On hea asuda uue nädala kallale, kui tead, et vaevalt saab see olla sama piinlik kui eelmine. Eelmisest nädalast jääbki kõige enam kõlama sõna “piinlik”.
PIINLIK ERITEADE: ERR JUURES ASUVA TRÜKISTES RIIKLIKE SALADUSTE KAITSE PEAVALITSUSE TAASTAMISE KOHTA
Nädala kangelased on ERRi juhatuse esimees Margus Allikmaa ja kanep. Kuigi Eestis likvideeriti tsensuuriamet Vabariigi Valitsuse 4. oktoobri 1990. a määrusega nr 203 «Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsuse likvideerimise kohta», siis on Allikmaa taas astunud samme, mis tekitavad segadust meil valitseva riigikorra osas – kui sellised sammud jäävad ERR nõukogu või valitsuse ja parlamendi poolt adekvaatse reaktsioonita.
Pole tingimata oluline, mida Allikmaa, Eesti Ekspressi peatoimetaja Allar Tankler või kolumnist Ahto Lobjakas kanepist arvavad. See kaasus on siiski piisavalt oluline, et sellel pikemalt peatuda, kuna see illustreerib teatud mõtteviisi. Nimelt, et tasakaalustatud avalik arutelu võiks justkui olla teatud juhtudel ühiskonnale endale kahjulik. Meie nii ei arva. Ei selles küsimuses ega ka laiemalt. Miks?
1. Probleemsetel teemadel tulebki debateerida. Avalikult.
Kanepi-, ja laiemalt alkoholi-, tubaka ja uimastisõltuvuse küsimused on kindlasti ühiskonda mõjutavad teemad. Lahendused pole sageli üheselt must-valged, negatiivsed kõrvalmõjud on nii legaliseerimisel kui kriminaliseerimisel, ja just seetõttu ongi demokraatlike riikide poliitika erinev. Võib ju peljata, et debatt avalikus sfääris võimustab just legaliseerijaid, sest kes ikka keeldusid-käskusid pooldab, aga mitte sugugi kõik ‘legaliseerijad’ riigid ei ole seda sammu teinud avaliku arvamuse survel või suisa läbi referendumi. Viimasest rääkides, siis paradoksaalsel kombel on rahvavõim sundinud kanepi legaalseks mitte Euroopas, vaid just mõnedes USA osariikides, mis üldisemalt paistab silma pigem oma äärmuslikult kriminaliseeritud narkopoliitika poolest. Ja kindlasti ei saa eri riikides võetud sammude tulemuslikkust taandada ainult kanepiküsimusele, vaid vaadata tuleks kõiki samme eri poliitikavaldkondades. Kuid debati pidamata jätmine ei ole lahendus.
2. ERR juht ei tohi sekkuda ERR toimetuste töösse
Kas ERR juht peaks rahuajal, demokraatliku pluralistliku meedia tingimustes, sekkuma ERR saadete teemade valikutesse? Kas Allikmaa on ühtlasi ka ERR peatoimetaja? Vastus: ei ole, ei peaks sekkuma, ega tohiks jätta ka muljet, et mõjutab otseselt erinevate teemade käsitlemist. Miks? Avalik-õigusliku meedia sisu, ega ka selle “tasakaalustamine”, ei saa olla ERR juhi otsus, suunis ega suva. Kui Allikmaal on kahtlus teema kajastamise sobivuses või lisaväärtuses, või soovib ta pärssida mingi tema arvates ühiskonnale ohtliku aine propageerimist ERR saates, peaks ta selle tõstatama mõnes sobivamas formaadis kui ERR juhtide infokoosolekul, kus kõik teised osalised on tema alluvad. Õige koht sellise küsimuse tõstatamiseks võiks olla nt ringhäälingunõukogu. Hetkel mõjub see ikkagi kui katse suukorvistada avalikku mõttevahetust. Mage.
3. Kellelgi, eriti aga mitte ERR juhil, ei tohi olla “tõe monopoli”
Kuvandit, et Allikmaal ikkagi on sellega probleem, võimendab asjaosalise enda seletus stiilis: mina ei tsenseeri kedagi, aga nendel teemadel selliselt rääkida ei tohi. Et kui kanepidebatti pidada “korrektselt”, tuleks ju kutsuda stuudiosse ka pooldajad, ja siis vōivad saate kuulajad/vaatajad ju hakata kanepi legaliseerimist pooldama. Ehk siis võivad kujundada Allikmaa arvates vale isikliku arvamuse! Hirmus tōesti. See on siis asi, mida ERRi juht püüab vältida, korrektsest debatist loobumise abil. Eriti mage.
Allikmaa on viimastel aastatel saanud avalikkuselt ja kolleegidelt nii kollaseid kui punaseid kaarte, ent jätkab siiski väljakul, ei sekku kohtunikud ega treener. On ilmne, et ta ei loobu ja jätkab kuni viimse võimaluseni. Nagu Savisaar. Tundub, et Ringhäälingunõukogu peaks nüüd arutama hoopis seda, kuidas Allikmaad ennast “suukorvistada”, et too edaspidigi ei üritaks pureda avalikku mõttevahetust ning ERRi tarbijaid nende endi käest “päästa”. Ja mitte ainult arutama ei peaks Ringhäälingunõukogu, vaid korrektselt töötava moraalse kompassi järgi selgepiirilisi ja konkreetseid otsuseid tegema.
“Mis mõttes ei astu tagasi? Ta võib käituda nagu Savisaar, ent pole ju seda, tal pole ju rahva mandaati, millele toetudes lõputult võidelda!” Jah ja ei. Teflonmeheks on ta kujunenud osaliselt ka Rahvusringhäälingu seaduse tõttu. Nõukogu liikmed ütlevad eraviisiliselt, et juhatuse esimeest, kes ise ei ole valmis ühegi eksimuse puhul tagasi astuma, on ka raske tagasi kutsuda.
VÄHEM PIINLIKKUST JA ROHKEM TEGUSID
Eelmist nädalat ilmestasid juhtumid, kus tunti ohtralt piinlikkust, kuid tegutseti vähe:
- Kaitseväe ülematel on Eesti pärast häbi, kui meie liitlaste sõdurid satuvad rassistlike rünnakute alla. Kaitseliidu ülemad taunivad oma alluvate rassistlikke väljaütlemisi. Meil kõigil on piinlik, kui muidu lugupeetud täismees teeb vihjeid, millele näppu peale panna ei saa, aga mis kontekstis annavad ühemõtteliselt aimu tema suhtumisest “metsalistesse”. Aga vaid taunimisest ei piisa.
- Ei piisa ka passiivsetest meetmetest korruptsioonijuhtumitega tegelemisel. 65a daami juhitud isikutunnistuste väljapetmise “grupeering” ja ARKi juhilubade altkäemaksu lugu näitavad, et pisikorruptsiooni on Eesti rohkem, kui arvati. See on reaalne probleem.
- Ei piisa ka komiteede ja koosolekuprotsessi esilekutsumisest, et tegeleda jaburate kuluhüvitistega.
Vaja on julgust teha midagi, mis teeks selget vahet heal ja halval. Poliitika.guru toimetus soovitab:
1. Nulltolerants rassismiilmingutele avalikus sektoris. Käigu see siis pagulaste, liitlaste sõdurite või eestlaste endi pihta (meenutagem totrat juhtumit Hiiumaa noormehega). Riigi palgal ei saa tööd jätkata inimesed, kelle väljaütlemised, tegevus või tegevusetus soosib nolklust. Ilvese, Rõivase, Terrase taunivad avaldused on vajalikud, aga ei ole lahenduseks. Sotsiaalsete poliitikate strateegilisest kommunikatsioonist teame hästi, et teemadel, kus inimestel on endal madal baasinformeeritus, on oluline roll grupisisestel eeskujudel. Kui inimesed ei oska kehva baasinfo tõttu pagulasküsimustes, kooseluküsimustes või muudel ühiskondlikel teemadel otsust langetada, ootavad Eesti inimesed ka oma poliitikutelt, kuid ka teistelt arvamusliidritest eeskujusid, kuidas käituda. Me ei taha lugeda vandlitornist saadetud pressiteateid piinlikkusest, vaid eeskujusid, mille järgi juhinduda, kui ise oleme ebakindlad.
2. Poliitiline nulltolerants korruptantide suhtes. Korruptsioon ei ole hetkeline libastumine. See on mõtteviis, millel ei ole kohta demokraatlikus ühiskonnas. Miks peaks riik olema sõbrasuhetes füüsilisest või juriidilisest isikutest ekskorruptantidega? Vastus on, et ei peaks. Karistused aeguvad, kuid see ei peaks tähendama parketikõlbulikkust.
3. Jaburdused jäässe. Meil on riik, mis tegutseb seaduste alusel. Kuid kui seaduste tõlgendamise üle käib vaidlus, siis miski ei keela Riigikogu juhatusel kehtestada ajutine moratoorium kuluhüvitiste väljamaksmisele seniks, kuni selgus selles osas, mis on lubatud ja mis mitte, on majas. Selle kümnendi alguses jõudis USA Kongressi toetusprotsent rahva seas ühekohalise arvuni. Ka Eestis on valitsus jätkuvalt populaarsem Riigikogust. Pole ime.
4. Märka abivajajat ja sekku. Veelgi parem enneta. Keegi ülbitseb mõne isikuga tema nahavärvi või muu tunnuse tõttu? Mine viimasele appi, ära jäta teda nolgi meelevalda. Ning kogukonnana võiksime kõik mõelda, mida saaks meie koos teha teisiti, et taolisi olukordi üldse ei tekiks. Sallimatust ükskõik mis vormis ei tohi tolereerida. Riigikogu võiks alustada sellest, et seadustaks kooseluseaduse rakendusaktid, nagu soovitasime siin. Riigi moraalse kompassi rolli saab lõpuks täita ainult seadusandja. Seda ei saa keegi teine asendada.
Et oleks selge – sallimatus pole “mõtteroim”. Ole, milline tahad. Aga ühe inimese õigus teisest inimesest põhjuseta halvemini arvata on piiratud teiste inimeste õigusega elada ilma selle infota. Poliitika.guru kutsub kõiki üles sekkuma, kui näed ebaõiglust. Elu on näidanud, et meil kõigil on elus juhtumeid, kui kõnnime mööda või vaatame kõrvale ning on hulgaliselt teadusmaterjali selle kohta, et mida suurem grupp ebaõiglust pealt vaatab, seda ebatõenäolisemalt ka keegi individuaalselt sekkuda otsustab.
UUS NÄDAL – PARTSI LÄHETAMINE
Nagu Postimees kirjutab, hakkab koalitsioon sel nädalal arutama Juhan Partsi lähetamist Euroopa Kontrollikotta. Reformierakond ja IRL olevat juba kokku leppinud – kes uskudes siiralt kandidaati, kes põhimõttel “jalust ära” pole hetkel teada. Sotsidel on võimalik määramist venitada, midagi sealt vahelt endalegi kaubeldes, aga tasub arvesse võtta, et Eesti esindaja nimetamist Euroopa Kontrollikotta oodati juba augustis või hiljemalt septembris. Põhjuseks on kord, kuidas Kontrollikoja liige määratakse. Peale seda, kui liikmesriik on omalt poolt esindaja välja pakkunud, kinnitatakse kandidaat Nõukogu poolt ja järgnevad kandidaatide kuulamised Euroopa Parlamendi eelarve kontrollikomisjonis CoCoBu.
Kuna järgmise aasta mais alustavad tööd 9 uut liiget, oli nii Nõukogu kui Parlamendi soov alustada kuulamistega võimalikult vara. Aga nii nagu Eestis, nii ka teistes riikides ei ole suudetud esialgsest ajaplaanist kinni pidada ja seni ei ole Euroopa Parlamendis toimunud ühegi kandidaadi kuulamist.
Parlamendi kuulamine ongi kandidaadile kõige keerulisem hetk. Kõige innukamal moel loevad MEPid ette kõik kandidaadi puudused ja küsivad nende kvalifikatsiooni kohta. Partsil tõenäoliselt viimasega probleeme ei ole. Siiski saab välja tuua tema kui ministri otsuseid, kuid kuna ükski Eestist pärit saadik CoCoBu-sse ei kuulu, võib eeldada küllaltki sujuvat määramist.
Ja lõpuks tuleb võidelda Kontrollikoja sees endale mõistlik portfell. Selles on varasel tulijal kindlasti eelis, aga ka seal määrab CV palju ja Partsil on see võrreldes konkurentidega kindlasti väga hea.
EUROOPA – SISETURG JA JAGATUD MAJANDUS
Euroopa Komisjonil täitus pühapäeval aasta ametis. Eelmisel nädalal avalikustatud siseturu strateegia oli pea viimane suur plaaniline raamdokument, mis ei tõota siiski “murrame läbi” stiilis restarti teenusteturu avamisele. Kuid see ei tähenda, et strateegia oleks väheoluline. Siseturg on EL majanduse mootor ja iga tõrge selles pärsib töökohtade loomist. Seega on hea, et ka juba otsustatu oleks ka tegelikkuses ellu rakendatud ja et näiliselt väikese mõjuga, kuid terveid sektoreid hõlmav eri standardite, litsentside ja lubade vastastikune tunnustamine toimiks jne. Vaid nii saab Eesti ettevõtja ka tegelikkuses toimetada turul, millel on 500 milj tarbijat 1,3 asemel.
Strateegia vahest kõige olulisem uus mõõde on tähelepanu jagatud majandusele (sharing economy). Selle digiajastuga kaasnenud “uue majanduse” globaalseks mahuks hinnatakse täna u 15 miljardit $, kuid see peaks aastaks 2025 kasvama rohkem kui 300 miljardi $-ni. Ning see puudutab tihtilugu ennekõike just teenustesektoreid, nt nagu transport (Uber, Taxify, Blablacar…), või majutus (airBnB), mida liikmesriikidel on olnud tavaks eri moel piirata või reguleerida (läbi tasuliste litsentside, kutsenõuete, piirangute vmt).
Erinevalt eelmisest millenniumivahetusel peetud teenusteturu debattidest, ei ole nüüd vastamisi mitte uued ja vanad liikmesriigid (mäletate veel Poola torumeest ja “Balti” ehitajaid?), vaid liikmesriikide endi kodanikud. Nt konkurentsi pelgavad, regulatiivselt kaitstud, kuid väheproduktiivsed ning pahatihti ebakvaliteetset teenust pakkuvad ning uuendusmeelsed, vähekaitstud, iseendale tööandjad… See seletab ka liikmesriikide kohati skisofreenilisi ja teineteisele vastukäivaid otsuseid (või otsustamatust), kuidas uustulnukaid kohelda.
Komisjoni tulevikkuvaatavad suunised selles majandusharus oleksid tänuväärseks abiks igale start-up‘ile, kes sooviks ülepiiriliselt Euroopas tegutseda. Täna on regulatiivne raamistik ettearvamatu. Kuskil keelatakse, kuskil lubatakse. Samuti toimetavad mitmed tänased start-up‘idest “jagajad” seaduste ja seadusetuse piirimail. Ei saa olla ju pikas perspektiivis jätkusuutlik, kui üks osa majandusest toimetab kohati väljaspool kohalikke maksu- ja äriseaduseid. Selgusest võidaksid kõik. Riik saaks rohkem makse, inimesed tööd ja tarbijad paremat teenust.
Konks on muidugi selles, millise majandusharu alla seda uut majandust liigitada. Kui tegu on infoühiskonna teenusega, ei tohiks EL reeglite alusel liikmesriigid piirata mingilgi moel selle osutamist ühest riigist teise. Kui see aga kvalifitseeritaks puhtalt mõne teenustesektori alla kuuluvaks (nt transporditeenuse osutamine), oleks piirangud EL seaduste kohaselt teatud määral lubatud. Just seda küsimust vaagib hetkel ka Euroopa Kohus, kes pureb Hispaania Uberi kaasust. Kohus küsib arvamusi ka liikmesriikidelt ja Euroopa Komisjonilt. Ka Eesti on loobunud siin oma seisukoha avaldamisest, kuigi laias plaanis tunduks loogiline, et digitaalsetele teenustele üle-euroopalise regulatiivse vihmavarju andmine toetaks ka Eesti iduettevõtteid ja uusi ideid suurele turule tungimaks. Teisalt võivad Eesti vastutavad ametnikud ka heas usus mõelda, et suudame ise mõistlikumalt ja liberaalsemalt neid valdkondi reguleerida.
Vaadates viimase aja kohtupraktikat, mida on kajastanud ka poliitika.guru (vt nt Bitcoin kaasust siit ja Facebooki kaasust siit), siis tundub, et kohus teeb EL-is täna tihtilugu rohkem poliitilisi valikuid, kui kõik teised institutsioonid kokku.
TÜRGI VALIMISED
Sel nädalal algab Türgis uue, vaid AKP-le tugineva, valitsuse kokkupanek. Seda seetõttu, et pühapäeval valis Türgi taas parlamenti, seekord erakorraliselt. Põhjuseid selleks oli mitmeid. Esiteks nn suure koalitsiooni loomise ebaõnnestumine. Teiseks arvas president Erdogan õigesti, et uued valimised muutunud olukorras (pommiplahvatused, pingestunud olukord pagulastega) annavad neile paremad kaardid, võitmaks absoluutset enamust. Taustal mängis kindlasti oma rolli Erdogani soov lükata käima konstitutsioonireform (et anda presidendile ehk iseendale rohkem võimu), milleks vajalikku superenamust tal ka uues parlamendis hetkel siiski näha ei ole. Pühapäeva õhtuks, kui loetud olid enemus häältest, oli AKP võitnud 49,4% häältest, mis annaks neile parlamendis kõvasti rohkem kui enamuseks vajalikud 276 kohta. Peamine opositsioonierakond CHP oli saavutanud 25,4% ja Kurdimeelne HDP 10%.
Miks see kõik oluline on? Lühikeses perspektiivis kindlasti seetõttu, et EL ja Türgi suhe on seoses pagulaskriisiga muutunud. EL vajab Türgit, kuna hetkel sõltub EL pagulaspoliitika paljustki Türgi tegemistest või tegematajätmisest. Sajad tuhanded süürlased ei saa Türgi territooriumi läbida ilma, et Türgi valitsus seda ei teaks. Seni ei ole nad rännet takistanud. EL loodab, et uuesti lõkkele puhutud koostöö suudab Türgit mõjutada seda protsessi senisest enam ohjeldama ja nõustuma suurema osa Süüria sõjapõgenike jäämisega Türki.
AKP ainuvõim ei tee EL-ile koostööd sugugi lihtsamaks. Pigem vastupidi, see võib vaid suurendada diktaatorlikke tendentse Türgis, mis muudab tiheda partnerluse Türgiga EL valitsustele kallimaks nii sisepoliitiliselt (valijale ei pruugi meeldida nö kuradiga mehkeldamine) kui ka välispoliitiliselt (absoluutne võim suurendab Erdogani võimalust pressida välja endale soodsamaid tingimusi ja raha). Pikas perspektiivis peavad Türgi ja EL leidma koostöömehhanismi, mis oleks jätkusuutlikum, kui vaid sund tegeleda Süüria sõjapõgenikega (mis ka ei lahene üleöö). EL ei saa lõputult Türgi autoritaarsete tendentside ees silmi kinni pigistada. Koostöö saab pikaajaliselt toimida vaid siis, kui Türgi valib demokraatliku õigusriikluse tee. Ebatõenäoline, et Erdogani taktikepi all olev AKP ainuvõim selle saavutamisele kaasa aitab.
Jälgi portaali www.poliitika.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
