MEMORANDUM: UUS REAALSUS (NÄDAL 13)

Inimesed harjuvad taas pideva terrorismiohuga Lääne-Euroopas

Möödunud nädala teisipäeval hukkus Brüsseli lennujaamas ja metroos toimunud terrorirünnakutes 31 ja sai vigastada üle 300 inimese, neist iga viies raskelt. Vaid neli kuud pärast Pariisi terrorit toimunu keerab üha süvenevate riikidevaheliste pingete ning kasvava rahvuslpopulismi all ägava Euroopa olukorrale veel vinti peale. Toimunu oli kahtlemata õudne, kuid ei tekitanud enam niisugust shokki kui Pariisi rünnakud. Juba teise Euroopas toimuva rünnaku järel hakkavad inimesed uue olukorraga harjuma, kui nii saab terrorirünnakute kohta üldse öelda. Brüsseli rünnak ei olnud Pariisist eraldiseisev, vaid pigem Pariisi terroriaktide jätk, mille pani toime sama grupp, keda Prantsuse ja Belgia politsei ei suutnud 4 kuu jooksul maha võtta. Vaatamata sellele arutavad inimesed mitte niivõrd selle üle, kas terror Euroopas kordub, vaid kus järgmine terroriakt toime pannakse.

Reaalne terrorismioht ja igal aastal paar rünnakut Euroopas on uus reaalsus.

Õigem oleks öelda vana reaalsuse tagasitulek pärast rahulikku kümnendit. Erinevates vormides on terrorism maailmas eksisteerinud alates 1. sajandist, kui juudi fanaatikud (Sicarii rühmitus) tapsid Rooma Judea provintsis võimudega koostööd tegevaid juute. Pärsia kandi vastu huvitundvad lugejad või ka Netflixist Marco Polo seriaali vaadanud mäletavad ehk assassiine (Hashshashin), 11. sajandil tegutsenud šiiia moslemite grupeeringut Nizārī Ismāʿīliyyah, mis tappis Pärsia võimudega võitlemiseks linnade ja regioonide valitsejaid. Tänapäeval käsitletakse terrorismina ka valitsuse vastaseid rünnakuid, milles hukkunud ei ole esmased ja ainsad sihtmärgid. Rahvasteliidu definitsiooni (1937) järgi on terrorism riigi vastane kriminaalne akt, mille eesmärgiks on luua hirmutunne ühes inimeses, grupis või kogu ühiskonnas. Sellise terrori teerajajad olid 19. sajandi Iirimaa rahvuslikud rühmitused, mis panid toime terroriakte Suurbritannia metropolides, kasutades peamiselt pommirünnakuid. Alates sellest ajast on terroristlikud rühmitused tegutsenud nii Euroopas kui mujal maailmas.

Lääne-Euroopa on vaatamata viimastele rünnakutele veel ohutu

Globaalselt on terroriohvrite arv hakanud kiiresti tõusma alates 2011. aastast. 2014. aastal oli ohvrite arv 80% suurem kui aasta varem. Alates 21. sajandi algusest on aastane ohvrite arv kasvanud pea 10 korda, 3329lt 32684ni 2014. aastal. Kuid terrorismi kese ei ole täna nn lääneriikides. Kui USA 9/11 rünnak välja arvata, on viimase 15 aasta jooksul vaid 0.5% terroriohvitest surma saanud lääneriikides (koos selle rünnakuga 2.5%). 2014. aastal olid ainult 0.11% ohvritest lääneriikidest, neist omakorda pea pooled USAs.Ka eelmise 10 päeva jooksul toimus lisaks Brüsselile kolm sarnase ohvrite arvuga õnnetust. Türgis sai 19. märtsi pommiplahvatuses surma 4 inimest, reedel hukkus Iraagis pärast jalgpallimängu vähemalt 41 inimest ning eile hilisõhtul Pakistanis enesetapurünnakus vähemalt 60 inimest. Need uudised meil esikaantele ei jõua – oleme harjunud, et mujal, ebastabiilsemates riikides, surevad inimesed massiliselt iga päev, sealhulgas terroriaktide tagajärjel. Lääne-Euroopaski ei ole viimase 25 aasta hukkunute arvud võrreldavad varasema ajaga.See ei tähenda, et terrorism ei oleks probleem ja sellega ei peaks aktiivselt tegelema. Kahtlemata on terrorismioht Euroopas selgelt suurenenud, seda ennekõike Süürias ja Iraagis laiutava ISISe tõttu, mis tõmbab Euroopa pettunud ja sageli ka juba kriminaalse taustaga teise-kolmanda põlve immigrante magnetina ligi. Radikaliseerunud Euroopa kodanikest tulenev oht on reaalne, ulatuslik ja paraku kasvav.ISISe laagrites on arvatavasti ligikaudu 5000 Euroopast pärit võitlejat, kellest julgeolekuekspertide hinnangul on 400-500 spetsiaalselt treenitud terrorirünnakute läbiviimiseks. Brüsseli rünnakud näitasid, et vähemalt Belgia võimud ei ole terrorismiga võitlemiseks valmis. Ohud on aastatega suurenenud ja neile ei ole sisuliselt ja tõsiselt tähelepanu pööratud. Arvatavasti ei ole juhus, et kaks viimast rünnakut on toimunud just Belgias ja Prantsusmaal.Kuid on ka teistsuguseid selgitusi. Brookingsi Instituudi analüüsi kohaselt (algandmed The International Centre for the Study of Radicalisation and Political Violence; ja Marylandi Ülikooli START projekt.) on võimalikuks probleemiks prantsuse poliitiline kultuur. Kui vaadata enim terroriste tootvaid moslemikogukondi arenenud riikides, siis ühisosaks on 4 juhul 5st prantsuse keel ja frankofoonsed ühiskonnad. Kuigi Suurbritanniast ja Saudi Araabiastki on absoluutarvudes terroriste ja välisvõitlejaid ISISe ridades enam, siis proportsionaalselt troonivad tipus just Prantsusmaa ja eriti Belgia. Muidugi on kõneldav keel siin kattevari millelegi muule – väga tugevale sekulaarsele poliitilisele kultuurile. Prantsusmaal ja Belgias on näokatete kandmise karm keeld jms. Loomulikult on siin oluline ka sotsiaalne stratifikatsioon – väga linnastunud ühiskonnad, kus on teise põlvkonna immigrantidest noorte seas äärmiselt kõrge tööpuudus. See ongi äärmisel soodne kasvukeskkond sunniidi radikaalidele, kes näevad vastandumist kategoorilisele sekulaarsusele palju atraktiivsema alternatiivina, kui kohaliku töötukassa järjekorras seista või poes vargil käia.

Mida siis teha?

Kiireid lahendusi ei ole. Kirjutasime vajalikest sammudest põhjalikult pärast Pariisi terrorirünnakuid nädala memorandumis 28 tarka ahvi. Pärast Pariisi terroriakti tegid prantslased 5 ettepanekut terroriohu vähendamiseks EL tasandil.Probleem on, et 4 kuuga ei ole palju muutunud. Neljapäeval kogunesid justiits- ja siseministrid Belgia rünnakute järel taas erakorraliselt ning kordasid oma 10-punktilises avalduses kenasti kõik prantslaste viis ettepanekut üle. Asjadega liigutakse tasapisi edasi, aga midagi pole veel tehtud. Näiteks lennureisijate andmete vahetamise direktiiv on plaanis heaks kiita aprillis, selle rakendamisele läheb siis veel ilmatuma aeg. Varasematele ettepanekutele on lisandunud mitmed konkreetsed riikidevahelise koostöö vormid: terrorismi vastase võitluse grupp; ühised juurdlusrühmad ja terrorismisvastase võitluse ekspertide ühine tiim Europoli juures. Nende kiire rakendamine on hädavajalik. 10-punktiline avaldus räägib ka radikaliseerumise ennetamisest.

PEAMINISTRI KAKS AASTAT JA VALITSUSE ÜKS AASTA

Laupäeval täitus peaminister Taavi Rõivasel kaks aastat peaministrina. 9. aprillil saab aastaseks praegune valitsus. Rõivase esimesel valitsusel oli uudsuse võlu, sest rahvas oli väsinud nii IRLi ja Reformierakonna valitsusest kui sealsetest vanadest poliitikutest. Just uus koalitsioon, uued näod valitsuses ning oskuslik inimeste hirmudel mängimine Ukraina agressiooni taustal aitasid Reformierakonna valimisvõiduni.

Rõivase teisel valitsusel pole nii hästi läinud. Asjad hakkasid viltu kiskuma juba koalitsiooniläbirääkimistel, mis sünnitasid väheambitsioonika koalitsioonilepingu (seda analüüsisime loos Eesti on valmis!) ning valitsuse, kus kaks koalitsioonipartnerit kolmest vähemalt selles koosseisus väga ei taha olla. Teine häda koalitsioonilepinguga on, et see ei tegele piisavalt mitmete Eesti jaoks täna oluliste küsimustega, ennekõike majanduse konkurentsivõimega ja immigratsiooniga. Viimane pole muidugi leppe koostajate süü, suurt osa selle valitsuse agendast on suunanud välised sündmused, ennekõike pagulaskriis ja terrorism Euroopas.

Lepingus kokku lepitud reformidest on edasi liikunud peamiselt töövõimereform ja haldusreform, ent esimese jõustumist on Riigikogus korduvalt edasi lükatud ja haldusreformi arutelud Riigikogus alles algavad. Paljud teised pisemad reformid, mis kirjutati lepingusse pehmelt, näiteks patsientide vaba liikumise võimaldamine tervishoius, liiguvad edasi imeaeglaselt kui üldse.

Sisuliselt on koalitsioonis kaks valimised kaotanud erakonda, kes on tegelenud ja tegelevad valimiste järel vahetunud esimeeste juhtimisel jätkuvalt eneseotsingutega. Kuigi uued erakondade juhid on teineteisega harjunud ja valitsuse igapäevane koostöö on viimasel poolel aastal paranenud, on üleval mitmeid lahendamata teemasid (Kontrollikoja liikme nimetamine, kooseluseaduse rakendusaktid, alkoholipoliitika muudatused). Peetakse pikki kabinetiarutelusid, kuid sageli lõpevad need ilma konkreetsete tulemuste ja kokkulepeteta. Soovi patiseisu murdmiseks ja tahet läbi rääkimiseks ei paista üheltki koalitsiooni osapoolelt, ka peaministriparteilt mitte.

See on toonud kaasa olukorra, kus valitsuses toimub igapäevane punktijaht – meeskonnana valitseda ei proovitagi, vaid üritatakse igalt algatuselt punkte noppida. Koalitsioonileping on sisuliselt marginaliseerunud ning kõik osapooled, isegi varasemalt rangelt koalitsioonilepet hoidnud Reformierakond proovivad poliitilistesse aruteludesse tuua uusi teemasid (n sõidujagamisteenust pakkuv ühistranspordiseaduse eelnõu). Sotsidel on Ossinovski veetav alkoholi- ja tubakapoliitika, IRLil Reinsalu konkurentsivõime 2.0 raport ja avaliku sektori töökohtade Ida-Virumaale viimine. Samas teavad kõik osapooled, et uute algatuste läbimineku võimalus on imeväike ja arvestataksegi sellega, et parem kostku kõlavad loosungid kui päriselt millegi ärategemine.

Et midagi muutuks, selleks peaks aga asjad olema veel tunduvalt halvemini. Kohe pärast valimisi toimunud järsule toetuse kukkumisele on järgnenud koalitsiooni reitingu stabiilne periood. TNS EMORi andmetel oli koalitsiooni toetus 2016. aasta märtsis praktiliselt sama kui 2015. aasta aprillis. Vaid selle vahega, et Reformierakond on tasapisi toetust kasvatanud ja koalitsioonipartnerid vaatamata kõigile jõupingutustele (või just nende tõttu) toetust kaotanud.Üksteise võidu punktide noppimine ei too lõpuks kellelegi toetust juurde, rahvas ootab tänases keerulises rahvusvahelises olukorras teovõimelist ja otsusekindlat valitsust. Sellest võidaksid kõik koalitsioonierakonnad, kuid hetkel ei ole küll näha, et valitsuse stiil kuidagi muutuks. Vaadates tänast Riigikogu koosseisu ongi sellise stiiliga valitsus veel paariks aastaks tõenäoliselt Eesti uus reaalsus, harjume sellega.

OPOSITSIOONI ÜKS AASTA

Kui juba valitsusel saab üks aasta täis, on sama lugu opositsiooniga. Opositsioon on ka peamine põhjus, miks valitsuse reiting ei ole kukkunud. Opositsioon on kahtlemata läbi aegade üks nõrgemaid.

Keskerakond on lõhenenud ning Aadu Musta tagasivalimine Tartu piirkonna juhiks ning Kadri Simsoni tagasivalimine eelmisel nädalal Riigikogu fraktsiooni juhiks näitab, et Savisaare positsioon erakonnas on nõrgem kui kunagi varem. Ka Tallinna linnas ei suju asjad plaanitult. Kirjutasime juba 2015. aasta oktoobri alguses, et Savisaare jätkamine erakonna eesotsas ja “linnapeana” olukorras, kus ta on ametist kõrvaldatud, on kahjulik nii Keskerakonnale aga ennekõike Tallinna linnale http://www.poliitika.guru/memorandum-nadal-41/. Viimasest tunduvat olevat aru saanud ka Tallinna abilinnapead, kes tegid eelmisel nädalal Savisaarele ühise ettepaneku linnapea koht vabastada ja kolida volikogu esimeheks.

Olukorra skisofreenilisust näitab, et Savisaar nende arvamust muidugi ei jaga ja seaduslikult ametis olevad abilinnapead lahkusid Hundisilmalt vallandamisähvardusega ametist kõrvaldatud linnapealt. Kuid juba selle ettepaneku tegemise fakt näitab, et Savisaare positsioon ei ole enam endine. Lõhenenud Keskerakond tegeleb paratamatult peamiselt sisemiste teemadega ja ei suuda koalitsiooni kõigutada.

Lähiaja ainuke erutav küsimus on, kas olukord, kus erakonna juhatuse ja fraktsiooni vahel on otsene ja avalik konflikt ning fraktsiooni liikmed ei karda juhatuse otsustega vastuollu minna, võib kanduda ka teistesse teemadesse. Kas võib see näiteks tuua vajalikud hääled selleks, et võtta lõpuks vastu Kooseluseaduse rakendusaktid? Oli ju Kadri Simson üks neid, kes algselt Kooseluseaduse poolt hääletas, samuti on seaduse suhtes poolehoidu näidanud Jüri Ratas (talle omaselt küll julgemata selle poolt hääletada). Kui Kadri Simsoni toetajate leeris hääletamine erakonna juhatuse diktaadist “vabaks lasta”, võib see anda puuduvad hääled. Samuti võib see teoreetiliselt (kui Keskerakonna sisetüli süveneb) tekitada esimest korda selle valimistsükli jooksul olukorra, kus tekib võimalus presidendi äravalimiseks Riigikogus. Selle võimaluse üle erutuda siiski ei maksa, sest selle variandi ees on kõrgemaid tõkkeid kui mõne toetushääle leidmine murenevast Keskerakonnast.

Ka Vabaerakond tegeleb jätkuvalt eneseotsingutega ja ei ole suutnud endast kujundada ühtset löögirusikat. Nii olemegi olukorras, kus tegusaim ja aktiivseim opositsioonierakond on EKRE, mis on oma toetust jõudsalt kasvatanud, aga täna on paljude valijate jaoks selgelt liiga radikaalne. Ka nõrk opositsioon on veel aastateks Eesti poliitika uus reaalsus.

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.