Möödunud aasta 20. jaanuaril vannutati USA presidendi (ka: vaba maailma juht) ametisse Donald J. Trump, tuntud telenägu ja kinnisvaraarendaja. Kelle häältega ja miks Trump ametisse valiti, kirjutasime valimiste järgsel nädalal siin.

Trumpi tagasivalimisšansse mõjutab ennekõike tema hakkamasaamine sisepoliitika rindel – kuidas läheb USA majandusel (hästi), kas tal õnnestub ära teha midagi oma valijaile lubatust (nii ja naa) ning ennekõike, kas tema valijad näevad temas endiselt hädavajalike muutuste luuda, kellele oma lootused asetada võiks. Muus osas oli Trump toetuselt Hillary Clintoniga sarnane, ebameeldiv ja väheinspireeriv kandidaat – ent kui vaid 14% Clintonit toetanud valijaist uskus tema muutusi toovasse võimesse, siis Trumpi pidas muutusi toovaks kandidaadiks lausa 83% tema valijaist.

Trump on oma ebatäiuses siiski täiuslik peegeldus nendest muutustest, millest Ameerika ühiskond ise osa saab. Nendele muudatustele on nii siseseid kui väliseid põhjuseid. Meid huvitab täna välispoliitika ja Trumpi mõju rahvusvahelistele suhetele – sest selle areeni kaudu jõuavad muutuste vibratsioonid ka meie õuele. Kuivõrd USA oma disproportsionaalselt suure panusega NATO kaitsekulutustesse ja oma globaalse jõu projitseerimisega on Eesti sõltumatuse õiguskindlust väga suures osas garanteerimas, siis on see ka oluline. Vaatame, mida Trump rahvusvahelisi suhteid silmas pidades teha lubas ja mida ta teinud on. Mõistmaks Trumpi vaateid välismaailmale on vaja aru saada, mida arvab Trump ja tema meeskond oma valijatest ja nendest ootustest.

Põhiline narratiiv, mis sidus Trumpi jaoks ainusobivasti kokku erinevate valijagruppide pretensioonid, oli pettumuse narratiiv – et Ameerika ei ole enam äratuntav oma ajaloolises vormis ja traditsioonis. Et riik näeb kultuuriliselt ja majanduslikult välja teistmoodi, kui suure osa seal täna elavate keskealiste sünniajal ning asetleidnud muutused on osale elanikkonnast riigi muutnud võõraks. Et need valged ameeriklased, algupäraselt erinevat Euroopa päritolu, ei tunne end enam riigis ära ega usu, et neid on vaja, et nende panust ja rolli hinnatakse. Need ameeriklased, kes toetavad nii Trumpi ning kelle ebapiisav, aga siiski selge baas toetab täna ka vabariiklaste parteid laiemalt, võõristavad ka rahvusvahelistes suhetes viimastel aastakümnetel end sisseseadnud kosmopoliitset humanitaarsete ideaalide ja universaalsete inimõiguste narratiivi, millest paljude arvates tundub kasu olevat rohkem kõigile teistele kui ameeriklastele enestele. See on see, mida ka Trump ja tema administratsioon usuvad oma valijate põhiuskumuste kohta. Seetõttu on Trumpi administratsioon, ka välisminister Rex Tillersoni isikus väga selgelt sellest humanitaarsest narratiivist kaugenenud. Möödunud aasta mais, kõneledes Riigidepartemangu (meie mõistes välisministeeriumi) töötajate ees, ütles Tillerson väga otsekoheselt moel, et ameeriklaste väärtused ei ole ameeriklaste poliitika. “Meie väärtused, mis on koondunud ümber vabaduse, inimväärikuse, inimeste kohtlemise – need on meie väärtused. Need ei ole meie poliitikad.”

See välispoliitikat puudutav väärtuskonflikt pole ainus, mis ameeriklasi täna varasemast selgemalt kahte lehte lööb. Teine on immigratsioon, mis seab ühiskonna tõmblusi sama suure surve alla nagu siin, Euroopas.

15% Ameerika Ühendriikide elanikkonnast on inimesed, kes on sündinud väljaspool USAd. See on enamasti legaalse immigratsiooni tulemus. Ent see arv illustreerib hästi mõtet, et osa ameeriklastest, kelle perekondade käekäik pole viimastel aastakümnetel kiita olnud, ei tunne end enam koduselt ka väga otseses mõttes. Kasvava ebavõrdsuse ning ebapiisavate haridusvõimaluste ning majanduslike väljavaadetega inimesed näevad suures osas hädade allikana ka immigratsiooni ning kaudsemalt ka liigset USA tähelepanu sellele, kuidas teistel läheb selmet “omade eest” seista.

Et mõista, kuidas USA sisepoliitika ja Trumpi edu võimalikuks teinud asjaolud mõjutavad riigi välispoliitikat ja meid, tuleb vaadata ka korruptsiooni tajumist. Trumpi kampaania, nagu ka Obama oma enne seda, oli nomenklatuuri, eliitide vastu suunatud kampaania. Ameerika avalikkuses on viimaste kümnenditega juurdunud käsitlused, et parteilised eliidid, aga ka Wall Street ehk ärieliit seisavad ainult enda eest. Et ka rahvusvahelised lepped, kaubanduslepingud nende hulgas, kaitsevad vaid eliitide omavahelisi tehinguid ja toovad kasu vaid väikesele, kõige ülemisele siilule ühiskonna sissetulekute püramiidis. Viimased 35 aastat langenud usaldus poliitiliste institutsioonide vastu (arengumaid ühendav trend) tähendab seda, et globaalsete väljakutsete lahendamisele (arengumaade raskused, riikide ülesehitamine, arenguabi, rahvusvaheline koostöö) suunatud välispoliitika on ülima kõlbelisuse asemel omandanud konspiratiivse, globalistide vandenõu tähenduse, mis mitte mingil juhul ei teeni niinimetatud “tavalise inimese” huve. Kui sa ei usalda oma eliite, ametnikke, valitud esindajaid, siis sa ei usu, et rääkides läbi rahvusvahelisi lepinguid seavad nad valija huvid neid diile tehes etteotsa. Just seetõttu on ajalooliselt nii demokraadid ning nüüd justkui vabariiklaste kandidaadina ka Trump rünnanud vabakaubanduslepinguid ning sellistesse lepingutesse sisenemine ei ole suure poliitilise kapitali kaota enam üldse võimalik. Eesti poliitilise publiku jaoks on vabakaubandus tähendanud ennekõike EL siseturgu, mistõttu sellel pole valimisteemana mingit negatiivset potentsiaali.

Tavapäraselt on USA välispoliitika olnud kuigivõrd lahtiseotud sisepoliitilisest dünaamikast – nagu meilgi, on julgeolekupoliitika oma alustes olnud tihti konsensuslik, kus vastavad Kongressi alamkoja ja Senati komiteed koos julgeolekuasutuste, Pentagoni ja Riigidepartemanguga moodustavad presidendi administratsiooniga küllaltki ühtse välispoliitika, kus küll kõige jämedam ots on valitud riigipea käes. Ent nüüd, tulenevalt ka eelpool loetletud asjaoludest, kanduvad sisepoliitika kaalutlused, valijate eeldatavad huvid üle ka välispoliitikasse.

Trump arvab, et valijad tahtsid temalt ka välispoliitikas ameeriklaste huvide etteotsa seadmist ning oma tagasivalimise tõenäosuse tõstmiseks ta nii ka käitub.

Ameerika ennekõike

Ehk America First on Trumpi lööklause, mis oma mõjus USA välis- ja julgeolekupoliitikale on siiani nii liitlastele kui konkurentidele kõige suuremaks küsimärgiks olnud. Mida see õieti tähendab? Kas see tähendab USA kaugenemist multilateralismist ja rahvusvahelistest organisatsioonidest? Või tähendab “Ameerika ennekõike” hoopis Ameerika esimeseks seadmist, domineerivamat ja jõulisemat käitumist oma huvide kehtestamisel?

Mis siis on Trumpi doktriin?

Trump on oma esimese ametiaja  jooksul vaadanud USA suhteid maailmaga läbi majanduse. Milline on riikide vaheline kaubandusbilanss, investeeringud, valuutakurss. Mida ja kui palju k o n k r e e t s e l t saab USA oma “investeeringute” eest – puudutagu see siis sissemakseid rahvusvaheliste organisatsioonide eelarvetesse (ÜRO või selle allorganisatsioonid nagu UNESCO) või USA panust NATO liikmete sõjalise riigikaitse tagamisse. Trump on rahvusvahelistes suhetes oma esimese aasta jooksul käitunud täpselt nii, nagu ta lubas ja nagu tema varasem elukäik võimaldas prognoosida. Selles mõttes on raske nõustuda hinnangutega, et tema käitumine on ettearvamatu. Seni pole ta välispoliitikas teinud suurt midagi, mis oleks olnud just seda – ettearvamatu. Sellele arvamusele jõudmiseks piisab kõrvutada seda, mida teame temast kui täiskasvanud ja väljaarenenud vaadetega inimesest sellega, mida ta siis teinud on.

Donald Trumpi vaated

Paljudele ka Eestis on olnud lohutuseks, et kuivõrd Trumpil selgelt puudus ka valimiskampaania ajal arusaadav välispoliitiline programm, siis on ta järelikult rohkem mõjutatav enda lähedal seisvate välis- ja julgeolekupoliitika asjatundjate poolt. Nüüd, kui Türgi või Venemaa kasuks luuranud või töötanud nõunikud on ametist priid, siis alles on jäänud asjatundlikud kindralid (kaitseminister Mattis, rahvuslik julgeolekunõunik McMaster), kelle tiimide mõjutustega on need tekstid, mida president teleprompteritest maha loeb. Presidendi spontaansemad väljaütlemised ja säutsud reedavad aga rohkem tema enda tõekspidamisi. Sellegipoolest ongi lohutav meie tänane teadmine, et Ameerikat erinevatele riikidele maha müüma olid valmis Trumpi lähikonda sattunud prügielemendid (nii Trumpi kampaanias kui ka presidendiks valimise järel oli tema meeskonnas probleemiks, et nö tunnustatud ja kvalifitseeritud julgeolekueksperdid polnud nõus Trumpi meeskonda minema, mis võimaldaski sinna imbuda spontaansemal elemendil…) ja president Trumpi ennast pole tänase info valguses põhjust omakasupüüdlikus riigireeturluses kahtlustada.

Nii või teisiti on üksjagu asju, mida teame Trumpi kui inimese ja tema tõekspidamiste kohta varasemast, Google ja avalike allikate abil, mis valgustavad ka tema valikuid välispoliitika põhiküsimustes.

Esiteks on Trump alati olnud vabakaubanduse vastane. Nii on ta külalisena esinenud Oprah Winfrey ja Larry Kingi saadetes juba 80ndatel ja 90ndatel ning kõnelnud, oma veendumustest lähtudes, väga kriitiliselt nii vabakaubanduse kui liitlassuhete suhtes. Trump ei ole kapitalistina kaubanduse vastu, aga ta peab vabakaubandust ebaõiglaseks. Seda mitte Euroopa sotside või roheliste mõistes. Trump on merkantilist, kes vaatab nii kaubandust kui ka oma äristrateegiaid nullsummamängu paradigmas (arvake ära, millise riigi juhtkonna strateegiamängud põhinevad samadel printsiipidel…). Vabakaubanduse majandusteaduslik alus seisneb suhteliste eeliste teoorial – iga riik toodab seda, milles tal on konkurentide ees suhtelised eelised ning müüb seda teistele. Trump aga vaatab iga sektori lõikes väliskaubandusbilanssi ja peab seda ebaõiglaseks, kui USA mõnes valdkonnas dollarites rohkem ostab kui müüb.

Enne valimisi Trumpi varasemate seisukohtade kursis olnud inimesed ei olnud seetõttu sugugi imestunud, kui kuulsid tema inauguratsioonikõnest aasta jagu tagasi järgmisi lauseid:

“Me peame kaitsma oma piire teiste riikide röövimise eest – kes toodavad meie tooteid, varastavad meie ettevõtteid ja hävitavad meie töökohti. Turu kaitse võib suure jõukuse ja jõuni.”

Teiseks, Trump on oma loomult püsivate liitlassuhete vastu. Tema biograafiaid lugenud teavad, et ta on äris pidanud alati vajalikuks omada vähemalt üht kätt täiesti vabana. Ta on alati proovinud mitmepoolsetes suhetes mängida pooli üksteise vastu – aga mitte püsivalt, nagu jõudude tasakaalu kontseptsioonides, sisenemata pikaajalistesse vastastikusele kasule või ühishuvidele rajatud suhetesse.

Kolmandaks ja Eesti jaoks murettekitavaimaks on teadmine, et Trump on alati, ajalooliselt uskunud autoritaarsusesse – nii üldiselt juhtimisstiilina kui ka iseäranis Venemaa puhul. See on vaade, mida ta on väljendanud aastakümnete jooksul. Pole ime, et vabariiklaste parteisiseses kandidaatide sõelumisprotsessis oli valijakäitumise ennustamises just autoritaarsus see iseloomujoon, mis oli Trumpi ja tema toetajate ühisosaks. Hirm teiste ees – olgu see terrorismist või majandusohtude poolt põhjustatuna (kaubanduspartnerid, immigrandid) olid Trumpi valijate käitumise esilekutsumiseks olulised nupud, millele kandidaat oskas vajutada (või tegi seda instinktiivselt, omaenda seisukohtadest tulenevalt).

Küllap on tähelepanelikule lugejale seekordse memo sisuline trajektoor juba teada. Nimelt on selge, et 70. eluaastast mööda saanud täiskasvanud inimesed enam oma sisulisi vaateid ei  muuda ja nii on ka Donald Trump olnud välispoliitikas täpselt seesama mees, kellena me teda teadsime varasemast. Trump ei ole olnud ettearvamatu – kui, siis vaid oma stiililt, aga sisupoliitiliselt on ta just välispoliitikas, kus tal tegutsemiseks USA põhiseadusest tulenevalt kõige vabamad käed, teinud täpselt seda, mida lubas ja millesse ta ise usub.

Trumpi “Ameerika ennekõike” USA välispoliitikas

Trumpi jaoks tähendab “Ameerika ennekõike” lahkumist lepingutest ja koostööst, kus Ameerika panusele ei vastata vähemalt samaväärse panusega kõikide teiste osaliste poolt või kus Ameerika vahetud huvid ei ole mängus.

Richard Haass, mõlema Bushi vabariiklikes administratsioonides ja Riigidepartemangus töötanud nõunik ja poliitikadirektor ning tänane Välispoliitika Nõukogu president on sõnastanud Trumpi välispoliitika “Eemaldumise doktriiniks” (Withdrawal Doctrine). Vähemdiplomaatiliselt on end väljendanud endine Rootsi pea- ja välisminister Carl Bildt, kes on Trumpi nimetanud Suureks Lepingumurdjaks (või lausa Sõnamurdjaks?) (originaalis Great Dealbreaker). Küllap ei ole lepingutest väljumine olnud Trumpi jaoks eesmärk iseeneses, aga paremate ideede puudumisel on just sellest saanud presidendi jaoks kõige lihtsaim viis näidata, et ta tõepoolest midagi teeb, et seada ameeriklaste huvid riigi rahvusvahelises koostöös esiplaanile. Ent vaid vähestele on märkamata jäänud, et sellega pole midagi paremaks läinud, kvaliteetsemaid lepinguid asemele pole tulnud ning Ameerikast tühjaks jääva koha rahvusvahelise koostöö süsteemis täidavad teised.

1) USA lahkus Pariisi kliimaleppest.

Trumpi sõnutsi oli see USA-le kehv “diil” ning lepe ohustas USA suveräänsust. Sisulises mõttes oli see väärtusetu argument, sest see 195 osalejariigi vahel sõlmitud lepe on vabatahtlik ning ennekõike deklareerib ühiselt igaühe eraldi, rahvuslikult ning oma äranägemise järgi võetavaid kohustusi. Palju praktilisem probleem Trumpi ja vabariiklaste jaoks oli asjaolu, et mistahes ambitsioonika plaani täitmiseks tulnuks tõsiselt vähendada fossiilsete kütuste põletamist elektri tootmisel ja selleks puudub selles parteis isu. USAst jäetud tühja koha maailma kliimapoliitikas on võtnud sisse Hiina, kes pingutab nii deklaratiivselt, aga ka majanduse autokraatlikult ümberkorraldamisel selles suunas, et vähendada Hiina emissioone lubatud mahus ja tarnida/müüa uusi ja rohelisemaid tehnoloogiaid teistele riikidele. Hiina huvi on laiendada oma tehnoloogiate mõjusfääri mitte ainult vahetu müügitulu mõttes, vaid ka läbi oma standardite kehtestamise infrastruktuuri edasisel arendamisel, läbi oma normide kehtestamise ja regulatiivse ekspordi jne. See teenib Hiina pehme jõu mõjusfääri laiendamise eesmärke.

2) USA lahkus Vaikse ookeani kaubandusleppe läbirääkimiste laua tagant.

Ka seda fakti võib vaadata kahte pidi. Esiteks oleks Hillary Clinton presidendina jõudnud sama tulemuseni, ent kindlasti teistsuguse stiiliga – pidurdades läbirääkimisi lõputult vms. Varem kirjeldatud põhjustel on USAs täna poliitiliselt väga raske suurtesse vabakaubanduslepetesse siseneda, sest enamus rahvaesindajaid on oma koduosariikides, sõltumata parteist, seotud ikka ühe või teise majandussektori või tööstusega, kes laseb protektsionismi ja kaitsetollide poolt kaasa toodud kõrgemad hinnad kinni maksta oma tarbijail. Teiseks, rabe laua tagant lahkumine võimaldas Hiinal taas USA poolt maha kukutatud teatepulga üles korjata. Nii ongi täna läbirääkimised jätkumas, Hiina juhtimisel, ülejäänud 11 riigi vahel. Kui Trump ütleb, et vabakaubanduse saamiseks tuleb kõigil riikidel rääkida USAga läbi ükshaaval, siis teised Vaikse ookeani liidrid, sealhulgas USA liitlased Kanada, Austraalia, Singapur ja Jaapan eelistavad mitmepoolseid läbirääkimisi.

3) Trump lahkus UNESCOst

Jah, Trump lahkus UNESCOst. See pole sellel paaril esimest korda otsustada, et vaataks maailmas ringi ja suhtleks teistega. Ka Ronald Reagani juhtimisel on USA juba korra UNESCOst lahkunud – selle nähtavalt  NSVL-meelse poliitika tõttu. Sel korral toodi põhjuseks UNESCO Iisraeli-vastane hoiak. Tegelikult oli juba president Obama lõpetanud USA sissemaksed UNESCO eelarvesse, mille formaalseks põhjuseks oli üks kehtiv seadus, mis keelas panused nendesse ÜRO organisatsioonidesse, mis tunnustavad Palestiinat riigina – Palestiina on nimelt võetud UNESCO liikmeks. Sõltumata lugeja hinnangust mitmetele Iisraeli poliitikatele on selge, et UNESCO, nagu ka mitmed teised ÜRO agentuurid ja organisatsioonid on Iisraeli küsimuses ajalooliselt äärmiselt ja ülepingutatult ühepoolselt tegutsenud – 99+% kõikidest UNESCO resolutsioonidest, mis kritiseerivad ÜRO liikmesriike, puudutavad Iisraeli. (Ka 86% ÜRO Peaassamblee poolt 2012-2015 vastuvõetud resolutsioonidest, mis adresseerisid konkreetsete riikide tegevust, käsitlesid Iisraeli.) Sellest oleme kirjutanud pikemalt oma Eesti Jeruusalemma küsimuses USA vastu hääletamisest rääkinud memos.

4) Trump teeb näo, et räägib ringi NAFTAt

NAFTA ehk Põhja-Atlandi Vabakaubandusleping Kanada, USA ja Mehhiko vahel on peamine põhjus, miks vabakaubandusel on kujunenud USA sisepoliitikas kehv maine. Ennekõike demokraadid ja nende taga seisvad ametiühingud on ajalooliselt pidanud NAFTAt põhjuseks, miks on arvestatav osa vähem lisaväärtust loovatest töökohtadest liikunud Mehhikosse (NAFTA tegi nimetatud kolm riiki sisuliselt tolliliiduks nagu EL – täna on seal 450 miljonit tarbijat ja 20 triljoni dollarine majandus – kus tooted ja teenused saavad minimaalsete takistustega liikuda). NAFTA-le pani kaudselt aluse oma 1984. aasta tagasivalimiskampaanias Ronald Reagan, põhilised läbirääkimised toimusid George Bushi ajal ja seadusena allkirjastas leppe USA poolt demokraat Bill Clinton. Trump ei saa ega ka tõenäoliselt taha NAFTAst päris lahkuda – see on sarnaselt Euroopa Liidule teinud liikmed jõukamaks ja langetanud tarbijate jaoks rea toodete ja teenuste hindasid – küll aga on Trumpi eriesindaja või nn  kaubandustsaari Robert Lighthizeri eestvedamisel alustatud läbirääkimisi, et tasandada mitmeid NAFTA ebasoovitud mõjusid. Keskustelud kulgevad hetkel raskelt, käimas on 6. voor ning keerulisemates küsimustes (nendes, kus rahvuslikku sotsialismi igas lepinguriigis kõige rohkem – põllumajandus, töötajate sotsiaalne kaitse, rahvuslikud lemmik-tööstused jne)  ei tundu olevat veel väga palju head tahet senist lepingut muuta. Ometi tuleb öelda, et kõik osapooled targu nõustuvad, et lepe vajab uuendamist, seda lubas oma valimisprogrammis 2008. aastal ka Obama, kes ametisse saamise järel nägi probleemile lahendust siiski TPP läbirääkimiste näol. Probleem on Trumpi (ja seetõttu läbirääkimistiimi) vaikimisi eeldatud lähtekoht – et läbirääkimiste tegelikuks eesmärgiks pole mitte selged ja tugevad vabakaubandusreeglid, vaid sarnaselt Trumpi tegelikele vaadetele – lähtuda kavatsusest tugevdada USA kaubandusbilanssi konkreetsetes tööstussektorites.

5) Trump püüab luua eeldusi, et lahkuda Iraani ja teiste ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmete ja Saksamaaga (ehk nn P5+1) sõlmitud tuumaleppest.

2015. aastal sõlmitud tuumalepe (poliitika.gurus on sellest kirjutanud Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse nooremteadur Helga Kalm) on kõike muud kui ideaalne. Samas on tegemist vaatamata kõigele ainsa seni toimiva mittesõjalise meetmega pidurdada Iraani tuumaprogrammi (kompleksne ning tähtajaline raamlepe, mis reguleerib reaktorite, tsentrifuugide, nende järelevalve ja inspekteerimise, relvaembargo ning majandussanktsioonidega seonduvat), mis oli piisav, et ära hoida Iisraeli ühepoolne sõjaline löök Iraani tuumarajatiste pihta. Ent Trumpi nagu ka paljusid vabariiklastest seadusandjaid see ei rahulda. Ei rahulda lepe ka mitmeid USA liitlasi Lähis-Idas – ennekõike saude ega sunniiitlikke Pärsia lahe riike, kes näevad, õigustatult, Iraanis regionaalset suurjõudu, kelle edasine mõjuvõimu kasv tuleb sõjaliselt, majanduslikult, kuid ka kultuuriliselt ja ideoloogiliselt teiste regiooni riikide arvelt.

On küllalt tõenäoline, et Trump laseb leppe õhku – kuigi ta on seni jätkanud USA poolsete kohustuste täitmist (st on vastavalt leppele perioodiliselt taaskinnitanud, et kuivõrd Iraan täidab oma kohustusi, siis ei rakenda USA ettenähtud sanktsioone), siis esitas ta 12. jaanuaril  Kongressile ultimaatumi, et see võtaks vastu seaduse, mis “teeks leppe paremaks”. Muidugi ei võimalik lepet ühepoolselt taasavada ega läbirääkida, selle on välistanud ka kõik teised leppe osapooled ja heas usus ning konstruktiivselt peetud dialoogi eeldab ka leppe sõnastus ise – see pole aga takistanud Trumpil andmast Kongressile tähtaega vastava seaduse vastuvõtmiseks, mis lisaks Iraanile täiendavad kohustused:

  • Et Iraan võimaldaks rahvusvahelistele inspektoritele igal ajal inspektsioonide läbiviimist,
  • Tuumalepe peab tagama, et Iraan ei jõuaks kunagi isegi tuumarelva omamise lähedale,
  • Et erinevalt aeguvast tuumaleppest endast, ei tohiks nendel täiendustel  olla aegumistähtaegu;
  • Ning et uus seadus peaks ühemõtteliselt USA seadustes sätestama, et kaugmaarakettide ja tuumarelvade arendusprogrammid on ühemõtteliselt eraldamatud ning ka rakettide arendamine ja katsetamine peab kaasa tooma ranged sanktsioonid.

6) Trump nõuab, et tema käsitluses USAga sõltuvussuhtes olevad liitlasriigid tasuksid ise USA poolt pakutava sõjalise kaitsevarju eest.

Sellest on Eesti meediaski palju räägitud ning ega siin lisada midagi ei ole. Esimest korda ostis Trump sel teemal tasulist meediapinda juba 1987. aastal, kus ta nõudis, et Jaapan, kes riigikaitse peale kulutamata sai suunata ressurssi majanduse arengusse, võtaks osa arvest edaspidi enda kanda. Osaliselt võib sellist seisukohta moraalselt õigekski pidada, ja paljud Eestigi pistrikud ongi tõtanud seda teatama. Sellise vaate  – et kaitstakse neid, kes jõuavad maksta – probleem on ennekõike selles, et siis ei ole ka vahet väga, kes see on, kes seda katust pakub. Ameerika vihmavarju senine strateegiline eelis alternatiivsete pakkumiste kõrval on olnud selle elustiili ja ühiskonnakorralduse moraalne üleolek ja atraktiivsus.

Mida toob rahvusvahelistes suhetes aasta 2?

Põhiteemad, mida jälgida –

  • Põhja-Korea, kus teravnev olukord nõuab Trumpilt vastupidist tema instinktile mitte sekkuda, mängus on ka USA pikaajalised liitlassuhted Lõuna-Korea ja Jaapaniga;
  • Võimalik kaitsetollide eskalatsioon ja kaubandussõjad Hiinaga;
  • Suhted WTOga – USA on pettunud nii WTO raames peetavate kaubandusvaidluste tulemuste kui ka WTO läbirääkimiste ebarahuldava tempoga – viimase põhjuseks on osaliselt kindlasti ka USA enda vähene panus ja juhtrollist loobumine;
  • Suhted Venemaaga – Putini administratsiooni poolt orkestreeritud presidendivalimised, nendele eelnev kruvi keeramine kodanikuühiskonnas ja nii väheste opositsioonijõudude seas loovad kindlasti võimalusi nii pingete kasvatamiseks kui ka lõdvendamiseks ka Venemaa ja Lääne vahel.

NÄDALA TÕUSJAD JA LANGEJAD EUROOPA POLIITIKAS

TÕUSJA            Miloś Zeman, Tšehhi tagasivalitud president

Zeman valiti laupäeval taas Tśehhi presidendiks, Kremisõbralike seisukohtadega immigratsiooni ja EL vastane poliitik sai teised voorus 51.8% valijate toetuse. Kuigi ülekaal euromeelse endise Teaduste Akadeemia juhi Jiří Drahoši ees polnud väga suur laiutab 73 aastane Zeman presidenditoolil veel 5 aastat. See on hea uudis ka äsja usaldushääletust mitte läbinud peaministrikandidaat Andrej Babisile, Zeman on lubanud tema kandidatuuri uuesti parlamendile esitada.

TÕUSJA 2        Sauli Niinistö, Soome tagasivalitud president

Niinistö oli kõige parempoolsem kandidaat pühapäeval peetud valimistel ent hääli sai ta teistest rohkem kõikide erakondade toetajate seas ning võitis valimised kõikides Soome maakondades. Ajalooline oli tulemus – 62,7% – sellepoolest, et nii valiti president esmakordselt ära juba esimeses voorus.  Niinistö on Soomes välis- ja julgeolekupoliitikas oma võimu usinasti kasutav ning tema mandaat selles osas tegutsemiseks paisus veelgi. Eesti välispoliitika huvilised jälgivad kindlasti, kuidas ja mida teeb Niinistö teisel ametiajal Venemaa suunal.

LANGEJA          Urmas Reinsalu, Eesti justiitsminister

Kuigi Reinsalu läbis edukalt umbusaldushääletuse ja jäi ametisse näitas nädalavahetusel avaldatud Postimehe arvamusküsitluse IRLile vaid 4,5%list toetust. Konkurendid hoidsid hinge kinni juhuks kui reiting peaks Reinsalu Trumpiliku sõnakasutuse tõttu hoopiski tõusma. Nii siiski ei läinud ja Reinsalu suhted koalitsioonikaaslastele pole lisaks räsida saanud mainele ja reitingule skandaadi tõttu sugugi head.

REITING-RÄNKING:

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit 

Kirjutas: Poliitika.guru