Vabariigi Presidendi valimised valimiskogus põrusid haledalt. Kahjuks käivitus stsenaarium, mille märgid olid juba ammu õhus ja millest poliitika.guru ka eelmisel nädalal kirjutas(vt nt siit). Kindlasti ei ole tegu demokraatia krahhi või põhiseadusliku kriisiga, nagu mõned arvajad on kippunud kuulutama. Küll on aga kindlasti põhjust peeglisse vaadata Eesti poliitilisel eliidil. Ootus laupäevase päeva osas oli väga suur, seda suurem oli ka pettumus. Presidendikampaania oli kestnud pool aastat, lugematu hulk debatte ja arutelusid, igaühel oli kujunenud oma lemmik, kandidaadid olid omaks saanud ja neid kujutati ette presidendina.
Loomulikult usuti ja loodeti möödunud laupäeval, et Eesti saab endale uue presidendi. Usuti, et Riigikogu ja kohalike volikogude liikmed käituvad vastutustundlikult, aga selle asemel lõppes pikk ja kõigile väsitav kampaania tühja plurtsatusega – poliitiline eliit tegi rahvale tünga. Valijamehed tegid tünga kõikidele kandidaatidele (sest ka nende edasisel kandideerimisel on tõenäoliselt kriips peal). Tänane memorandum vaatab otsa sellele, mis valimiskogus toimus, ning proovib aru saada sellest, mis edasi saab.
I osa: valimiskogu kui Eesti tegelikkuse peegelpilt
Kuigi valimiskogu jäi tulemusteta, väärib seal toimunu lühikest tagasivaadet.
Erakonnajuhtide tüng kandidaatidele. Kõige olulisem tähelepanek on see, et juhtkandidaatide tulemuste vahed olid ülinapid: nende toetus jagunes peaaegu võrdselt. Esimeses voorus eristas neid üksteisest vaid 8 häält (sealhulgas oli kolme esimese kandidaadi vahe täpselt 2 häält). Kallas võitis teise vooru Jõksi ees 4 häälega. See näitab tegelikult seda, kuivõrd killustav oli seekordne presidendivalimiste kampaania. Selget liidrit, kellel oleks olnud mäekõrgune ülekaal, ei tekkinud ei esimeses ega teises voorus. Erakonnad olid selleks liiga kivistunud nö “oma” kandidaatide külge.
See oli ka valimiskogu põrumise üks peamistest põhjustest. Konsensust ei otsitud. Mida ei otsita, seda ka ei leita. Kahe vooru vaheline aeg valimiskogus on liiga lühike ja eelnev killustav kampaania liiga pikk selleks, et midagi sisulist kokku leppida. Muuhulgas nägime ka seda, et valimiskogu ei ole mingi müstilise (parema või halvema) teise-Eesti peegelpilt, vaid üsna sarnane sellele Eestile, mis meile Riigikogust, ja mujalt vastu vaatab. Era- ning valijaskondlikult killustunud ja vaevaliselt koostööd tegev.
Valimiskogu liikmete tüng Helmele. Helme sai vähem hääli, kui tema üles seadmiseks anti allkirju: avalikult oma toetusest teada andnud valijamehed salajasel hääletusel Helmet ei toetanud. Jõks sai samal ajal rohkem hääli, kui ehk eeldati. Sellest võib pikemas plaanis teha kaks ettevaatlikku järeldust. Esiteks, EKREt kannab edasi pigem laiem eliidivastasus ja protest, kui nende radikaalsed seisukohad pagulaste ja kooseluseaduse osas. Teiseks, kuigi Jõks tõenäoliselt IRLi ei astu, võis IRL selle kampaaniaga leida võtme EKRE valijate tagasisaamiseks. Selleks on mõõdukas konservatiivne populism. Paljud seisukohad (sealhulgas kooseluseadus ja kahe tooli seadus) tuleks siiski ümber vaadata. Lihtsam seletus on aga see, et kuivõrd valimiskogu koosseis peegeldab 2013. aasta kohalike valimiste tulemusi, kus IRLil läks hästi ja Reformierakonnal näiteks suhteliselt kehvasti, siis ei pidanud paika see, et vahepealsete aastate jooksul on osa nendest IRLi maakondlikest positsioonidest konverteerunud EKRE positsioonideks. Eks tõde selgub järgmisel sügisel – siis on taas kohalikud valimised.
Savisaare tüng Repsile. Oleme poliitika.guru memodes juba varem kirjutanud, et Repsi peamine ülesanne oli valimiskogus Keskerakonna häälte konsolideerimine. Hoolimata rambivalgusest kadumisest, nurjas tõenäoliselt just osa Savisaare toetajate ärakukkumine Repsi saamise teise vooru (ja tõstis Kallase 4. kohalt 2. kohale). Küll aga hoidis tüng Repsile ära Taavi Rõivase suurima hirmuunenäo – selle, et teineteiselt hääli ära võtnud Kallas ja Kaljurand poleks kumbki teise vooru saanud, ning seal konkureerivatest Repsist või Jõksist oleks saanud president. Sel juhul oleks erinevate leeride erakonnakaaslased Rõivase lähinädalatel suure tõenäosusega elusalt tuleriidale saatnud. Sellega, et Keskerakond ei ole arvatavasti üsna pea ees seisva juhivahetuse ja garantiikirjaskandaali keerises ühtne, tuleb kõigil arvestada ka oktoobri alguses Riigikogus.
Valimiskogu pomm oli kindlasti 60 diversanti, ehk 57 rikutud sedelit ja 3 tühja sedelit. Just need otsustasid tulemuse ja lasid valimiskogu põhja. Kes need olid? Mis oli nende motivatsioon. Kindel on, et tühjad sedelid lasi kasti EKRE, nad on ainsana seda üsna avalikult kinnitanud. Nende käitumisloogika on lihtne: külvata segadust ja kahtlust tänase süsteemi vastu, mis oleks magus pinnas nende populistliku platvormi edukaks kasvatamiseks. Ülejäänud jalutama läinud häälte osas ei saa nii kindlalt kellegi peale näpuga näidata, kuid tõenäoliselt tulid need suures osas Keskerakonna, siis sotside ja osalt ka Kaljuranna pettunud toetajate ridadest. Keskerakonna puhul on selge, et opositsioonijõuna oli valitsuse läbikukkumine vesi nende veskile. Kindlasti mõjutas lõpptulemust ka see, et mõlemad teises voorus osalenud kandidaadid olid nö valitsuserakondadest, kuigi Jõksi seisukohad olid laias plaanis valitsuse poliitika ja kasutatud käitumismustrite vastased.
Kuigi hääletamata jätnud valijameestel on põhjust peeglisse vaatada ja küsida, kas tehtud tühilask oli ikka põhiseaduse mõttega kooskõlas (st kui valida ei oska ja vastutust ei julge võtta, siis ehk oleks parem ennast mitte valijameheks lasta valida), oleks kogu tünga vaid nende kraesse kirjutamine vale ja liiga lihtne vastus. Kui reeglid ja käitumismallid lubavad nihverdada, tuleb need ümber teha.
II osa: Riigikogu järeleksam: otsitakse laulupeo üldjuhist riiginaist/meest
Kuid enne, kui reeglite kallale asuda, tuleb 3. oktoobril Riigikogus president ära valida. Kui toimunu on paras häbiplekk poliitilise eliidi kuuevarrukal, siis järjekordne läbikukkumine tähendaks kriisi. (Kuigi – ei välistaks, et leiaksime end mingil hetkel olukorrast, kus presidendi puudumist tähele ei pandaks.)
Kuigi unenägudes võiks ju näha varianti, kus teiseks jäänud Jõks annab soovituse Riigikogus Kallas ära valida (Kallase Riigikogu teise vooru 45 ja Jõksi 21 häält annaks kokku 66 häält, õnnestumiseks oleks vaja kaks häält lisaks leida) siis poliitilises reaalsuses tuleb õnnestumiseks alustada puhtalt lehelt. Jõksi (või mõne teise läbi kukkunud kandidaadi) soovitus ei huvitaks Riigikogus kedagi. Samuti pole šanssi, et pärast kõike seda nüüd kellelegi neist neljast õnnestuks Riigikogust 68 häält kokku saada. Nii ongi Kallas ja Jõks mõlemad teatanud, et nemad uuesti kandideerima ei hakka. Aitab küll. See on mõistlik ja demokraatlik käitumine. Presidendivalimiste korduseksam tuleb nüüd seaduse järgi 14 päeva jooksul anda Riigikogul, praktikas on kokku lepitud, et aega on vaid 1 nädal ehk järgmisel esmaspäeval koguneb Riigikogu uuesti presidenti valima. Vastutust kannavad kõik Riigikogus esindatud erakonnad, kuid kahtlemata on suurim koormus valitsuserakondade ning suurima opositsioonierakonna õlul.
Eksami eduka läbimise eelduseks on sobiva ühise kandidaadi leidmine, kelle taha oleks kiiresti võimalik koondada 68 häält ja kes oleks ka ise valmis kandideerima. Enne veel, kui hakata kandidaatide nimedest rääkima, on tähtis, kuidas see kandidaat leitakse ja kes protsessi veab. Võimalusi on põhimõtteliselt kolm – praegune president, peaminister ja Riigikogu spiiker. Kõik nad tunnevad endal vastutust ja on nädalavahetusel ka esimesed sammud astunud. President saaks tegutseda vaid kulisside taga, sest avalikult endale järglase otsimine ja soovitamine poleks parlamentaarses demokraatias hea toon. Näiteks saab ta kombata erakonna juhtide arvamusi, vahendada kompromissi ning otsida ja leida oma favoriidile laiemat toetust ühiskonnas. Tema favoriitide trio võiks olla näiteks Jüri Luik, Ülle Madise ja Matti Maasikas.
Praeguse info järgi tundub siiski, et asi jääb peaministri ja Riigikogu spiikri õlule. Täna hakatakse Eiki Nestori eesistumisel võimalikke kandidaate “sõeluma”. Eesmärgiks on tänase päeva jooksul kandidaat välja valida. Ent arvata, et erakondi on üleöö tabanud massiivne kompromissivaim ja kõik soovivad kokku leppida, oleks ülim naiivsus. 100 hääle kandidaate ei teki. Laias plaanis on 68 kokku saamiseks järgmised võimalused:
Nii ei saa Eiki Nestori “valge suitsu” koosolek homme lihtne olema. Oluline on siin ka see, et edukaks olemiseks peab see faktiliselt siiski olema erakondade esimeeste juhitav protsess, mitte spiikri, kes on rohkem koosoleku juhataja rollis. Selge on, et kandidaat tuleb leida ruttu ja on võimalik, et me teame tema nime juba täna õhtuks. Kui see nii ei lähe, siis kokkuleppimise võimalus pigem väheneb. Selge, et mingit uut nime ei ole lihtne leida. Kõik võimalikud kandidaatide kandidaadid on ammu üksipulgi läbi sõelutud. Küsimus on vaid selles, kest neist esimesena murdub ja oma jah-sõna annab või kelle taha tekib piisav hulk toetajaid. Kandidaadi profiil on ju kõigile selge. Arhetüüpne eestlane usaldaks kedagi, kelle ümber oleks ühteaegu nii laulupeo üldjuhi kui ka apoliitilise riigimehe/-naise (diplomaadi) oreool. Sellisel juhul, isegi kui tema nimi tavakodanikule midagi kohe ei ütle, ei tekita see kodanikes ka tõrget ega vastumeelsust.
III osa: millised on laiemad tagajärjed?
Siin on mitu aga ja paar ohtu. Esiteks saaks valimiskorra muutmiseks vajaliku algatuse teha viiendik Riigikogu liikmetest või Vabariigi President. Ning muuta saaks korda kas rahvahääletusega, Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu absolutse enamuse või kiireloomulisena Riigikogu ⅔ lise häälteenemusega. Täna on kõige olulisem siiski president enne ära valida ja alles siis hakata valimiskorda muutma. Ning ehk lasta veidi enne kirgedel ka jahtuda. Vastasel juhul on populistlik surve valimissüsteemi radikaalselt muuta ülisuur. Poliitika.guru on juba põhjendanud, miks otsevalimine Eestile ei sobi. Kuid pärast laupäevast ämbrit on poliitilisel eliidil kindlasti keerulisem selle juurde jääda.
CORBYN: tööerakonna lihtliikmete tüng eliidile
Tünga ei tehtud sellel laupäeval ainult Eestis. Nädalavahetusel selgus ka, et Jeremy Corbyn elas üle paleepöörde, ning jätkab Suurbitannia suurima opositsioonipartei, tööerakonna, juhina. Tema tagasivalimine, mis sai alguse erakonna parlamendiliikmete mässust, kes süüdistasid Corbynit Brexiti referendumi kaotuses, näitab samas segelt partei eliidi moodustava parlamendifraktsiooni ja erakonna realiikmete lahkukasvamist. Erakonale tervikuna tähendab see paratamatult sumbumist pikaajalisse sisekonflikti.
Peamine küsimus, millelega tööerakonna liidrid nüüd silmitsi seisavad on, et kas erakond lõheneb. Tõenäoliselt seda siiski ei juhtu, kuna erakona mälus on liiga valusalt meeles eelmise lõhe käigus tööerakonnast lahkunud sotsiaaldemokraatide hilisem vaikne hääbumine liberaalide ridadesse ning ülejäänud tööerakonna rohkem kui kümnendi kestnud opositsioonipõli. Kuigi jah, valitamatuks peetud Corbyni jätkamine tähendab viimast ilmselt nagunii…
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
Tere, teil on 2 arvu vahetusse läinud. Rikutuid sedeleid oli siiski 3 ja tühjasid 57.
Et Riigikogu käsitleks PS muutmist kiireloomulisena on vaja enne Riigikogus 4/5-list häälteenamust, eelnõus ise vajab jah 2/3.
Autor jätab täielikult tähelepanuta rahva võõrandumise ühe olulise aspekti käesolevas protsessis – inimeste arvamuse. Kogu aeg räägitakse rahvapresidendist, kes peaks olema sild ja ühendama eri osapooli (eelkõige Eesti rahvast, mitte poliitikuid). Arvestades valimiskogu teise vooru jõudnud kandidaatide väga madalat toetust rahva seas, ei jäänudki südamega rahva seas olnutel ja oma tööd hingega võtvatel valimiskoguliikmetel muud üle, kui hääletada mõlema kandidaadi vastu. Sellega näitasid nad välja pigem julgust seista oma arvamuse ja inimeste eest, mitte olla lihtsalt lükata ja tõmmata. Sellisel juhul ei oleks valimiskogu vajagi. Praegusel hetkel oli antud lahendus pigem positiivne, kuna sunnib eri osapoole koostööle arvestades ka laiemaid huve.