Memorandum – Provintsistuv Eesti (nädal 42)

Pärast presidendivalimisi on ühiskondlik debatt suure hooga valla pääsenud, küll pole sugugi selge, kas hoog ja energia lähevad õiges suunas või tegeleme vaid teineteise kottimisega külaelulistes küsimustes. Eelmisel nädalal, pärast lühikeseks jäänud üksmeelehetke nägime taas peamiselt parteidevahelist ja -sisest nääklemist.

Arusaam, et Eesti on valmis, on tore, aga samal ajal läheb maailm suure vuhinaga edasi ja vaid enda naba imetledes ning iseendaga vaieldes võime sellest lihtsasti maha jääda. See ei ole etteheide tavakodanikele, kes tahavad sõna sekka öelda. Neile ei saa ette heita sedagi, et suurte uuendustega ummisjalu kaasa ei tormata. Rahvas ongi üldjuhul alalhoidlik ega taha muudatusi. Nii ei ole see mitte vaid Eestis, vaid igal pool maailmas. Kui aga erakonnad, eriti valitsusparteid, tegelevad sissisõjaga ja ei keskendu piisavalt Eestit edasi viivate teemade ülestõstmisele ja tuleviku seisukohalt ülioluliste arutelude fookuses hoidmisele, siis neid teemasid ja arutelusid ka ei toimu. Nii ei saagi imestada, et kodanikud pühendavad oma vaimujõu “elulistele teemadele”, nagu näiteks Hulludele Päevadele sattunud kähriku seiklustele kaasaelamisele.

Sissepoole vaatav ühiskondlik debatt

Andrus Kivirähk räägib romaanis “Mees, kes teadis ussisõnu” kenasti metsarahvast eestlaste suurtest raskustest muutustega kohanemisel. Ajal, mil ehitati mõisaid (mitte küll muidugi eestlaste poolt) ja inimesed kolisid metsadest linnadesse, otsustas peakangelane Leemet progressile vastu seista ja metsa elama jääda ning sinna ta lõpuks üksi jäigi. Sest kõik uus ei olnud ikka “see õige”.

Nii ei olegi ehk vaja imestada, et kohe presidendivalimiste järel pääses kui paisu tagant vallale suur avalik vastuseis Rail Balticule. Suur taristuprojekt põhjustab pahameelt kõikjal, aga üllatavam on ikka ja jälle esile kerkiv startup-ettevõtete ja klassikaliste ettevõtete vastandamine.Eelmisel nädalal tutvustas Rail Balticu planeeritud kujul rajamise vastu võitlev liikumine Avalikult Rail Balticust uuringut, millest selgus, et 52% inimestest eelistaks Rail Balticu asemel olemasoleva raudtee kordategemist. Nädal varem avaldasid 101 avaliku elu tegelast pöördumise, milles nõuavad Eesti riigi ja rahva tuleviku nimel praegusel plaanitud kujul Rail Balticu ehitamise peatamist. Möödunud neljapäeval korraldasid oma ürituse ka Rail Balticu toetajad.

Jah, projekti ettevalmistamisel ning omavalitsuste ja rahvaga konsulteerimisel ja selle järel tegevuskava kohendamisel oleks saanud paljutki paremini teha. Tõsi on seegi, et 8 aastat vana AECOMi uuring ei ole kindlasti konsultatsiooniäri sädelevaim pärl. Samuti tuleb tunnistada, et täpse trassi valik sai räsida ka poliitilistes tõmbetuultes. See kõik ei sea aga kuidagi kahtluse alla Rail Balticu rajamise vajadust. Palju tulemuslikum oleks seega praegu suunata energia aruteludesse, kuidas saame kõige keskkonnasõbralikuma ja inimesi kõige vähem häiriva raudtee selle asemel, et arutada ja teha küsitlusi teemal, kas me tahame raudteeühendust Euroopasse või Tartusse ja Haapsallu. Sest just see oli tegelikult ju küsimus, mille Avalikult Rail Balticult rahvale esitas. Tulevikus taas rongiga Haapsallu või kiiremini Tartusse sõita on ju loomulikult vahva, aga see ei too paraku Eestile suuremat kaubavahetust, majanduskasvu ja julgeolekut.

Rail Balticu vastases võitluses on seljad kokku pannud väga erinevad huvirühmad. Nende seas on omavalitsused, kelle tavapärase elukorralduse raudtee segi paiskab. Tartu taustaga seltskond, kes tahab ilmtingimata säilitada Tartu peamise raudteekaubavahetuse keskusena ja kes näeb raudtee toel kiirelt arenevas Pärnus kõva konkurenti. Transiidisektor, kes näeb põhja-lõuna suunalise koridori eelisarendamises ohtu traditsioonilisele ida-lääne suunalisele ärile. Inimesed, kes siiralt muretsevad looduskeskkonna ja loomade liikumisvõimaluste pärast. Inimesed, kelle igapäevased liikumisteed peavad trassi tõttu muutuma. Ning muidugi ei meeldi selline põhja-lõunasuunaline Euroopa rööpmelaiusega raudtee Venemaale.

Suurem osa neist huvidest ja hirmudest on arusaadavad, aga vastuseks neile ja kõigile teistele kõhklejatele – Rail Baltic polegi vaid majanduslik projekt, hea ühendus Süda-Euroopaga on meile oluline ka selleks, et me ei jääks Euroopa ääremaaks ehk provintsiks, kuhu keegi tulla ei saa ja kus midagi ei toimu.

Ka hädaldamine selle üle, et pole kaupa, mida vedada, kannab mõtlemist, et ega siin Eestis niikuinii midagi ei hakka olema. Seda kaupa on juba täna, mida võiks sellel suunal vedada, vaadatagu kas või kaubaveokite hulka, mis mööda tänast Via Baltica maanteed tuhisevad. Sellest olulisem on aga see, et suured taristuprojektid muudavad märkimisväärselt majanduskeskkonda ja muudavad piirkonna atraktiivseks uutele ettevõtetele. Vaatame kasvõi Malmöt, mis enne silla ehitamist Kopenhaagenisse oli pigem küla. Seda hämmastavam on kultuuritegelaste kirjas toodud väide, et kiirraudtee hävitab Eesti tuleviku. Kas Eestil on tulevik ainult sellisena nagu ta täna on? Kiirraudtee on täna olemas 9 EL riigis Belgia (üle 250 km/h), Holland (üle 250 km/h), Saksamaa (üle 250 km/h), Prantsusmaa (üle 250 km/h), Hispaania (üle 250 km/h), Itaalia (üle 250 km/h), Ühendkuningriik (üle 250 km/h), Austria (üle 230 km/h) ja Taani (üle 200 km/h). Ei julge arvata, et nende riikide ja rahvaste tulevik oleks hävitatud. 2020. aastaks plaanivad kiirraudtee väljaehitamist alustada lisaks kolmele Balti riigile veel Luksemburg, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria. Nii ei jäägi kiirraudteeta riike Euroopasse palju järele.

Küll aga tuleks valitsusel Rail Balticust saadav potentsiaalne kasu senisest paremini lahti mõtestada ja mitte ainult ootama jääda, et ettevõtted, kaubavood ja reisijad Eesti leiaksid, vaid selle nimel ka sihipärast tööd teha. Lisame kaardi, kus on näha, kus on ja kuhu on lähiaastatel kavandatud Euroopa kiirraudteed. Kui Balti riigid sellest kõrvale jääksid, siis on sellel selge mõju meie positsioonile Euroopas.

Teie ettevõtlikkus ei sobi meile!

Veelgi hämmastavam on ajaleheveergudel ja sotsiaalmeedias lahti rulluv arutelu selle üle, kas startup-ettevõtted on paremad või halvemad kui klassikalised ettevõtted. No mis seal vahet on, tahaks küsida. Startupid on alustavad ettevõtted ja igaüks peab kuskilt alustama – ei saa ju olla nii, et me toetume ainult olemasolevatele ettevõtetele. Iga uus ettevõte tuleb alguses luua – ka Facebook oli kunagi startup. See, et enamus iduettevõtteid tekib IT ja tehnoloogia valdkonnas, on tänane trend. Seal on äri ja seal on riskikapitalide raha. Startup-mööblitootmist või startup-masinatehast väga tihti ei käivitata (kuigi ka nendes valdkondades saaks lihtsate tehnoloogiliste lahendustega innovatsiooni sünnitada).

Miks see sissepoole vaatav ja teineteisele pasunasse andev debatt nii suur probleem on? Iga pool maailmas ollakse ju uute raudteede ehitamisele vastu, loodusesõbrad seovad end rööbastele, peetakse miitinguid ja projekte lastakse ka reaalselt põhja. Igal pool maailmas huvitavad rahvast lihtsad asjad nagu kohalike staaride bikiinifopaad või Admiraliteedi basseini eksinud põder, mitte aga näiteks  Baltic Connector (muide, ka Baltic Connectori kohta arvati, et see on täiesti mõttetu projekt, aga sel nädalal saab gaasitoru ehitamise leping allkirjad ja selge ärihuvi on olemas nii Eesti kui Soome poolel). Jah, nii see on. Aga aga sellise geograafilise asukohaga väikeriigile nagu Eesti on sumbunud ning  avarat ja edasiviivat pilti mitte nägev debatt hukatuslik. Selle käigus muutume me veelgi rohkem provintsiks, kus peagi ongi peamisteks sündmusteks poliitikute omavahelised sõnelused ja kurjad vaidlused selle üle, kuidas harjumuspärast elukorraldust kõige jõulisemalt kivisse raiuda.

Tagasi startup’ide juurde. Mille üle tasub arutada, on kõigi Eesti ettevõtete konkurentsivõime tõstmine, iduettevõtete ja suurettevõtete koostöö, mis on maailmas järjest olulisem, ning see kuidas Eesti võiks jääda meilt alguse saanud idude emaettevõtete isamaaks.

Läti eelmise maksuime saatus

Selles osas vaatavad Eesti ettevõtjad õhinaga Läti poole, kus kuulutati hiljuti välja startup-ettevõtete maksuvabastuse skeem ehk eelnõu sai valitsuse heakskiidu ja esitatud parlamendile. Läti maksuime ei ole muidugi nii imeilus, kui eemalt paistab. Kehtestatud mikroettevõtete maksusoodustuse on valitsus otsustanud 2019. aastal lõpetada. See ei töötanud, sest paljud suuremad ettevõtted jagunesid äkitsi mikroettevõteteks. 2014. aastal maksid Lätis 31 258st alla 20 000-eurose aastakäibega ettevõttest 55% üksikisiku tulumaksu ja 45% fikseeritud mikroettevõtte maksu.

Nüüd on Läti valitsus vigadest õppinud ja soovib kehtestada võrdlemisi keerulise 3-astmelise skeemi, millest üks osa on startup-ettevõtete maksusoodustus.

Läti uus maksuime

Startup-ettevõtete maksusoodustus: 252 eurone fikseeritud kuumakse töötaja kohta (sel juhul ettevõte muid töötajaga seotud makse maksma ei pea) ja teatud juhtudel lisandub sellele lisahüvena ka 45% palgakulude kompenseerimine riigi poolt, kuid mitte rohkem kui 5500 eurot kuus. Seda soodustust saavad 20 ettevõtet kitsalt paika pandud kriteeriumite alusel:

1) iga-astane riskikapitali sissemakse investorilt vähemalt 30 000 eurot;

2) 5-aastane tegutsemiskohustus alates toetuse saamisest ning kapitali kasutamise reeglite paikapanek;

3) käive ei tohi ületada 5 000 000 EUR esimese 5 aasta jooksul ja 200 000 EUR esimese kahe aasta jooksul;

4) dividendide maksmise keeld kogu toetuse saamise perioodi jooksul;

5) ettevõtet ei tohi reorganiseerida, see ei tohi jaguneda ega kaasata uusi omanikke; ;

6) ei tohi olla maksuvõlgnevusi;

7) täita tuleb üks kolmest tingimusest:

a) ettevõte omab või on taotlenud patente;

b) vähemalt 70% töötajatest on magistri või doktorikraadiga;

c) vähemalt 50% kapitalist kasutatakse teadus- ja arendustegevuseks.

Allikas: Läti startup’ide tegevuse toetamise seaduse eelnõu

Pole sugugi kindel, kas selline keerukas ja palju administreerimiskulu nõudev skeem iduettevõtted Eestisse jätaks, aga mine tea. Lätlased on oma proovimis- ja katsetamisjulgusega igatahes õigel teel.

Juhan Partsi lähetamine

Eelmisel nädalal eetris olnud Pealtnägija intervjuu andis alust arvata, et Juhan Partsi on tabanud vabanemine. Lõpuks ometi on otsus tema kasuks tehtud, nüüd saab pika varju hoidmise ja vaikimise perioodi lõpetada ja välja öelda, mida ta asjadest arvab. Ent liiga vara on veel hõisata, valitsuse otsus on alles esimene samm, vaja on läbida ka kuulamine Euroopa Parlamendis.

Plenaaristungil toimub Euroopa Parlamendis vaid kuulamise lõpphääletus, kuulamine ise ja sisuline otsus tehakse komiteedes. Kontrollikoja liikmete puhul on selleks eelarve kontrollikomitees (CONT), mis on üks “koledamaid” ja “kardetavamaid” kohti Euroopa Parlamendis. Seal kerkivad pahatihti sellised takistused, millega terve mõistusega inimene arvestada ei oska. Liikmeteks on ligi paarkümmend “hullu”, umbes 5 mõistlikku parlamendiliiget, Indrek Tarand, keda võib igaüks oma maitse-eelistustest lähtuvalt liigitada nii esimeste kui teiste hulka ja siis veel lisaks ports tunduvalt passiivsemaid saadikuid. Lihtne ei saa Partsil olema. Tema kasuks räägib see, et komitee juht Ingeborg Grässle kuulub Euroopa Rahvaparteisse ehk EPPsse. Nii peaks IRL juba praegu mängu panema kõik oma Euroopa kontaktid, aga sellest ei piisa. Muidugi peab ka Parts ise kuulamisel hea olema. Mütsiga lööma minnes järgneb suure tõenäosusega katastroof.

Parts peab arvestama ka riskiga jääda jalgu Euroopa Parlamendi sisesele võimuvõitlusele. Parlamendi spiiker, sots Martin Schultz, kes parlamendikoosseisu alustades sõlmitud kokkuleppe järgi peaks ameti üle andma, soovib siiski jätkata. Kui see pole võimalik, võivad sotsid korraldada parlamendis paraja segaduse, seepärast oleks Partsile hea, kui tema ametisse sobivuse hääletus toimuks enne detsembrit.  

Peaminister peab viimase eesistumiseelse Euroopa Liidu teemalise ettekande Riigikogus

Teisipäeval annab peaminister Taavi Rõivas Riigikogule ülevaate Euroopa Liidu poliitikast, neljapäeval ja reedel toimub EL riikide liidrite Ülemkogu kohtumine, kus ka Rõivas osaleb. Iga-aastane peaministri EL kõne on viimane enne Eesti EL eesistumist ja võrreldes eelmise aastaga on Euroopa Liit palju muutunud. Varsti saab liidus olema üks suur ja mõjukas riik vähem. Seega pole Rõivase ülesanne seekord lihtne. Vaja on näidata, kuidas Euroopa Liit peaks Eesti arvates edasi minema ja mida meie eesistujana saame ära teha. Lisaks üha pingestuv julgeolekuolukord Venemaa suunal ja Süürias ning küsimus EL ühise kaitsevõimekuse ehk nn Euroopa armee (EU Defence Force) väljaarendamisest.

See võib järgnevatel aastatel kujuneda pea sama kuumaks ja lõhestavaks teemaks kui immigratsioon ning ka Eestil on vaja teha julgeolekupoliitine valik, kas EL sõjaväelist koostööd on vaja tugevdada. Reaalselt käib jutt liikmesriikide armeede ühtsemast juhtimisest, ühisemast kaitseplaneerimisest ja relvastushangetest, mitte EL sõjaväest (ka NATOl pole ju oma armeed). Kui seeläbi saaks panna seni kaitsekulutusi pigem langetanud EL riigid enda ja oma liitlaste kaitsevõimesse rohkem panustama, siis mis saaks meil sellele vastu olla? Need kes näevad idees pigem negatiivset (jutud parallelstruktuuridest ja USA väljapuksimisest Euroopa kaitsepoliitikast) vaevlevad selgelt väikese paranoia käes. Ei ole ühelgi NATO liikmest EL riigil relvalaos NATO püsse eraldi enda riigikaitseks vajalikust atribuutikast. USA ise on aastaid rääkinud sellest, et Euroopa peab ise oma kaitsepoliitikasse rohkem panustama. Aga selge on, et peaministril tuleb selle idee taha toetuse koondamiseks palju veenmistööd teha. Euroopa Liidu riikides tunduvad arutelud arenevat nii, et teisele poole rindejoont ehk EL kaitsejõudude vastu jääb vähemus riikidest.

Ülemkogus domineerib samuti julgeolekuteema – Süüria ja Venemaa. Pool aastat tagasi nõudis Itaalia peaminister Matteo Renzi, et Ülemkogu arutaks Venemaa vastaseid sanktsioone ja siis oli tema peamiseks plaaniks jõuda sanktsioonide kohatise leevendamiseni (lükates nt parelleelselt käima koostöö mõningates sektorites). Tänaseks on kontekst totaalselt muutunud, seoses Süürias toimuvaga ei räägita enam sanktsioonide kaotamisest, ühe rohkem kostub hääli uute sanktsioonide kehtestamise toetuseks.

Ülemkogu president Donald Tusk korraldab arutelu ilma kirjaliku paberi ja kokkuvõtteta, et säiliks paindlikkus arutelu tulemuste tõlgendamises, lõplik otsus sanktsioonide pikendamisest tehakse aasta lõpus. Süürias algasid eile taas USA ja Venemaa juhtimisel relvarahuläbirääkimised, ent kumbki pool ei pane neile suuri lootusi. Assadi väed jätkavad Venemaa toetusel Aleppo pommitamist ja olukord Süürias läheb üha hullemaks. EL liidritel ei jää siin muud üle kui hukka mõista, olla sügavalt mures ja kutsuda osapooli üles rahu taastama. Olukord sellest ei muutu. Julgeolek on esimesele pärast Brexitit nö täiskoosseisus toimuvale Ülemkogule sobiv teema ka seetõttu, et see ühendab 27 riigi ja brittide huvid, tänases seisus ongi see pea ainuke tugevalt ühendav teema.

Lisaks arutavad riigijuhid migratsiooni ja väliskaubanduse teemadel. Migratsioonidebatt toimub juba veidi kulunud välispiiride tugevdamise ja migratsoonikoridoride kontrollimise üle, probleemid on samad ja läbimurdvate lahendusteni pole pika aja jooksul jõutud, ent pisitasa välispiiride tugevdamine siiski edeneb.  

Väliskaubanduse arutelul püütakse leida kokkulepe Kanada vabakaubanduslepingu osas. EL on viimastel aastatel tõendanud oma erilist võimetust vabakaubanduses uusi samme astuda. TTIPi läbirääkimised küll tehnilisel tasemel jätkuvad, aga ilma kiire edulootuseta. Probleeme on ka Kanada vabakaubanduslepinguga, mis oleks võinud juba ammu allkirjad saada. Häda on selles, et kuigi vabakaubandus on EL ainupädevusvaldkond, peavad lepingutega nõus olema kõik EL riigid ja igaühel on oma hädad. Kanada puhul on peamisteks piduriteks jäänud sakslased, rumeenlased ja Belgia vallooni regioon. Valloonid, kelle parlament peab samuti lepingu heaks kiitma, ehk isegi kõige tulisemalt leppele vastu. Lepingu teksti enam ei avata ning erinevaid muresid lahendatakse deklaratsioonide ja tõlgendustega ning loodetavasti saavad need lahendatud, sest kui EL ei suuda isegi Kanadaga vabakaubanduslepingut sõlmida, pole selge, kellega nad seda üldse suudaks. Vaevalised läbirääkimised on alarmkellaks ka briti peaminister Theresa May’le, ka nende läbirääkimised UK ja EL uue koostööraamistiku üle ei saa olema lihtsamad – vaja on kõikide EL riikide parlamentide ja osade riikide puhul ka regionaalsete parlamentide heakskiitu.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit