pattu, siis lasi Mooses nad hävitada ja eksles järelejäänutega sihitult 40 aastat kõrbes, kuni kõik, kes olid temaga Egiptusest teekonnale asunud, olid viimseni surnud. Kaananimaale jõudsid vaid nende järeltulijad.

Just see – oma inimeste kõrvale heitmine – on meie Moosesel paremini käpas, taevase tõe maaletoomine piirdub idataevas kogunevate pilvede poole õhkamisega. Kogu kongressipäev möödus suure Rahvarinde-nostalgia tähe all. Aga tegelikult ei ole tänasel Keskerakonnal Rahvarindega enam pistmist peale Savisaare ja meie-oleme-Rahvarinne-müüdi. Viimasedki riismed Rahvarinde juhtisikutest said nüüd selle kampaaniaga häbiga kõrvale, teise leeri pühitud. Nii mõnigi muu erakond võiks Rahvarinde sildi hoopis enda rinda kinnitada.

Peamised järeldused Keskerakonna kongressist erakonna siseelule:Sellest, kuidas Keskerakond on aastate jooksul kaotanud oma positsioone üle Eesti, kirjutasime pärast valimisi (vt eriti esimest joonist). Neid hoidsid pinnal kõvad häältemagnetid eesotsas just Jüri Ratase ja Kadri Simsoniga, kes võivad oma hääled (küll mõningate kadudega) ka teise erakonda kaasa võtta.

Kongressi otsuste mõju Eesti poliitikale tervikuna on kaugelt tagasihoidlikum, kui oleks olnud vastupidisel tulemusel:

OSSINOVSKI MAKSAHAAK IRLile

Eelmine nädal näitas, et pinged valitsuskoalitsioonis pole kuhugi kadunud. Ossinovski instinkt on õige – ta peab Reformierakonnast ja IRList eristuma.  Täpselt sama plaani on igas Reformierakonnaga oldud valitsuses haudunud ka IRL, kelle jaoks probleem on seoses Vabaerakonna ja EKRE pildiletulekuga veelgi võimendunud. Laias plaanis on tema poliitilised avangud ja ka Partsi kandidatuuri vastustamine olnud õiged sammud, vaid nii on võimalik Reformierakonna varjust välja pääseda. Ent küsimus on stiilis, mis ajab partnerid närvi ja mida valija ei pruugi mõista. Nii sai Eesti poliitika kullavaramu uue täienduse – parteijuht Ossinovski hooletu SMS parteijuht Tsahknale, mis kustutas Partsi šansid pageda kohalikust konnatiigist väärikale Euroopa Kontrollikoja liikme ametipostile.

Taoline suhtlusviis ei ole tõepoolest kõrge poliitkultuuri ja viisaka suhtlusstiili musternäidis. See SMS näitas, et Ossinovski tegutsemine ei ole tõenäoliselt strateegiline ja erakonna juhtkonnas alati valideeritud, vaid management-by-chaos, otsustamine jooksu pealt. Head instinktid, aga suur küsimus on strateegiline vaade.  

Ja see paistab välja. Jääb mulje, et sotsid olid otsustanud olla vastu, aga pigem poliittehnoloogilistel kui sisulistel põhjustel. Hästi oleks töötanud poliitilise kandidaadi ründamine, aga see võimalus nulliti ise, esitades Partsi kõrvale kandidaadiks Rannar Vassiljevi. Lõpuks pole põhjendusel küll suurt vahet, sest Parts pole populaarne ja avalikkus hoiab pigem sotside poole.

Ossinovski taktika on riskantne, sest tavaliselt on selline tegutsemine peaministri partei vastu üsna kiiresti opositsiooni viinud. Seekord on olukord veidi teine. Paradoksaalselt on Savisaare püsimine kasulik ka sotsidele. Ossinovski Partsi maksahaagist valitsuskriisi karta justkui pole, sest sobivat alternatiivi tänasele koalitsioonile lihtsalt pole kusagilt võtta.

Reaalsus on see, et valitsus on juba 6 kuud peale ametisse asumist sisuliselt teel sügavkülma. Väljaspoolt koalitsioonileppe punkte ei saa ükski osapool valitsusest läbi midagi märkimisväärset ja ka need valitsusleppe punktid, kus lõplikku kokkulepet ei saavutatud, jäävad paberile. Eelmine nädal näitas, et IRL ja Reform tõmbavad vee peale sotside alkoalgatusele ning sotsid pidurdavad omal ajal IRLi poolt käivitatud elektrituru toetuste eelnõu. Alkovastasest algatusest paremat perspektiivi pole ilmselt põhjust ennustada ka Ossinovski uuele toidumaksude (Sotsiaalministeerium on välja tulemas Toidupoliitika rohelise raamatuga, mis teeb ettepaneku kõrge soola-, suhkru- või rasvasisaldusega toitudele tarbimiksmaks kehtestada) plaanile.

Kas 3,5 aastat tiksumist on perspektiiv, mis hoiab koalitsiooni koos? Eesti on ka varem selliseid valitsusi näinud, aga need on olnud lühiajalisemad ja seekord on koalitsioonis koos kolm noort partejuhti, kellest vähemalt kaks peavad tõestama oma parteile ja valijatele, et nad suudavad midagigi ära teha. Rõivase ja Reformi puhul on ilmselt võti võimalikult stabiilselt endisel kursil seilamine.

Kõige olulisem järeldus, mis kogu sellest madinast välja joonistub, on ikkagi üks – IRLiga on haprasti! Vigu suudetakse teha järjepanu nii strateegiliselt kui igapäevases kommunikatsioonis. Partsi surumine ei anna IRLile poliitiliselt midagi. Jäi vägisi mulje, et IRL oli Partsi toetuseks korraldanud kampaania, leidnud parimad soovitajad (Henrik Hololei, Siim Kallas, Andrus Ansip, Kersti Kaljulaid jt), stardivalmis kampaania ootas kandidaadi nimetamist Sesteri poolt, aga siis panid sotsid äkki käe ette. IRL, tahtmata head kampaaniat raisku lasta, esitas Partsi ikkagi, muutes küsimuse sotside jaoks põhimõtteliseks ja kompromissi võimatuks.

Sama sihitu käitumine väljendub ka katses meeldida kõigile, ühitades koosolekuseaduse vastasust ebausutava retoorikaga saadiku vabast otsustusõigusest. See ei too hääli ei kooseluseaduse pooldajatelt ega vastastelt.

IRLi tehnoloogidel on aeg hakata taas sahtlist välja otsima strateegiat, mida on regulaarselt kasutatud – liituda mõne teise poliitilise jõuga, kes aitaks mõne aasta kauem elus püsida. Kõige esmane kandidaat allaneelamiseks võiks loogiliselt võttes olla Vabaerakond, mis seisab samuti eksistentsiaalsete küsimuste ees. Mis on Vabaerakonna poliitika, maailmavaade ja miks peaks keegi neid ka teist korda valima? IRLi õnnetuseks  on Vabaerakonna tuumik aga endised kampsunid, kes IRLi eest ja seest alles hiljuti pagesid.

Partsi mittenimetamine on probleem ka Reformierakonnale, mida Rõivase teisipäevaks kokkukutsutud parteijuhtide “lepituskoosolek” ka näitab. Reformierakond ja IRL on muidugi ilmavaateliselt paljudes küsimustes lähedased ja seetõttu loogilised liitlased. Nii on ka selles valitsuse olnud ja on hoitud tugevalt ühte liini pea kõigis küsimusis peale kooseluseaduse. IRLi reitingu rebenemine ja Partsi mittenimetamine tõstab selle erakonna sisetemperatuuri kõvasti ja see lisab valitsuskoalitsiooni kolmepoolsesse koosellu määramatust.

PARTS OLI ADEKVAATNE KANDIDAAT

Partsi kaasuses on kaks eraldi teemat: Partsi CV sobivus Kontrollikoja kohale ja tema nimetamise protsess. Untsu läks just viimane. Riikide Euroopa Liidu kõrged ametikohad saab jagada kaheks – selgelt poliitilised nagu volinik ja pigem ekspertidele sobivad nagu Euroopa Kohtu kohtunik ja Kontrollikoja liige. Siiski on tugev CV asutuse-sisese mõju eeltingimus.

Juhan Partsi võib paljude otsuste eest kritiseerida ning tema ilmavaatega pole kohustatud keegi nõustuma aga Partsi CV on Eestis kindlasti üks sobilikumaid Euroopa Kontrollikotta kandideerimiseks. Kontrollikoda pole mingil juhul tähtsusetu kummitempel, tehtud auditid kujundavad reaalselt Euroopa Liidu raha kasutamise reegleid ja praktikaid. Parts on olnud riigikontrolör, minister ning peaminister – need on ametikohad ja kogemus, mis oleks Kontrollikojas vägagi relevantne. Poliitiline kogemus ei ole miinus, vaid pigem pluss.

Kui vaadata senist Kontrollikoja koosseisu, siis on otsene poliitiline taust ligi pooltel esindajatest, nende seas on ka mõned oma riigi tipp-poliitikud. Sama palju on ametnikutaustaga esindajaid, kuid mitmete puhul neistki on määramise loogika tihtilugu olnud poliitiline.Teine asi on protsess. Kõikidesse ELi ametitesse nimetamise reeglid ja protsess pandi paika Eesti liitumisel, veidi rohkem kui 10 aastat tagasi. Siis otsustati väga detailseid reegleid mitte paika panna, sest kellelgi polnud nendel teemadel praktilist kogemust. Seega kujundatakase praegu ametitesse nimetamise traditsioone. Ei saa öelda, et otsustajate mõtted liiguksid õiges suunas – pigem domineerivad tagatoakokkuleppedi arutelude üle. Ka sotsid, kes on IRLi vastu, ei taha teistsugust protsessi, vaid lihtsalt kokku leppida teises kandidaadis.

Selge on, et kuna Kontrollikoja liikme kandidaadi nimetab valitsus, peab kandidaadil olema ka piisav poliitiline toetus. Tegemist ei ole rutiinse ametnikukohaga, mida saaks täita täiesti poliitikavaba avaliku konkursiga. Samas ei peaks kandidaadi nimetamine olema parteiline varjatud diilitegemine, kandidaatide pädevuse üle tuleb avalikult arutada.

Avatud protsessi kujundamine on selle ministri ülesanne, kes kandidaadi valitsusele esitab. Sester ja Parts kuuluvad mõlemad IRLi ja vaadates Partsi CVd jääb üle tõdeda, et seda mängu oleks IRLil tulnud targemalt mängida. Nüüd on rong Partsi ja arvatavasti ka IRLi jaoks läinud.

Uue kandidaadi otsinguil oleks tark vaadata Eestist välja – miks mitte Euroopa Stabiilsusmehhanismi asejuht Andres Sutt või IMFis töötav Peter Lõhmus.

RIIGIKONTROLLI MÄRGUKIRJAD

Alar Karise juhitud Riigikontroll on selgelt ja häälekalt võtnud endale riigi tegemiste osas kriitilise rolli. Möödunud nädalal nägi päevavalgust nende aastaraport “Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2014.–2015. aastal”, mis heitis riigile ette suutmatust hoida tempot majandusarengu ja konkurentsivõime kasvatamiseks seatud eesmärkide täitmisel. See puudutab nii konkurentsivõime kava “Eesti 2020” sihtidest mööda laskmist kui ka valitsuse enda koalitsioonileppe otseselt rahatoetustega mitteseotud poliitikate vähest edenemist. Raport oli ja on endiselt hea võimalus ettevõtlusminister Liisa Oviirile, kes pole veel avalikkuses niiöelda “käivitunud”. Seni pole minister veel Riigikontrolli poolt üles tõstetud palli maha löönud ja me teame temast vaid seda, et ta soovib sookvoote ja ettevõtte tulumaksu. Ettevõtlusministrina ettevõtlusorganisatsioonide seas sellega poliitilist kapitali ei kasvata.

Lisaks kabinetivaikuses koostatud raportile loodame, et Riigikontrolör ütleb oma seisukohti välja ka valitsuse ja kabinetiistungitel, kus ta tihtipeale peab kaalukates küsimustes osalema, selmet et näiteks kuus aastat hiljem öelda, et sai olulistes küsimustes kirjalikult oma eriarvamusi ja hoiatusi edastatud.

TÜRGI: ERDOGAN NÄITAB PÄRAST VALIMISI VÕIMU

Türgi oli eelmisel nädalal võimsalt rahvusvahelises pildis. Ametisse sai uus valitsus, eile toimus järjekordne EL tippkohtumine, seekord Türgiga pagulaskriisi lahendamiseks, ja muidugi tekitas kogu maailmas ärevust Türgi kui NATO riigi poolt alla lastud õhuruumi rikkunud Venemaa hävitaja. Esmalt viimasest – järgnes terav sõnasõda ja Venemaa poolsete sanktsioonide kehtestamine. NATO ja Venemaa sõjalisest konfliktist jääb olukord siiski kaugele.

Miks Türgi seda tegi? Tegu polnud juhusliku lasuga, mis Vene lennuki taevast alla tõi. Venemaa lennukid olid eelnevate nädalate jooksul korduvalt Türgi õhupiiri rikkunud ning Türgi pidi selliseks arenguks valmis olema. Erdogani jaoks oli see hea võimalus näidata siseriiklikule publikule, et ta on pärast valimisperioodi endiselt tugevalt pukis ning seisab Türgi eest jõuliselt ka rahvusvahelisel areenil. Venemaa karistamise vahetu põhjus polnud ilmselt napp õhuruumi rikkumine, vaid Vene õhurünnakud  türkmeenide alade vastu Põhja-Süürias. Erdogan ei saanud lihtsalt lubada oma Assadi vastaste hõimuvellede karistamatut pommitamist Putini lennukite poolt.

Esmase retoorikatärina järel on Türgi pool asunud vastasseisu de-eskaleerima. Laupäeval kuulutas president Erdogan, et Türgil on kahju, et lennukiintsident aset leidis. See ei olnud vabandus, kuid kindlasti katse pingeid maandada. Erdogan taotleb kohtumist Putiniga ka kliimakonverentsi raames Pariisis. Ka Venemaa ei küta ilmselt  konflikti enam oluliselt teravamaks. Venemaa jaoks on eskaleerimise piir energiakoostöö Türgiga. Moskva jaoks on Türgi liiga suur gaasi- ning naftaklient ja liiga oluline energia transiidikanal.

Türgi-Vene pingete varjus toimus pühapäeval Türgi ja Euroopa Liidu tippkohtumine. Kui Moskva hurjutab ja ähvardab Türgit, siis Euroopa riigijuhid, eesotsas Merkeliga, koputavad alandlikult Ankara uksele ja paluvad pagulasvoo vastu abi.

See on dramaatiline pööre viimastel aastatel valitsenud suhtumisega võrreldes ja Türgi ei kavatse enda abi põgenikevoo pidurdamisel odavalt müüa. ELi pakutav 3 miljardit eurot põgenike olude parandamiseks Türgis kasvab ilmselt edaspidi veel  suuremaks, välja pressitakse türklaste viisarežiimi lihtsustamine ning vähemalt moe pärast elustatakse taas liitumisläbirääkimised. Sellised järeleandmised Türgile näitavad Euroopa hädade suurust.

Saksamaa, Prantsusmaa ja paljud teised liikmesriigid ei soovi tegelikult Türgit grammigi enam ELi liikmeks kui aasta tagasi. Ja Türgi pole kindlasti aasta jooksul muutunud kriipsugi demokraatlikumaks, pigem on Türgi teinud mitu pikka sammu euroopalikust demokraatiast veel kaugemale. Miks sellised jõupingutused Türgi meelitamiseks on vajalikud, võid lugeda Uku Särekanno värskest Politico’s ja Poliitika.gurus ilmunud artiklist.

KLIIMAKONVERENTS PARIISIS

Täna liiklus Pariisis praktiliselt seisab, sest just seda tähendab ühe suurima Pariisi siirduva maantee A1 ja suure osa Pariisi ümber kulgeva ringtee sulgemine. Pariisi kliimakonverentsile on oodata esinduslikku valikut maailma riigijuhtidest. Paraku pole kõrge osaluse taga mitte ainult riigipeade suur mure kliimamuutuste pärast, vaid soov näidata, et nad julgevad terroriohvriks langenud Pariisi kohale minna ja sellega Prantsusmaale toetust avaldada. Kliimateema on jäänud tugevalt julgeolekuküsimuste varju ning nende esiplaanile tõstmine ei ole lihtne. Näiteks Erdogan loodab kliimakonverentsi raames Putiniga taas ära leppida.

Samas on kliimakonverents kindlasti niiöelda kaaneteema suures osas nii Lääne- kui arengumaade meediast, kus kliimaga seonduv ei mõju abstraktselt, nagu keskmisele eestlasele, vaid on seoses juba asetleidvate reaalsete temperatuuri ja majandusmuudatustega praktiliseks vestlusteemaks enamikes perekondadest ning seetõttu poliitiliselt aktuaalne.

Millised on COP21 konverentsi peamised sõlmküsimused?

Poliitika.guru peatub lähiajal kliimakonverentsil pikemalt, ent lühidalt olgu öeldud, et potentsiaalselt sõlmitav leping katab järgmisi teemasid: kliimamuutuste leevendamine, mõjudega kohanemine, kahju ja kaotus (loss and damage), rahastus, tehnoloogia areng, võimekuse suurendamine ja läbipaistvus. Kõik peatükid pole võrdselt keerulised ning reaalsed probleemkohad võiks piiritleda järgmiselt:

-vastutus (kas jõukamad riigid peaksid tulevikus selgelt lepet vedama ja selle täitmisesse panustama, katma ka sellega seotud kulu ehk lepet sisuliselt finantseerima),

-leppe täitmise aruandlus ja selle mõju hindamise süsteemide läbipaistvus ja

-adekvaatsus (eesmärk on hoida aastaks 2100 asetleidev kliima soojenemine +2 kraadi piiret) ja muidugi küsimuste küsimus – kas kehv lepe on parem kui üldse mitte milleski kokku leppida?

Eesti huvid on osa EL huvidest – Euroopa Liit on oma ühise positsiooni kliimakonverentsiks juba kokku leppinud. Sellegipoolest võib öelda, et Eesti toetab, et seatud sihid heitgaaside jaoks oleks liikmesriikidele õiguslikult siduvad; et loodaks usaldusväärne ning  töökindel süsteem leppe osapoolte seatud eesmärkide täitmise seiramiseks (kindlasti problemaatiline arenguriikide jaoks); et arenguriikide poolt võetud kohustuste täitmist lihtsustaks nende jätkuv materiaalne toetamine arenenud riikide poolt.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.