Nii kaua, kui ühiskond on eksisteerinud, on inimesed kasutanud relvi. Relvad on olnud nii rõhumise kui vabaduse tööriistadeks. Relvakandmise õigus oli vaba(mate) inimeste privileeg enne demokraatlike riikide teket ja on seda tihtilugu ka täna. Vabal inimesel peaks olema õigus relv käes ennast, oma kodu ja oma kodumaad rünnaku eest kaitsta. Relvadebatt on hetkel kuum nii Ameerika Ühendriikides, Euroopas kui Eestis.
Ameerika Ühendriigid
USA-s on relvakandmise õigus eraldi konstitutsioonisättena raiutud kodanikuvabaduste hulka, ning arusaam relvast kui vaba inimese loomulikust tarbeesemest on kohati niivõrd juurdunud, et vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgiv Ted Cruz kasutab automaatrelva ka peekoni praadimiseks.
Cruzi reklaamklipp mõjub umbes nagu giljotiiniga vorsti lõikamine ja võib paljudes kodanikes ka tema enda riigis tekitada õõvastust, kuna sarnase tööriistaga (või tema sugulasega) on lugematud koolitulistajad, terroristid ja muidu kohtlased maniakid korda saatnud sadu tapatalguid. Jah, inimesed tapavad inimesi, mitte relvad, kuid ometi on uuringute kohaselt kergem ligipääs relvadele oluline faktor, mis suurendab tulirelvadega tapetute hulka.
See on ka üheks põhjusteks, miks President Obama eelmisel nädalal teatas sammudest relvade kättesaamise piiramiseks. Nendeks sammudeks piisab täidesaatva võimu aktidest (st pole vaja muuta seadust), millega parandatakse taustakontrolle (sh lubades erinevate föderaalregistrite ristkasutust) ja pannakse relvamüüjatele suuremaid kohustusi. Mõistlikud taustakontrollid relvade müümisel ei muuda olematuks relvakandmisvabadust. USAs on relvade kättesaadavust väga otsustavalt piirata peaaegu et võimatu – tulenevalt juba 1791. aastal põhiseadusele tehtud täiendusettepanekust, mille täpse tähenduse üle on küll nii Ülemkohus kui poliitikud vaielnud, ent mis nüanssidest sõltumata kaitseb inimeste õigust kanda ja omada relvi (algselt seotud küll õiguse ja vajadusega omada õigust relvis omakaartlastega kaitsta osariike üksteise, keskvõimu ja võõrvallutajate vastu). Iseäranis konservatiivset tõlgendust sellest täiendusest kaitsevad vabariiklased, kelle kontrolli all on hetkel ka Kongress ja seetõttu pole poliitiliselt reaalne läbi seadusloome seal relvade kättesaadavust piirata – kuigi USAs on tulirelvade abil põhjustatud surmasid 100 000 elaniku kohta võrreldavates suurusjärkudes väga vägivaldsete ja puuduliku sisejulgeolekuga riikidega Ladina-Ameerikas, Kesk-Aafrikas või Lähis-Idas.
Euroopa
Relvakaubandust üritatakse piirata ka Euroopas, kus peale Pariisi sündmusi täiendas Euroopa Komisjon kiirelt juba menetluses olnud eelnõu. Põhieesmärk on keelustada teatud tüüpi poolautomaatrelvade (tüüp B7 ehk poolautomaatne Kalašnikov) omamist erakasutuses ning keelata illegaalse äri ohjeldamiseks relvade müük Internetis ja tagada, et juba mahakantud relvad ei satuks uuesti tavakasutusse. Relvaturg toimib EL siseturuna, ning seetõttu pole võimalik reguleerida nende kauplemist riikides erinevalt vastavalt kohalikele tavadele – liberaalsemalt seal, kus jahimehed, kurjad naabrid või ajalooline arusaam soodustavad relvade vabamat omamist ja kasutamist, ning karmimalt mujal. Võib vaielda, kas need sammud oleksid varem elluviiduna Pariisi ja Charlie Hebdo traagilised rünnakud ära hoidnud. Kuna osa ründerelvi arvatakse pärinevat endise Jugoslaavia sõjatandrilt, siis ehk oleks midagi olnud teisiti. Samas ei ole midagi halba ka selles, et muutunud konjunktuuri kasutavad poliitikud selleks, et ellu viia ammu päevakorras olnud relvapoliitilisi eesmärke. Ent samas on see käivitanud terava ühiskondliku debati mitmes liikmesriigis, mis on eelnõu esialgse eesmärgi – terrorismiohu vähendamisega – üsna lõdvalt seotud.
Eesti
Just nii on juhtunud ka Eestis, kus siseministeerium üritas läbi uue relvaseaduse ellu viia ammuseid eesmärke. Sh viidati eesmärgile piirata eraisikute võimalust legaalselt üles ehitada relvaarsenali, mida võiks siis kasutada Eesti ühiskonna ja põhiseadusliku korra vastu (aprillikriis, eksole). Tõsi küll, eelmisel nädalal teatas ministeerium, et rohkem kui ühe relva omamise piirangust siiski loobutakse. Nojah. Eesti relvaseadus on niigi üsna karm. Võibki vaidlema jääda, kas peaks veelgi vinti peale keerama, kuid üsna loomulik oleks, kui kodanikud, kes tahavad relvi omada, peaksid neid hoidma luku taga kapis. Samuti, jääb arusaamatuks, miks peaks eraisikul tavaolukorras olema kodus ründerelvade arsenal. Jah, meil on naaber nimega Venemaa. Jah, meil on jahimehed ja laskesportlased. Aga ehk võiks kaitseliitlased, jahimehed ja laskesportlased oma relvi tavaolukorras kollegiaalselt hallata ja valvata, et ülejäänud ühiskond saaks turvaliselt toimetada?
Kui vaadata tulirelvadega toime pandud tapmiste arvu, saab siiski öelda, et Eestis mindi lahendama probleemi, mida pole olemas. Kui tegemist ei ole just valimistega aastaga, pole seda poliitikas tavaliselt tark teha. Eestit Soomega võrreldes näeme, et relvi on meil ligi 20 korda vähem, tapmisi 8 korda vähem. Meil pole olnud ka sellised koolitulistamisi nagu Soomes. Kujutage nüüd korraks ette, millise uue teema annaks näiteks EKREle kohustuslik poolautomaatrelvade konfiskeerimine ja relvade äraandmise kohustus, kui neid on ühel omanikul rohkem kui üks.
POOLA “REFORMID” JA EUROOPA MURE
Seaduse ja Õigluse (PIS) partei on Poolas võimul olnud vaid kaks ja pool kuud ning nende mürgeldamine ei ole just hea maiguga. Sellest, kuidas nad ei tunnustanud eelmise Seimi poolt nimetatud konstitutsioonikohtunikke ja nimetasid nende asemel uued, oleme juba kirjutanud. Kuid saaga jätkub. Kibekiirelt võttis uus võim vastu seaduse, mis suurendas konstitutsioonikohtu koosseisu (15-lt 18-ni), lühendas tänase esimehe ja aseesimehe volitusi ning suurendas kohtu otsuste tegemiseks vajalikku künnist. Osad nendest otsustest on konstitutsioonikohus ise juba põhiseadusevastaseks tunnistanud. Kuid PIS keeldub kohtu autoriteeti tunnistamast, kuna otsus tehti nö vana kohtu poolt. Sisuliselt on konstitutsioonikohtu töö paralüseeritud, mis tähendab seda, et kahtluse alla on sattunud üks õigusriigi alustalasid – põhiseaduslik järelevalve täidesaatva ja seadusandliku võimu tegevuse üle.
See ei ole sündinud kogemata. PIS arvab tõsimeeli, et kaotas eelmised valimised mitte seetõttu, et nende poliitika ei pälvinud rahva toetust, vaid seetõttu et Poola demokraatlikud institutsioonid olid “kallutatud” nende vastu. Ühesõnaga vandenõu, mis kõlab üsna tuttavalt (Orban Ungaris, Savisaar Eestis, Le Pen Prantsusmaal). Seetõttu ei varjanudki nad valimiskampaania käigus, et kavatsevad “kallutatud struktuure” korralikult raputada. Juba on astutud lubatud samme meediareformiks, samuti avalikus teenistuses(et ametisse saaks nimetada ja sealt lahkuma sundida PIS-i jaoks kas meeldivaid või ebameeldivaid ametnikke) ning kohalikes omavalitsustes (et vähendada nende autonoomiat). Kuna rahvas nad võimule valis, siis ei saa PIS aru ka sellest, milles nüüd Euroopa probleem seisneb. Kas see siis polegi demokraatia?
EL aluslepingu artikkel 7 näeb ette, et juhul kui mõni riik rikub oluliselt väärtusi, millel EL rajaneb (sh inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia ja õigusriik), võivad teised liikmed peatada selle riigi aluslepingutest tulenevad õigused (sh nt eelarvetoetused ja liikmesriigi valitsuse esindaja hääleõiguse nõukogus). Klausel, mis kirjutati lepingutesse peale Austria Vabaduspartei võimule pääsemist ja mida riikidevahelises žargoonisnimetatakse ka tuumanupuks. Esiteks seetõttu, et selle rakendamiseks vajalik neljaviiendikuline künnis on absurdselt kõrge ja teiseks kuna tõenäoliselt häälestaks selle rakendamine terve riigi elanikkonna Euroopa Liidu vastu, sealhulgas ka need, kes võimu samme ei toeta, lükates nii lõppude lõpuks liikmesriigi EL-ist välja.
Sestap leiutas komisjon 2014. aastal õigusriigi põhimõtete monitoorimise mehhanismi, mis annab Euroopa Komisjonile võimaluse hinnata, kas mõnes liikmesriigis on õigusriigi põhimõtete järgimine süsteemselt kahjustatud ja anda soovitusi olukorra parandamiseks. Vaiksemalt või suurema käraga on taolist kirjade vahetust kasutatud nt Prantsusmaa tülis romadega või Ungari põhiseadusreformide puhul. Just selle mehhanismi käivitamist seoses Poolaga arutab selle nädala kolmapäeval ka Euroopa Komisjon. Ilmselt lansseeritakse vaid esimene, ehk faktide kogumise faas. Euroopa ei soovi sekkuda olukorras, kus Poola enda demokraatlikud institutsioonid on endiselt tegusad ja saavad riigi tagasi rajale pöörata. Meediaseaduse muudatused on palju tähelepanu pälvinud, kuid kui vaadata teiste Euroopa Liidu riikide praktikat, siis on see väga erinev. Näiteks Prantsusmaal nimetab meediaregulaatori ametisse president. See, mis toimub konstitutsioonikohtu ümber, on ilmselt palju tõsisem. Kahtluse all ei ole PIS-i legitiimsus reforme teha, lihtsalt see, et nad alustasid ilmselgelt nö valest otsast, tekitab palju umbusku ka nende sammude osas, mis võivad olla vajalikud ja õigustatud, ent mida vaadeldakse eelnevaga samas kontekstis (et PIS on järeldanud oma eelmisest valitsemisperioodist ja selle kuulsusetust lõpust seda, et kriitika tekkimise vältimiseks on vaja tasalülitada ametnikud ja meediaeliit).
RIIK PUUETEGA INIMESTEL JALUS
Muutuste juhtimisega on pahuksis ka sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna (IRL). Üle kivide ja kändude seadusandjate heakskiidu pälvinud töövõimereformist ei ole Sotsiaalministeeriumis veel õppust võetud. Alahindamata puudega inimesi või nende hooldajaid, on selge, et tegemist on inimestega, kes on ühiskonnas nõrgemal positsioonil, kelle majanduslikud võimalused on tihti puudulikud, kus on palju riskirühmades olevaid lapsi ja kelle meediatarbimisharjumused ja infohange sõltub mitte avalikust meediast, vaid oma tugigruppidest ja -organisatsioonidest.
Eelmise aasta lõpus allkirjastas ja jõustas sotsiaalkaitseminister Tsahkna määruse, mis reformis invaabivahendite soetamist. Nagu reformi sihtgrupid on tunnistanud, siis reformis on sisuliselt palju head. Sarnaselt töövõimereformiga lõpetatakse inimeste jooksutamine mingite imekomisjonide vahel ning invaabivahendite soetamiseks võivad inimesed otse pöörduda vahendeid turustavate ettevõtete poole. Ja seda mitte enam maakonnapõhiselt, vaid mistahes ettevõtte poole ükskõik kus, eeldusel, et ettevõttel on Sotsiaalkindlustusametiga leping (mis ise toimib garantiina, et ettevõte on usaldusväärne). Vahendeid ei pea enam välja ostma, vaid enamasti edaspidi üürima ja turustajal on kohustus seadmeid hooldada.
Ent uus määrus tõi abivajajaile kohati suure hinnatõusu. Kui seni kehtinud korra kohaselt hüvitas riik abivajajale abivahendi hinnast nt 90%, siis edaspidi hüvitatakse soodusprotsent abivahendile sätestatud piirhinnast ning taotleja peab ise maksma nii ülejäänud protsendi kui ka piirhinda ületava osa. Meil on raske hinnata tarnijaile seatud uute nõuetega (hoolduskohustus, rendimudel väljaostu asemel jne) kaasnevaid kulusid, ent igatahes nägid need uues mudelis vajadust või võimalust tõsta hindu. Ja just selle, piirhindu ületava hinnakomponendi tõttu tekkiski uue aasta alguses selles väga tundlikus sihtgrupis, kus on palju puuetega laste hooldajaid, arusaadavalt pahameel. Riik kotib kõige nõrgemaid, oli mulje.
Sedasorti probleemide kohta reformide läbiviimisel on raske head diagnoosi panna. Ehk alustada sellest, et vast pole ime, et sellised probleemid on kerkinud ministeeriumis, kus poliitika mõjude hindamine pole viimasel ajal au sees olnud. Vaadates eelnõude seletuskirju, paistab nende pinnapealsus paljude ministeeriumite puhul silma. Pole ime, et õiguskantsler Ülle Madise on seda teemat ühe olulisimana oma agendas nimetanud. Teine oluline moment on kommunikatsioon – see ei ole meediasuhted ja pressiteated! Suhelda läbi erinevate kanalite tuleb siht- ja sidusgruppidega, st abivajajate ja vahendite tarnijatega, hooldajate ja tugiorganisatsioonidega otse ja metoodiliselt. Enamus kommunikatsioonitõrkeid on nii võimalik vältida. Siis ei ole vaja teha teateid 30.12 ägedast uuest reformist, et 6. jaanuaril juba selle eest vabandada.
Sotsiaalministeeriumi läbikukkumine on hea näide laiemast reformide läbiviimise võimetusest ja üks põhjustest miks poliitikud ei ole varmad suuri muutusi ette võtma. Selliste reformide elluviimiseks peaks olema eraldi meeskond, kes igapäevaselt vaid nende teemadega tegeleb. Õhukeses riigis, kus suurt reformi rakendavad asekantsler, keskastmejuht ja ameti juht on kõigi teiste ülesannete kõrvalt on vead lihtsad tulema. Ega asjata öelnud minister Tsahkna, et selliseid äpardusi võib tulla veel.
HIINA VEAB MAAILMA MAJANDUST SOHU
Niigi habras maailma majandus sai kohe uue aasta alguses maksahoobi Hiinast, kust kivina langev börs kiskus kaasa ka teised maailma turud. Shanghai indeks langes nädalaga 10%, tuues lisaks teiste aktsiaturgude kukkumisele kaasa ka nafta uued madalhinnad. Reede õhtul maksis naftabarrel veidi alla 33 USD. See ei ole aastale hea algus. Mida võib sellest järeldada?
HISPAANIAS ÜKS PATISEIS VÄHEM
Hispaania poliitika on juba nädalaid olnud lausa kahes patiseisus korraga. Kataloonias pole suudetud uut valitsust moodustada juba alates septembris toimunud valimistest ning uued valimised koputasid juba jõuliselt uksele. Sama saatus ähvardab Hispaaniat ka üleriigilisel tasemel. Konservatiivne Rahvapartei eesotsas senise valitsusjuhi Mariano Rajoy’ga saavutas küll detsembris valimistel võidu, kuid enamusest jäädi kaugele ning valitsuse moodustamise perspektiivid on koalitsioonidega mitte harjunud Hispaanias keerulised.
Kataloonias saabus aga nädalavahetusel murrang. 2010. aastast Kataloonia regiooni presidendi ametit pidanud iseseisvusmeelne Artur Mas teatas, et astub tagasi ja ei taotle ametis jätkamist. Mas astus tagasi ka suurima sõltumatust taotleva liikumise Junts pel SI (Koos JAH nimel) liidri kohalt. Korruptsiooniskandaalidega määritud Masi lahkumine oli samuti iseseisvust pooldava vasakradikaalse väikepartei Candidatura d’Unitat Popular (CUP) võtmenõudmine. See avas tee iseisvust pooldava enamusvalitsuse loomisele pühapäeval, vaid loetud tunnid enne erakorraliste valimiste tähtaega. Kataloonia uueks valitsusjuhiks sai Artur Masi parteikaaslane Carles Puigdemont.
Madridis jälgitakse Barcelonas toimuvat ülima tähelepanuga. Katalooniale iseseisvusreferendumi lubamine on üks peamisi takistusi, mis ei luba Rajoy Rahvapartei vanal rivaalil sotsialistidel luua vasakpoolset koalitsiooni uue vasakradikaalse liikumisega Podemos. Sotsialistid on kindlalt referendumi lubamise vastu ning Podemos on olnud referendumiõigust pooldav. Referendumi vastu on ka neljas oluline tegija tsentristlik Ciudadanos, mis sai alguse just Kataloonias ning iseseisvuse vastase liikumisena. Lähinädalad näitavad, kas Hispaania riiklikku terviklikkust ohustava valitsuse loomine Barcelonas on piisav impulss, et Madriidis loodaks nn suur koalitsioon vanade rivaalide Rahvapartei ja sotsialistide vahel. Ainult selline kahe partei kombinatsioon tagaks turvalise enamuse. Võimalik on ka Rahvapartei või sotsialistide koostöö Ciudadanosega, kuid see ei taga enamust. Uue tõuke Kataloonia eraldumise vastase valitsuse loomiseks viimased sündmused igal juhul annavad, uute valimiste tõenäosus on aga endiselt suur. Kui Rajoy järgiks Masi eeskuju ning astuks kõrvale, siis oleks ilmselt ka Madriidis koalitsiooni loome hõlpsam.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
