Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Pagulaskriisi teine vaatus – otsuste elluviimine
Selle nädala arutelusid Euroopas ja Eestis domineerivad, üllatus-üllatus, jällegi pagulased ja migratsioon. Enamuses Euroopa riikides võetakse suuri pagulaste masse ja nende pidevat jätkuvat juurdevoolu tänaseks kui paratamatust. Pärast suure sõjaga sündinud otsust jaotada 160 000 pagulast on harjutud mõttega, et pagulased on Euroopas kohal, koos kõikide probleemide ja võimaliku kasuga. Alanud on pagulaskriisi uus vaatus – tehtud otsuste elluviimine ja pikaajaliste lahenduste otsimine.
Eelmisel reedel lähetati pidulike fanfaarihelide ja EL tipp-poliitikute saatel Itaaliast teele 19 esimest „õnnelikku“, kes asustatakse kokku lepitud ümberjaotamise skeemi põhjal Itaalia pagulaslaagrist ümber Rootsi.
Arvata, et suuremad probleemid on nüüd möödas, oleks naiivne. Kuigi Euroopa Komisjon kinnitab järjekindlalt, et ümberjaotamine toimub sõrmejälgede alusel ja pagulastel sõnaõigust ei ole, on päriselu siiski teistsugune. Sunniviisiliselt kedagi mujale viia on keeruline kui mitte võimatu. Siseministrite eelmise nädala kohtumisest võttis palju aega just ümberjagamise praktiliste probleemide arutamine. Skeem toimib siis, kui andja (Itaalia, Kreeka) ja vastuvõtja riik saavad omavahel kokku lepitud. Itaalial on teistega läbirääkimiseks võimekus olemas. Kreeka kohta ei saa päris sama öelda, siiani ei ole ümberpaigutamiseks suurt midagi tehtud.Komisjoni pakutud 120 000 pagulase hulgas olid esialgu ka Ungaris viibijad. Kuna madjarid olid kogu skeemile sootuks vastu, siis seal vastu võetud pagulasi teistele ära ei anta. Alustatakse Itaaliast ja Kreekast ning eeldatavalt alles järgmisel aastal otsustatakse, mis riigis paiknevate pagulastega 120 000 inimeseline ümberjaotuskvoot täis saadakse.
Asja ei tee lihtsamaks see, et avalik arvamus ennekõike Ida-Euroopas on jätkuvalt nii pagulaste vastu, kui üldse olla saab. Seda vaatamata faktile, et tööealine elanikkond nendes riikides väheneb kiiresti ja ilma migratsioonita pole piisavalt töökäsi, kes suudaksid maksta pensione ja sotsiaaltoetusi.
ÜRO Majandus- ja Sotsiaalosakond (DESA) on oma rahvastikustatistika kogumikus näidanud, millistes riikides rahvaarv eelolevatel kümnenditel kõige enam väheneb. See ei jäta kahtlust, mis regioonis inimesi kõige enam vaja läheb. Ainus riik 15 suurima kokkutõmbuja seas, mis pole Ida-Euroopast, on Jaapan (joonisel roheline).
Eesti migratsioonidebatt voolab vanas jõesängis
Neljapäeval-reedel toimuva Ülemkogu arutelu soojendajaks on Riigikogu, kus teisipäeval arutatakse migratsioonikriisi riiklikult olulise küsimusena. Eestis on arutelu vajalik, sest ikka veel otsitakse poliitilist keelt, kuidas sellest teemast rääkida. Sest fakt on see, et need 550 nüüd tulevad. Loodetavasti keskendub arutelu sellele, kuidas korraldada nende vastuvõtmist parimal moel. Mitte sellele, et kas pagulased on surmaoht ja kas valitsejad on reeturid.
Meie soovitus erakondadele on lihtne – migrantidele tuleb öelda “Tere tulemast!
Sellist järeldust migratsiooniarutelult muidugi oodata pole. Otse vastupidi. Pärast peaministripoolset nõustumist 120 000 pagulase ümberjaotamisega on oodata, et Eesti sisepoliitiline arutelu kandub tagasi vanasse, migratsiooni eitavasse voolusängi.
Kõige konkreetsemate ettepanekutega on enne arutelu positsioneerinud IRL.
Laupäevasel volikogul veeti maha kaks rasvast joont:
– avalikes kohtades näo katmise, naiste ümberlõikamise ja sundabielude keelamine;
– sarnaselt immigratsioonikvoodiga pagulaskvoodi kehtestamine 400 pagulast aastas (0.03% rahvastikust).
Tundub, et IRL jälgib üha enam, mida ütlevad ja teevad EKRE ja Vabaerakond. Pagulasdebatiga sama seis on piirileppega. Ju siis nähakse oma peamiste konkurentidena just neid, mitte enam Reformierakonda ja sotse. See piirab IRLi mänguruumi, samuti on kahtlane, kas püüd olla pehme EKRE või veidi karmim Vabaerakond neile toetust juurde toob. Pagulasdebatis on IRLi seis muidugi kõige keerulisem, valitsuserakonnana peavad nad Euroopa lahendustega kaasa minema, mis neile varasemate tugevate pagulasvastaste seisukohtade ja Eesti otsustusõigust rõhutavate positsioonide järel pole lihtne olnud. Selles plaanis vaadates tundub, et nüüd on sihik paremini paika saanud. Burkakeeld on pseudoteema, mida on mugav õhku visata. Pagulaskvoot on praeguse ümberjaotamisskeemi mahtude juures võrdlemisi ohutu piir ja lubab rõhutada Eesti iseotsustusõigust. See kaalutlus on arvatavasti mõjutanud ka kvoodi suurust. Reaalse vastuvõtmisvõimekusega sellel suurt seost ei ole, sest see oleneb ennekõike ikka teema prioriteetsusest ja tehtud investeeringutest. Eesti valitsusel tekib suurem probleem siis, kui Euroopasse tulvavate pagulaste numbrid peaksid veel oluliselt kasvama – see pole sugugi ebareaalne.
Teistelt erakondadelt pole seni nii konkreetseid ettepanekuid tulnud. Arvata on, et jäädakse seniste võrdlemisi üldiste seisukohtade juurde, kus EKRE, Vabaerakond ja Keskerakond on migratsioonile jõuliselt vastu ning Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid sellele hillitsetud toetust avaldavad.
Ülemkogult ei tasu oodata suuri otsuseid
Euroopas andis Ülemkogule noodivõtme Hollande’i ja Merkeli ühine pöördumine Euroopa Parlamendi poole eelmisel kolmapäeval. Olukorra tõsidust ja sümboolsust näitab see, et Saksamaa ja Prantsusmaa riigijuhid (Kohl ja Mitterand) olid eelmine kord koos europarlamendi ees 26 aastat tagasi, vahetult pärast Berliini müüri langemist. Eelmisel kolmapäeval oligi ennekõike sümboolne tähendus, näidati, et Prantsusmaa ja Saksamaa veavad Euroopat koos – noodivõtmeks oligi Euroopa ühtsus ja iga riigi võrdne vastutus. Praktilisi lahendusi kõned ei pakkunud. Oli üsna väsinud asjade nentimine, nn settimiskõne. Olulisem kõnede sisust oli nende koos pidamise fakt.
Lahendusi peaks pakkuma selle nädala valitsusjuhtide kohtumine, mis peaasjalikult tegelebki migratsiooniteemaga. Kõik teised EL-i algatused on vähemalt nädalaks edasi lükatud. Seda küll mitte hirmust, et muidu saaks nädalasse positiivseid uudiseid liiga palju. Lihtsalt kardetakse, et teiste algatuste head positiivsed sõnumid mattuvad pagulasteema negatiivsuse alla. Suuri otsuseid Ülemkogult oodata pole, kuigi tegevussuund on laias plaanis õige:
- Euroopa Liidu välispiiride parem kaitse ja Frontexi tugevdamine (ühise piirivalve kokkuleppeni ei jõuta)
- reaalselt kaitset mitte vajavate pagulaste EList väljasaatmine (konkreetse tegevuskavani ja numbrite väljaütlemiseni ei jõuta)
- Türgi aitamine pagulaste massidega tegelemisel ja piirikontrolli tugevdamisel (laias plaanis lepiti tegevused ja toetus eelmisel nädalal kokku, Ülemkogu avaldab juba kokkulepitule toetust)
Piirileping tuleb kõva trummipõrinaga
Kui lõppes möödunud kolmapäev, ei reetnud miski, et kord juba valitsuse poolt Riigikokku saadetud Eesti-Vene piirileping naaseb Riigikogu päevakorda pauguga. Nii siiski läks, IRL-i juhtkond saatis keset ööd välja pressiteate, mis hakkas elama oma elu.
See tähendas, et valitsuse istungil maadeldi selle teemaga pikalt, aga lõpuks saadeti piirilpe siiski Riigikokku, väikeste muudatustega valitsuse otsuse seletuskirjas.
See taas kerkinud terav tähelepanu piirileppele Tartu rahulepingu kontekstis aitas kindlasti luua EKRE-le platvormi antud teemal “säramiseks”. On ju EKRE ainus jõud, kes on kuulutanud, et kavatsevad piirileppele vastu olla, kuna see “annab vabatahtlikult Venemaale ära 5% Eesti territooriumist”. Nende ebarealistlikule ja seega vastutustundetule retoorikale andis IRL-i öötõmblus toetuspinda kindlasti juurde.
“Rahvameelne eduerakond” Vabaerakond on ka selles küsimuses rõhutatult “rahvameelne” ja vastandub leppele ettekäändel, et “ei ole moraalselt õige sõlmida lepinguid riigiga, mis ei austa rahvushelist õigust ega teiste riikide suveräänsust ning on pidevalt oma naabritega sõjas”.
Piirilepe oleks mõistlik nüüd Eesti poolt ilma muudatusteta ära ratifitseerida. Ehkki see küll ei oma väga suurt julgeolekualast tähendust – me näeme ju täna isegi Türgi piiril, et fikseeritud piiri olemasolu või puudumine ei ole Venemaale tema tegevuses mingiks takistuseks. Julgeoleku seisukohalt on peamine kasu selles, et saame korralikult tähistada kogu idapiiri. Julgeoleku sisulise poole pealt oli nädala olulisim uudis siiski teade Briti kompanii püsivast paigutamisest Balti riikidesse.
Eesti riigi uus lennufirma on läinud Tallinki nägu
Vastloodud lennufirma Nordic Aviation Group’i juhatus sai eelmisel nädalal Tallinki näo, kui juhatuse esimeseks palgati Infortari tegevujuht Jaan Tamm ja juhatuse liikmeks Infortarile kuulunud kirjastust Vaba Maa juhtinud Ahto Pärl. Tallinna Lennujaam kaotas uuele lennufirmale aktiivse turundusjuhi Erik Sakkovi, kes on Tallinnasse kujundanud ühe Euroopa ägedaima lennujaama.
See liigutus ei tähenda siiski, et Tallinki mehed Hanschmidt ja Pant uut lennufirmat nooliksid. Nende soov oli Estonian Air üliodavalt või sootuks ilma rahata kätte saada. Praegu peaks suure summa raha välja käima. Jaan Tamme motivatsioon oli lihtsam, lennufirmas makstakse paremat palka kui Tallinkis ja Estonian Airi ülevõtmise läbirääkimiste käigus hakkas lennundus teda huvitama. Kas see otsus ka lennufirmale kasulik on, näitab aeg, sest reaalseid kogemusi selles sektoris Tammel ja Pärlil ikkagi pole. Varasemad katsetused oma, ent lennunduskaugete, inimestega pole edu toonud.
Kallas presidendiks!
Eelmisel nädalal esitas Reformierakond Siim Kallase lõpuks ometi presidendikandidaadiks. Seekord kandideerib Kallas küll ALDE mitte Eesti presidendiks. Eeldatavalt on Kallase kaalutlus, et ALDE juhiks kandideerimine aitab kaasa ka tema Eesti presidendi ambitsioonile. See võib olla valearvestus. Kallase ainus reaalne võimalus olukorras, kus tal pole kandideerimisel oma erakonna toetust, on valijameeste kogu. Praktiliselt on tal vaja rahvaliikumist “Kallas presidendiks!” ja toetust maakondades. Selleks peaks juba praegu põhilise osa oma ajast investeerima maakondades vallajuhtide ja rahvaga kohtumistesse. Kuigi Brüssel on Kallasele tänaseks kindlasti kodusem ja turvalisem keskkond, võib ALDE presideniks kandideerimine kodused püüdlused pigem fookusest välja viia.
EUROOPA JA MAAILM:
Rahvusvahelised organisatsioonid topivad kinni globaalseid maksuauke
Teisipäeval ja kolmapäeval kohtuvad Ankaras G20 Sherpad, et valmistada ette novembri keskel toimuvat valitsusjuhtide tippkohtumist. Üheks G20 põhiteemaks saab olema rahvusvaheliste maksuaukude kinnitoppimine, mida OECD juhtimisel on juba üle aasta ette valmistatud. Eelmisel nädalal esitles OECD BEPS (base erosion and profit shifting) raportit, mis teeb 15 ettepanekut rahvusvaheliste ettevõtete maksuvigurite vähendamiseks. Nende ettepanekute ellurakendamine muudaks rahvusvahelist ettevõtete maksustamist põhimõtteliselt – ettevõtteid hakatakse maksustama tulu teenimise riigis. Tulude viimine madalama maksukoormuse riikidesse ja maksuparadiisidesse muutuks keerulisemaks.
Euroopa Liit astub esimesi praktilisi samme õiglasema maksukonkurentsi suunas juba praegu. Eelmisel nädalal leppisid rahandusministrid kokku infovahetuses ettevõtete ja riikide vaheliste maksustamise kokkulepe osas. See peaks vältima ettevõtetele pakutavaid “sweetheart” diile tulevikus. Kokkulepe on tagasiulatuv. Kõige rohkem mõjutab kokkulepe paljude ettevõtete peakorterite koduks olevat Iirimaad ja Luksemburgi. Tehingute infot vahetatakse tagasiulatuvalt, Iirimaal õnnestuski tagasiulatuv periood 10 aastalt 5 aastale rääkida.
Euroopa Komisjon on samal ajal algatanud maksudest kõrvalehoidmise menetlused paljude suurfirmade vastu, näiteks Apple Iirimaal, Starbucks Hollandis ning Fiat ja Amazon Luxembourgis.
Maksustamispõhimõtete muutmine sai alguse suurtest Euroopa riikidest, kes nägid, et globaalsed digiettevõtted teenivad nende tarbijatelt palju raha, kuid näiteks Saksamaale ja Prantsusmaale maksutulu ei jõua. Lühiajalisel on Rahandusministeerium hinnanud BEPS-i mõju Eestile pigem positiivseks. Pikas plaanis oleneb mõju sektorist. Eestis tegutsevatel teenusettevõtetetel, näiteks pankadel, on keerulisem Eestist raha ära viia. Samas läheks kaduma Eesti IT teenuseid eksportivate ettevõtete maksupotentsiaal. Isegi, kui rahvusvahelisel turul edukate IT firmade peakorterid jääksid Eestisse, ei tõuseks sellest riigile suurt maksutulu. E-residentide poolt loodud tuludest jõuaks maksudena Eestisse vaid Eestis tarbitud osa.
Turvaline sadam läks hingusele
Nii nagu eelmisel nädalal ennustasime, tühistas Euroopa Kohus USA-EL andmevahetuslepingu “Safe Harbor” põhjendusega, et see ei taga Ameerikas hoitavatele Euroopa kodanike andmetele piisavat kaitset. Kohtu otsus tähendab, et üle 4500 USA ettevõtte, kes Euroopa andmete hoidmiseks turvalise sadama lepingut kasutasid, ei saa seda enam teha. Maailma pressis on otsuse mõju palju analüüsitud. Üheks järelduseks on, et mõju pole lõpuni selge, sest globaalne digiturg on väga läbipõimunud ja head statistikat ei ole.
Seni parima mõjude analüüsi tundub olevat teinud European Centre for International Political Economy (ECIPE). 2014. aastal tehtud uuringu kohaselt võib potentsiaalselt pikaajaline majanduslik kahju olla kuni 1,3% Euroopa SKPst aga seda juhul, kui alternatiivseid lepinguid ei saaks kasutada ja andmevahetus peatuks. 70% turvalist sadamat kasutanud ettevõtetest on vähemalt keskmise suurusega firmad, kus töötab üle 100 töötaja. Lisaks neile kasutasid USA ettevõtete andmete majutamise võimalust ka paljud Euroopa ettevõtted, sest Euroopa serveripark on piiratud. Euroopa 2014. aasta top25 pilveteenuse pakkujatest 17ne peakorterid on USAs. ECIPE on ka põhjalikult kirja pannud kohtu otsuse poliitilised mõjud ja võimalikud edasised stsenaariumid. Digituru arendamisel seisneb peamine poliitiline probleem selles, et potentsiaalselt tuleb turule tulevatel ettevõtetel edaspidi ühe lepinguga liitumise asemel asju ajada 28 riiki andmekaitseintseptsioonidega, mis oleks väga ajamahuks, kulukas ja muudaks Euroopa turu mitte just üleliia atraktiivseks.
Portugali valimised – võitja kaotas
Paradoksaalsel kombel nii läks. Üle ootuste selge võidu saanud kärpemeelse peaministri Pedro Passos Coelho (pildil, paremtsentristlik koalitsioon Portugal Edasi! (PAF)) suutis küll teha seda, mis veel poole aasta eest võimatu tundus – võita valimised, saades selgelt rohkem kohti (104 kohta 230-st) kui teiseks jäänud sotsialistid (85 kohta). Edu taga olid selgelt paranenud majandusnäitajad ja kindlasti ka Kreeka rahvale ülikalliks läinud Syriza avantüür, mis vasakpoolseid valimast peletas. Selle kinnituseks oli ka rekordiliselt madal valimisaktiivsus (57%).
Samas jäi Coelho juhitud koalitsioon (PAF) ilma enamusest ja seetõttu hakkab sõltuma teiseks jäänud sotsialistide (PS) tahtest, kui läheb valitsuse kokkupanekuks. Laual ongi kolm varianti:
- PAF vähemusvalitsus, mis loodab ennekõike sotside leplikuma leeri toetusele võtmehääletustel. Samas pole Portugalis ükski vähemusvalitsus kaua vastu pidanud.
- PAF ja PS suur koalitsioon. See ei ole väga tõenäoline, sotside juht Antonio Costa on selle variandi juba korra lõppenud nädalal välistanud.
- Sotsialistide juhitud koalitsioon koos vasakäärmuslike jõudude, kommunistide (CDU) ja vasakblokiga (BE). Ehkki neil on parlamendis enamus (kokku 121 kohta), pole see variant siiski tõenäoline vasakäärmuslaste liiga radikaalse programmi tõttu (muuhulgas eurost loobumine ja NATO-st lahkumine).
See kõik viitab sellele, et Portugalis näeme peagi ennetähtaegseid valimisi. Põhiseadus ei luba seda siiski kiiremini kui 6 kuu möödudes.
Nii et see Portugali kasinuspoliitika eestvedajate võit ei pruukinud veel olla võit neile endile. Küll aga oli see kindlasti meelepärane tulemus Berliinile, Brüsselile ja nendele valitsustele, kes kärpemeetmeid rakendama on pidanud ja nüüd valimistega silmitsi seisavad. Hispaania (valimised detsembris 2015) ka Iirimaa (ilmselt märtsis 2016) valitsusjuhid on esimesed, kes Portugalist tuge ja uut indu said.
Enesekindlate tooride sisemised värinad
Konservatiividel (tooridel) on Ühendkuningriigi poliitikas head ajad. Üle 20 aasta on neil tugevale enamusele tuginev valitsus. Palju kaugemale ajalukku peab vaatama, et leida aega, mil neil oli vastas niivõrd nõrk opositsioon, kui tänased leiboristid Jeremy Corbyni juhtimisel. Pole ime, et toorid peavad ennast juba ette ka 2020. aasta võitjateks, vähemalt kolmapäeval lõppenud konservatiivide suurkonverentsi põhjal võib seda väita.
Samas tõi konverents välja ka tooride siseprobleemid. Suurim neist on Euroopa, täpsemalt partei lõhestatus Euroopa Liitu kuulumise küsimuses. Brexiti nõudjate suur hulk ja Cameroni poolt valimistel välja kuulutatud läbirääkimised Euroopa Liiduga kindlasti nõrgestavad UK positsiooni Euroopa asjades kaasa rääkida.
Samuti oli õhus Cameroni järglase küsimus. Ta vihjas oma kõnes, et tee tema mantlipärijale on valla ja seetõttu jälgiti potentsiaalseid järglasi väga tähelepanelikult. Cameron nimetas ja kiitis oma kõnes 3 kandidaati: rahandusminister George Osborne’i, keda ta nimetas “Raudseks kantsleriks”, Londoni linnapead Boris Johnsonit ja justiitsministrit Michael Gove’i. Avalikkuses põhjustas pahameelt neljanda pretendendi siseminister Theresa May kõne, mis oli liberaalse briti avalikkuse jaoks liiga pagulasvaenulik.
Mõistus ja tunded USA Demokraatlikus Parteis
Ajal, mil Vabariikliku Partei presidendiralli meenutab oma kandidaatiderivi pikkusega pigem Eesti kaitseväe paraadi (hetkel järel 15 ametlikku kandidaati) ja show käib täie hooga, siis Demokraatide leeris on asi olnud pealtnäha rahulik – Hillary Clinton troonib esikandidaadina ja kuskil toimetab üks vähetuntud vanahärra Senatist, Bernie Sanders, ilma erilise lootuseta suurde mängu sekkuda.
Veidi põhjalikumalt uurides pole Clintoni seis sugugi nii kindel. Sanders tõmbab rahvast kampaaniaüritustele staadionitäite kaupa, Hillary üritused on märksa hillitsetumad. Ameerika mõistes tõeliselt vasakpoolse Sandersi tugevuseks on autentsus – see annab talle reserveeritud ja alati ratsionaalse Hillary Clintoni ees suure eelise. Võistlevad mõistus (Hillary) ja tunded (Sanders) ja poliitilises kampaanias kipub üldjuhul mõistus tunnetele alla jääma. Ehkki ikka veel autsaider, on Bernie Sanders tänaseks vähemalt löögiulatuses.
Sel teisipäeval on seega mõlema kandidaadi jaoks palju kaalul, kui toimub Demokraatliku partei kandidaatide esimene suur teledebatt CNN-s. Sanders võib tõusta ülemaaliselt suurele pildile, aga võib ka jääda progressiivse ja vasakkallakuga noorte nišitooteks. Hillary võib tõestada oma sisulist üleolekut, aga võib ka jääda vaatajatele emotsionaalselt kaugeks ja elitaarseks.
Asjade seisu võib otsustavalt kõigutada veel vaid asepresident Joe Biden, kelle karikakramäng (kandideerin-ei kandideeri) on venitatud viimase piirini. Igatahes, tema lõplikku otsust on ka kohe-kohe oodata.
Peata FIFA
Nagu eelmisel nädalal kirjutasime, on FIFA juht Sepp Blatter pidamas oma ammu juba liiga piinlikku taandumislahingut ja et see saab lõppeda vaid kiire kohakaotusega. Tänaseks on see juhtunud, Blatteri tagandas (eemaldas 90 päevaks FIFA juhtimisest) seoses kriminaalasjadega ametist FIFA enda eetikakomitee. Nii et irvhammastele magus paralleel läbinisti korrumpeerunud FIFA ja Tallinna linnavalitsuse vahel elab edasi. Kuna see sünkroon on kestnud juba mõnda aega, on huvitav jälgida, mida võib vaid enesekaitsesse takerdumine tähendada Savisaare mõjujõu jaoks Tallinnas ja Keskerakonnas. Enne uurimise alla sattumist oli Sepp Blatter FIFA-s A ja O, kontrollides kindalt kõiki otsuseid, kuid viimastel kuudel oli ta marginaliseerunud, reaalsed otsused sündisid üha enam ilma temata.
Blatter “võtab lahkudes kaasa” ka kaks oma kohale pretendeerijat, UEFA juhi Michel Plaltini (samuti 90 päevaks eemaldatud) ja Korea miljardäri Chung Mong-Jooni (6-aastane keeld jalgpallis tegutseda).
Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku toetus Michel Platinile meenutab Lasnamäe tänavaküsitlusi – ükstapuha, mida juht on või pole ebaausat teinud, ta on ikkagi ainus, kes meid kaitseb, head meest rünnatakse!
