MEMORANDUM – turg vs maksumaksja tasku (Nädal 34)

Olümpia meediakätš – turg vs maksumaksja tasku

Eesti olümpiakoondis täitis oma miinimumeesmärgi – ilma medalita koju ei tulda. Olgugi, et ainult üks medal ja ainult pronks, see on ikka tublisti rohkem kui Atlantas 1996, või viimastel talimängidel Sotšis 2014, kui jäime iseseisva koondisena üldse ilma medalita. Paljude pühendunud spordisõprade ootused olid aga kindlasti kõrgemad ning analüüs teemal, miks nii palju neljandaid, viiendaid ja kuuendaid kohti ja nii vähe medaleid, see alles tuleb. Eelmise nädala tava- ja sotsiaalmeedia detsibellide järgi otsustades on meie paraadalal kettaheites medalitajäämises selge süüdlane olemas – TV3. Just TV3-e suutmatus jättis otsustavatel katsetel Kanteri ja Kupperi ilma tuhandetest kodumaa tugitoolidest lähtuvast energialaengust, mida kirglikud spordisõbrad lootsid otse-eetri telepildi kaudu Rio kettaringi kiirata.

Tõepoolest, TV3 jättis kettaheite jaoks eraldi telepildi tellimata ning taoliseks ülekandeks vajaliku tehnilise seadme rentimata. Võrreldes ERRi spordiülekannetega, mille kirumine on eestlaste jaoks vähemalt sama armastatud tegevus, kui nende ülekannete vaatamine, jooksis TV3 lati alt läbi. Lisaks näidati kommertskanalile kohaselt ülekannete käigus tublisti reklaami, millega kergejõustikufännid samuti harjunud pole. Asjaolu, et Eesti TV3 väidetavalt tegelikult olümpiaülekandeid üldse ei tahtnudki ning vastav otsus suruti peale Rootsi MTG emafirmast, see spordisõpru ei huvita, ega peagi huvitama. Spordifännide nördimuse kontsentraati pakkus Priit Pulleritsu kolumn.

Kui rusikad korraks taskusse tagasi pista ja laiemat pilti vaadata, siis on tegemist loomuliku arenguga. Suurte spordivõistluste muutumine äriks on juba ammune tõsiasi ning selles äris on suur osa teleõiguste müügil. ERR ei ole enam ammu ainuke rahvusvahelist sporti näitav omakeelne kanal Eestis ning ERRi monopoli murdumine ka kõige suuremate suurvõistluste (olümpiamängud, jalgpalli EM ja MM) näitamisel on loomulik protsess. Eriti pärast seda kui EBU (Euroopa Rahvusringhäälingute Liit) ei saanud esmakordselt endale olümpiamängude Euroopa teleõigusi ning ROK (Rahvusvaheline Olümpiakomitee) müüs õigusi oksjonitel riikide ja alade kaupa. Ja osuti ei pöördu ERRi kasuks tagasi, sest ka 2018, 2020, 2022 ja 2024 olümpiamängude Euroopa õigused ei kuulu EBUle, vaid need sai 2015 kõikidel platvormidel endale Discovery Communications, mis on kanali Eurosport emafirma.

Kui tegu pole just Pulleritsu tasemel kirgliku fänniga, kes soovib oma kirge just kõikide maksumaksjate raha eest rahuldada, siis on ERRi suurvõistluste monopoli murdumine maksumaksja seisukohalt isegi tervitatav protsess. Erakanalites ei maksa ülekandeid kinni mitte maksumaksjad, vaid reklaamiostjad ning tasuliste kanalite puhul ka vaatajad. ERRile suurvõistluste näitamiseks lisaraha kauplemine on muutunud halenaljakaks traditsiooniks. 2016. a. riigieelarvest keeldus küll valitsus lisaeraldusest, kuid tühja kaukaga ERR siiski ei jäänud – raha saadi Riigikogu nn katuserahadest.

Lisaeraldised ERRile spordiülekanneteks (Allikas: Riigikontrolli ERRi audit 7.06.2016)

2012 olümpiamängude ülekanded +650.000 EUR

2014 jalgpalli MMi ülekanded +300.000 EUR

2016 jalgpalli EMi ja olümpia ülekanded +250.000 EUR

ERRi tavaeelarve ei sisalda suurvõistluste jaoks piisavalt vahendeid ning on küsitav, kas peakski. Spordiülekanded on eeskätt meelelahutus ning pole mingit sisulist vahet, kas olümpia kergejõustikku või näiteks Eesti jalgpallikoondise mänge näitab erakanal või rahvustelevisioon, kui ülekanne on kvaliteetne. Spordiülekanded ei ole üheselt ja selgelt avalik õiguslik materjal, mida peab tingimata vahendama rahvusringhääling. Küll aga on rahvusvaheliste suursündmuste näol tegemist olulise vaatajamagnetiga, millest Eesti imeväiksel ja väga konkurentsitihedal teleturul on huvitatud reklaamitellijad ja see tähendab muidugi, et ka erakanalid. Selles pole midagi halba, kui spordi suursündmused jõuavad meieni mitte maksumaksja raha eest, vaid turupõhiselt. On küll tõenäoline, et juhul kui ERR loobuks täielikult suurvõistluste näitamisest, siis erakanalid ei täidaks kogu nišši ja me näeksime ilmselt vähem olümpiavõistlusi, suusatamist ja veel mõnda ala, mis erakanalitele piisavalt huvi ei paku. Samas mingit katastroofi kindlasti ei juhtuks. Erakanalid on toonud meieni tipptasemel klubijalgpalli ning vormelivõistlusi, mida ERR pole pidanud vajalikuks vahendada. TV3-e olümpiadebüüt oli algajale kohaselt kobavõitu, aga noorsportlastele tuleb anda võimalust areneda ja juhul kui neil tekib võimalus vahendada mõnd järgmist suurvõistlust, siis kindlasti vigadest ka õpitakse. Tulevikus näeme selles nišis kindlasti erakanalite aktiivsemat toimetamist. Kergelt väljakutsuva kinda on spordiringi visanud ka Kanal2, mis teatas värskelt endise ERRi sporditoimetuse juhi Marko Kaljuveeri töölevõtmisest. Ka neil on eesmärk trügida potentsiaalsele spordimarjamaale. On loomulik areng, et ERRi ja maksumaksja rahakoti osakaal spordiülekannetes väheneb ning erakanalite ja reklaamiostjate panus kasvab.

Kui asju veidi laiemasse perspektiivi asetada, siis on kogu eelnev debatt, et kas traditsioonilist suurvõistluste teleülekannet peaks tegema era või avalik-õiguslik kanal, küll veidi eilse päeva hõnguga. Juba mõnda aega on üldine trend, et inimesed vaatavad audiovisuaalset sisu (sh ka sporti) üha enam portatiivsetelt ekraanidelt ja järjest vähem toanurgas kõrguvast telerist. Ehkki telerivaatamine on endiselt nii Eestis kui Euroopas laiemalt domineeriv audiovisuaalse sisu tarbimise moodus, siis vanusegrupiti on harjumused väga erinevad. Näiteks Euroopa meediatrendide juhtriigis Ühendkuningriigis kulutasid täiskasvanud (vanuses 16+) 2014. a. keskmiselt 69% audiovisuaalse meedia vaatamise ajast tavapärast live televisiooni vaadates. Samas vanusegrupp 16-24 kulutas tavatelevisoonile vaid 50% vaatamise ajast (näitenumbrid pärinevad Ofcom’i 2015. a. uuringust lk 51). Pole kahtlust, et sarnased trendid võtavad võimust ka Eestis ja teismeliste hulgas telerist võõrdumine üha jätkub.

Mis iganes kanal edaspidi suurvõistlusi vahendab, peab ta seda üha enam suutma teha läbi erinevate vidinate ja platvormide, otse ja korduses ning mitmekesise lisamaterjaliga. Näiteks BBC pakkus võimalust jägida online kõiki Rio alasid koos briti kommentaariga otse, või korduses. Lisaks oli BBC nende näitamisega linkinud klipid alade tutvustamisest (reeglid selgeks nö tädi Maali jaoks) ning linkinud terve rida infot neile, kes hakkasid alast huvituma, näiteks klipid briti sportlastega, kes tutvustasid paari kolme põhinippi-harjutus jne. On selge, et BBC tasemel olümpia vahendamise jaoks oleme liiga väike mikroturg, kuid taolise mitmekülgsema, mitmeplatvormilise ja kallima vahendamise jaoks on eeldused paremad ERRil kui erakanalitel. Juhul kui maksumaksja otsustab eraldada lisaraha, mis tuleb võtta teistelt valdkondadelt ….

Haigekassal näpud põhjas

Eelmise nädala meediat sirvides jääb mulje, et kodumaine meditsiiniuudis number üks oli C-hepatiidi haigete antud põnts haigekassa eelarvele, mis jõudis esimesel poolaastal ootamatult suurde 33 miljonilisse miinusesse. 2016. a. riigieelarves arvestati kogu aasta peale 9 miljonilise miinusega. Loomulikult pole C-hepatiidi põdejad ise milleski süüdi. 8 miljoni jagu kasvatas miinust uue ja kallima ravimi lisamine kompenseeritavate ravimite hulka ning ka inimeste ringi laiendamine, kellel tekkis õigus uuele ravimile. C-hepatiidi ravimi ootamatult suur kulu pole ainuke miinuse põhjus, sest sarnases suurusjärgus on lõhki ka eriarstiabi ja töövõimetushüvitise eelarved.  Kokkuvõttes on tegu järjekordse hoiatussignaaliga aastaid teadaolevast probleemist – meie tervishoiusüsteemi rahastamine on küll õigetel alustel ja võrdlemisi efektiivne, aga ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik.

Eesti tervisesüsteemi kiituseks tuleb öelda, et seni on süsteem toiminud suures plaanis hästi. Rahastamine on lihtne ja selge, sest toimub peamiselt läbi sihtotstarbelise sotsiaalmaksu, mis pole sõltunud poliitilistest tõmbetuultest. Sotsiaalmaksu 13%-ist kaetakse ligi kaks kolmandikku kõigist tervishoiukuludest, ligi veerand on patsientide omaosalus ja umbes 10% kaetakse riigieelarve kaudu (kiirabi, kindlustamata isikute vältimatu abi jne). Rahastamist korraldab keskselt läbi hinnastatud teenuste haigekassa, mis on seni suutnud ajada piisavalt konservatiivset eelarvepoliitikat. Selline rahastamissüsteem on aidanud muuhulgas tervishoiu rahastamise kasvu kontrolli all hoida ja võimaldanud läbi pikaajalise planeerimise nii (eriti 1. etapi haiglates) võimekuse tõstmist kui pidevat hädavajalikku süsteemi sisemise efektiivsuse suurendamist.

Keskseks probleemiks on aga asjaolu, et senine tööjõumaksul põhinev rahastamine ei suuda enam tervishoiukulusid katta. Haigekassa eelarve on juba miinuses ning miinust aitab lähiaastail katta parematel aegadel kogunenud reserv, mida tänaseks on järel 114 miljoni eurot. Kõige vältimatum ja pikaajalisem survetegur tervishoiu tuludele-kuludele on rahvastiku vananemine ning tööealise elanikkonna vähenemine. PRAXISe ja sotsiaalministeeriumi koostatud baasprognoosi kohaselt, mis võtab aluseks tulevased demograafilised  muutused ning lähtub haigekassa senistest kuludest, püsivad ravikindlustuse tulud ja kulud järgmise 10 aasta jooksul tasakaalu lähedal, kuid siis hakkab defitsiit järsult kasvama ja reserv saab otsa aastaks 2026.

Ravikindlustuse tulude ja kulude ning ravikindlustuse reservide prognoos aastaks 2060.                            

Joonis 1. Demograafilisi muutusi arvestav baasstsenaarium.  

Paraku on tegu baasmudeliga ja demograafia pole sugugi ainuke kulusid tõstev survetegur. Väga oluline lisasurve on tervishoiuteenuste hinnakasv, mis tuleneb kõige enam meditsiinitöötajate palgakatõusust (viimastel aastatel oluliselt kiirem kui keskmise palga kasv ja ruumi Soome arstide palgatasemeni veel palju), kuid ka ravimite ja meditsiinitehnika kallinemisest. Terviseteenuste hinnakasvu kõrval pingestab süsteemi ka tervishoiuteenuste nõudluse kasv. Vananev elanikkond vajab ja ka soovib aasta-aastalt üha enam meditsiiniteenust ning kuna meil on solidaarne ja vajadusepõhine süsteem, siis ei saa inimeste kasvavale arstiabi soovile lihtsalt kätt ette panna. Lisaks eelmainitud hoovustele kasvatavad tervishoiukulusid juba kavas olevad poliitikamuutused. Näiteks inimeste omaosaluse vähendamine (2014 Eestis 23,8%), mille näiteks on plaanitav hambaravihühivitise suurendamine. Või võimalik kindlustuskaitse laiendamine kõigile Eesti elanikele.

Kui võtta arvesse kõik eelnevad kulufaktorid ja vaadata juba praegust haigekassa eelarveseisu, siis on praeguse mudeli jätkumise korral miinus süvenev ja ka kõige optimistlikuma vaate korral ei paista reserve jätkuvat kauemaks kui 2020. aastaks. Reserv võib saada tilgatumaks juba varemgi.

Mida siis ette võtta?

Sisemise efektiivsuse kasv

Ehkki tööd saab kindlasti paremini ja tõhusamalt korraldada, siis on haigekassa juba aastaid süsteemi trimmimisega vaeva näinud. Haiglavõrgu edasise koondamise ja võrgustumisega püüab haigekassa süsteemi efektiivistamisega jätkata. See on kindlasti õige suund. Selge on, et kuigi inimesed soovivad haiglat oma kodutänavale (nagu iga teenusega) ei suuda me kindlasti ülal pidada rohkem kui kahte 1. etapi haiglat. Ja kindlam on ikka minna ennast ravima veidi kodukohast kaugemale, kus on piisava praktilise kogemuse ja tasemega arstid. Samuti on võimalik vähendada asjatute arstivisiitide osakaalu. Võrreldes Põhjamaadega on meil oluliselt rohkem arstivisiite inimese kohta. Kuid ainult sisemiste ressursside arvelt tulevast puudujääki katta pole võimalik. Eesti tervishoiusüsteemi efektiivsus on juba niigi  märkimisväärselt kõrge. 2015 kulutas Eesti tervishoiule 5,9% SKPst, võrdluseks ELi keskmine näitaja 2013 oli 9,5%. Tervishoiule kulutatav raha ja teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse suhe on Eestil hea. Olulist kulude kokkuhoidu võimaldaks riigi poolt rahastatavate tervishoiuteenuste järsk vähendamine, kuid see piiraks oluliselt arstiabi kättesaadavust, mis oleks poliitiliselt valus ja mõjuks halvasti meie majanduse alusele, ehk inimkapitalile.

Tervishoiu tulubaasi suurendamine

Lõputult sisemist efektiivsust ei tõsta. Suve hakul tegi minister Ossinovski valitsusele esimesed konkreetsed ettepanekud täiendava raha toomiseks tervishoidu. Ettepaneku põhituumaks on plaan maksta pensionäride ja laste eest ravikindlustus edaspidi riigieelarvest. Seni haigekassa eelarvesse laste ja sotsiaalmaksu mittemaksvate pensionäride pealt vahendeid ei laeku. Ehkki probleemi olemasolu tunnistavad ka koalitsioonipartnerid, siis sotside lahendusele aplodeerima ei kiirustatud. Rahandusminister Sester lükkas tervishoidu lisaraha süstimise mõtte tagasi, soovitas otsida sisemisi säästuvõimalusi ja veeretas ettepanekute tegemise haigekassa juhtkonna lauale.

Ossinovski ettepanekul on tõepoolest üks põhiline häda – tegu on lihtsalt kasvavate tervishoiukulude kinnimaksmisega riigieelarvest. Puudub arusaam, mille arvelt tervishoiu lisaraha tuleb? Vananeva elanikkonna tõttu on pikemas perspektiivis tervishoiu osakaalu kasv Eesti SKPst vältimatu, kuid  see ei saa tulla lihtsakoeliselt raha ühelt riigieelarverealt teisele tõstmise teel. Valdkondi, mis pressivad oma osakaalu SKPst suuremaks on teisigi – haridus, julgeolek jne. Vaja on otsida võimalusi ka uute ressursside leidmiseks väljastpoolt riigieelarvet.

Teema, mida üks valitsuserakond ja ka haigekassast enamuse oma tuludest saavate suuremate ja väiksemate haiglate juhid väldivad,  on erasektori raha kaasamine meditsiini – kaua on ilma tulemuseta jauratud nii individuaalsete tervisekontode süsteemi kui eratervisekindlustuse võimaldamise üle. Täiesti alakasutatud on Eesti kõrgel tasemel meditsiiniteenuste ekspordipotentsiaal. Kuigi koalitsioonilepe sisaldab lubadust analüüsida patsientide vaba liikumise rakendamist ei ole sellega mitte kuhugi jõutud ja selle valitsuskoalitsiooni ajal arvatavasti ei jõutagi. Avaliku sektori haiglad on oma teenuste ekspordiks vähe motiveeritud, sest on harjunud toimima ainult praeguse siseriikliku süsteemi piirides. Erameditsiinil on keeruline areneda, sest haigekassa eelistab ravijuhtude jagamise kaudu rahastada avaliku sektori haiglaid, millesse on investeeritud ohtralt ELi betoonimiljoneid ning soetatud palju kallist meditsiinitehnikat. Samas on osa ELi toel hangitud meditsiinitehnikat alakasutatud ja seda ressurssi võiks rakendada teenuste ekspordiks.

Minister Ossinovski esitatud ettepanekuid hakkab valitsuskabinet peagi arutama. Tegemist saab olema vaidlusega suurte põhimõtete üle, kus koalitsiooni kokkulepet on raske näha. Selge on, et tervishoiusüsteemi rahastamissüsteemi parandamise otsuseid ei saa kaua edasi lükata ja mured ei lahene vaid teistest valdkondadest raha juurdeleidmise teel.

Merkeli märgiline visiit

24. ja 25. augustil väisab Eestit Saksamaa liidukantsler Angela Merkel. Ees ootavad kohtumised peaminister Rõivase ja president Ilvesega. Merkeli visiit on meile märgiliselt oluline mitmel moel. Brexiti hääletuse järel on veelgi kasvanud Saksamaa roll Euroopas nii majanduslikult kui julgeolekuplaanis.  Viimati väisas Merkel Eestit 8 aastat tagasi ja uus visiit on märk, et Eesti välispoliitika kujundajad on Saksamaale panustamise vajadust hästi mõistnud. Kirjutasime sellest pikemalt Bexiti hääletuse järgses memorandumis. Vene-Ukraina taaskasvanud pingete valguses on Merkeli visiit märgiks, et me pakume Berliinile piisavalt huvi, et siit läbi astuda ja see annab lootust, et ka meie huvidega arvestatakse. Positiivne on, et vaid mõned päevad enne visiiti rõhutas Merkel, et EL peab jätkama Venemaa vastaseid sanktsioone, sest Minski leppe täitmisega pole endiselt kuhugi liigutud. Meie lootus on, et Merkeli CDU hoiab järgmisel sügisel toimuvatel valimiste järel valitsusohje endiselt enda käes, sest Merkeli koalitsioonipartneri ja põhirivaali sotsiaaldemokraatide retoorika on Vene suunal olnud hoopis teisest puust.

Merkeli visiidi oluliseks osaks on ka Eesti kui digivaldkonna tähega tutvumine. Liidukantsler külastab e-Eesti esitluskeskust ja peab Ülemiste City SpaceX keskuses ettekande „Digivaldkonna teerajaja Eesti ja tööstusjõud Saksamaa – kujundamas koos Euroopa tulevikku”. Merkel visiidi digirõhk näitab, et peaminister Rõivase aktiivne Eesti müügitöö on kandnud konkreetset vilja. Nüüdsele Merkeli visiidile eelnes mais Merkeli kutsel Rõivase külaskäik Saksa valitsuse väljasõiduistungile, kus Rõivas kiitis pikemas ettekandes Eesti e-riigi ja küberjulgeoleku kogemust. Ehk on visiidist ka konkreetset kasu meie kaubandussuhete arendamisel, sest kui 2015 oli Saksamaa meie tähtsuselt teine impordipartner, siis ekspordimahult oli Saksamaa alles meie kuues sihtturg.