Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Proloog: Nädal 40. Pealtnäha tervemõistuslikud vanemad joovad ise ja joodavad oma lastele kokteili nimega MMS, mida nurgatohtrid ja posijad imerohuks kiidavad. Faktipõhine teadus ja tavameditsiin peab lahust mürgiks. Sotsiaalmeedia kihab sajatustest, paljastustest ning manitsustest. Kuid mis võiks peituda tervet ühiskonda hullutava ja mõjutava tähekombinatsiooni taga? Poliitika.guru pakub oma definitsiooni, alustades viimasest tähest…
S nagu Savisaar: lõppmäng või lõputu mäng?
Punkt 1: KAPO ja prokuratuuri juhid võtsid tunnustamist väärt riski
Teade Edgar Savisaare kahtlustatavaks tunnistamisest plahvatas pommina. Samas kolme punkti – Savisaar, linnavõim, korruptsioon – vahele joone tõmbamine ei olnud tõenäoliselt edumeelsemale osale avalikkusele uudiseks. Tuleb tunnustada prokuratuuri, et aastaid Tallinna linnapea kohal lehvinud korrulõhna kollete paljastamiseks ametlik käik anti. Kuigi asjaajamise rabedus (ametkondliku teabe edastamine kaitsjatele) teemal, mida väidetavalt on aasta(id) ette valmistatud, paneb kohati kulme kergitama, ei muuda see kahtlustusi olematuks.
KAPO ja prokuratuuri juhte tuleb tunnustada. Eriti Lavly Perlingi jaoks on see case kas ülieduka pikaajalise karjääri nurgakivi või kiire lõpu algus. Kahtlustuse aluseks olevad asjad pole Tallinna esimese suurusjärgu korrujuhtumid, arvata on, et need olid asjad, mida on võimalik otseselt Savisaarega seostada. Aga risk, et süüdistuseni ei jõuta, on alati olemas. Kuid mis oleks olnud alternatiiv? Mahavaikimine? Ootamine? Prokuratuuri poolt siiski õige käik. Kahtlustuse esitamine ei ole veel süüdistusmaterjali lukku löömine, vaid võimaldab seni üksnes varjatult kogutud materjalile toetust leida avalikumalt kogutavate (läbiotsimised, ütlused) andmetega.
Punkt 2: Savisaar kasutab kriisis korduvalt äraproovitud retsepti
Mis edasi? Savisaaare vaatest pole tal taganeda kuhugi. Esimesel ja seni viimasel pressikal proovis ta endast jätta enesekindlat muljet, kloppis üles toetajaid ja andis võimalikele sisemistele oponentidele märku, et vara on teda veel maha kanda. Kuid sealt viis tee enam-vähem otse haiglasse. Arstid vaidlesid, kas tegemist oli operatsiooni või tavapärase diagnostilise protseduuriga. Selge, et patsient-kahtlustatava tervis on põdur, kuid nii tegelikele kui otsitud vaegustele rõhumine on vana ja tuntud venitamistaktika. Nagu ütles läbi lillede ka TÜ õigusteaduskonna dekaan Jaan Ginter, siis võib Savisaare kaitse rõhuda tema kehva tervisliku seisundi pikaajalisusele, mis peaks vähendama vajadust teda ametist eemaldada, sest pikema sinise lehe vältel ei saa ta nii või teisiti justkui uurimist ebaseaduslikult mõjutada. Seda hüpoteesi täiendab Postimehe lugu, mis räägib sellest, et Savisaar on kaitsjate abiga teinud haiglatoast oma pealkuulamiskindla staabi.
Punkt 3: Savisaar peaks ise tagasi astuma
Lääne kultuuriruumis on avalikku võimu teostavatel isikutel kombeks ametist taanduda, kui satutakse püsivamalt õiguskaitseorganite rambivalgusesse. Eestis mitte, kui meenutada Kristen Michali jätkamist justiitsministrina olukorras, kus prokuratuur uuris otseselt temaga seotud kahtlustust. Enese taandamine sellises olukorras tagab töörahu avalikku võimu teostavas ametis (ministeeriumi, KOV), võimaldades keskenduda kodanike huvide eest seismisele, mitte oma juhtide probleemide lahendamisele. Teiseks kaitseb see erakonda, mille liikmeid võidaks põhjendamatult hakata seostama sama probleemiga. Kolmandaks poliitikut ennast, kuna väldib tema isiku pidevat avalikku seostamist negatiivse märgiga teemaga. Kuid tagasiastumine on vast kõige olulisem selleks, et vältida olukordi, kus kahe riigivõimu alustala (kohtu- ja täidesaatev võim) esindajad satuvad omavahel teravasse konflikti. Demokraat saab ohust aru ja taandub demokraatia tervise huvides. Ta ei pillu absurdseid süüdistusi õigusriigi õiguskaitseorganite pihta poliitilise tellimuse täitmises. Poliitiku taandumise korral ei ole õiguskaitseorganitel põhjust esitada kohtule taotlust rahva poolt valitud võimuesindaja ametist eemaldamiseks. See on drastiline samm, mis elluviimisel riivab alati rahvavõimu aluspõhimõtteid. Isegi siis kui riive oleks põhjendatud, näitab kunagine Kallaste linnapea meeleolukas kaasus ilmekalt, kui mõttetu taoline otsus sisuliselt oleks. Miski ei takistaks Savisaart linna de facto juhtimast läbi marionettide kulisside tagant – linnavolikogust või lihtsalt Keskerakonna esimehe kohalt. Ilmselt ei oleks see lahendus ei demokraatlikum ega süvendaks ka lugupidamist kohtuvõimu suhtes, kui tema otsuseid sisuliselt ei täidetaks.
Savisaar muidugi tagasi ei astu ning ta on poliitikute kaalukategoorias kui mitte maailmameister, siis kindlasti Eesti meister õigusemõistmise eest põiklemises (seda juba lindiskandaalist alates, millega on ka juba esimesi sarnasusi. Nii nagu võttis toona Savisaare eest vastutuse üks daam tema elus, siis nii on juba ühe episoodi eest vastutuse võtmisega läinud ka sel korral. Põiklemisele aitab kaasa ka eelpoolmainitud venitamine, olgu see siis tahtlik või tahtmatu. Pettuma peavad need, kes ootavad kiireid muudatusi Keskerakonna juhtimises. Kogu lugu on juba Savisaare poolt pakendatud ristiretkeks tema vastu, mis peamiselt vene keelt kõnelevaid ja Savisaare uue siseringi poolt juhitavaid toetajad liidri ümber koondab. Siseoponentidel jääb üle oodata, kuid ka kiiremad kohtuveskid jahvatavad aastaid… Status quo Eesti poliitikas võib püsida seni kuni viimane kohtuinstants oma otsuse on langetanud. Seda juhul kui asi nii kaugele jõuab. Kisub sinnapoole, et tuleb lõputu lõppmäng. Seda võib muuta see, kui Harju Maakohus otsustaks Savisaare prokuröri taotlusel linnapea ametist eemaldada ja tema kontroll linnaaparaadi ja sealsete lojaalsussuhete üle nõrgeneks. Linnavolikogu esimeest Kallot kohus ei olnud nõus ametist vabastama osaliselt põhjusel, et tema kontroll linna täitevvõimu üle olevat pea olematu (mis poliitiliselt muidugi on tõest kaugel). Savisaare puhul on aga sõjaväelaslik täielik käsuõigus absoluutne ja kontroll täielik. Kohus otsustab kolmapäeval.
M nagu Migratsioon: on’s sõjapõgenike küsimus viinud lõheni uue ja vana EL vahel?
Punkt 1: Ida ja lääne lõhe sai formaalse kinnituse, Eesti astus õigele poole.
Lõhe ida-lääne EL vahel oli tuntav ja nähtav, kuid teisipäeva hilisõhtune hääletus EL siseministrite nõukogus muutis selle formaalseks. Häid lahendusi ei olnud. Ilma otsuseta oleks süvenenud kuvand EL-ist kui juhitamatust iseliikurist, mis paratamatult kuristiku poole veereb. Otsust oli vaja, et säilitada Euroopa relevantsus. EL avalikkuse silmis olid idariigid moraalse debati ammu kaotanud. Keskmine kodanik läänes nägi, et vastupunnijatega püüti läbi rääkida, kuid nende enda põikpäisus viis nendest ülesõitmiseni. Too bad but necessary. Shampanjapudeleid ei avanud Brüsselis keegi, kuna kriisi lahendamiseni on veel pikk tee käia, ning see nõuab üha uusi ja uusi raskeid otsuseid. Merkeli esimene avaldus peale ülemkogu puudutas permanentse ümberjagamismehhanismi vastuvõtmise vajalikkust. 12 miljonit sõjapõgenikku ei oota.
Parafraseerides Prantsusmaa kunagist riigipead Chirac’i: Tsehhi, Ungari, Slovakkia ja Rumeenia ei kasutanud võimalust vait olla. Kindlasti oli põhjuseks sisepoliitilise populaarsuse hoidmine-võitmine. Abstraktne humaansus hääli ei too. Kuid terava vastandumisega aitasid nad kaasa lõhe institutsionaliseerimisele, mis ei ole kindlasti ei nende, ei Poola, Eesti, Läti, Leedu ja Sloveenia, ega ka kogu ülejäänud EL-i huvides. EL sisemistest vastandustest võidavad vaid need riigid, kelle huvid ristuvad meie huvidega. Mh just need kaalutlused võisid mängida rolli Poola ja Balti riikide positsioonide muutustes. Oli ju kevadel Leedu president oma avalikes väljaütlemistes kohati isegi käremeelsem kui Slovaki valitsusjuht. Ilmselgelt Poola peaminister Kopac U-pöördega pagulasküsimustes oma erakonna võimalusi valimisi võita ei suurendanud. Pigem vastupidi. Kuid riiginaise (ja -mehe) tunnebki ära sellest, et ta seab riigi pikaajalised huvid erakonna ja päevapoliitilistest huvidest kõrgemale. Eestiski tegi valitsus õige sammu. Tunnustust vääriv seegi, et IRL-is, kelle esimees on pagulaste kohustuslikku ümberjagamist jõuliselt vastandanud ja kus otsus valitsuserakondadest kõige allergilisemat reaktsiooni võib avaldada, tundub riigimehelik mõtlemine veel hingitsevat. See nädal näitab, kas ja missugune on Pevkuri otsuse sisepoliitiline järellainetus, tema mandaat oli piisavalt ümaralt sõnastatud, nii et üle ta sellest ei astunud.
Tulles tagasi nõukogus toimunu juurde, siis on tähelepanuväärne ja õpetlik, et Soome, kes samuti ettepanekuga sisuliselt ei nõustunud, jättis hääletamata. Palju kavalam lähenemine, kuna näiliselt justkui ei kisu tüli ega takista EL-il tegutsemast, kuid kuna otsuse vastuvõtmiseks tuleb nõukogus ületada kindel poolthäälte künnis, raskendab hääletamisest hoiduja otsuse vastuvõtmiseks vajaliku häältearvu kokkusaamist.
Punkt 2: Ülemkogul siluti suurimad vastuolud aga pinged jäävad
Ülemkogu kutsutigi kokku teadmises, et ilmselt tuleb nõukogus suur tüli, ning ehk oleks vaja siluda vastuolusid. Muide, mitte kõik ei pidanud ülemkogu kokkukutsumist õigeks. Arvati, et see just innustab vastupuiklejaid, kuna ehk saab arutelu ministritelt liidritele veeretada. Ei läinud õnneks. Kuid tülitulekahju kustutamisega tuldi toime vaid osaliselt, sest koldeid on igas nurgas. Merkelile ilmselgelt ju ei meeldi, kui Baieri liidumaa peaminister peab Orbanit Saksamaa päästjaks. Kes usub, et EL töötab tõrgeteta, kui rongiliiklus Saksamaa ja Tšehhi ning Austria vahel on peatatud, Horvaatia ja Ungari on tülis, Soome välisminister süüdistab Rootsit terrorismi mahitamises jne. Kuid kuigi kõigil on jamad (milles süüdlaseks on loomulikult naaber), räägivad teadjamad, et liidrid omavahel teravusi ei vahetanud ning ruumis sees said enamus aru, et jamade lahendamine on võimalik ainult koos. Sh ka koos EL välispiiri tugevdades ja miks mitte tulevikus ka valvates. Hea, et Eesti peaminister on asunud seda algatust toetama. Sest on üsna kindel, et Eesti julgeolek oleks paremini tagatud, ning Eston Kohveri räiget röövimist poleks ehk ka kunagi olnud, kui lisaks Eesti kodanikest piirivalvuritele oleks meie idapiiril neid abistanud ka nt Saksa, Prantsuse või Itaalia kodanikest piirivalvurid.
M nagu Melodraama: uus vana Tsipras
Kuningas on surnud, elagu kuningas. Stopp. Kuningas on surnud ja surnuist üles ärganud. Messias Tsipras kordas kevadist valimisvõitu üsna sarnase platvormi ja sõnumitega. Vali mind, ma päästan sind kasinusest. Vali mind, ma päästan sind korrumpeerunud võimupuukide ikkest. Vali mind, ma säilitan Kreeka koha Euroopas. Valimiste tulemusena on vasakäärmuslik tiib Syrizast lahkunud. Nende seas mh Syriza kunagise asutaja tütar, kes Tsiprase esimese valimisvõidu järel parlamendi esinaiseks saades oli üks häälekamaid siseopositsionääre. See et lahkujate enamuse moodustatud uus partei jäi parlamendist välja ütleb selgelt, et kreeka rahvas ei taha euroalast tegelikult minema kõndida ning taolise sammu toetajad on ühiskonnas marginaalsel positsioonil. Kreeka rahvas on ikka samasugune ja ei ole viimastel aastatel muutunud otsustavalt vasakpoolseks, vaid soovib lihtsalt vähem korrumpeerunud valitsust ja lootust paremaks tulevikuks.
Tugevnenud positsioon erakonnas ja sülekoerana kuulekas koalitsioonipartner annavad Tsiprasele edasiseks tegutsemiseks suhteliselt vabad käed. Ekslik oleks samas arvata, et see toob Tsiprases välja seni peidetud parempoolse liberaali. Kuid küsimus on nüanssides. Jah, valimised võitnuna räägib ta endiselt ülejõu käivast võlast ja positsioneerib end “vana korra lõhkujana”. Siinkohal on tähelepanuväärne, et üsna mitmed uutest Syriza saadikutest istusid kunagi Syntagma väljakul asuvas parlamendihoones PASOK-i pinkidel… Kuid ilmselt on Tsipras oma reinkarnatsiooni läbinuna läbirääkimislaua taga siiski kompromissialtim, valitsejana professionaalsem. Seda siis osaliselt erakonnasiseste revolutsionääride jõulisele detsimeerimisele. Sisepoliitilisi kompromisse on vaja teha, sest rakendama tuleb hakada suvel tingimuslikult antud reformilubadused. Vaid nende alusel saab aasta lõpuks kreeditoridelt paluda rahakotiraudade avamist.
Ärgu eestlane oodaku siiski põhjamaiselt pragmaatilisi läbirääkimisi. Selleks, et Tsiprase valija näitemängu lõppedes talle plaksutaks, saavad kõik Kreeka-poolsed sammud olema saadetud pisaratest, taeva poole saadetavatest abipalvetest või needustest, juuste katkumisest ning ennastlämmatavast rinnatrummipõrinast. Uue ja huvitava arenguna võib kisakooriga liituda ka teisi sotsialiste erinevatest Euroopa otstest. Euroopa Parlamendi sotside juht Pitella on juba kutsunud Tsiprast enda fraktsiooni. Revolutsiooniliste kommunistide lahkumine on Syriza muutnud parketikõlbulikuks nii Pariisi kui (oh üllatust) Londoni sotsialistide juures. Võlgade mahakirjutamist härrassotsid muidugi ei toeta, kuid nende ajatamine on hoopis teine teema. Selle kõige kohal aga hõljub taas pead tõstev debatt euroala tulevikust.
aga ehk ka Muud Mõjukad Sündmused:
Eston Kohveri vahetamine Aleksei Dresseni vastu
Vahetus toimus klassikaliselt – Külma Sõja stsenaariumi kohaselt (juhuks kui keegi veel kahtleb). Kindlasti on see hea uudis Kohverile, tema perele ja kaasteenistujatele, kellele lõksu võetud kolleegi tagasisaamine on kindlasti kollegiaalselt kui ka emotsionaalselt vajalik. Hea uudis on see ka Eesti rahvale. Riigina tasub aga meeles pidada, et vahetasime ausa Eesti riigiteenistuja, kes rööviti Eesti territooriumilt, Eesti-Vene piiritsoonist, rahaga ülesostetud ja süüdimõistetud riigireeturi vastu. Paratamatu ent kehv diil.
Muidugi on õige, et vahetuse nüansside üle avalikku arutelu ei järgne. Ent tähelepanuväärne oli laupäeval antud pressikonverentsil KAPO peadirektor Arnold Sinisalu tänu siseminister Pevkurile, kes ei haaranud 12 kuud tagasi Kohveri’i Venemaale viimisel võimalusest raiuda päid KAPOs. Sest küsimus sellest, mis juhtus, miks juhtus, kas midagi oleks olnud parimate ametipraktikate korral välditav, oli ja on kahtlemata paljudes peades. Usume, et pressikonverentsil öeldud Martin Arpo sõnad Dresseni juhtumi kohta, et KAPO on Dresseni vahele jäämisest möödunud 3,5 aasta jooksul teinud kõik vajaliku, et Dresseni info enam KAPOt ei haavaks, kehtib ka Kohveriga juhtunu kohta. Keegi vastutas, keegi õppis ja homne päev on selle võrra päikselisem.
Volkswageni valed õõnestavad Saksamaa mainet ja Euroopa kliimapoliitikat
Saksa majanduse vedur ja tööhõive mootor on autotööstus. VW on ka Audi, Bentley, Bugatti, Lamborghini, Porsche, SEAT ja Skoda Lahvatanud petuskeem on võtmas katastroofi mõõtmeid, nii võimalike kahjunõuete suuruse (esialgne hinang 50-100 miljardit eurot), mastaabi (räägitakse üle 10 miljonist autost) kui ka poliitiliste ja majanduslike mõjude mõttes. Pole mõeldav, et tegemist on paari üksiku inseneri ja käputäie juhtkonnaliikmete omavahelise salasepitsusega. Sakslastes murendab see nende enesepilti kui maailma insenertehnilisest eliidist. Kõik kokku võib lüüa kõikuma seni stoiliselt valitsenud Merkeli ning muuta ennustamatuks Saksamaa kliimapoliitika, sest sisepõlemismootori keskkonnasõbralikkuse piir on mõneks ajaks nüüd teada. Rohkem pole võimalik välja pigistada. Kaudselt vähendab ka Saksamaa energiewende ehk energiapöörde (tuumaenergia kasutamise lõpetamine taastuvenergia kasuks) poliitilist tõsiseltvõetavust.
Venemaa Süüria gambiit
Samal ajal kui ülemkogu arutab üha uusi samme, mis peaksid Euroopal aitama Süüriast pärit sõjapõgenike laviiniga toime tulla, on Putin saatnud pisukese ekspeditsiooni kohapeale. Ta on hea taktik (kuigi halb strateeg). Tema panused ei ole kõrged. Paarsada sõdurit, Vene tankid, paar tosinat lennukit. Kuid ehk piisavad mõjutamaks Süüria konflikti jõujooni ja muutmaks Moskvat ameeriklaste silmis vajalikuks ehk lausa vältimatuks partneriks. Kui see juhtub, siis on lihtne esitada valikuid stiilis: kas Ukraina toetamine või ISISe nõrgendamine. Eurooplastele saab samas puru silma ajada väitega, et Kremli käes on Süüria konflikti lahendamise võtmed, ergo võime keerata kinni põgenike tulvaveed. No miks ei peaks Lääs Venemaad toetama?
