Vabadusega on viletsasti. Euroopa riigid piiravad liikumisvabadust Euroopa Liidu sees. Julgeolekuhuvides tuleb meil leppida kodanike privaatsuse olulise piiramisega. Suur küsimus, millega maadeldakse, on see, kuidas muuta vettpidavaks Euroopa Liidu välispiir – samm, mis liiga paljude arvates peaks keelama sadadele tuhandetele inimestele põhilise inimõiguse – õiguse turvalisele elule seal, kus elada on võimalik. Erakonnad ja valitsused üle kogu Euroopa (ja mitte ainult!) räägivad üha enam ohtudest, piirangutest, keeldudest ja üha vähem vabadusest. Pole ime, et Prantsusmaa kohalike valimiste peamine tooniandja on nende rahvusrinne (Front National). Uus normaalsus on see, et Poolas saab parlamendis enamuse partei, mille programm on ühe sõnaga kokku võttes “vabadusevastane”. Enam pole ime, et USA vabariiklaste kõige populaarsem presidendikandidaat on see, kes ütleb, et ühtegi moslemit ei tohi riiki lasta.
Loomulikult on sellel ajavaimul siirded ka Eesti poliitikas. Nii saabki meil parlamendis üha enam toetust koguda jõud, kes ütleb, et Eesti peab olema suletud. Nii vaatamegi nõutult, kuidas valitsus püüab kodanike eest otsustada, mida juua ja mida süüa võib. Nii näeme, kuidas enamuse heakskiidul diskrimineeritakse, sõimatakse ja vahel (õnneks veel harva!) ka rünnatakse neid, kes soovivad elada teisiti või kes on lihtsalt halvemas olukorras – olgu need siis pagulased, majandusimmigrandid, teistsuguse nahavärviga või sotsiaalse taustaga inimesed.
Kõigi inimeste põhiõigused – mille absoluutne tunnistamine on tegeliku vabaduse eeltingimus – on pilke- või vähemalt kauplemisobjekt. Paistab, et inimestel napib sisemist vabadust, et oma hirmudest ja vimmast üle olla. Tugevad argumendid, mis tuginevad vabade ja võrdsete inimeste põhiõigustele, panevad ka poliitikuid vaid õlgu kehitama, kuigi nende vabaduste ja õiguste tagamine on poliitikute põhiülesanne.
KOOSELUSEADUSE MITTERAKENDUSAKT RIIGIKOGULT
Eesti poliitikute ükskõiksus põhiõiguste suhtes on viinud selleni, et Kooseluseadus jõustub kahe ja poole nädala pärast paraku ilma rakendusaktideta. See tähendab, et oma kooselu registreerida soovivad paarid ei saa seda teha või vähemalt ei saa nad notariaalse lepingu järel kasutada kõiki seadusest tulenevaid hüvesid, leping jääb suures osas vaid paberile.
Kirjutasime nädalavahetusel põhjalikult, miks on see teema põhiõiguste küsimus ja miks on seda olulist protsessi aetud valesti. Oleks olnud õige seadustada samasooliste abielu ja võimaldada nendele peredele seeläbi tegelik võrdsus ja tagada õigusselgus. Mingisuguse vaheastme loomine kooselu registreerimisega teeb olukorra tunduvalt segasemaks, sundides looma paralleelseid registreid, mingit iseseisvat kooselureaalsust olemasoleva kõrvale. On selge, et selleks tegelikult vajalikuks otsuseks ei oleks leidunud ei eelmises ega leidu selles Riigikogus 51 häält, ning see näitab, et Eesti poliitiline eliit kas ei hinda vähemuse võrdsusõigust või ei julge ühiskonna suurema vabaduse nimel oma reitinguga riskida.
Sellel on oma hind. Kui rakendusakte kiiresti vastu ei võeta või võetakse poolikult (jättes välja 51 poolthäält eeldavad sätted, milles paraku peitub selle eelnõu peamine sisu samasooliste perekondade jaoks), siis on oodata kohtuasju Eesti riigi vastu, millest kirjutasime pikemalt samuti siin. Pretsedente leiab Euroopa riikide ja ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast mitmeid, mis ühemõtteliselt ütlevad: samasoolistel paaridel on õigus abieluga võrdsele seaduse kaitsele.
Paradoksaalsel kombel võib selles kodanike igati õigustatud kohtutees riigi vastu peituda ka lahendus tänasele tupikseisule. Kuna juriidilised, tõenduspõhised ja kodanike põhiõiguste kaitsel põhinevad argumendid on ülekaalukalt samasooliste kooselu seadustamise poolt (vt esimest joonist juba viidatud Andreas Kaju artiklis), siis lõppastmes võib Riigikohus tänase olukorra kuulutada lihtsalt põhiseadusevastaseks ja Riigikogul ei jää muud üle, kui probleemile lahendus leida.
Sellepärast julgustame asjast puudutatud kodanikke oma nõudeid koondama ja kohtu poole pöörduma.
TÖÖD EI KARDA ME, JUHHEI!
Lõppenud nädalal astus tagasi Läti peaminister Laimdota Straujuma ja koos temaga terve Läti valitsus. Läti poliitika telgitagustega kursis olijad on pärast väitnud, et väga suurt üllatust selles ei olnud. Juba nädalaid (alates transpordiminister Anrijs Matissi tagandamisest) valitsus värises ja värises, kuni lõpuks varises. Kuivõrd mingit sisulist nähtavat põhjust selleks peale inimestevaheliste suhete ei olnud, kaasnesid öisel ajal SMS-i abil tehtud sammuga naljakad põhjendused.
Straujuma ise ütles selgituseks, et on aeg Lätile restart teha: “Ma arvan, et praegu on õige aeg uuteks ideedeks, uueks lähenemiseks ja energiaks, et edasi minna.” Nii umbmäärase põhjendusega võimust loobumine pole just päris tavaline. Samas pakkus ta enda mantlipärijana välja juba kolme viimase valitsuse koosseisu kuulunud siseminister Rihards Kozlovskise, mis sellel värskuse argumendilgi vaiba alt tõmbas. President Raimonds Vējonis ütles, et “Ma tahan talle öelda aitäh, sest Straujuma oli valitsusjuhiks ajal, mil keegi teine seda ei tahtnud.”
Lätist hakkab seda lugedes isegi kahju. On parteid, on poliitikud, aga mitte keegi kogu riigis ei taha võimu teostada. Iga poliitiline partei, mis ei taha võimul olla või võimule saada, on iseenesest absurdne nähtus ja tuleks laiali saata. Samas on sellest saamas tendets mujalgi: tahetakse küll võimu, aga mitte olla esiplaanil, mitte sellega kaasnevat vastutust. Eestis pole tänasele valitsusele usutavat alternatiivi ning vähemalt ühe valitsuse osapoole käitumine ja kehakeel on selline, et pigem sooviks olla kuskil mujal. Vabaerakond pidas koalitsioonikõnelusi nii, et oli tunda, et valitsusse tegelikult ei taheta. Nad pistsid küll pea ukse vahelt sisse, aga kõik nägid, et keha (ja süda) jäi ukse taha. Poolaski on peaminister Beata Szydło ametis võimuparteid Seadus ja Õiglus tegelikult juhtiva Jarosław Kaczyński armust. Kaczyński plaan on kogu must töö teha kellegi teise kätega.
See, et poliitikud ei taha teha oma põhitööd – võtta vastutust oma valdkonna ja ka oma tegude eest – on üha sagedasem. Sel nädalal oli Brüsselis hambus Rumeeniast pärit regionaalpoliitika volinik Corina Cretu, kes lihtsalt ei tee oma tööd: hõre töögraafik, koordineerimata meeskond (kellest üle poole on seetõttu aasta jooksul lahkunud), puudumine kohtumistelt, Euroopa Komisjoni töötajate kasutamine isiklike sisseostude tegijatena ja laste sõidutamisel jne. Politico.eu tegi töökoormuse ühe näitajana joonise, kui vähe Cretu võrreldes teiste volinikega oma valdkonna lobigruppidega kohtub.
Eestis ministrite kohtumiste üle sel viisil arvet ei peeta ja nii ei ole lihtne hinnata, kui aktiivne keegi oma tööülesannete täitmisel on. Üks Eesti jaoks väga olulisi indikaatoreid on aga see, kui palju käib minister isiklikult kohal Brüsselis EL nõukogu kohtumistel. Poliitika.guru hakkab seda regulaarselt jälgima, valitsuse esimese poole aasta aktiivsus on tabelis.
Kohalkäimine on Eesti jaoks väga oluline, kuna vähegi keerulisemate küsimuste lahendamisel mängivad isiklikud suhted Euroopa kolleegidega väga olulist rolli. Eriti on see nii, kui silmas pidada seda, et Eesti eesistumiseni on vaid 2 aastat ja selle õnnestumiseks on juba täna vaja kolleegidega sina peale saada.
Seega võib hinnata, et ministrid, kes on kohal käinud ametlikest kohtumistest vähem kui pooltel, on kindlasti lati alt läbi hüpanud ja peaks oma rahvusvahelise suhtluse plaani täielikult ümber tegema.
Märkus: välisministrid (Keit Pentus-Rosimannus ja Marina Kaljurand) on käinud oma valdkonna kohtumistel sajaprotsendiliselt, kuid on palju puudunud üldasjade nõukogu kokkusaamistelt, kus arutatakse pigem vähemteravaid küsimusi ja kus käivad Euroopa Liidu ministrid riikidest, kus selline ametikoht olemas on.
SEKTORIST VÄLJA: NEINAR SELI VILTUNE VASARAHEIDE
Riigikohus otsustas ja Neinar Seli tegi selle peale emotsioonidest laetud avalduse, öeldes seal muuhulgas: “Kas Eesti Vabariik tahab, et enamik tema tegusaid kodanikke jõuaks vastupandamatu surveni end edgarsavisaarlikult sõnastades “Eesti Vabariigi õigussüsteemist lahti siduda””. Emotsionaalsus on arusaadav – tähendab Riigikohtu otsus ju mõjuka asutajaliikme lahkumist Reformierakonnast, sujuvat (?) tagasiastumist Eesti Olümpiakomitee juhi kohalt, mida Seli seni ühiskondlikus korras (palgast loobudes) teinud oli. Siiski on selge, et asi ei oleks pidanud nii kaugele minema.
Jah, selles, et riigiettevõtted toetavad sporti pole midagi halba. Otse vastupidi, kui seda tehakse läbipaistvalt ja selge plaani alusel, mis toetab ka ettevõtte ärilisi ja sotsiaalseid eesmärke, pole selles midagi halba. Aga see ei muuda Seli tegu ja käitumist kuidagi paremaks. Tegemist oli toimingupiirangu rikkumisega, mis oli ilmselge algusest peale. Seli kandideeris EOK juhiks lubadusega tuua juurde uut raha – sellepärast ta ametisse saigi, kuigi oli selge, et igapäevast EOK juhtimisfunktsiooni tema oma muude äride kõrvalt tegema ei hakka. Aga mida ei tulnud, oli raha. Viimases hädas läkski mees võtma kogu potti Sadamast, mille nõukogu esimees ta oli. Kohtuotsus polnud ühelegi asjaosalisele eeldatavalt mingi üllatus. Istuda kahel toolil korraga, anda endaga seotud organisatsioonile ühe käega raha ja teise käega see vastu võtta, on selge korruptsioonijuhtum. Seetõttu on ka arusaamatu, miks EOK hakkab Seli lahkumisega seotud küsimust alles nüüd arutama, et tagada lahkumise ‘sujuvus’. Kõik oleks olnud võimalik ja tulnuks juba ammu ette valmistada nii, et täna alanud nädalat alustaks EOK juba uue presidendi juhtimisel.
Seli avaldus, täis vimma Juhan Partsi vastu, on selle häbiväärse protsessi naeruväärne lõpp-punkt. Kui kõrvutada Seli avalduse retoorikat Edgar Savisaar viimase kongressikõne omaga või Seli käitumist Priit Toobali ja Lauri Laasi omaga, siis praktiliselt seal mingit erinevust ei ole: mina ei ole midagi valesti teinud (A: “tegin spordile head”; B: “olen puhas kui prillikivi”; C: “meile topiti need Hannes Rummi kirjad vägisi”), ma ei tea midagi sellest otsusest (A: “koosolek ei otsustanud midagi”, B: “ma ei ole raha küsinud ja saanud”, C: “ma pole neid kirju lugenud”), süüdi on teised (A: “Parts!”, B: “IRL!”, C: “Prokuratuur ja Kapo!”). Ka suhtumine poliitilisse vastutusse on sama – tagasi ei astu ehk ei vastuta enne, kui kõik kohtuastmed on süüdi tunnistanud.
See on Eesti ühiskonnas väga valesti. Poliitiliselt või ühiskondlikult ametikohalt lahkumine peaks iseenesestmõistetav olema juba kahtlustuse esitamise järel, mitte ei peaks ootama, mida sellest pikkade aastate jooksul arvavad kõik kohtuastmed. Võib aimata, et Selit vaevab küsimus: kui kõik teevad, miks siis vaid mind karistatakse. Selles mõttes on Seli pettumus isegi mõneti mõistetav. Niikaua, kui selline juhtimis- ja käitumismudel on norm, ei saa oodata Eesti eliidi käitumise muutust. Kuigi teemaga seotud ministrid väljendasid üheselt vajadust Seli tagasiastumise järele, ei arvata paljudes ringikondades, et ta oleks midagi valesti teinud. Hämmastav oli lugeda Siim Suklese kommentaari kohtuotsusele, et enne kommenteerimist on ikka vaja kohtuotsusega tutvuda ning Seli viiteid tulisele toetusele tema jätkamiseks. Seda, kas Olümpiakomitee otsustab ennast sarnaselt Keskerakonnale “Eesti õigussüsteemist lahti siduda”, näitavad lähikuud.
POOLA UUS VALITSUS LAMMUTAB DEMOKRAATLIKKU RIIKI
Küll aga on ennast õigusriigi põhimõtetest lahti sidunud Poola rahvuslik-populistlik valitsus, kes teatas sel nädal, et ei tunnista Poola Riigikohtu otsust valitsuskoalitsiooni poolt ametisse määratud kohtunike nimetamise põhiseadusvastasuse kohta. See on hetkel vaid viimane samm otsuste reas, millega valitsus Poola demokraatlikku riigikorraldust lammutab. EL lippude ärakorjamine pressikonverentsiruumist on lapsemäng järgmiste sammude kõrval, mille hulka kuulub ka Euroopa Ülemkogu praeguse presidendi ja endise Poola peaministri Donald Tuski kohtu alla andmine. See teeb tõenäoliselt võimatuks ka Tuski kandideerimise teiseks 2.5 aasta pikkuseks ametiajaks. Arvatasti pole viimasel kahel kuul toimunu olnud päris see, mille poolt poolakad oktoobri lõpus hääle andsid.
AJALOOLINE KLIIMALEPE SÕLMITI, KUID PLANEET EI OLE VEEL PÄÄSTETUD
Eelmisesse nädalasse jäi siiski ka midagi head ja paremat tulevikku tõotavat. 195 riiki sõlmisid Pariisis uue kliimakokkuleppe. Osalevate riikide arvult ja ambitsioonilt on lepe kindlasti ajalooline, selle suure edu paistel on ennast juba soovinud soojendada paljud riigid ja riigijuhid – loorbereid üritavad lõigata nii Prantsusmaa diplomaatia, Euroopa Liit kui USA. Samas, nagu ikka rahvusvaheliste läbirääkimiste puhul, on lõpptulemus kompromiss paljude huvide vahel, mis viib kliimaarutelu tulevikus uuele tasemele, kuid ei lahenda kõiki küsimusi, mida soovis Euroopa Liit ja koos sellega ka Eesti.
ÜLEMKOGU JA EL VÄLISPIIRI KAITSE:
Selle aasta viimane tippkohtumine nädala lõpus näitab seda, kui kaugele saab EL oma ühise migratsiooni-, rände- ja piirivalvepoliitikaga minna. Juncker tuleb uute piirivalvet tugevdavate ettepanekutega välja kolmapäeval, kuid juba on Euroopa meedia põhilise avalikuks teinud – liikmesriikide piirivalvevõimekusi võib Frontex tulevikus ka riigi enda tahtmise vastaselt tugevdada, “laenates” puuduolevaid piirivalvureid teistelt Schengeni liikmesriikidelt. Ajendi selleks ettepanekuks andis Kreeka, kes korduvalt keeldus tunnistamast nii probleemi olemasolu oma välispiiril, kui ka lükkas tagasi pakutud abi. Selge, et Schengeni välispiiri valvamine ei saa olla üksnes ühe riigi tahte küsimus. See on meie kõigi mure. Kuid kas ja millisel juhul saab seda teha ka üle konkreetse liikmesriigi pea, on küsimus, millele vastuse ülemkogu peab andma.
Lisaks on tippkohtumine huvitav ka selles osas, millest ei peaks räägitama. Vene sanktsioonide pikendamine peaks olema kõigi liikmesriikide vahel juba otsustatud asi, mis tuleks ära teha tehnilisel tasandil saadikute poolt. Seda juhul, kui Itaalia peaminister Matteo Renzi oma eelmise nädala lõpus peetud kõnelustel Putiniga mingeid ilmutusi pole kogenud. Renzi pole ainus, kes on vihjanud, et kuna Ida-Ukraina näol on tegu uue külmutatud konfliktiga, oleks EL-il vaja plaani B, kuidas ikka Venemaaga tulevikus suhelda. Seekord läheb sanktsioonide pikendamine tõenäoliselt ikkagi läbi, kuid kevadel, kui tuleb hakata üle vaatama isikute nimekirja, kellele on kehtestatud EL-i sisenemispiirangud, on oodata suurt vastupuiklemist.
PRANTSUSMAA VALIS EUROOPA
Lisaks kliimaleppele tuli Prantsusmaalt möödunud nädalavahetusel teinegi hea uudis. Paremradikaalsel populistlikul Front Nationalil ei õnnestunud regionaalsete valimiste teises voorus võita üheski 12st regioonist. See on Marine Le Pen’le esimese vooru võidu järel tugev maksahaak, sest lootis ta ju regionaalsete valimistega hakata laduma põhja 2017. aasta presidendivalimisteks. Oma valimisringkonnas kogus Marine Le Pen 42% häältest, veidi enam kui esimeses voorus, aga võiduks kahe parema kandidaadi heitluses selleks ei piisanud. Veidi parema tulemuse tegi Marine õetütar Marion Marechal-Le Pen, kuid ka tema 46% oli ikkagi selge kaotus vabariiklaste kandidaadile.
Eilsed valimised näitasid, et vana mudel Front Nationali kandidaatide vastu hääletamisel töötab endiselt. Võrreldes esimese vooruga tuli välja 20% rohkem valijaid (esimese vooru valimiaktiivsus oli veidi alla 50%, teises voorus 60%) ja valis kas sotse või vabariiklasi. Eriti hästi läks sotsidel, kes võtsid pooled regioonidest. Sarkozy taktika sotsidega koostööd mitte teha talle edu ei toonud.
Esialgsed regionaalvalimiste tulemused pühapäeva õhtu seisuga:
Allikas: Le Monde
Legend regioonide võitjatest: Liste Union de la Droite – Paremblokk (Sarkozy Vabariiklik blokk, kaardil sinine); Liste Union de la Gauche – Vasakblokk (Hollande’i sotside juhitud blokk, kaardil lillakaspunane).
Valimiskaotus ei tähenda muidugi Front Nationali lõplikku lüüasaamist. Kõikide valimistega on Marine Le Pen jõudnud võimule veidi lähemale. Nii Prantsusmaa peaminister Manuel Valls kui paljud vabariiklaste kandidaadid rõhutasid, et võidurõõmu tunda pole mõtet. Ilma muutusteta tänaste pealiini erakondade poliitikas on Front Nationali võimulepääs vaid aja küsimus.
HISPAANIA VALIB – TSENTRISTLIK KOMEET CIUDADANOS
Järgmisel pühapäeval valib Hispaania parlamenti. Hispaania poliitilist süsteemi on viimase aasta jooksul raputanud lausa kaks uut poliitilist komeeti, millest kirjutasime pikemalt siin. Veel kevadel loodeti (vasakpoolsete poolt) või peljati (valdava enamuse rahvusvahelise üldsuse poolt), et Hispaanias võib võidukäiku teha vasakpopulistlik Podemos, mille sõsarpartei Syriza tekitas tormi Kreekas. 2014. a. jaanuaris loodud Podemose toetus saavutas tipu jaanuaris 23,9%-ga (CIS küsitlus). Toona jäi Podemose toetus alla vaid valitsevale konservatiivsele Rahvaparteile (PP). Tänaseks on Podemose tähesära hakanud kuhtuma, sest Syriza eeskuju pole olnud just inspireeriv ning Podemose radikaalsus on mõõdukamate vaadetega toetajaid eemale peletanud.
Väga oluline on ka populaarsustabelite tippu tõusnud teine uus jõud – tsentrisltik Ciudadanos. Aasta alguse napist 3-4%-lisest toetusest on saanud eri küsitlustes 20%-ni tõusnud toetus. Ciudadanos pistab teise koha pärast rinda teise traditsioonilise suurpartei sotsialistidega (PSOE) ning Podemos on langenud pigem neljandale kohale. Niivõrd kiiresti kasvanud populaarsus on parteile, mis pole ei äärmuslik, ega padupopulistlik, vägagi haruldane saavutus. Suure tõenäosusega võidab valimised siiski PP, kuid absoluutne enamus jääb unistuseks. Ilma Ciudadanose toetuseta ei ole stabiilne valitsus ilmselt võimalik, sest konservatiivse PP koostöö Podemosega on välistatud ning väga keeruline on see ka igipõlise rivaali PSOEga.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
