Memorandum – suur mäng (nädal 50)

Tundub, et Eestis on pärast Keskerakonna kongressi nii poliitikutel kui kogu ühiskonnal võhm väljas. Seepärast me Eesti asjadest sel nädalal ei kirjuta, las pohmell pärast suurt ilmaasjata ühiskonna üleskütmist lahtub. Samas muu maailm jätkab mitmetasandilist malemängu.

SCHENGEN:

Vastupidiselt kõlakatele ei taastanud reedel Brüsselis kohtunud siseministrid koheselt sisepiire ega saatnud Schengenit laiali. Positiivsele tulemusele aitas kaasa Kreeka otsus lubada EL piirivalveagentuuril end abistada (juba ongi Kreekas üle 470 teiste liikmesriikide piirivalvuri). Surve poliitikutele “midagi teha” on suur ja lihtne oleks näidata otsustavust piiride sulgemisega. Kuid kriise selline samm ei lahendaks, vaid pigem tekitaks uusi. Siit mõned põhjused, miks: Kui palju on piiriüleselt pidevaid töölkäijaid erinevates EL riikides, näeb sellelt jooniselt, Schengeni olulisus EL inimeste elustiilis on avatud siin.  Poliitika.guru hinnang Schengeni-sisese piirikontrolli mõjust põgenikehulkadele ja see, et see ei ole lahendus, on leitav siit.

Seega peituvad lahendused koostöö süvendamises, mitte murendamises. Kuid Schengeni kadumise oht pole veel möödas. Hanno Pevkur ütles ministrite kohtumise järel, et Schengeni lepingu muutmist pole vaja peljata, seda ei tule. Schengeni lepingut polegi vaja muuta, sest piirikontrolli saab 2 aastaks kehtestada ka praeguse lepingu alusel. See on pikk aeg, piiride sulgemisega harjutakse ja ajutine olukord võib lihtsasti muutuda uueks reaalsuseks. Et seda ei juhtuks, tuleb kiiresti parandada välispiiri kaitset ja info liikumist riikide vahel. Muuhulgas esitabki Euroopa Komisjon järgmisel nädalal ettepanekud Euroopa mere- ja maismaapiiride valvamiseks. Ressursid selleks saavad tulla ainult ühest kohast: liikmesriikidelt. Saame näha, kas pealinnad on valmis ka reaalselt panustama tegevustesse, millest seni on ainult õhku võngutatud.

PRANTSUSMAA: KOHALIKE VALIMISTE NÄDAL

President Francois Hollande’i populaarsus karmikäelise kodumaa kaitsjana on tema senist toetust arvestades rekordkõrgustes. Seda hoolimata sellest, et terrorismiga võitlemiseks pitsitatakse ka tavakodanike põhivabadusi. Sealhulgas püütakse nende tegevust kontrollida üha enam ka Internetis, kus ISIS toetajatel arvatakse üle maailma kokku olevat umbes 50 000 Twitteri kontot, millelt saadetakse päevas umbes 100 000 säutsu ja laaditakse üles 3 terrori-videot ja 15 fotot tunnis (võrdluseks, et Facebookil on 1,5 mlrd kasutajat ja Youtube’i laetakse iga tund 400 tunni jagu videomaterjali).

Samas ei pruugi patriotismilaine Hollande’i pikalt kanda. Le Pen tuleb mühinal. Eile, pühapäeval, toimunud 13 regionaalse esinduskogu juhtide valimiste esimesele voorule tõmmatakse joon all sellel nädalal, kui toimuvad lõpp-voorud. Kuid esimeses võitis Le Peni Front National (FN) kolmeteistkümnest regioonist kuues, ning võib viimases voorus võtta võimu kahes, kui mitte kolmes regioonis. Kuigi Sarkozy teravamaks muutunud retoorika tagas Vabariiklastele koraliku valimistulemuse, ning FN tulemus oli veidi väiksem, kui küsitlused ennustasid, ei suutnud konservatiivid FN edu peatada. Sarnane stsenaarium realiseerus Riigikogu valimiste eel ka ju Eestis. Ehk siis juhul, kui ühiskonnas on meeleolud konservatiivsed, saavad valimiskiirenduse mitte mõõdukad konservatiivid, vaid ultrad.

Tulemused (lävepakuküsitluste põhjal):

FN (Front National): 30,8%

LR – vabariiklased (Les Republicaines): 27,2%

PS – sotsialistid (Parti Socialiste): 22,7%
Prantsuse valimissüsteemi eripäradest tulenevalt ei pruugi suurim häältesaak siiski tähendada võimule saamist enamus regioonides, kuna juhul, kui kandidaadid ei saavuta esimeses voorus absoluutset häälteenamust, korraldatakse lõppvoor kahe enim hääli kogunud kandidaadi vahel. Siin võivad sotsid ja konservatiivid oma toetajad liita ning nn “Vabariikliku Liidu” teerulli kasutades FN-i toetuse olematuks lükata.

Sotsid, kes kahtlematult on nende valimiste suurimaks kaotajaks, ongi sellele võimalusele juba vihjanud, kuid konservatiivid eesotsas Sarkozyga on kõhklevad. Täpsemalt on Sarkozy juba öelnud, et temalt üleskutset toetada sotsialiste (kui teise vooru jõuab sotsialist ja FN-i kandidaat), ei tule. Anda hoop Hollande’ile tundub Sarkozy jaoks hetkel olulisem, kui ohjeldada Le Peni. Selleks, et Sarko pääseks presidendivalimiste teise vooru, oleks neil vaja tagasi kiskuda Hollande’i tõusma hakanud toetusreitinguid. Ja miski ei purusta ametisoleva liidri imagot paremini, kui kaotus vahevalimistel.

Olgu regionaalse võimuga kuidas on, suur häältesaak suurendab siiski märgatavalt FN liidri võimalusi olla 2017. aasta presidendivalimiste vaieldamatu liider. Juhul kui Le Penil õnnestub mõne regiooni juhtohjad enda kätte haarata, tähendab see ka võimalust kohalike eelarvete kaudu (millest suurimad on u 2 mlrd EUR ringis) valmistada presidendivalimisteks ette sobilikku pinnast läbi heldete toetuste ja katuseraha. Prantsusmaa poliitika astub ajajärku, mis hakkab põhjustama euroskeptilisi migreene terves Euroopas.

SUURBRITANNIA: PILDILE PÜRGIMINE

Suurbritannia, mis on pikalt maadelnud iseenda euroskeptilisusega, andis sellel nädalal läbi parlamendi valitsusele rohelise tule õhurünnakuteks ISISe vastu. Kui ainult paar aastat tagasi sai Cameron sarnases hääletuses hävitavalt lüüa, siis peaks küsima, mis on nüüd teisiti, et parlamendiliikmete enamus oma meelsust muutis:Hilary Benni kõne parimas briti parlamenditraditsioonis kõne leiad siit.

Hääletuse tulemus oli hea. UK on tagasi suures poliitikas. See on positiivne uudis ka Eestile, kuna lammutab vahepeal tekkinud kuvandit meie liitlasest kui postkoloniaalsest raugast, kes ei suuda oma huvide kaitseks jõudu projitseerida.

SAKSAMAA:

Eelmisel nädalal liitus Süüria vastase sõjalise koalitsiooniga lõpuks ka Liiduvabariik. Saksa parlament otsustas kolmapäeval 1200 mehe, fregati ja luurelennuki saatmise piirkonda. Nagu tavapäraselt, pole sakslastel mandaati sõjategevuses osalemiseks. Ei liituta ka õhurünnakutega. Merkeli suurem prioriteet on Türgi motiveerimine pagulasprobleemiga tegelemisel, sinna on ta investeerinud palju poliitilist kapitali. Kui Erdogan lubadustest kinni ei pea, tekib liidukantsleril sisepoliitikas suuri probleeme.

Saksamaa teiseks suureks prioriteediks on venelastele taaslähenemine. Saksa mahitab EL-i sõlmima suhteid Euraasia Liiduga, tuginedes arvamusele, et kui tahta Venemaad mõjutada, pead omama nendega suhteid. Euraasia Liit on samal ajal selgelt asümmeetriline moodustis, millel pole isegi ühtseid tollimäärasid, ega selget juhtimisstruktuuri (nt armeenlased olevat üsna ootamatult Moskvast teada saanud, et nüüd on nende kord eesistuja olla).

TÜRGI:

näeb samal ajal ajaloolist võimalust dikteerida Euroopale seda, kuidas ja millistel tingimustel koostööd teha. Türgi trumpässaks on ähvardus põgenikehordid valla päästa, juhul kui vana maailm liiga põikpäiseks osutub. See olukord, kus kandidaatriik esitab tingimusi EL-ile, mitte vastupidi, on vastuoksa üsna mitmetele liikmesriikidele, kes seni on lasknud Berliinil üsna segamatult EL Türgi poliitikat lükata. Pärast hiljutist EL-Türgi tippkohtumist astus Türgi paar demonstratiivset sammu: Türgi-Kreeka piirilt saadeti tagasi ligi 3000 pagulast, arreteeriti sadakond inimsmugeldajat. See on siiski imeväike osa probleemist, mida Erdogan plaanibki arvatavasti väikeste juppide haaval lahendada, et hoida ELi oma lubaduste täitmisega joone peal. Viisavabadus on tema vaatenurgast selgelt esimene samm ning see tuleb ülemkogul ka jutuks. Teine on pea 2 miljonini küündiva ja Türgis hetkel oma saatust ootava põgenike arvu vähendamine. Türgi ootab, et EL riigid võtavad vabatahtlikult osa koormusest endale. Räägitud on 400 000 põgenikust. Prantsusmaa skepsis selles skeemis osalemiseks on üldteada. Sarkozy ja Hollande ei kavatse Le Penile valimisvõitu kandikul kinkida.  

UKRAINA:

1. jaanuaril 2016 peaks jõustuma EL-Ukraina vaheline vabakaubandusleping, millele Venemaa on lubanud omalt poolt Ukrainlastele “vastata” karistustollide kehtestamisega, kaotades seni kehtinud enamsoodustusrežiimi. Ukrainlastel on  põllumajandussaaduste karistustollidest savi,  sest Vene suund on langenud alla 2% nende põllumajandustoodangu ekspordist. Kuid kaubandusvõimalused masinate ja seadmetega (rääkimata energiatarnetest) pakuvad neile siiski muret. Samas teab EL hästi, et tegelik präänik, mis Kiievis asjad liikuma paneb,on viisavabadus, mida ukrainlaste arvates on nendele alates kevadisest EL-Ukraina tippkohtumisest lubatud.

EL peab Saksamaa mahitusel kolmepoolseid läbirääkimisi Ukraina ja Venemaaga, et probleeme lahendada. Peetud on 15 eksperkohtumist ja 5 ministeriaali. Kuid oodatult ei ole edu saavutatud. Vene poole nõudmised on absurdsed ja ultimatiivsed. Nii näiteks nõutakse Ukrainalt Vene toiduohutusnõuete tingimusteta tunnustamist ning liitumist – üllatus-üllatus –  Vene tollisanktsioonidega EL vastu…

EUROOPA KESKPANK:

üllatas kohalikke kapitali- ja väärtpaberiturge negatiivselt, kui teatas möödunud nädalal oma otsusest langetada keskpanga poolt pankade deposiitide hoidmise eest makstavat intressi -0.2% pealt vaid -0.3% lisameetmeid rakendamata. (Kuhu me küll jõudnud oleme…) Kuivõrd EKP president Mario Draghi teadupärast toetab keskpanga kõikide vahenditega majanduse stimuleerimist, siis tuleb seda otsust vaadata kui Draghi ja tema liitlaste kaotust teistele EKP nõukogus istuvatele konservatiividele, alates Bundesbanki president Jens Weidmannist lõpetades Soome, Leedu, Läti keskpankade juhtidega ja nende pistrike hulka kuulub ka meie enda Ardo Hansson. Need on keskpankade juhid, kes ei usu, et keskpank saaks või võiks “kunstlikult” majandust upitada, olgu siis läbi rahatrüki või laenamisele õhutades läbi negatiivsete depointresside. Nii on Eesti Panga juht täiesti ka meie riigi fiskaalkonservatiivse poliitika esindaja (meeldib see kellelegi, või mitte). Business Insideri välimääraja kõikide EKP nõukogu liikmete kuuluvusest tuvi-pistrik teljel on siin.

AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES:

pole samuti valimised kaugel. Sealne kohalik Vabatmees Trump on ametlikult küll Vabariiklaste esikandidaat, kuid partei ladvik loodab endiselt, et üks kolmest – Cruz, Rubio, Bush – osutub imemeheks, kes kuldkihara lummuse murrab. Trumpi käsitlustes on siiski toimunud ka muutus. Kui seni on teda peetud klouniks, siis esimeste eelvalimiste lähenedes (esimesed osariigid hakkavad enda nn parteikongressidel oma eelistusi selgitama veebruaris) on võetud seisukoht, et Trump on oht Ameerika demokraatiale – kuna ta on julmur, rassist, kes kütab üles hirmulaineid, et neil tuka lehvides surfida. Aga kuidas peatada koletist, mille sa (meedia) ise oled loonud?

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.