Eelmise nädala ühiskondlik emotsiooniplahvatus seoses NO99 ja Tiit Ojasoo valimisega EV100 etenduse teostajaks võib saada üheks Eesti poliitikaajaloo veidraimaks peatükiks. Äärepealt oleks see saanud ka valitsuse kukkumise ajendiks.
Selle plahvatuse epitsentris nägime tuulispasana möllamas justiitsminister Urmas Reinsalu. Reinsalu on üks selle valitsuse sõna- ja kirjaosavamaid ministreid, kes on võimeline koostama väga häid tekste. Antud juhul ei olnud ta aga päris tema ise – tekst, mis teisipäeva hommikul Eesti Päevalehe/Delfi toimetusse laekus, oli täis kirjavigu ja, nagu selgus, ka terveid fraase, mida väikese järelemõtlemise korral seal ilmselt poleks olnud.
Nii sai ühest vastuolust (Ojasoo sobivus EV100 lavastajaks) kiiresti teine ja poliitiliselt hoopis kaalukam. Panused ses mängus tõusid järsult, kui sotsiaaldemokraat Hannes Hanso teatas, et tema hääletaks Urmas Reinsalu tagandamise poolt. ERRi andmetel oleks sotside seas olnud poolthääletajaid veelgi. Peasekretär Kalvi Kõva kinnitas veel möödunud reedel Aktuaalses kaameras, et nende erakond jätaks ilmselt hääletamise vabaks. Ja kuna vähemalt 5-6 sotside saadiku jaoks on naiste õigused ning võitlus naistevastase vägivallaga nö ihuteemaks, oleks Reinsalu toetamine kriitilisel hääletusel nende jaoks ülimalt ebamugav.
Sellepärast võtsidki sotsid eile õhtul pärast pikki läbirääkimisi vastu otsuse jääda in corpore nii umbusaldusavaldusest kui selle hääletamisest kõrvale. Selleks hetkeks luges opositsioon, et neil on olemas 49 häält, pluss Hannes Hanso. Kindlasti loodeti sotside seast lisahääli, mis nüüd suure tõenäosusega jäävad tulemata. Mida see sotside kuvandi ja Urmas Reinsalu jaoks tähendab, sellest pikemalt allpool.
Hääli loodeti ka Keskerakonna fraktsioonist. Ehkki Jüri Ratase ja Kersti Sarapuu kinnitused, et valitsust hoitakse iga hinna eest koos ja neilt hääli Reinsalu vastu ei lähe, ei saanud keegi selles täiesti kindel olla.
Olga Ivanova eristaatust tunnistas peaminister ka ise, aga näiteks Oudekki Loone – üks presidendi valikut kritiseerinud kirjale allakirjutanutest ehk Reinsalu keeles “kanakarjast” – oleks pidanud oma põhimõtetega ülisuure kompromissi tegema, et Reinsalu ametisse jäämist toetada. Tema niigi küsitav staatus erakonnas pärast suviseid nn “kolme õe” ekskursse oleks isepäisuse hinna üsna madalana hoidnud.
Seega oleks ilma sotside eilse otsuseta Reinsalu tool ikka väga kõikunud. Mingil määral kõigub see siiani, kuna mõnedki tuntud sotsid tunnevad kindlasti kiusatust oma iseloomu näidata.
Selles valguses oli Reinsalu emotsioonipurse kindlasti jahmatav ja provotseerimata omavärav. Mitte selline, kus kahju sünnitab väike ebaõnnestunud rikošett, vaid ikka selline, kus kaitsemängija ootamatus meeltesegasushoos palli jõuliselt oma väravavahi selja taha rammib.
Jüri Ratase kaotus
Väravavaht ja meeskonna kapten Jüri Ratas tegi meeleheitliku tõrje ning asus toetama Reinsalu jätkamist oma meeskonnas. See oli riskantne valik, sest tegelikult ei olnud sel hetkel kindlust, kuidas võimalik usaldushääletus lõppeb.
Kõige halvem variant Jüri Ratase jaoks oleks olnud, kui umbusaldushääletus oleks koalitsiooniliikmete häältega läbi läinud. Ühe valitsuspartei võtmeisiku kukutamine koalitsioonikaaslaste poolt tähendab traditsiooniliselt koalitsiooni sisulist lõppu.
Mõnes mõttes oleks Ratasele turvalisem valik olnud paluda Reinsalul ise taanduda. Hiljutine pretsedent on olemas – küsitava suupruukimise järel nõudsid sotsid 2014. aastal rahandusminister Jürgen Ligi lahkumist ja oma valitsust koos hoida püüdnud Taavi Rõivas Ligile sellise ettepaneku tegigi. Seda tegi muidugi oluliselt lihtsamaks tõik, et tegu oli oma erakonna ministriga.
Aga midagi head ei ennusta valitsuse tervisele ja tööõhkkonnale ka praegune lahendus, kus parteidistsipliini piitsaga show koos hoitakse, aga koostööpartnerite vahel varjamatult avalikult sappi pritsitakse ja üksteist mõnitatakse. Sotside antipaatia Seederi juhitud, üha rohkem EKRE valijaid nooliva IRLi vastu on iga päevaga ühe ilmsem. See kinnitab veelkord seda, et ametisoleva valitsuse töö on tehtud, nüüd on valimiskampaania aeg. Eesti ühiskonna edenemise seisukohalt algas see kindlasti liiga vara, aga teha pole enam midagi.
Reinsalugate’i puhul on tegemist on olulise väärtuspõhise valikuga, mis jääb paljude koalitsiooniliikmete (eriti sotside seas) südametunnistusele ja hingele ning nõrgestab koalitsiooni koostöövõimet.
Mitteosalemist on näiteks Marianne Mikkol või Liisa Oviiril (ja mitmel teisel) väga raske oma valijatele põhjendada. Neil oli võimalus teha naistevastase vägivalla teemadel põhimõttekindel avaldus, aga võimulpüsimuse nimel nad loobusid sellest – nii näeksid seda valijad. Naisorganisatsioonid ja kodanikuühiskond on selles sektoris väga aktiivne; see on sotside valijabaas, mille palvetele sel korral ei vastata. Maris Lauril, Liina Kersnal ja teistel Reformierakonna nendel liikmetel, kes samuti sel teemal arvamusliidrid, on plaan sotside ründamiseks naissoost valijate segmendis kindlasti valmimas.
Jevgeni Ossinovski võit või kaotus?
Jevgeni Ossinovski valik oli seetõttu veel keerulisem kui Jüri Ratasel või Helir-Valdor Seederil. Tema ja sotside erakond oli selgelt kahe heinakuhja vahel. Esiteks on talle isiklikult väga oluline selle valitsuse õnnestumine. Tema oli eelmise koalitsiooni peamine lõhkiajaja ja tema on sellesse valitsusse ka väga palju isiklikku kapitali investeerinud, vedades mitmeid valitsuse ebapopulaarseid poliitikaid.
Teisest küljest on just see, kuhu tema juhtimisel on sotsid ennast positsioneerinud, kõige ühitamatum sellega, mida ütles ja mida kehastab hetkel Urmas Reinsalu. Võib julgelt oletada, et just Ossinovski ja sotside valijad on hetkel kõige rohkem puudutatud ja kõige häälekamad Reinsalu tagasiastumise nõudjad.
Seega oli kaalukausil valitsuse püsimine ja enda võimupositsioon ühelt poolt ning avalikult välja kuulutatud ning erakonna lipukirjaks tõstetud väärtused teiselt poolt.
Sotside valik oli võim.
Ossinovski ja erakonna juhatuse poolt sõnastatud otsusega, et vaatamata minister Reinsalu mittetoetamisele ei tohi anda tema umbusaldamisele hääli, lõppes ka sotside 2015. aasta juunis alanud väärtusrevolutsioon. “Valitsusstabiilsus” on siiski tähtsam.
Samas on poliitika sellistest kahvlitest pungil. Sotside õnneks pole nad kunagi lubanud, et naisi alandav kohtlemine on nende jaoks poliitikas punane joon. Sellegipoolest peavad nad seda kompenseerima sõjaka ja eilse otsuse taustal vähemalt esialgu ebasiiralt mõjuva retoorikaga.
”Loomulikult, kui te küsite, kas erakond tervikuna toetab minister Urmas Reinsalu, siis loomulikult me ei toeta minister Urmas Reinsalu”. Need on Jevgeni Ossinovski sõnad erakonna juhatuse istungilt.
Poolthääle tohib umbusaldusele anda sellegipoolest ainult Hannes Hanso. Kui möödunud nädalal ütles sotside fraktsiooni juht, et hääletus antakse fraktsioonis vabaks, siis sel nädalal sellega enam ei riskita. See võiks ikkagi tähendada Reinsalu ja valitsuse langemist. Ent päris libedalt see sotside toetus Reinsalule ei tule – see tuleb avalike sajatuste ja alandamiste saatel, mida on mitme sotside väljaütlemistest juba võimalik näha ja lugeda. Nii kavatsevad sotsid teda ilmselt rappida kõik valimisteni jäävad 13 kuud.
Kogu sellel segapuntral on sotside jaoks ka positiivne joon, mis avaldub siis, kui nende eilne kokkulepe peab. Sotsid näitasid ennast taas selle koalitsiooni otsustajana, liidrina, kelle poole teised vaatavad. Reinsalu on valitsuses ja Jüri Ratas on peaminister sotside armust. See liidrikuvand on nende lühiajaline võit kogu segadusest.
Helir-Valdor Seederi kaotus
Poliitiline tavaloogika olukorras, kus üks minister on opositsiooni löögi all, on see, et ministri erakonna juht ütleb partneritele, et kui kukub see minister, siis valitsust enam ei ole. Taasiseseisva Eesti poliitilises ajaloos on 1 juhtum, kus koalitsiooni hääled pole hoidnud ja mõne valdkonna minister on umbusaldushääletusel maha võetud: Res Publica justiitsminister Ken-Marti Vaher (peaministrile on umbusaldust avaldatud kahel korral: Mart Laar 1994. aastal ja Taavi Rõivas 2016. aastal). Kolm päeva hiljem oli Juhan Partsi valitsusel ots peal.
Paraku olid antud juhul Seederi võimalused ahtamad, kuna isegi ähvardus koalitsioonist lahkuda poleks andnud kindlust, et reaalsel hääletusel vajalikud hääled kokku saadaks. Minnes kõik-või-mitte-midagi-strateegia peale oli risk Seederi jaoks arvestamisväärne.
Seederi isiklik tõrksus selle koalitsiooni, ja selle aluseks oleva koalitsioonilepingu suhtes on olnud avalikult teada, aga antud pisut totakas skandaal oleks ikka väga vilets põhjus koalitsiooni lõhkumiseks.
Koalitsiooni lõhkumisel oleks mõtet siis, kui vaidlus käiks mingi suure ja põhimõttelise küsimuse üle. Näiteks 2019. aasta eelarve struktuursesse tasakaalu ajamise üle, aga ühe ministri tobe ja kohatu emotsioonipurse või ühe ministri isik üldse pole kindlasti valijate jaoks veenev põhjus, miks nende esindamisest loobuda. Sellega ei edastaks IRL mingit tugevat sõnumit, ei seisa millegi olulise eest ja veelgi enam, võib anda käest trumbid ja kapitali ajaks, kui seda tegelikult vaja läheb – näiteks hiliskevadiste riigieelarve strateegia läbirääkimisteks.
Mõni poliitikavaatleja ütleks aga palju lihtsamalt – Reinsalu otsus on erakonna otsus, tema toetajate käes on hääled juhatuses ja fraktsioonis. Ent küllap tõde on keerulisem.
Seeder sai nõrgendatud renomeega valitsuskoalitsiooni ja kogu skandaal kinnistas kuvandit IRList kui nõrgimast lülist valitsuses.
Reformierakonna väike võit
Reformierakonna vaatepunktist oleks olulise valitsuse ministri mahavõtmine kahtlemata väga magus võit. Paraku ei oleks aga kõik järgnev – valitsuse lagunemine ja uue koalitsiooni otsingud – hetkel Reformierakonna jaoks sobiv stsenaarium. Tulenevalt oma sisemisest olukorrast pole Reformierakond hetkel huvitatud valitsusse minemisest, vaatamata sellele, et ollakse Riigikogu suurim ja tänaseks ühtseim fraktsioon.
Kaja Kallase huvi kindlasti poleks hetkel valitsusse minna, kuna sel juhul oleks peamine pretendent peaministri kohale erakonna tänane esimees Hanno Pevkur, kes samal ajal on oma sisulise positsiooni erakonna tipus juba minetanud. Sellepärast nägidki meie silmad kummituslikku olukorda, kus Reinsalu kärekeelsust ründas eesliinil kõigist maailma inimestest just Jürgen Ligi.
Nii et Reformierakond kindlasti tahtis valitsust lammutada. Muidugi ainult natukene – nii et see peaaegu kokku kukuks. Aga jumala eest mitte päriselt!
Ja selle Reformierakond ka kindlasti saavutas.
EKRE kummalised kahvlid
See skandaal sünnitas palju imelikke poliitilisi manöövreid, aga kõige veidramasse olukorda sattus just EKRE.
Ühest küljest tahaksid nad kindlasti valitsust õõnestada ja kukutada, niipea kui võimalus avaneb. Teisest küljest aga mitte selle teemaga, sest nüüd sattus EKRE kõrvuti marssima oma suurimate vaenlastega – “vasakliberaalidega”, kes “suruvad peale” oma “väärastunud ideoloogiat”.
Samasugune kahvel seostub ka Urmas Reinsalu isikuga. Urmas Reinsalu on EKRE jaoks probleem. Tema on just käilakuju IRLi suunale, mis püüab oma kommunikatsioonis tungida EKRE pärusmaale ehk teisiti öeldes teha Donald Trumpi Eesti moodi ja püüda EKRElt tagasi võtta konservatiivsemaid ja oma konservatiivsuses radikaalsemaid-sõjakamaid valijaid.
Reinsalu kasutab nagu EKREgi Vene-vastast ja rõhutatult ŕahvuslikku retoorikat ja elustab vanu juba ammu peetud konflikte (EKREl Tartu rahu aegsete piiride nõudmine, Reinsalul kommunismikahjude hüvitamine, VEB-Fondi kadunud rahade ja kirikute okupatsioonikahjude katmine), kutsub intervjuus “lammutama” taas propagandaplahvatusohtlikku Maarjamäe memoriaali, otsib ühisosa Poola valitsuse küsitavate sammudega.
EKREle oleks seega Urmas Reinsalu mahavõtmine hea, aga mitte antud skandaalis. Sest siin ei ole Reinsalu nende vaatepunktist midagi väga valesti öelnud. EKRE positsioon naistevastase vägivalla vastu võitleva Istanbuli konventsiooni küsimuses on sarnane neile paarile pöörasemale lausele, mis Reinsalule peaaegu koha maksid.
Lisaks ei olnud ka EKRE ilmselt valmis valitsusse sattuma enne valimisi – sealt loodetakse lisahäältesaaki, mis teeks mistahes tulevased koalitsiooniläbirääkimised EKRE seisukohast tulemusikumaks.
See Reinsalu oportunistlik suund oleks tema lahkumise teinud meeldivamaks ilmselt ka Jüri Ratasele ja sotsidele ning süvendasid nende kõhklusi tema toetamisel.
Vabaerakond endiselt kadunud
Vabaerakond peab jätkuvalt tõestama, et nad on üldse olemas või et nad on erakond. See võimalus hakkas väga uduselt neil päevil ka terendama ja Artur Talvik reageeris sellele adekvaatselt, kuulutades Vabaerakonna valmisolekut tulla pildile ehk minna valitsusse ja lammutada olemasolevat koalitsiooni.
Selle käigus oleks Vabaerakonnalgi võimalik tekitada olukord, kus nende häälel on mingi kaal, kus neist sõltub midagi. Tänaseks on see moment aga pigem taandunud ja Vabaerakond taas seal, kus enne Reinsalu saatuslikku “arvamuslugu”.
RUBRIIK: NÄDALA TÕUSJAD JA LANGEJAD EUROOPA POLIITIKAS
TÕUSJA: Viorica Dancila, peatne Rumeenia peaminister
Kolmapäeval nimetas Rumeenia president Iohannis Euroopa Parlamendi saadiku Dancila peaministri kandidaadiks. Südikas daam tõuseb Rumeenia peaministriks erakonna sisese kombinatsiooni tulemusel, kus ametis oleva peaministri sotsiaaldemokraatliku erakonna (PSD) saadikud teda enam ei usaldanud. Poliittehnoloogilise sammu taga ei olnud sugugi Dancila ise vaid PSD juht Liviu Dragnea, kes polnud eelmise peaministriga lihtsalt enam rahul. Tõusva tähe sära võib vähemalt Rumeenias küll ka kiiresti kustuda, Dancila on üheksas peaminister viimase seitsme aasta jooksul ja kolmas viimase aasta jooksul. Juba ametisse nimetamise ajal ei ole ta üldsegi populaarne. Paljud peavad teda PSD juhi marionetiks, kes toodi ametisse korruptsiooni suhtes pehmema joone võtmiseks. Euroopa Parlamendis püüdis ta mudida pehmemaks Rumeenia uue lõdvema korruptsiooniseadusega seotud fakte (seadus tõi tänavale hulgaliselt protestijaid ja lõpuks seda presidendi poolt välja ei kuulutatud). Dancila on ka ise mõjuvõimu kuritarvitamise süüdistusega kohtu all.
LANGEJA: Andrej Babiš, Tšehhi peaminister
Oktoobris oma erakonnaga ANO Tšehhi parlamendivalimised võitnud ja 6. detsembril presidendi poolt peaministriks määratud Babiši valitsus ei saanud eelmisel nädalal parlamendi toetust ja ei läbinud usaldushääletust. Enne usaldushääletust loobus ta saadikupuutumatusest, sest on EL toetuste väärkasutamise süüdistusega uurimise all, see hääletustulemust siiski ei muutnud. Euroopa Trumpiks nimetatud ärimehest poliitiku Babiši peaministripõli pole vähemalt seni olnud lihtne. Pärast valimisvõitu pidi ta moodustama vähemusvalitsuse, sest ükski erakond lihtsalt ei soovinud Babiši valitsusse minna. Küll pole see tema jaoks lõplik kaotus. Peatselt presidendivalimiste teises voorus oma teise ametiaja eest võitlev Milos Zeman on lubanud Babiši taas peaministrikandidaadiks nimetada. Küll on hetkel raske näha, kust suudab Babiš valitsuse moodustamiseks vajalikud hääled leida.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
