PISARAD PARIISIS. MIS EDASI?
Philip Short kirjeldab Prantsuse endise presidendi Mitterrandi elust rääkivast raamatus 23. oktoobrit 1983, kui toona veel täiesti tundmatu islami džihadistide rühmituse (Islami Džihaad) enesetapuvõitleja lasi öösel kl 4.20 Beiruti rannapiirkonnas õhku Prantsuse väeosa, tappes 58 sõdurit. Samal ajal oli teine enesetapuvõitleja paar kilomeetrit eemal end õhkinud 900 kg lõhkeainega, tappes 241 ameerika sõdurit. Prantslaste reaktsioon oli tehniliselt konarlikult teostatud, ent “kõva” – Beiruti Iraani saatkonna lähedale paigutatud autopomm, täppispommitamine, kuid ka vastuluure ja terrorismivastase võitluse reorganiseerimine, uue presidendile allutatud vastava koordinatsiooniüksuse loomine.
32 aastat hiljem ei ole vaenlaseks šiiitlik Iraan ja selle toetatavad rühmitused, vaid salafistlikud ja sunniitide terrorivõrgustikud ISIS ja Al-Qaeida, kes on täitnud tühimikud, mille Lääs on tahtmatult mittefundamentalistlikke režiime (Liibüa, Süüria, Iraak) lammutades loonud. Ent tänase Prantsusmaa reaktsioon Pariisi verevalamisele saab olema taas “kõva”. Prantsuse sotsialistist president Hollande kasutab sõna “sõda” ja meil on nii eestlaste kui eurooplastena põhjust olla murelik. Murelik uute sõjaliste “seikluste” pärast tsivilisatsioonide surnuaedades, kus me peame samas kandma välja oma raskuse, sest liitlasi tuleb toetada; murelik ka sellepärast, et surve piirata julgeoleku nimel meie endi vabadust Euroopa sees (ennekõike liikumisvabadust – Schengeni saatus on noateral) kasvab veel. Ärme unusta, et lisaks kõigele muule kuulutati reedel Prantsusmaal välja eriolukord ja sõjavägi toodi (küll ajutiselt) tänavatele ning esimest korda pärast 1944. aastat kuulutati linnas välja komandanditund.
Euroopa ei ole süüdi selles, et ISIS, mis tänaseks on igas praktilises (pole oluline, kas või kes neid tunnistab või tunnustab) mõttes kalifaat, kus elab 8+ miljonit inimest ja mis on maa alalt suurem kui Suurbritannia, mis tahab taastada 7. sajandi õiguskeskkonda (mitte ainult Sharia karistusõiguslikud komponendid, mida näeme näiteks Saudi Araabias, vaid ka selle sotsiaalne pool nagu tasuta eluase, toit ja riided), lähetab oma võitlejad tapma Euroopa noori. Me ei pea post-koloniaalses häbis langetama pead ja tänama vaenlast õppetunni eest. Aga täpselt sama hukatuslik oleks kiiresti asuda taas kordama minevikus tehtud vigu – vormid selga, poisid ja tüdrukud Lähis-Idasse, arvestatavad inimkaotused ja 5-10 aasta pärast tagasi koju ilma, et midagi oleks muutunud. Kui üldse, siis veel halvemaks.
1980. aastatest saadik pole ükski islamistlik riik, fundamentaalne või mitte, muutunud läänemeelsemaks (Kuveiti küll nähakse siin võimaliku erandina). Kuid taas mürisevad sõjatrummid, sõja tahavad ISISele koju kätte viia ka mitmed Eesti poliitikud Eerik-Niiles Krossiga eesotsas. Võibolla tahab Kross isetult hoopis kurde aidata, ta on katsunud nendega nii äri ajada kui teinud poliitilist katet (hiljuti on ta Eesti meedias kaitsnud enda sõnutsi mõõdukat kurdi rühmitust YPG, kes al-Assadi vastu Süürias sõdib).
Sõda ei pruugi olla vale samm, kui teeme seda seetõttu, et usume enda väärtuste universaalsusesse ja läheme taas Iraaki ja Süüriasse sõdima, sest ISISe hakklihamasinaga elluviidav genotsiid tuleb peatada iga hinna eest. Ehk, me ei lähe rajama demokraatiaid, andma teisest tsivilisatsioonist põlvnenud rahvastele nõu, kuidas valida endale juhte, vaid tapame ära kõige halvemad inimesed ja jätame seejärel kohaliku maa kohalikele, et need kasvõi piiratud ulatusega sõjaliste konfliktide abil uued ent legitiimsed piirid joonistaksid. Sest ärme unusta – nagu kirjutas Samuel Huntington 1993. aastal Foreign Affairs’is – islami piirid on verised ja nagu meenutas eesti keeleski ilmunud “Tsivilisatsioonide kokkupõrke” eessõnas 1999. aastal tänane Eesti president Toomas Hendrik Ilves – tsivilisatsioonide piirijoonel elades teavad soomlane ja eestlane pareminigi kui mitmed Lääne-Euroopa rahvad, mida tähendab olla osa Lääne kultuurist. Ja islami ja sekulaarse ent kristlike juurtega Lääne tsivilisatsiooni vahel on – vähemasti intellektuaalses mõttes – konflikt, mida sõjaliste seiklustega uisapäisa õhutada enam ei tasu. Igatahes mitte eestlastel, kel tsivilisatsioonide kokkupõrke rajajoonel elamise kogemus olemas ja põhjust kainet mõõdukuseks enam kui küll.
Jah, 13/11 ohvrite arv on koletult suur ja kuna kriitiliselt haavatute arv on sama suur, siis võivad numbrid veel kasvadagi. Ent hoidkem meeles – 9/11 terrorirünnakus sai hukka alla 3000 inimese. Sellele järgnenud pooleteise kümnendiga on Afganistani ja Iraagi sõdades surma saanud üle 5200 Ameerika sõduri ning vigastada üle 50 000…
Selle lisanduvad meie, liitlaste, kaotused.
Õhusõjaga üksi aga midagi ei saavuta, see on samuti täiesti selge. Airwars.org andmete on Daeshi/ISISe vastases õhusõjas viimase 465 päeva jooksul antud üle 8000 õhulöögi, sihtmärkideni on toimetatud 28 587 raketti ja pommi, tapetud on 20 000 Daeshi võitlejat (vt väga häid ja pidevalt uuenevaid graafikuid: http://airwars.org ) Tsivilisatsioonide konfliktis ei ole võimalik üksi õhusõjaga vastast kurnata.
Pariisi rünnakute järelakaja:
Prantsusmaa ohvriterohkeim ja võikaim terroriakt muudab Prantsusmaad, Euroopat ja rahvusvahelist julgeolekuolukorda. Kui palju täpselt, me veel ei tea, aga mitmed järeldused saab juba nüüd teha.
Terror liidab prantslasi, nii kristlasi kui moslemeid
Esimesed reaktsioonid Pariisis on loomulikult olnud šokk ja suur kurbus. Inimesed tunnevad muret oma lähedaste pärast, helistavad ja kirjutavad tuttavatele. Prantsusmaal on aasta jooksul toimunud juba kolm terroriakti. Nii nagu Charlie Hebdo puhul liidab rünnak rahvast olenemata usust ja nahavärvist. Ollakse sõbralikumad, hoolivamad. Tänavatel olevate sõjaväelaste ja politseinikega ollakse ammu juba harjunud. Turvameetmed koolides ja avalikes asutustes tõstetakse tagasi Charlie Hebdo aegade tasemele. Hirmu ei näidata välja, aga enamus tunneb, et Pariis ei ole turvaline. Eile tühjenes Vabariigi väljak Pariisi samas rajoonis, kus rünnakud toimusid, imekiiresti, sest keegi levitas juttu uutest tulistamistest. Tulede Linn elab oma tavapärast elu muidugi edasi, nagu ütles TF1 intervjuus üks pariislane: “see on alles algus, aga elu ei saa ju elamata jätta, eks?” Aga meeleolu on pikaks ajaks siiski teine. Oli ju turvatase niigi kõrgeim, julgeolekuasutused teadsid rünnakuid oodata. See ei teinuid 13/11 siiski olematuks.
Terror toob kogu Euroopas paratamatult kaasa islamivastasuse kasvu ja, ehk on see üllatav, aga Pariisis on selle mõju palju väiksem kui mujal. Bataclani kontserdimaja asub ühes Pariisi dünaamilisemas ja multikultuursemas piirkonnas, kus segunevad rahvused ja usud. Prantslased ühinevad terrori, mitte aga islami vastu. Selge on ka, et reedel suurenesid nii Sarkozy kui Le Peni võimalused 2017. aasta presidendivalimistel. Seda, kui palju, näitavad peatsed regionaalsed valimised.
Euroopa pagulaskriisi lahendamine läheb veel keerulisemaks
Iga moslem ei ole terrorist ja iga terrorist ei ole moslem. Terrorirünnakut ei saa kogu moslemikogukonnale üle kanda. Rünnakust pole hetkel veel palju teada, aga senise info põhjal saab öelda, et pagulastevoog polnud rünnakute põhjus, kuid võis olla vahend. Juhtus see, mida Euroopas juba ammu kardeti – rünnaku korraldasid Euroopasse naasnud Süürias ISISe eest võidelnud terroristid. See on oht, mida juba kaua teadvustati peamise julgeolekuriskina, eriti Prantsusmaal ja milleks ka valmistuti. Samas, Prantsusmaal elab 5 miljonit Euroopa 20 miljonist moslemist ja vähe-integreerunud vähemuse sekka peitunud 400-500 radikaali ja potentsiaalset terroristi on demokraatlikus õigusriigis väga keeruline välja suitsetada.
Meenutame, et novembri alguses andis ka Soome vastuluureorganisatsioon SUPO pressikonverentsi, kus peadirektor Antti Pelttari teatas riikliku ohuhinnangu tõstmisest väga madala pealt madala peale, milles oli oma roll mängida immigratsioonisurvel ja sõjapagulaste sekka peitunud potentsiaalsetel terroristidel.
11/13 on siiski tõsiasi ja see mõjutab kohe kindlasti Euroopa pagulaskriisi lahendamist:
– inimeste hirm moslemite ees ja vastuseis pagulastele suureneb veelgi, eriti Ida-Euroopas, kus kogemusi moslemitega on vähe. Kindlasti ka Eestis. Laupäeval kinnitas Kreeka kodanikukaitse minister, et ühe terroristi lähedalt leitud Süüria pass kuulus asüülitaotlejale, kes registreeris end Kreekas Lerose saarel 3. oktoobril.
– Surve Schengenist tuleneva piirideta Euroopa taastarastamiseks tugevneb veelgi. 13/11 muutis selle variandi väga-väga reaalseks, sest võrdlemisi suure kindlusega saab väita, et pagulastega koos imbuvad Euroopasse terroristid ja sellega kaasneb reaalne julgeolekuoht. Varem suleti piire põgenikevoolu ohjeldamiseks, nüüd lisandub julgeolekuoht. See juhtub, sest kõik Euroopa riigid ei suuda kontrollida oma välispiiri, rääkimata põgenike taustast. Nii kaua, kuni selline olukord jätkub, on raske piirikontrolli taastamist keelata.
– Poola Euroopa asjade minister teatas juba laupäeval, ajal, mil teised riigid keskendusid Prantsusmaa toetamisele ja rünnakute hukkamõistmisele, et ei pea terrorirünnakute valguses pagulaskvootide süsteemis osalemist enam võimalikuks. Poola uue valitsuse jaoks on see küll lihtsalt vabandus eelmise valitsuse otsustest taganemiseks, kuid surve valitsustele kindlasti kasvab. Ka Läti valitsus teatas, et nad pole uues julgeolekuolukorras võtma ühtegi pagulast rohkem kui etteantud kvoot.
– Puutumata ei jää ka Lääne-Euroopa. Angela Merkelil läheb Saksamaal üha keerulisemaks kaitsta oma pagulasi toetavat seisukohta ja oma positsiooni erakonnas.
Süüria kriisi lahendamine saab olema välis- ja julgeolekupoliitilise agenda peamine teema
Rünnakujärgsel hommikul ütles Prantsusmaa president Hollande, et tegemist oli sõjategevusega ISISe armee poolt millele Prantsusmaa vastab koos liitlastega kõikide võimalike vahenditega. Angela Merkel lubas Prantsusmaale jäägitut toetust terroriga võitlemisel. Enam-vähem sama,kuid vähem emotsionaalselt ütles David Cameron. Mis võimalused Prantsusmaal siiski reaalselt on?
Esiteks, suurendada õhujõudu Süüria rünnakutes ISISe sihtmärkidele. See on tehtav ja seda Prantsusmaa ka juba teeb. Aga see ei lahenda Süüria olukorda ja isegi ei nõrgesta ISISst märgatavalt.
Teiseks, rünnata ISISt Süürias koos Euroopa liitlastega. Nn coalition of the willing loomine Süüria õhurünnakuteks oli plaanis juba 2013. aastal, kui Basar Al-Assad kasutas kodusõjas keemiarelva. Aga Cameron ei saanud parlamendis, pigem hooletusest kui suure vastuseisu tõttu, hääli kokku. Obama haaras seejärel kinni Venemaa pakutud võimalusest Süüria keemiarelvade desarmeerimiseks ja Prantsusmaa jäi üksi. Saksamaa ei ole pärast II MS sõjaliselt aktiivne olnud. Terroriakt ja ISISe esiletõus muudab olukorda, aga jääb siiski palju takistusi. Süürias on lisandunud ka uus mängija – Venemaa, Cameroni seis pole 2013. aastaga võrreldes parem, sest nüüd on Corbyni juhitud Tööpartei rünnakutele kindlalt vastu. Mida mõtleb Obama, pole selge.
Ka Obamale kasvab surve jõulisemaks tegutsemiseks Süürias järsult. Tema senist väga ettevaatlikku poliitikat arvestades ei ole siiski tõenäoline, et kiiret ja suuremahulist maavägede sisseviimist toimuks. Tegelikult on suur osa ameerika valijatest endiselt väga skeptilised ameeriklaste välisinvasioonide suhtes ja seda eriti demokraatide valijaskonna hulgas. Teiseks, on ka raske näha, et enne, kui Assadi tulevik on mingil kombel otsustatud ning Venemaa ja Iraaniga Assadi osas kokkulepe saavutatud, toimuks lääneriikide invasiooni Süüriasse. Invasioon ilma Assadi küsimust lahendamata oleks riskantsuselt võrreldav George W. Bushi Iraagi avantüüriga. Ilma Assadi isiku kõrvaldamiseta ei ole loota, et mõõdukamad mässulised ning Süüria valitsusväed relvarahuni jõuaks, mis on hädavajalik eeldus ISILi ja al-Qaeda lõplikuks purustamiseks Süürias ja Iraagis. Assadi küsimuse lahendamine on aga jätkuvalt ülimalt keeruline.
Isegi kui liitlaste koalitsiooni moodustamine õnnestub, pole ka see lahendus. Kogemus on näidanud, et õhurünnakud Süürias pole ISISe vastu kuigi tõhusad. Sihtmärgid on maa all või on neid keeruline tabada, sest need on tiheda tsiviilasustusega kohtades. Reaalse sõjalise edu toob sellistes rünnakutes boots on the ground, st maaväe sisseviimine. See tähendaks põhimõtteliselt uut Iraagi sõda. Kas Euroopa on selleks valmis? Kas meie oleksime selleks valmis?
Eestile on NATO või nn tahtekoalitsioonipõhine sekkumine Süürias väga problemaatiline ennekõike Venemaa rolli tõttu. Seda ka mitmed Eesti otsustajad juba möönavad. Põhiline oht seisneb NATO ja Venemaa sõjalise kokkupuute tõenäosuse kasvus. Kui Süürias peaks – ja sõjaudus on intsidentide asetleidmine väga tõenäoline – NATO ja Vene sõjalised jõud kasvõi kogemata põrkuma, võib meie regioon olla “kontraintsidentide” jaoks Putini esimene valik. Eesti huvides ei ole NATO ja Venemaa vahelised mittetahtlikud ja oma fundamentaalsetest huvidest mittelähtuvad sõjalised kokkupuuted, mida võimalikud “õnnetused” Süürias kindlasti oleksid.
Ka USA presidendivalimistele on 13/11 juba mõju avaldanud. Laupäevasel demokraatide teledebatil oli see oluliseks teemaks ning ka vabariiklaste valimisvõitluses kasvas järsult julgeoleku ja Süüria-Iraagi teema tähtsus. Ehkki vabariiklased on julgeolekuteemadel traditsioniliselt jõulisema joone esindajad, siis ISISe küsimuses on mõlemad parteid võrreldavalt haavatavad. Demokraadid saavad vastu pead Obama jõuetu tegevusetuse eest Iraagis, Süürias ja ka Afganistanis. Vabariiklased aga George W. Bushi Iraagi invasiooni eest, mida tuuakse üha enam välja kui praeguse kriis otsest tekitajat ning ISISe sünnitajat.
KESKERAKONNA KONGRESSINI ON 13 PÄEVA
29. novembril toimub Keskerakonna kongress. On selge, et Savisaare vastu ennustuse tegemine nõuab julgust või vähemalt väga konkreetset infot. Seda aga poliitika.gurul Keskerakonna mustas kastis oleva kohta pole.
Küll aga oleme vahepealselt ajal saanud empiirilist kinnitust, et Savisaar teeb kõik, mida vaja, et kontrolli erakonna üle säilitada. Nii nagu prognoosis üle-eelmisel nädalal raadiousutluses Simson ise, tegi Savisaar pingutusi selliste esimehekandidaatide leidmiseks ja ülesseadmiseks, kes erinevalt näiteks Yana Toomist võiksid reaalselt uuristada Kadri Simsoni jalgealust, võttes temalt hääli. Möödunud nädalal üles seatud kandidaatidest nõustus kandideerima Jaanus Karilaid, kelle retoorikast nähtub selgelt Savisaare-meelsus. Üles on seatud veel igasugu inimesi, kes küll on valdavalt teatanud loobumisest. Karilaid ei suuda väljaspool oma Lääne-Eesti kodukanti Kadri Simsoni häältemudelisse mõlki lüüa. Seega Savisaar küll tegutseb, aga tulemus näib väljapoole kehvapoolne. Teisalt on Savisaar jõudumööda käinud ka ise piirkondlikel koosolekutel kohal nagu ka Kadri Simson. Ühes viimatises – Põlvas – viidi läbi piirkonna eelistuse leidmiseks ka salajane hääletus, mille ühe häälega (7:6) võitis Kadri Simson. Sellele vaatamata otsustati erakonna esimehele ka toetust avaldada. Positiivselt mõjub aga inimeste julgus Savisaare vastu hääletada ka siis, kui mees võilao võtmetega ise kohal on. Teisalt võitis nüüd Savisaar Viljandis Simsonit samasuguse skooriga – 7:6.
Sellele vaatamata tundub, et Savisaare jaoks on mäng niivõrd suurtele panustele, et ainult juhul, kui meil oleks oma silma või droonide või kaamerate abiga võimalik füüsiliselt garanteerida, et valimised on ausad, ühetaolised ja anonüümsed, julgeks me prognoosida, et võidab keegi muu kui Savisaar. Neid garantiisid praeguses olukorras aga anda pole võimalik.
Keskerakondliku tragöödia kõrvallooks on kujunemas Toobali ja Laasi saatus, kes ootavad Riigikohtust tõenäoliselt nende kriminaalkorras süüdimõistva otsuse lõplikku kinnitamist. Kehtiva põhikirja järgi peaks Keskerakond mehed pärast otsust välja heitma. Nüüd aga on Keskerakonna põhikirja toimkond ette valmistanud ettepaneku põhikirja muuta, et väljaheitmine enam automaatne poleks. Juhime tähelepanu, et põhikirja toimkonda juhib Kadri Simson.
Eks kaitseks muudatus tulevikus parteist väljaheitmise automaatsuse vastu ka Savisaart ennast. Kuivõrd Eestis teostatakse võimu, tuginedes mittetulundusühingulisele alusele, mida kutsutakse erakondadeks, siis poleks vast liiast muuta ka erakonnaseadust selliselt, et kriminaalkorras karistatute kuulumine erakonda poleks enam võimalik – nagu juba pole võimalik kriminaalkurjategijail olla avalikus teenistuses või otseselt võimu teostamas seadusandjana.
EESTI SILOSTUNUD EL POLIITIKA
Teisipäeval, 17. novembril esineb peaminister Taavi Rõivas Riigikogus kõnega Eesti järgmiste aastate EL poliitikast. Arvult on see neljas selline dokument, kuid poliitika põhimõtted ei ole eelmistega võrreldes väga palju muutunud. Eesti toetab endiselt tugevat ning ühtset EL-i ja Euroopa edasist lõimumist. Vähemalt retooriliselt. Esimene proovikivi selles osas, kas nn alus-seisukohtadest ka tegelikkuses lähtutakse, ootab meid juba üsna varsti seoses brittide nôudmistega kaubelda endale välja rida erandeid, mis loomulikult muudaksid EL-i lõppkokkuvõttes ikkagi killustatumaks. Sh nõutakse Londonis Suurbritanniale alalist erandit aluslepingu klausli suhtes, mis näeb ette liikumist “üha ühtsema liidu suunas”. Tundub nagu selge vastuolu Tallinna eesmärkidega, kas pole?
Kui poliitika suured jooned välja arvata, erineb dokument varasematest veel vähemalt kahes küsimuses. Esiteks jääb selle kestvusaja sisse ka Eesti eesistumine EL nõukogus. Seega peaks poliitika veidi andma aimu ka valitsuse prioriteetidest eesistumisel. Samas väga selgeid poliitikasuundi, mida eesistumisel ja selle eel kavatsetakse tagant tôugata, dokumendist ei selgu, kui siseturg ja digilahenduste edendamine välja arvata. Mõneti tuleneb see ilmselt ka sellest, et poliitika kirjutati valmis ametnike poolt eri ministeeriumide silotornides. Koostajate loogika oli selles, et kuna nôukogu töö on eri ministeeriumite hallata, peaks ka poliitika eesmärgid kujunema ministeeriumiti. Nii tunnevad eesistumist läbiviivad ametnikud ka suuremat osalust. Hea mõte, kuid kahjuks tundub, et kohati on nüüd Eeesti EL poliitika eesmärgid jällegi liialt üksikute ministeeriumite (vôi lausa nende osakondade) põhised. Metsa pole puude tagant näha. Poliitilist ühtlustamist on vähem. See on teine aspekt, milles poliitika erineb eelmistest ning mis tuleneb paljuski tänase koalitsiooni siemisest loogikast. Kesksed poliitikadokumendid nagu EL poliitika seda on, näitavad hästi, kas koalitsioon toimetab ühtselt vôi on ära jagatud eri erakondade kapsaaedadeks. Hetkel näib, et Eestis valitseb pigem viimane loogika. Loodame, et eesistumiseks dünaamika muutub.
POLE PAREMAT ASJA KUI … PARTEIDISTSIPLIIN
Kohalike valimiste valimisea langetamisel jooksis Urve Tiidus tõkke maha. Eelmine Riigikogu võttis selle seadusemuudatuse vastu 11. veebruaril, 62 poolthäälega. Ent kuna põhiseadust muutev eelnõu vajab kahe järjestikuse Riigikogu koosseisu heakskiitu, oli eelnõu möödunud nädalal taas suures saalis. Koalitsioonierakondade fraktsioonide juhtide laiskuse tõttu aga ei suudetud vajalikku 51 inimest hääletamise hetkeks saali saada – saadi 49. Reformierakonna fraktsioonist puudusid hääletuselt tervenisti 6 inimest, sotsidest 3, IRList 1. Kollane kaart selle eest peaks minema ennekõike Reformierakonna fraktsiooni esimehele Urve Tiidusele, kes vastutab nende häälte kokkupiitsutamise eest.
Proportsionaalselt sama suur puudujääk (ehk 20% fraktsioonist) oli muidugi ka sotsidel. Fraktsioonide juhtide ülesanne on oma suure kabineti, sekretäri ja suurema palga kõrval ka hääli kokku ajada, vajadusel ka füüsiliselt. Eks koalitsioon võtab teisel katsel eelnõu vastu, aga tarbetu ajaraisk sellegipoolest. Kehv proovikatse, kui põhivõistlusel tuleb kooseluseaduse rakenduspaketile hääli leida.
NÄDALA MUST HUUMOR
Harku väljasaamiskeskuse juht Pärtel Preinvalts põhjendades jõu kasutamist istumisstreigi korraldanute vastu: kuna kõrvalised isikud (loe: koristajatädi) ei saanud nõusid ära koristada, pidi spetsialiseeritud üksus sekkuma vastavalt väljaõppele (loe: hakkama kummikuulidega tulistama).
NÄDALA KÜSIMUS
Seekordses memos kirjutasime, et Soomes andis SUPO (nende KAPO) pressikonverentsi, kus teatas terrorismiohu tõstmisest “väga madala” pealt “madala” peale. Kas teate, milline on MI5 poolt avaldatuna terrorismist tingitud ohuhinnang Ühendkuningriigis?
Vastus: tõsine (ehk rünnak on väga tõenäoline). Nii see on olnud enamuse ajast alates 2006. aastast, mil MI5 ohuhinnangut sellisena avaldama hakkas. Ja nagu me näeme, siis see ohuhinnang on perioodiliselt riskina ka materialiseerunud. Pidev hirmus elamine.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
