Järgmisel nädalal täitub peaminister Jüri Ratase valitsusel 2 aastat. On aeg vahekokkuvõte teha.
Kolmapäeval näppas Ratas ühe vana Reformierakonna programmilise seisukoha. Ta teatas, et Keskerakond viib ellu kauaräägitud sotsiaalmaksu lae idee.
Täpsemalt oli see Reformierakonna kunagine lubadus, sest juba mitu aastat ei ole see nende programmis olnudki. Ka valitsuses olles ei viinud nad seda peamiselt tehnoloogiasektori poolt lobistatud ideed ellu, ehkki valitsust juhtis Euroopa kõige idulembesem peaminister Taavi Rõivas.
Põhjuseid võis olla laias laastus kaks: Reformil pole vaja kinnistada kuvandit, et nad on rikastele juurde andev ja neid vähemedukate arvelt toetav jõud. See mõnevõrra probleemne kuvand on Reformierakonnaga niikuinii. Teine põhjus on see, et maksuasjus meist uljamas Lätis kukkus paar aastat katsetatud sotsiaalmaksu lagi läbi. Tulu riigil kadus, tõotatud kõrgepalgalisi töökohti aga ei tulnud.
Keskerakond aga võttis selle lubaduse nüüd üle. Vaevalt tehti seda selleks, et osta oma “solidaarsuse toetaja” imidži hinnaga ära Andrei Korobeinikut ja Imre Sooäärt. Kumbki pole ligilähedaseltki selline poliitiline suurus, et nende pärast oma nägu kaotada. Keskerakond tegi seda selleks, et strateegiliselt laiendada oma kuvandit, panna korraks kerkima moodsa ja eduka IT-kogukonna kulmud, kelle jaoks Keskerakonda pole aastaid olnud olemas. Nüüd, tänu sellele sammule, järsku on.
Samuti on seda ideed aastaid toetanud Tööandjate Keskliit, kelle poolt on kuulda pidevat nurinat selle üle, kuidas valitsuse kõrv on nende murede suhtes kurt olnud. Ka neid võib see Ratase samm kõnetada, siluda nende kriitika teravamaid nurki.
Sellises ümberpositsioneerimises pole midagi uut. Kui üldse kuidagi üldistada valitseva Keskerakonna programmilist või maailmavaatelist paigutumist Jüri Ratase ajal, siis on muutuse peamiseks sisuks reformierakonnastumine. Või pigem keskele liikumine ja kõigilt teatud poliitikate ülevõtmine. Just seda tegi Ansipi ajal Reformierakond, muutudes pigem nishiparteist rahvaerakonnaks. Seda ikka häälte juurdevõitmiseks, valijabaasi laiendamiseks ja pikalt võimul püsimiseks.
Veel aasta tagasi hääletas Keskerakond Riigikogu majanduskomisjonis sotsiaalmaksu lae vastu (seekord Vabaerakonna esitatuna). Veel mõned aastad tagasi oli Keskerakonna ja Jüri Ratase peamine jututeema see, kuidas valitsus peab võitlema hinnatõusu vastu. Täna enam mitte, nüüd on meil viimase 6-7 aasta suurim hinnatõus ja seda veavad administratiivselt reguleeritud hinnad. Veel kaks aastat tagasi tegi vastne Ratase valitsus eelarve, mis kuulutas tasakaalu taotlemise aegunud dogmaks, mille “seisakumurdjad” peavad lõpetama. Enne valitsusse minekut sõimas Keskerakond Reformierakonna juhitud haldusreformi, nagu jaksas. Valitsuses tegi selle aga, kui väikesed põlveväristamised Loksal ja mujal kõrvale jätta, varasema plaani järgi ära. Aastaid oli Keskerakond kriitiline valitseva julgeolekupoliitilise paradigma suhtes ning kutsus üles muutma Eesti välispoliitilist joont Venemaa suhtes.
Seda kõike, ja paljut muud taolist, tänaseks alles ei ole.
Selle asemel teeb valitsus praktilisi ja valijate enamuse hulgas populaarseid poliitikavalikuid, mis ei erine sisuliselt Reformierakonna valitsuste poliitikast.
- Eelarvet lõhki ei aeta. Eelarvepoliitika on küll lõdvem kui Ansipi ajal, aga siiski kordab ka Keskerakond nüüd tasakaalus eelarve mantrat. Riigieelarve esitamisel raporteeris valitsus riigivõla vähendamisest. Uue koalitsiooni võimule tulles räägiti omavahel ja ka avalikult innukalt võla suurendamisest. Enam mitte.
- Suurtele Keskerakonnaga seotud Vene hirmudele vaatamata on ametlik välis- ja julgeolekupoliitiline joon seni olnud selgelt Euroopa- ja NATO-meelne. Ratase valitsus saab kiidelda üha kasvavate kaitsekulutustega, mis on juba kolm aastat selgelt üle 2% SKPst ja 2019. aasta eelarves on eesmärk rekordiline 2,2%.Peaminister räägib maailmas põlevil silmil Eesti e-edust. Hiljuti otsustas Keskerakond loobuda e-valimiste mittetoetamisest. Teemast, mida mitmed Keskerakonna juhtpoliitikud varem suure kirega kraavi ajasid.
- Kõrvale on heidetud veel mitmed opositsioonis taotud ebapopulaarsed või vähese toetajaskonnaga teemad, näiteks sundüürnike probleemi lahendamine.
Ja nüüd siis visatakse konks ka äri- ja tehnoloogiaeliidile.
Selle kõige tagajärg on, et suurim opositsioonijõud Reformierakond leiab end suures sõnumikitsikuses. Valitsuse ründamine muutub väga keeruliseks, kuna valitsus viib ellu samasugust poliitikat, mida Reformierakond on aastaid jutlustanud ja mis on jätkuvalt populaarne. Sellepärast ongi Reformierakonna tippude kriitika valitsuse suunal olnud piiratud teemaderingiga ning üheülbaline.
Jüri Ratas meenutab selliste strateegiliste valikute poolest ja olukorra poolest, kuhu ta on välja jõudnud, varajast Andrus Ansipit. Ratas teeb või üritab teha Keskerakonnaga sama, mida Ansip tegi omal ajal nii edukalt Reformierakonnaga.
Kõrgliigasse sisenemine. Mõlemad said peaministriks valimistevahelisel ajal, hetkel, mil varises eelmine koalitsioon. Ansipi puhul oli Reformierakond küll ise senise partneri (Res Publica) väljapuksijaks, seekord oli Reformierakond ise juba puksitav.
Koalitsioon oli aga Ansipil ja Ratasel mitmes mõttes väga sarnane. Ratas on pidanud juhtima koalitsiooni, mille peamiseks käivitajaks ja koalitsiooni sisuliste eesmärkide defineerijaks olid sotside esimees Jevgeni Ossinovski ja IRL-i esimees Margus Tsahkna. Koalitsioonileping, mis kiiruga 2016. aasta sügisel kokku klopsiti, oli paljude Ratase koalitsiooni suurimate probleemide allikas. Läbimõtlemata alkoholi- ja maksupoliitika ja nende pidevast muutusest tingitud mainelangus on siiani suurimad pommid Ratase valitsuse jala küljes.
Ansip alustas peaministrikarjääri koalitsioonis koos Edgar Savisaare juhitud Keskerakonna ja Villu Reiljani juhitud Rahvaliiduga. See oli koalitsioon, kus kinnistus põhimõte, et oma haldusalas võib iga koalitsioonipartner teha, mida tahab. Nagu Ratas on praeguses valitsuses tehtud küsitavaid otsuseid kindlalt avalikult toetanud, isegi kui need on olnud mõne koalitsioonipartneri poolt veetud, nii tegi seda ka Ansip. Näiteks Savisaare ülisoodsa Keila-Joa suvilaostu kaitsmisel.
Mõlemad võtsid seega valitsusohjad üle valimistsükli tagumises otsas ning neil polnud kohe varrukast võtta oma isiklikku programmi, mida ellu viima hakata.
Uute valijagruppide püüdmine. Küll aga oli Ansipil ja on Ratasel oma erakonna varasema näoga võrreldes tunduvalt rahvalähedasem hoiak ning eesmärk oma valijabaasi laiendada.
Ansipil õnnestus haarata Reformierakonna toetajate hulka terveid uusi valijagruppe, kes varem olid vaadanud kindlalt mujale. Esiteks patrioodid, kelle loomulikuks väljundiks olid seni olnud Isamaa tüvest välja kasvanud harud (2007. aastal IRL). Teiseks pensionärid, kellele Ansip kogu oma peaministriaja jooksul igal võimalusel pöördumisi tegi, alustades seda suhet kahekordse pensioni lubamisega 2007. aastal. Selle rõhuasetusega söödi ennekõike Keskerakonna valijabaasi. Samuti vajutati pedaal põhja lastega perede kinnistamisel, sihtgrupp, mille hõivamisel oli varem käivitatud vanemahüvitis teinud korraliku eeltöö.
Ratas, võttes järjest üle teiste (ennekõike Reformierakonna) programmilisi tugitalasid, püüab Reformierakonnale samaga vastata. Suurim väljakutse ja potentsiaal Keskerakonna jaoks seisneb muidugi eestikeelsete valijate arvu kasvatamises, mida on seni ka edukalt tehtud, sealjuures oma vene valijabaasi siiski suures plaanis, küll väikeste kõikumistega, säilitades. Nagu Ansip omal ajal, on ka Ratas lisanud oma erakonnale tuntavalt (eesti) rahvuslikku ning lihtrahvalikku hoiakut. Mõlemad kehastavad lihtsat ja konservatiivset perekeskset elulaadi, mis Eesti valijatele küsitlustulemuste põhjal ilmselgelt meeldib.
Tagatuba. Ansipi Reformierakonna tugevuse taga oli väga ühtne ja jõuliselt tegutsev parteiaparaat. Kindlalt kontrollitud ja lõputult korratud lihtsad sõnumid näitasid erakonna strateegilist selgust. Selle taga oli tugev strateegiliselt ja ühtemoodi mõtlev Ansipi lähikond, nö “tagatuba”, kes erakonnatöö käimas hoidsid ja peegeldasid ambitsiooni ja “nälga” Eesti poliitika liidriroll välja kanda. See tagatuba lakkas õlitatult koos töötamast Silvergate’i skandaalis.Nüüdseks on sellise ühtsuse ja ambitsiooni puudumine Reformierakonna suurim probleem.
Täna on selline ühtne meeskond pigem Jüri Ratase selja taga. Erakonna ülevõtmine Edgar Savisaarelt käis väga sihipäraselt ning tuumikus mängisid pearolli Mailis Reps, Kadri Simson, Jüri Ratas, Mihhail Korb, Jaak Aab. Sama tuumik on jätkuvalt tihedalt koos, on täienenud mitme lisaajuga (ennekõike Ratase büroo juht Tanel Kiik), see “tagatuba” arutab ja kujundab Keskerakonna poliitikat igapäevaselt ning korraldab nende valimiskampaaniat.
IT-aktivism. Eesti riigijuhid võivad alustada ükskõik millisest tehnoloogiateadlikkuse punktist, peagi on nad ikkagi meie e-riigi apologeedid ja globaalsed tehnoloogiagurud. Toomas Hendrik Ilvesel ja Taavi Rõivasel oli see loomulik esiteema, väga tugevalt on selle omaks võtnud ka Kersti Kaljulaid. Aga kõige suurema arengu on selles vallas läbi teinud just Ansip ja Ratas.
Võimule saades oli Ansip kindlalt analoogpeaminister, kuid tänaseks on temast saanud Euroopa digiteemade eestvedaja. Samuti ei olnud keegi kunagi märganud opositsionäär Jüri Ratase puhul kirge digiteemade vastu. Pigem vastupidi, Keskerakonna ladvik naeruvääristas eelmist peaministrit tema digikire ja sellesse uskumise pärast igal võimalusel. Praeguseks on Ratas aga teemaga kursis ning esineb ja õpetab e-riigi tehnoloogiaid meie liitlastele ja muudele huvilistele hea meelega.
See on Eesti riigijuhtide puhul, nagu öeldud, ka paratamatu. Lihtsalt väga kiiresti saadakse, aru, et sel teemal on meil olemas maailmas tänulikud kõrvad. Sel teemal kutsutakse meid esinema ja on, mida öelda.
Küsimus, kas Ansipi jäljendamine teeb Jüri Ratasest ka päriselt Ansipi ehk peaministri Eestile pikkadeks aastateks, on seni muidugi vastuseta. Ilmne on, et praegune majandusolukord, koalitsioonipartnerite nõrkus, juhtiva opositsioonierakonna nähtav segadus oma sõnumite paikasaamisel, Ratase suur isiklik populaarsus peaminisrikandidaadina – need kõik tähendavad, et Ratast tõukab hetkel tagant arvestatav pärituul. Kui Keskerakond seda neil valimistel kasutada ei suuda, siis jääb neil üle iseennast süüdistada.
Mitmes mõttes teeb Jüri Ratas Keskerakonnaga sama, mida Andrus Ansip tegi Reformierakonnaga oma võimu algaastail. Nii on Ratasel potentsiaali kujuneda pikaajaliseks peaministriks ja Keskerakonnal pikaajaliselt peaministriparteiks.
Üks oluline erinevus on nende personaalses stiilis. Ansipil oli policy-teemade puhul reeglina oma jõuline nägemus, mille ta reeglina suutis ka valitsuses kehtestada. Sobiv, aga kaugeltki mitte erakordne näide on haldusreform, mille tegemist nõudsid koalitsioonipartnerid ja suur osa avalikkusest aastaid. Ansip aga hoidis jonnakalt teemat lukus.
Jüri Ratas on käesolevas valitsuses pigem kokkulepete vahendaja rollis, kellel oma eelistust olulistes küsimustes ei ole või ei käi ta seda jõuliselt välja. Viimastest nädalatest sobib näiteks kaks Eesti seisukohalt kaalukat juhtumit, kus peaminister on otsustanud end kabinetis mitte kehtestada ning tulemus on olnud talle ilmselt soovimatu: Est-Fori eriplaneeringu lõpetamise vaidlus ning eilne kabinetiistung, kus otsustati, et Eesti kuulub ühte leeri Orbani Ungari, PIS-i Poola ja Babiši Tšehhiga ja ei liitu ÜRO rändeleppega.
See Ratase positsioon on toonud muuhulgas kaasa selle, et valitsuse juhtivaid liikmeid välisminister Sven Mikser ütles neljapäevases AK otsesaates: “Oleme ausad, et täna, kolm ja pool kuud enne valimisi valitsust kollegiaalse organi mõttes, mis arutab asju, langetab ühiseid otsuseid Eesti tuleviku nimel – seda ei ole.”
Võimekas ja populaarne juht võib mugavalt juhtida ka ilma sihti, visiooni omamata, aga pikaajaliseks valitsemiseks jääb sellest kindlasti väheks. Kus on Jüri Ratase valmisolek konfliktsetes olukordades ennast kehtestada, istuda vagunist vedurisse?
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
