Neljapäeva õhtul pidas USA Vabariiklaste ametlik presidendikandidaat Donald J. Trump oma kõne vabariiklaste valimiskonvendile. See oli neli päeva kestnud suure show kulminatsiooniks. Tema Ise tuli rahva ette ja ütles, mida ta tahab. Ta tahab saada Ameerika Ühendriikide presidendiks.
Pärast Trumpi kõne lõppu kõlas konvendi iroonilise finaalina laul “You Can’t Always Get What You Want”
Seda, kas Trump saab, mida tahab, me täna ei tea. Nagu ikka, saavad kandidaadid parteikongressidest väikese tõuke. Ja ainult väikest tõuget Trump vajaski – vahe demokraatide kandidaadi Hillary Clintoniga oli pidevalt vähenenud ning uuemates üleriigilistes küsitlustes oli see umbes 3-4 protsendipunkti kandis. Seega täna, selle memo avaldamise ajal võib Donald Trump olla kõige populaarsem presidendikandidaat. Kuigi meenutame, et USA valimissüsteemis pole oluline vaadata üleriigilisi uuringuid, vaid võtmeosariikide omi – neid, mida tegelikult on vaja võita ja mis on traditsiooniliselt olnud demokraatide ja vabariiklaste vaheliseks lahingutandriks.
Tähtsam sellest, mida kandidaat tahab, on kongressikõne puhul muidugi see, miks ta seda tahab. Trumpi kõne oli kõigi aegade pikim nominendi kõne, kestes 75 minutit ja laotades avalikkuse ette tema platvormi ja tema strateegia, kuidas ta eelolevatele valimistele läheneda kavatseb.
Trumpi strateegia põhipunktid:
- Ameerika on hävingus! Kogu maailm on ohu- ja hädaorg! Suurem osa kõnest kulus selleks, et maalida võimalikest kõige mustem pilt Ameerika hetkeseisust majanduslikult, sotsiaalselt ja julgeolekuliselt. Ta rääkis pagulaste hordidest, Obama ja Clintoni välispoliitilistest läbikukkumistest, enneolematust mõrvade ja tulirelvade läbi surnute arvu suurest kasvust. Valdav osa neist väidetest ei pidanud vastu esmasele faktikontrollile või olid siis näiteks valikuliselt nopitud andmete esitamisest. Enamikus nendes valdkondades on viimase 8 aasta jooksul näitajad kindlalt paranenud, relvakokkupõrgetes hukkunud politseinike arv USAs on näiteks kahanenud juba mitukümmend aastat.
Seda kõnet ja kogu konventi on nimetatud lausa kõige süngemaks, vihaõhutavamaks, pessimistlikumaks ja negatiivsemaks parteikonventide ajaloos. Selles on Trumpi kampaania ja esiletõusu essents. Kui parteikonvendid on reeglina lõpp-punktiks pikale ja sageli teravale poliitkampaaniale, siis seal otsitakse reeglina lepitust, partei erinevate osapoolte ühendamist ja positiivse programmi pakkumist, mille taha kogu rahvas saaks koonduda, siis seekord ei juhtunud midagi sellist.
Trumpi Ameerika oli eriliselt sünge ning tema esitles selles kontekstis ennast kui ainukest seaduse ja korra kehtestajat (Law and Order candidate). See on tema viimaste nädalate retoorika põhiliin pärast seda, kui toimusid politseinike tulistamised Dallases ja Baton Rouge’is.
- Kampaania on ebatavaliselt isiklik. Lakkamatult rünnatakse oponenti isiklikult, süüdistades teda kõikvõimalikes surmapattudes. Kongressikõnes kõlasid pidevalt süüdistused, et Hillary Clinton on kuritegelik, Trump nimetab teda järelejätmatult suliks, pätiks, süüdistab teda mõrvade, hävingu põhjustamises ja isiklikus nõrkuses.
Kui Trumpi kõnest leidis muud ka, siis varasematest parteikongressi päevadest mitmelgi tegeleti kõne kõne järel just Hillary Clintoni ründamisega. Kongressi põhiline sõjahüüd, mida rahvas pidevalt skandeeris, oli Clintoni kohta käiv “Pange ta vangi!” (“Lock her up!”). See jättis kahtlematult varju isegi plaanitud konvendi põhisõnumi Make America Great Again! (Trumpi valimisloosung).
Poliitikale on selline Trumpi kampaania tähendanud täiesti uue kultuuri mõjulepääsu, millesarnast oleme harjunud pigem netikommentaaridest lugema. Trumpi kõne kõige võimsama vaheaplausi ja Trumpi toetajate fookusgruppide kõige positiivsema hinde sai lause “Me ei saa enam endale lubada olla poliitiliselt korrektsed”. See oli populaarne viis öelda, et tsiviliseeritud poliitiline debatt ei paku Trumpile ja tema toetajatele mingit huvi. Teised sagedasemad rahva poolt skandeeritud laused olid “Build a wall!” USA-Mehhiko piirile lubatud müüri kohta ja “Send them home!” Ameerikas viibivate muudest riikidest pärit inimeste kohta.
- Kampaanias puuduvad poliitilised seisukohad. Policy-teemadel ei öelnud Trump praktiliselt mitte midagi, kui ehk eelmainitud müüriehitamine kõrvale jätta. Selles valdkonnas on erinevus demokraatidega suur, kuna viimaste kampaanias olid need väga tugevalt esil. Erinevate poliitikavaldkondade peensusteni tundmine on ka just Hillary Clintoni suurimaks tugevuseks. Trump seevastu on just siin kõige haavatavam ning seetõttu on Trump otsustanud selle ka oma kampaaniast täielikult kõrvale jätta.
Ta ei esitanud ega eeldatavalt kavatse ka esitada kampaania käigus mingeid sisulisi ettepanekuid enamikel teemadel ning usutavaid ja selge teostusplaaniga lubadusi. See pole lihtsalt Trumpi ampluaa.
TRUMPI VÄLISPOLIITIKA-INTERVJUU
Sellesse viimasesse konteksti asetub ka Trumpi välispoliitika-teemaline intervjuu New York Timesile, mis Eestis nii paljusid erutas. Tema mistahes poliitikavaldkondade seisukohtadele ei tasu liigset tähelepanu osutada, sest need on tal üldjuhul väga heitlikud ning juhuslikud, kantud mingist tolle hetke retoorilisest vajadusest. Ei Trumpi ega üldse USA presidendi valimistel ei mängi välispoliitika mingit arvestatavat rolli, seetõttu on tal seda vähem olnud põhjust neile teemadele mingigi süsteemsusega läheneda. Lisaaspekt konkreetse eestlasi ehmatanud tsitaadi juures on see, et tegelikult oleme meie ise ju aastaid rääkinud täpselt sama juttu – kui 2% täidetud, siis on meie kohustused liitlaste ees täidetud ja see on julgeoleku seisukohalt ülioluline kulutus. Trump ütles põhimõtteliselt sedasama. Ning hiljem, tagantjärele targemana on ta juba jõudnud ka rõhutada, et Eesti, mis oma kohustusi NATOs täidab, on ära teeninud teistsuguse kohtlemise.
Teisalt tegi ta seda ajakirjanike surve peale – tema esimene instinkt on olnud loobuda automaatsest kolletiivkaitsest NATO liitlastele – seda nii väidetava kulu tõttu, mitte panustavate liitlaste tõttu ja ka see tõttu, et Putin on talle sümpaatne poliitik, kellega saab “läbi rääkida”. Kui siia lisada tema poliitikanõunike Venemaa mõjupiirkondade austamist toetav suhtumine, mis põhineb nende finantsilisel seotusel vene oligarhidega (palju on kirjutatud Trumpi uue kampaaniajuhi Paul Manaforti vastavatest sidemetest, ka Trumpi enda kinnisvaraprojektid, mis paljude pankade jaoks finantseerimiskõlbulikud pole olnud, on tuge saanud Vene päritolu kapitalilt).
See Venemaa-meelsus pole jäänud ainult retoorikasse. Parteikonvendil võeti vastu ka uus vabariiklaste programm ja Trumpi kampaania nägi kõvasti vaeva, et saada sealt välja Ukrainale raskerelvastuse tarnimist puudutavad paragrahvid. Põhjust muretsemiseks siiski on.
ORGANISATOORNE KAOS
Valimiseelsed parteikongressid ei ole formaalsus, vaid need on kandidaadi kampaaniameeskonna üks kõige tähtsamaid kondiproove. Selle nimel pingutatakse maksimaalselt. Iseenesest oleks Trumpi kui showmaailma suurkuju poolt eeldanud hästi lavastatud ja efektset parteikongressi ning mitmel hetkel seda pakutigi, aga sellegipoolest jäi kongressilt kõlama pidevalt paljastunud organisatsiooniline kaos.
Näiteid organisatsioonilisest praagist vabariiklaste kongressil:
- Lonkavad graafikud. Showelemente tuli sageli katkestada ja kõned läksid sageli üle ettenähtud aja.
- Selgelt teisejärguline esinejate nimekiri, vähetuntud ja poliitiliselt vähekaalukad sõnavõtjad.
- Kava põhielementide kehv väljamängimine. Selle parimaks näiteks on esimese päeva kõrghetke, milleks oli Benghazis (Liibüas) hukkunud merejalaväelase ema kõne, milles see süüdistas Hillary Clintonit oma poja surmas, “allaneelamine” Trumpi enda poolt, kes just selle kõne ajal kõige suurema auditooriumiga konservatiivsele telekanalile Fox Newsile intervjuu andis ja sellega konvendi senise kõige emotsionaalsema hetke varjutas.
- Melania Trumpi kõne plagiaadisüüdistus. Üks oodatumaid hetki oli kindlasti Trumpi kolmanda abikaasa, sloveenlannast modelli Melania Trumpi sõnavõtt, kuna tema puhul on tegemist tundmatu suurusega. Melania sai oma ülesandega kenasti hakkama, kuni selgus, et teatud osa tema kõnest oli üks-ühele maha kirjutatud Trumpi põlatud vastase Obama abikaasa kõnest 8 aastat tagasi. Trumpi kampaania asus vihaselt viga eitama ning tagasi lükkama, toimunus demokraate süüdistama. Hiljem võeti süü muidugi omaks ning patuoinaks tehti kõnekirjutaja, kelle olemasolust kampaania juhil Paul Manafortil enda sõnul aimugi polnud. Hiljuti ametist lahkunud kampaania esimees Corey Lewandowski ütles kohe, et sellise vea tõttu peaks Manafortki oma ameti maha panema.
- Viimase parteisisese rivaali Ted Cruzi sõnavõtt ja sellele järgnenu. Trumpi asepresidendikandidaadiks sai Indiana kuberner Mike Pence – väga konservatiivne valik, mis allesjäänud kandidaatide hõredast nimekirjast (lisaks Pence’ile väga suurte maineprobleemidega endised vabariiklaste “tähed” Newt Gingrich ja Chris Christie) kindlasti parim valik, mille eesmärgiks oli rahustada partei juhtkonda ning konservatiivsemat valijabaasi. Pence’i esimese suurema ülesastumise varjutas aga Ted Cruz, kes vahetult enne teda esinedes keeldus Trumpi otsesõnu toetamast. See näitas, kui lõhenenud on partei ning kuivõrd leppimatu õhkkonna oli Trump kampaania käigus tekitanud. Trumpi leer teadis, et Cruz ei kavatse teda toetada, aga nad pidid ta ikkagi esinema laskma, korraldades ainsa vastusena Cruzi väljavilistamise ja boo-hüüded saalist.
See, et Cruz sellises olukorras sellise sõnavõtuga üles astus, oli näide Trumpi kampaania äärmuslikkusest. Trumpi meeskonnal polnud valikut. Sest teised vabariiklaste liidrid, ning tugevad kandidaadid kohal ei olnud või jõuliselt Trumpi ei toetanud. Kõnelejad olid C-kategooria tähed. Kes polnud teisejärguline tegelane (Paul Ryan jne), rääkis vähe ja millestki muust kui Trumpist. Kohal ja esinejate seas ei olnud ühtki varasemat presidenti ning ainus vabariikliku partei endine presidendikandidaat, kes kohal oli, oli 93-aastane Bob Dole. Selline ignoreerimine on pretsedenditu.
Selliste kongresside ülesanne on pärast pikka siseheitlust näidata partei ühtsust, tuua võidelnud osapooled kokku ja öelda, et siitmaalt edasi oleme me nagu üks mees seismas vastu suuremale ja ohtlikumale vaenlasele. Meid juhb Võitja, keda toetame jäägitult.
Suuremat ja ohtlikumat vaenlast maaliti küll ja küll, aga teine pool jäi puudu. Ja ehkki Trump, oma kongressijärgsetes sõnavõttudes (näiteks sellel tuluõhtul) ütles ka, et Ted Cruzi ja kogu parteieliidi toetus teda ei huvita, on see siiski tema edu jaoks tähtis eeltingimus.
Sedavõrd lõhestava ja räuskava kampaania järel ei saagi seda ühtsust olla ja ei ole välistatud, et Trumpi meeskond selle asja ikkagi oma südameasjaks võtab. Ise ta seda ei tee, kuna on oma isikuomadustelt selleks võimetu. Lõppenud nädalal avaldati mitu olulist kirjutist, mis esitlevad põhjalikult Trumpi isiksuslikke eripärasid, mis teevad temast ebasobiva inimese suure avaliku vastutusega ametikohale. Neist mõjukaim on ilmselt pealinna suurima poliitikalehe Washington Posti ebatavaliselt ühepoolne juhtkiri, mis kuulutavad Trumpi suureks ja eriliseks ohuks Ameerika tulevikule.
Veelgi huvitavam oli aga Trumpi biograafi Tony Schwartzi – üks väheseid inimesi, kes on väga pikalt saanud Trumpi ja tema tegutsemist lähedalt jälgida (küll 30 aastat tagasi) – kirjeldus Trumpi isiksusest. Selle peamine järeldus on sama – Trump on inimesena demokraatlikuks valitsemiseks võimetu ning tema kampaania jälgimad hetked ei ole mitte mingi küüniline ja arukas kommunikatsioonistrateegia, millega meediat nutikalt oma lõa otsas hoida, vaid need ongi kandidaat Donald Trump oma eheduses.
HILLARY CLINTONI VASTUS TRUMPILE
Trumpi strateegia on niisiis lihtne ja pärineb valdavalt “soolikatasandilt”. Juhtivaks emotsiooniks on viha, vahendiks raev, sõim ja isiklikud rünnakud. Seda saadab selge ja sihilik “ei” üksikute poliitikate sisule. Tegemist on varajamatult populistliku ja natsionalistliku kandidaadiga.
Demokraatide presidendikandidaadi Hillary Clintoni ees seisab nüüd harjumatu väljakutse: kuidas sellisele strateegiale vastata, ilma sealjuures laskumata Trumpiga täielikku mudamaadlusesse, kus teda võita pole ilmselt võimalik. Hillary peab sõnastama lähenemisnurga, mis suudaks ühendada samuti lõhenenud demokraadid ja olla aktsepteeritav ka poliitilisele tsentrile, sõltumatule valijale, kelle otsusest valimistulemus sõltub.
Seda enam, et ka Hillary Clinton ise ei ole just kandidaat, kes masse sütitaks. Ta on tänases poliitilises kliimas nii vihatud establishmendi sünonüüm. Demokraatide võidu jaoks üliolulistes demograafilistes gruppides on Hillary olukord iseenesest väga hea. Teda toetavad ülekaalukalt:
- Naised
- Mustanahalised (nende toetus Trumpile on paljudes olulistes osariikides lausa 0%)
- Ladina-Ameerika taustaga valijad
Tema ülesanne on need kõik valima saada ja Trumpi-näoline koll aitab siinkohal eeldatavalt kaasa, aga seda suurem väljakutse on tal motiveerida poliitikas pettunuid ja vähem huvituvaid. Millise tee Clinton selleks valib? Ta on ülisüsteemne ning tema meeskond esindab peavoolu poliitilise strateegia tänast tipptaset. Tal on olnud enne täna algavat demokraatide valimiskongressi aega teha väikesi kohandusi, kuivõrd Trumpi strateegia on tema ette laotatud.
Kergemaks ei tee seda muidugi asjaolu, et ka demokraatlik partei on tõsistes siseheitlustes. Täna algava parteikonvendi eel teatas demokraatide juht Debbie Wasserman Schultz oma tagasiastumisest. Põhjuseks skandaal, kus lekitati tuhandeid Demokraatliku partei juhtkonna e-kirju, kust tuli ühemõtteliselt välja, et partei juhtkond tegutses senaator Bernie Sandersi kampaania vastu.
Clintoni strateegiline valik
Hillary Clintoni plaani kohta võis üht-teist välja lugeda ka tema asepresidendi valikust. Laias laastus on Hillary Clintonil Trumpi räigetele isiklikele rünnakutele vastamiseks 2 võimalikku strateegilist suunda:
- Trump kui oht riigi julgeolekule. Selle strateegia valimise korral vastaks Clinton isiklikele rünnakutele ning portreteeriks Trumpi kui kandidaati, kes on ajalooliselt sobimatu sellele vastutusrikkale ametikohale. Valmisolek valitsemiseks, usutavus on sõltumatule valijagrupile nende viimase hetke otsuste tegemiseks sageli peamiseks väärtuseks. Inimesed küsivad otsustaval hetkel, kas selle inimese kätte saab usaldada riigi juhtimise, Ameerika tuumanupu, kas ta tuleb selle vastutusega toime.
See, et Hillary Clintonil on piisav kogemus ja ettevalmistus, on enamiku jaoks väljaspool kahtlust. Kui Clinton valib selle strateegia, siis oleks selle kinnituseks üsnagi turvaline asepresidendikandidaat, kes rõhutaks veel seda, et kogu Hillary tiim on valmis riiki juhtima alates ametisseastumise esimesest päevast.
Clintoni kampaaniasõnum oleks selle suuna korral, et maailm on selleks liiga ohtlikus seisus, et võtta tohutu risk Trumpi nimetamisega ametisse. Vaja on kindlat kaptenit, kes teab, mida teeb ja saab maailmast aru.
- Edasi Obama poliitikatega. Selle strateegilise valiku korral rõhuks Clinton oma teisele suurele eelisele Trumpi ees – oma kompetentsusele poliitikavaldkondades. Seda valides oleks ta sunnitud jõulisemalt kaitsma Obama aja poliitikaid ning neid edasi arendama, siin peaks debatt minema sisuliste lubaduste ja eesmärkide peale. Sel juhul tuleks rohkem tõestada seda, kuidas asjad on väga suurtes poliitikavaldkondades liikunud selgelt paremuse poole (majandus kasvab, töökohti on tekkinud juurde ajaloolisel määral, üha enam kodanikke on ravikindlustatud, mitmed sotsiaalselt tundlikud teemad on saanud selgeid väärtuspõhiseid lahendusi).
Selle suuna valik oleks ennekõike kummardus Bernie Sandersit toetanud miljonitele valijatele, kellele tuleks lubada veelgi progressiivsemat (ja kindlasti ja vasakpoolsemat) poliitikat. Selle suuna kinnituseks oleks olnud ka asepresidendikandidaat, kes seda suunda esindaks, nagu näiteks senaator Elizabeth Warren.
Täna me teame, et Clinton valis asepresidendiks Virginiast pärit senaatori Tim Kaine’i, mis kinnitab, et Clinton on valinud esimese suuna. Tim Kaine on kindlasti selles kontekstis turvaline valik, kellel on usutavus julgeolekuvaldkonnas olemas ning kes oma vaadete progressiivsust peab veel paljudele tõestama.
Strateegiline valik on kaldunud suunda, et Sandersi toetajad valivad lõpuks ikkagi Clintoni, kuivõrd alternatiiv on neile niivõrd vastuvõetamatu, aga uusi valijaid tuleb püüda just tsentrist, kus on inimesed, kel ei ole selgeid ja väljakujunenud eelistusi, kes eelistavad turvalist ja kompetentset kandidaati.
Crooked Hillary ja Corrupt Kaine – otsus oli vaevalt välja kuulutatud, kui Trump Kaine’i juba ründama asus, heites talle ette Virginia osariigi kubernerina vastu võetud kingitusi. Rünnak ei ole sisuliselt kuigi tõsiseltvõetav, aga trumpilik sildistamine võib avalikkuselt vähem tuntud kandidaati muidugi tõsiselt kahjustada.
Loomulikult olid kandidaadiga seotud riskid Clintoni kampaanial väga põhjalikult läbi kaalutud. Võib-olla on asepresidendikandidaadi valimise protsess ilmekaks näiteks selle kohta, millised on peamised erinevused Trumpi ja Clintoni leeri vahel. Trump valis käputäie teisejärguliste kandidaatide vahel (ja tegi ilmselt nende seast parima valiku), aga Clintoni meeskond kammis ülima põhjalikkusega läbi kogu demokraatliku partei A-kategooria tegijate nimistu.
Põhjalik ja põnev kirjeldus, kuidas Tim Kaine Clintoni asepresidendikandidaadiks sai, on siin. Kui vaadata selle protsessi põhjalikkust, siis tuleb vaid nentida, et selline protsess saabki mingis mõttes tulemuseks anda üksnes turvalise valiku. Näiteks on hea küsimus, kas Clinton ise oleks enda asepresidendi kaalumise protsessi edukalt läbinud. Vastus on ilmselt, et vaevalt küll. Kui vaadata, mida kandidaadid tegema pidid, siis vana ja palju teha jõudnud poliitiku jaoks on siin sadu karisid, kuhu takerduda:
- Lai valik. Alustati 24 kandidaadiga. Sinna hulka kuulusid kõik olulisemad demokraatliku partei juhtfiguurid, kes võiks asepresidendiks sobida.
- Põhjalik taustakontroll. Ennetavalt uuriti läbi iga viimane kui aspekt nende tegevusest ning alles seejärel hakati neilt täpsustavaid küsimusi esitama.
- Kirjavahetuse kontroll. Kõik kandidaadid pidid kampaaniale üle andma kõigi oma pereliikmete ja lähikondsete kõigi e-postkastide ja sotsiaalmeedia kontode paroolid.
- Majandushuvide kontroll. Kõik kandidaadid pidid loetlema kogu oma kinnisvara, mis neile või nende perekonnale on kunagi kuulunud, kõigi varade tausta kontrolliti. Kõik pidid loetlema iga oma äripartneri, kellega on majandustegevuses kokku puututud. Kandidaadid pidid ka loetlema kõik elu jooksul erinevates ametites saadud kingitused.
- Erialase tegevuse kontroll. Kandidaadid pidid esitama kõik CV-d, mis nad on viimase 10 aasta koostanud, ükskõik kellele need mõeldud olid.
- Põhjalikud küsimustikud. Tavapärastele põhjalikele küsimustikele järgnesid kümned ja kümned täpsustavad küsimused, millele kandidaadid vastama pidid.
- Personaalsed kohtumised. Lõppvooru jõudnud pidasid näost-näkku kohtumisi Clintoni kampaania juhi John Podesta ja valikuprotsessi juhi Jim Hamiltoniga. Alles pärast seda toimusid personaalsed kohtumised Clintonitega, kus hinnati ka seda, kui hästi personaalselt ja perekondlikult klapitakse, et Valges majas koos töötada.
Sellest kadalipust tõusiski Tim Kaine selge favoriidina esile ning kinnitas seda, et täna algaval parteikongressil valib Clinton ilmselt suuna, mis rõhutab seda, et tegemist on kogenud juhiga, kelle meeskonnale võib vaba maailma juhtimise usaldada, erinevalt Trumpist, kes on selleks ette valmistamata ning personaalsetelt omadustelt mittesobiv.
Mingis mõttes sobib selline strateegia aga ka Trumpile paremini, kuivõrd personaalsed rünnakud on just tema ampluaa ning vastuseks igale räpasele pritsmele on tal alati veoautotäis sõnnikut valmis. Seega ei saa öelda, et Clintoni “turvalise kandidaadi” strateegia oleks turvaline valik. See võib suure hulga (Trumpi) valijate pimedat viha arvestades mängida trumbid Trumpile. Presidendivalimiste debatid ja dünaamika saavad olema kindlasti sootuks teistsugune kõigist varasematest, kus ühel pool on klassikaline, ettevaatlik, hästi läbi mõeldud ent pigem kiretu peavoolu kampaania ja teisel pool üdini populistlik eliidivastasusele, rahva hirmudele ja karismaatilisele liidrile toetuv kampaania.
EESTI PRESIDENDIVALIMISTE PISIKESED PIINAD
Lõppenud nädal tõi uusi tuuli ka sumbunud Eesti presidendivalimistele, kui Marina Kaljurand tegi oma toetajatega koos ettepaneku, et Siim Kallas võiks saada esimesena võimaluse Riigikogus kandideerida juhul, kui valimiskogus toetatakse teda. Ja peamiselt see – et keegi tegi ühe ettepaneku – juhtuski. Sellega sai selgemaks vaid üks asi – esimeses Riigikogu voorus on Reformierakond ilmselt väljas oma kandidaadiga ja selleks on tõenäoliselt Siim Kallas, kuigi Reformierakonna fraktsiooni liikmed on meenutanud, et Riigikogu 1. valimisvoorust pole end taandanud veel Europarlamendi saadik Urmas Paet. See tegi mõnevõrra lihtsamaks ka erakonna juhatuse töö 3. augustil.
Ülejäänud küsimused – kes on Reformierakonna kandidaat Riigikogu teises ja kolmandas voorus, kes on Reformierakonna kandidaadina väljas valimiskogus (ja kui palju neid on), kui tõsiselt Reformierakonna juhtkond üldse soovib presidenti enda ridadest (kuhu sisuliselt kuulub ka Marina Kaljurand) leida – jäid tegelikult vastuseta. Ennegi oli teada, et Marina Kaljurand Riigikogule ei panusta, vaid näeb enda võimalusi pigem valimiskogus (nagu ka Allar Jõks IRLi ja irooniliselt samal ajal parteidevastase kandidaadina). Ennegi oli teada, et mitte keegi põhikandidaatidest ei usu, et tal oleks tänase seisu juures võimalik Riigikogus 68 häält kokku saada.
Kogu toimunud muutuse on suuresti tõlgendamise küsimus ja peamisi tõlgendusvõimalusi on 2:
Kaljuranna elegantne taandumine. Selle kohaselt hoidis Marina Kaljurand ära kaotuse Reformierakonna juhatuses, mis oleks sisuliselt välistanud tema mis iganes etapis kandideerimise erakonna kandidaadina, milleks ta seni on kindlalt pretendeerinud. Ta on seetõttu ennast oma väljaütlemistes selle erakonnaga ja Taavi Rõivasega sidunud rohkem, kui valimiskogus eduka kandideerimise huvides ehk kasulik oleks. Samal ajal oli nädalaid kestnud patiseis küsimuses, kes siis peaks olema Reformierakonna fraktsiooni poolt Riigikogus esitatud. Mõlemad pooled olid “kaevunud maasse” ja läänerindel saabusid muutused alles siis, kui sai avalikuks, et juhatus koguneb 3. augustil presidendikandidaadi isikut arutama.
Ilmselt nii juhatuses kui fraktsioonis Kaljurannal enamust ei olnud ning taandumine oli ennetav samm, et pakkuda erakonnale teed keerulisest tupikseisust välja. Selle tegelik motivatsioon oli aga jätta Kaljurannale võimalus jääda presidendiheitlusse ka siis, kui Reformierakonna fraktsioonis ja juhatuses seis Kallase kasuks kaldub, ehk siis valimiskogus uuesti kandidaadina “laual” olla. Kaljurand on ühtlasi saanud näidata, et tema otsib kompromissi ja tema erakonda, kuhu ta veel ei kuulugi, lõhki ei aja.
See oli selle teooria kohaselt maksimum, mis Kaljurannal antud olukorrast võtta oli.
Kallase külma vette viskamine. Siim Kallas on erakonda hoidnud pantvangis rohkem või vähem varjatud ähvardusega, et kui teda, erakonna auesimeest ei esitata kandidaadiks, siis läheb erakond lõhki või vähemalt tuleb suur avalik tüli. Selle teooria järgi antakse Kallasele võimalus Riigikogus “väärikalt” kõrbeda.
Kallase argument erakonna sees on olnud see, et temal on paremad võimalused Riigikogus teiste erakondade (peamiselt küll Keskerakonna) hääli saada. Kui Kallas aga neist siiski ilma jääb ja ainult Reformierakonna fraktsiooni häältega piirdub või isegi neid kokku ei saa, siis tähendaks see, et antud argument ei päde. Sel juhul ei ole erakonnal mõtet ka valimiskogus Kallase peale panustada.
Selle teooria kohaselt peaks siis Kallasel laskma Riigikogus saada kehvapoolse tulemuse, mis ta edasisest tõsisest konkursist kõrvale jätaks ilma, et erakond oleks talle otseselt selga pööranud.
Praeguseks on selge, et 2 leeri on saanud Kaljuranna ettepanekust aru erinevalt. Kui Kaljuranna Aktuaalse kaamera intervjuust võis välja lugeda, et ettepaneku sisuks oli see, et Riigikogus proovib Kallas ja kui tal edu ei ole, siis valimiskogus jätkab Reformierakonna nimel ainult Kaljurand (Kallas seal taandub). Samas Kallas ise on selgelt kinnitanud, et kui tema on kahe tugevama Riigikogu kandidaadi seas, siis jätkab ta kindlasti ka valimiskogus. Ehk siis tema jaoks on pakkumine selline, et Kaljurand lihtsalt loobub Riigikogus kandideerimast, edasi läheb kõik samuti, kui seni.
Erinev on vaade ka selles osas, missugune tulemus Riigikogus Kallase edasisest konkurentsist diskvalifitseerib. Hetkel paistab, et vähemalt Riigikogu avavoorus on Keskerakonna fraktsioon Mailis Repsi selja taga ning see tähendab, et Kallasel on lisaks oma erakonna häältele võimalik saada hääli küll igast erakonnast, aga kindlasti ei ole oodata, et keegi kogu nimekirjaga tema taha tuleb. Jõksi, Helme ja Kaljuranna toetajatel on põhjust valimisi valimiskokku saata, seega võib Kallase laeks jääda ehk pisut üle 30 hääle. Kas sellise nigela tulemuse pealt valimiskogus erakonna toetust nõuda saab, selles osas on Reformierakonnas vaated väga erinevad. On neid, kes ütlevad, et Kallas on algusest peale praalinud sellega, kuidas ta Keskerakonnast ja mujaltki hääli toob ning kui ta nüüd sellega hakkama ei saa, siis võib ta tänusõnadega augusti lõpus pensionile saata.
Samas jääb sellise argumendi varju asjaolu, et teised kandidaadid ei suuda sedagi. Riigikogu liikmete seas on kõigis fraktsioonides neid, kes tunnistavad, et võiks Siim Kallast toetada, sageli isegi enne enda erakonna ametlikku kandidaati. Ja neid on ka rohkem, kui ühelgi teisel kandidaadil ehk Kallase puhul kehtib endiselt väide, et tema šansid Riigikogus on parimad. Aga arvatavasti mitte piisavad.
Nii saabki öelda, et sisuliselt ei muutnud Kaljuranna ettepanek suurt midagi. Võib-olla nihutas see konfliktpunkti edasi, Riigikogu voorude järgsesse aega. Aga võib ka olla, et kui Kallas ei kinnita selgelt, et tema koos Kaljurannaga valimiskokku kandideerima ei lähe, siis hakkab Kaljuranda toetav leer Kallast juba Riigikogu vooru eel ja ajal blokeerima. See tähendab, et Kallas ei saaks Riigikogus kandideerida ning Reformierakond viiks valimiskokku 2 kandidaati. Ja ongi tüli majas.
SPORDIKUNINGA PIINAD
Rahvusvaheline Olümpiakomitee kogunes eile ja tegi Venemaa dopinguafääride kohta oma otsuse, mille sisuks oli otsuse jätmine teistele. Enne seda räägiti rahvusvahelises ja Eesti meedias üsna kindlas kõnepruugis sellest, et kogu Venemaa koondis ilmselt siiski kõrvaldatakse. Tehtud otsust on juba Eestigi meedias nimetatud põhimõttelagedaks ning poliitilistest kaalutlustest juhituks, mitte aga hinnanguks asja moraalsele sisule.
See harmoneerub kenasti Urmas Sõõrumaa ettevaatliku seisukohavõtuga, kui temalt küsiti EOK arvamust. Tema sõnad olid: “Minu isiklik arvamus on, et hoiaks siinkohal pigem suu kinni ega sekkuks suurtesse mängudesse. See on oluliselt laiem teema, kui välja paistab.”
Sõõrumaa esialgne seisukoht näitas, et ta ei tahtnud praktilise inimesena (äri teha on vaja kõigiga) isegi WADA jahmatava dopinguraporti valguses võtta selget seisukohta, et mitte kedagi (võimalikke partnereid Venemaal) pahandada. Ent avalikku huvi esindaval ametikohal ei saa käituda samamoodi nagu äris.
Venemaa on püüdnud oma süsteemset ja riiklikku dopinguprogrammi serveerida poliitilise kiusamisena. Nende ausad sportlased justkui tahavad sporti teha, aga neid takistavad mõttetud reeglid ja rahvusvaheline tagakiusamine. See on sisuliselt PR-häma, aga Sõõrumaa asus oma esimese instinktiivse vastusega samuti sellele poolele.
See otsus oli vale ja kindlasti kahjulik Eesti spordi ja olümpiakomitee mainele. Ajal, mil meie sportlased on just siirdumas Rio de Janeirosse olümpiamängudele, saadab meie olümpiakomitee välja signaali, et ei seista ühemõtteliselt ausa spordi eest. See on sisuliselt teema, kus ei ole halli ja umbmäärast ala. Sport kas on puhas või ta ei ole seda. Rikkumistele reageeritakse kas halastamatult ja alati või kaotab kogu kontrollisüsteem oma mõtte. Sisuliselt näeb Sõõrumaa dopingutarvitamist mitte hukka mõistes ja süsteemset riiklikul tasemel sellega tegelemist otsesõnu mitte hukka mõistes kahte lahendust. Kas Eesti sportlastele polegi tuevikus määratud medalikohtade eest võidelda, sest konkurents on ebavõrdne? Või tuleks meilgi üles ehitada Venemaaga sarnane riiklik dopingusüsteem? Kumbki nendest lahendustest ei sobi.
Loomulikult on kollektiivne karistus alati halb, aga antud juhul on ka süü kollektiivne. Inimlik ja õige on ROK-i otsuses see osa, et pakub teatud tingimustel sportlastele, kes on korralikult testitud väljaspool Venemaa antidopingusüsteemi ning kellel rikkumisi ei ole, siiski võimalust olümpial osaleda.
Väga sageli räägitakse sellest, kuidas poliitiliselt määratud või poliitilise taustaga tegelased avalikes institutsioonides või riigiettevõtete nõukogudes mitte millegi eest ei vastuta. Tegelikkus on siiski pigem vastupidine. Poliitiline vastutus ja sellest tulenev avalikkuse nõudlikkus toovad kaasa selle, et poliitikute tunnetus avaliku huvi osas on tunduvalt teravam.
Hiljem on see EOK rolli mõistmine jõudnud ka organisatsiooni retoorikasse ning eileõhtuse ROK-i otsuse järel tehti pöördumine, milles mõisteti igasugune seotus dopinguga siiski selgelt hukka.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
