Täna lõppevad president Toomas Hendrik Ilvese volitused ning algab Vabariigi Presidendi Kersti Kaljulaidi ametiaeg. President Ilvese kümme ametiaastat olid keerulised ja täis suuri ootamatusi. Kardetavasti ootab president Kaljulaidi ees veelgi keerukam ja muutlikum aeg, seda nii Eestis kui laias maailmas. Rahulikuks adraseadmiseks uuel presidendil aega ei jää. Meie poliitikas algab Edgar Savisaare Keskerakonna eesotsast kõrvaletõrjumisega uus ajastu, mis toob eeldatavalt kaasa rohkemad koalitsioonivõimalused ja kiiremini vahetuvad valitsused. Laias maailmas vappub USA enneolematult dramaatilise  presidendikampaania lõpusirgel ning USA võimuvahetusega samal ajal kruvib külma sõja väärilisi pingeid Putini Venemaa. Kuigi Ameerika ja Euroopa keskpangad on majandusse pumbanud enneolematu hulga raha ei taha protektsionismist ahistatud maailmamajandus kasvada ja rahva rahulolematus väheneda.

PRESIDENT ILVES – HARULDANE  IDA-EUROOPA LIBERAAL

President Ilvese kümme aastat Eesti Vabariigi riigipeana jäädvustub aastate pärast kindlasti väärikalt  Eesti ajalooraamatutesse, kuid vahetut ja värsket hinnangut väärib Ilvese ametiaeg ka nüüd ja praegu.

Ilves ja Kaljulaid on vägagi erinevad inimesed. Ent küllap paljud lugejad on unustanud, kui vähe teadsime Ilvese vaadete kohta väljaspool välispoliitilisi küsimusi 2006. aastal, kui ta valimiskogus napilt presidendiks valiti. Peaaegu et mitte midagi. Ent ajastuline kontekst, kuhu Ilvese kandidatuur asetus, oli selline, kus tolle hetke poliitiline enamus, ajakirjandus ja arvestatav osa avalikkusest janunes presidendi järele, kelle puhul poleks kahtlust, et Eestit hoitakse läänekursil ja et teda ei ümbritseks väga lõdva poliitilise moraaliga maadevahetajad. Kui Ilves 9. oktoobril 2006 ametisse astus ja rääkis vajadusest võtta võim kitsalt inimeste grupilt ära ja tagastada see kodanikele, oli Rahvaliit veel valitsuses. Marju Lauristin heidabki Ilvesele ette, et see suur lubadus jäi tal täitmata. Nii nagu Lauristin seda mõtleb, jäi jah, sest Ilves, nagu iga president või poliitik, muutus oma ametis koos otsustega, mida selles teha tuleb.

Ilvese esimesse aastasse jäi Pronksöö ja pärast seda oli Ilves poliitilise teooria mõttes pluralist – ta loobus kategoorilisest ja lihtsustatud poliitika käsitlemisest, mis on allutatud selgele eetiliste printsiipide hierarhiale, ja kus poliitikuid peaks iga kõrvalekalde eest nüpeldama. Rasked olukorrad, kriisid ja otsustamine toob arusaama, et pole ühte ja selget poliitilist loogikat, mis Esimese Eetikana laiuks kogu poliitilise maailma kohal. Igal otsusel on plussid ja puudused. Iga tegu tähendab, et midagi jääb tegemata. Eestis on aga nii ajakirjanikke kui poliitikavaatlejaid, kelle jaoks on maailm endiselt must-valge, seal on head ja halvad süsteemid, õiged ja väärad valikud. Neile pole Ilvese poliitiline progressioon istunud.

Pluralism ei tähenda relativismi ja Ilves pole olnud relativist. Uskuda, et eri ajahetkedel on vahekorrad erinevate poliitiliste väärtuste vahel erinevad, ei ole sama kui uskuda, et mingeid väärtusi pole ja kõik on suhteline.

Ilvesest kujunes riigimehena vabaduse usku liberaal umbes sellisena, nagu oli seda väärtus-pluralist Isaiah Berlin. Nagu oli Berlinil, on ka Ilvese põhiuskumuste ja poliitilise pluralismi vahel pinge. Moraalsele absolutistile Twitteris on raske kui mitte võimatu mõista, kuidas saab sobitada kokku absoluutset usku inimeste vabadusse ja õigusesse end oma äranägemise järgi teostada usuga, et vahel on poliitiline stabiilsus näiteks olulisem väärtus, ajutiselt. Ilvesest sai ametisoleku käigus riigimees, kes pidigi seda pinget juhtima, osadel hetkedel poliitilise stabiilsuse kasuks otsustades, teistel hetkedel selgelt liberaalsetele väärtustele rõhudes, tähelepanu juhtides ja muutuste järele küsides. Küllap on seda väärtuspluralismi Ilveses kasvatanud ka tema fookus väljakutsetele, mida infoühiskonna areng endas kätkeb. Eilne privaatsus võib olla tänane läbipaistvus või ka vastupidi, nagu ta isegi on rõhutanud. Väärtuste hierarhia ongi selles uues maailmas muutuv. Ilves on selles mõttes ainulaadne, et temas ka inimesena kohtuvad teadlane, arvutinohik ja humanist, kes ühiskonnas üldiselt räägivad täna üksteisele mitte vastu, vaid üksteisest mööda – Ilves kehastab katset kaasaegseid probleeme infotehnoloogia arengus ja iseäranis nende rollist riikide ja eraettevõtete teenistuses kõikide kolme perspektiivis arutada. Tema valitud perspektiividega muuseas ei pruugi nõustuda (ta rõhutab liigselt eraettevõtete poolt kasvavat ohtu seniste riiklike ohtude asemel jms).

Lauristin eksib sisuliselt, kui arvab, et Ilves ei täitnud oma lubadust riik kodanikele tagasi anda. See, et mõni kodanik nii arvab, ei tee seda rohkem tõesemaks. Ilvese esimese ametiaja lõpuks (soovitame lugeda näiteks tema 2011. aasta vabariigi aastapäeva kõnet) oli ta mõistnud, et riiki ei tagasta kodanikele poliitikud, vaid riigi võtavad tagasi kodanikud ise ja võti selleks oli vabaühendused. 2011. aasta sügisel ametisse tagasivalituna oli tema esimene otsus, samal päeval, võtta enda tiimi eraldi inimene (Madle Lippus), kelle ülesanne oli presidendi poolt vabaühenduste arengut ja kodanikuühiskonda toetada (ametisse astuv president on otsustanud seda jätkata ning on Tiit Riisalo heale nõule tuginedes tööle kutsunud Urmo Kübara). Ent Ilvese toetus oli sisuline ja sellele kinnituse saamiseks piisab vaid kodanikuühiskonna aktivistidega rääkida, kuigi kindlasti on neid, kelle jaoks on seda vähe olnud. Ilvese joon vabaühendustest rääkides, iseendast sõltumises ja ise oma elukorralduse tagasi enda kätte võtmises on midagi fundamentaalset võõrast ka teatud tüüpi sotsiaaldemokraatidele ja võibolla ka sellest kõneleb Lauristini vigane käsitlus.

Muidugi on Ilvese liberalism olnud arusaadavam noortele eestlastele, kui võitjate põlvkonnale – kohati. Ilvese julgustus olla maailmale avatud, harjudes sealjuures mõttega, et tuleb toetuda iseendale ja oma naabreile ning vähem loota, et väike riik suudab keskmist inimest piisavalt toetada, on arusaadavam põlvkonnale, kes on täiskasvanuks saanud ja ennast teostanud vabas Eestis.

Eelnev käsitlus ei ole heakskiit Ilvese valikutele ja otsustele, vaid käsitlus, miks ta oli selline president nagu ta oli. Nagu öeldud, siis iga tehtud tegu ja otsustatud otsus tähendas, et midagi muud jäi tegemata. Ka Ilvese puhul on võimalik nimetada tegevussuundi, kus tulemus oli mitterahuldav ja kus sõltuvalt poliitilistest eelistustest ja rõhuasetustest oleks valikuliselt võinud olla presidenti rohkem näha ja tunda:

  • Ühiskonna kõige nõrgemate rühmade eest seismine (vähekindlustatud pered, st üksikemad, vähenenud  töövõimega inimesed jne);
  • Eesti venelased. Ilves tegi alguses paar katset “probleemi” ümber defineerida, proovis ka siinseid venelasi abi ja mõistmist vajavate ohvritena sõnastada, ent poliitikat ta nendes küsimustes mõjutada ei proovinud.

Kuidas sai Ilves hakkama Eesti põhiseaduse valvurina?

Oma rolli on iga taasiseseisva Eesti president näinud erinevalt, kuigi põhiseaduses kirja pandud ülesanded on samad (välja arvatud Ilvese poolt 2007. aastal algatatud Põhiseaduse muudatus, mis vähendas presidendi rolli riigikaitse juhina). See ongi normaalne, “oma sisu” leiab presidendi rollile kindlasti ka Kersti Kaljulaid. Ei ole muidugi õiglane hinnata presidendi sooritust hindaja poolt paika pandud kriteeriumite järgi, kuid teeme siiski proovi. Põhiseadusest joonistuvad välja neli suuremat presidendi rolli:

  • Põhiseaduslike institutsioonide, eeskätt Riigikogu ja valitsuse, tasakaalustamine;
  • Ühiskonna ühendamine;
  • Riigivõimu stabiilsuse tagamine;
  • Eesti esindamine välissuhtluses.

Põhiseaduslike institutsioonide tasakaalustaja – President Ilves on kandnud järjekindlalt  parlamentaarse riigi presidendi rolli ning just presidendi põhiseaduslikes piirides tegutsemine ongi olnud tema suurim panus ja tasakaalustav mõju. Ta ei ole andnud järele kiusatusele kasutada oma positsiooni valitsuse ja Riigikogu poliitikute pidevaks kottimiseks, mis kahtlemata oleks tema populaarsust rahva hulgas tõstnud (seda näeme juhtumas näiteks Leedus). Meie parlamentaarses süsteemis on praktiliselt kõigis olulistes poliitilistes küsimustes otsustav sisuline roll parlamendil ning parlamendi mandaadi kaudu valitsusel. Poliitilistes küsimustes pole president Ilves Riigikogu ja valitsuse tegevusse avalikult pea sekkunud, mis ei tähenda, et ta oleks retoorikas alati sama sõnumit kandnud. Põhiline reaalne hoob institutsionaalseks tasakaalustamiseks on presidendil põhiseaduslike ametikohtadele (peaminister, Õiguskantsler, Riigikontrolör, Riigikohtu juht,  Eesti Panga nõukogu juht) kandidaatide nimetamine. President Ilves pole esitanud viletsaid kandidaate, ega olnud nimetamisprotsessis kuidagi kallutatud või kitsarinnaline.

Institutsioonide tasakaalustamine eeldab väga head õigustiimi ja/või poliitiliselt väga teravat kabinetiülemat. Ilvese pikaajaline õigusnõunik, kes kujundas tema joone nendes küsimustes, on täna õiguskantsleri ametis. Kersti Kaljulaidi õigusnõuniku nime me veel ei tea. Küll aga teame, et tema kabinetiülem on pigem organisaator, mitte poliitika sisu sügavuti lahkav tüüp. Milline saab olema president Kaljulaidi suhe kodanikuühiskonnaga, näitab aeg, Eesti Mittetulundusühenduste ja Sihtasutuste Liitu pikalt juhtinud ja presidendi tiimiga vabakonna nõunikuna liitunud Urmo Kübar omab kodanikuühiskonna tegijatest kindlasti väga head ülevaadet, presidendi edukus selles valdkonnas sõltub seatud eesmärkidest, mida me täna veel ei tea.

Ühiskonna ühendamine – Ühendaja rolli täitmiseks on olnud vaieldamatult väga rasked ajad. Sügav majanduskriis ning seejärel majanduslik seisak on kestnud pea kogu Ilvese ametiaja ning on toitnud ühiskondlikke pingeid ja kasvatanud lõhesid. Majandusraskustele on lisandunud väärtuskonflikt kooseluseaduse ümber ning põgenikekriisi tuules ka pagulaste teemal. Ilvese suunavad ja  manitsevad kõned pole teravalt polariseerunud ühiskonda lepitada suutnud. Kuidas see ühendamine õigupoolest olekski saanud edukas olla? Ilves valiti suuresti vastandlike lootustega Rüütlile, et ta aitab anda Eestile moodsama näo ja uue tõuke Eesti edasi Lääne-Euroopa ühiskondade poole viimiseks. Ilves on välismaise taustaga intellektuaal, kes kõneleb eesti keeles pisut kohmakalt, kes mõjub elitaarselt ja kohati veidi arrogantselt, ehk on kõike muud kui rahvamees. Tema liberaalne, avatud ning suuremale sallivusele kutsuv sõnum ei jõudnud kõikide ühiskonnagruppide südamesse või mõjus kohati ehk isegi ärritavalt. Ilves ei osanud lõpuni vajutada neid nuppe ja leida argumente, mis oleks rahva hirmud maha võtnud ja väärtushinnanguid sisuliselt muutnud. Ent nii on see olnud viimastel aastatel kogu Euroopas, lõhe rahva ja eliidi vahel vaid kasvab. Kersti Kaljulaidi ülesanne ei ole siin Ilvese omast sugugi lihtsam, pigem keerulisem ja paratamatult on just see üks tahke, mille järgi hakatakse hindama Kaljulaidi pärandit.

Riigivõimu stabiilsus – President Ilvese ametiaja üks peamine märksõna oli noorele Ida-Euroopa demokraatiale hämmastav poliitiline stabiilsus. Tõsi, just see stabiilsus on toonud Ilvesele suure osa tema ebapopulaarsusest. Ilvese ametiaega saatis kaheksa aastat peaminister Ansipi valitsusi, mis paljude majanduskriisi poolt pihta saanud inimeste silmis teenis oma eelnevas poliitilises elus sotse juhtinud Ilvesele välja Reformierakonna sõltlase kuvandi ja võttis temalt võimaluse olla nende silmis kogu rahva president. Kuid valitsuse paadi mittekõigutamine ja stabiilsusele kaasaaitamine kõige sügavama majanduskriisi ajal väärib kiitust ning Ilvese liigses Reformierakonna-sõbralikkuses süüdistamine teeb talle liiga. Sama tegi Ilves Pronksöö järel, mil presidendi ja peaministri sõnumid olid hoolikalt kooskõlastatud, mitte küll niivõrd peaministripartei toetamiseks, kui keerulisel ajal riigi liidrite ühtsuse tagamiseks.

Välissuhtlus – Põhiseaduses joonistub välissuhtluses välja esindav ja protokolliline roll. Ent Ilves, nii nagu ka Meri, on teinud just välispoliitikast ühe Eesti presidendi kandva telje ja seda ootab ka rahvas. Ehk seetõttu, et Eestis (ELi perifeerias) on riskid kõrgel ja presidendil on lihtsalt rohkem aega tegeleda ka välispoliitikaga kui tihti kriisides vaevlevatel valitsustel? Riigi tõhus esindamine välissuhtluses on muidugi võimalik vaid siis kui on olemas vastav pädevus ja soov – mõlemad on Ilvesel olnud vaieldamatult tugevad ja see on valdkond, kus ta kahtlemata säras. Eeskätt on Ilves olnud suurepärane Eesti Vabariigi visiitkaart ja meie tehnoloogilisel edumeelse kuvandi müügimees number üks. Negatiivsele poolele saab panna kohati retoorikas keeruliseks kiskunud suhted Soomega.

Eelnevat kokku võttes väärib president Ilves kõige enam kiitust liberaalse demokraatia, avatud ja salliva mõtteviisi järjepideva ja veendunud kaitsmise eest, seda ennekõike tema kõnedes ja väljaütlemistes, mitte niivõrd õiguslikus aktivismis või reaalsetes tegudes. Ilves on olnud viimaste aastate üha hoogsamalt vohava populismi ja radikaalsuse pealetungi tingimustes kindel liberaalse demokraatia  majakas. Loomulikult on see teeninud talle Eesti ühiskonnas  palju vastaseid.  Mitterahvamehelik “ülbelt nätsu näriv” liberaalne ameerika intellektuaal mõjub rahvuskonservatiivsematele gruppidele automaatselt punase rätina. Ilvese kerkimine riigi esiliberaaliks, eriti teisel ametiajal, näitab muidugi pigem, kui kehvas seisus on meie liberaalne demokraatia. Selle sisustajaid poliitikas napib, on valdavalt tehnokraatidest keskpärased tippametnikud ja tehnokraatidest keskpärased poliitikud.

Eriti teravalt torkab president Ilvese liberaalne ja läänelik joon silma meie regiooni rahvusvahelises kontekstis. Ilves oli just selline president, keda ilmselt paljud Ida-Euroopa ja järjest rohkem ka Lääne-Euroopa riigid oleks endale tahtnud.  Võtame ette nimekirja Ida-Euroopa liidreid –  peaminister Orban Ungaris, Jarosław Kaczyński käpikutest president Duda ja peaminister Szydlo Poolas, president Zeman Tšehhis, peaminister Fico Slovakkias – sellise populismi ja natsionalismi kalduva nimekirja taustal oli Ilves Ida-Euroopas tugevalt esile tõusev figuur ja üha suurem erand.

KESKERAKOND 2.0 EHK ELU ILMA SAVISAARETA

“Aga mina olen veel noor mees! Noorem, kui USA mõlemad presidendikandidaadid. Vananemisega on mul veel aega. Sõbrad R, S, R. tundub, et te peate veel kannatama. Ei kao ma niipea kuhugi!”

Nõnda kuulutas Edgar Savisaar 6. oktoobril Facebookis oma parteisisestele vastastele ning lubas 5. novembri Keskerakonna kongressil tõsist lahingut. Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed võivad siiski kergendatult hingata, sest “R, S, R” ei tähista mitte välispoliitika sõpru, vaid ikka Repsi, Simsonit ja Ratast. Kuid hoolimata Savisaare võitluslikust kõnepruugist ning tema senisest vaieldamatult kõrgest poliitilisest ellujäämisvõimest, on Savisaare päevad Keskerakonna eesotsas väga suure tõenäosusega loetud. Või vähemasti tänase ühtse Keskerakonna eesotsas…

Väga sümptomaatiline on juba ainuüksi Savisaare ootamatult tekkinud kirg sotsiaalmeedia vastu. Aastatega hoole ja armastusega ehitatud partei- ja linnameedia impeerium sikutati Savisaare leeri käest ropsuga ära ning Facebook ongi jäänud tema peamiseks infosõja kanaliks. Sotsiaalmeedia võimalusi ei maksa alahinnata, sotsiaalmeedias viiakse läbi revolutsioone ja võidetakse valimisi.

Aeg spekulatiivseks analüüsiks teemal “post-savisaarlik Keskerakond” on igal juhul küps. Eeloleval laupäeval toimuval Keskerakonna volikogul lüüakse Savisaare poliitilisse kirstu suure tõenäosusega järjekordne nael. R-S-Ri-meelne Kersti Sarapuu saab volikogu juhiks. Savisaare langemine tähendab kõikide arenguvariantide korral Eesti poliitikas seismoloogilisi nihkeid. Üle Eesti sai Keskerakond 2013. aasta kohalikel valimistel 199 876 häält, neist 115 101 Tallinnas. See oli lausa 52% hääletamates käinutest. Just niipalju on Keskerakonna jaoks järgmisel aastal toimuvatel kohalikel valimistel kaalul ja teiste jaoks saadaval. Kui asjad laabuvad R-S-Ri jaoks hästi, siis  muudab liidrivahetus Keskerakonna salongikõlbulikuks ja suurendab sellega plahvatuslikult erinevate koalitsioonide võimalusi. Küll aga pole teada, kui palju jääb neile tulevikus poliitilist kapitali, st hääli.

Keskerakond 2.0 ehk võimalikud Savisaare-järgsed stsenaariumid

Keskerakond lõheneb eestikeelseks Keskerakonnaks ja hardcore vene erakonnaks – Kongressil võidab “R-S-R” tiib, kuid Keskerakonna venekeelne tuumik ei lepi olukorraga ning lööb Yana Toomi, Mihhail Kõlvarti, Olga Ivanova jt juhtimisel eestikeelsest Keskerakonnast lahku.  Tekib hardcore venekeelne ja varjamatult Moskva-meelne partei, mis viib endaga kaasa suurema osa senistest venelaste häältest. Venemeelsessse erakonda võib formaalseks käilakujuks suunduda ka Savisaar ise, kui Savisaar ei liitu, siis on uue vene partei tõenäoline juht  Yana Toom. Toomi senine  pisut hillitsetum  Moskva-meelne joon (näiteks tema sõbralik visiit Putini Süüria marioneti Assadi juurde või soovimatus mõista hukka Krimmi ja Ida-Ukraina hõivamine Venemaa poolt) muutub jõulisemaks. Rahvustevaheline polarisatsioon hakkab poliitikas ja ühiskonnas süvenema, sest rahvusteema olekski uue vene partei ainuke teema. Eestikeelsel Keskerakonnal saab üle poole oma valijate kaotamise järel olema suuri raskusi endale uue näo ja koha leidmisega. Eestikeelset Keskerakonda  võib ähvardada Koonderakonna ja Rahvaliidu saatus, ehk laialivalgumine teiste parteide vahel.

Keskerakond lõheneb ametlikuks Keskerakonnaks ja uueks “tõeliseks” Keskerakonnaks – Kongressil võidavad Savisaare vastased, kuid Savisaar ja tema tuumiktoetajad ei lepi olukorraga. Savisaar asutab oma toetajatega uue ja õigema Keskerakonna. Uue Savisaare partei nimevariandiks sobiks näiteks Rahvarinde motiivi taaskasutamine. Kuigi lõhenemine ei toimu rahvuste pinnalt, siis venekeelsete juhtfiguuride liitumine Savisaare uue parteiga annaks sellele realistliku elulootuse ning pikemas perspektiivis võiks viia eelmise stsenaariumi realiseerumiseni. Kui venekeelne tuumik jääb Ratase-Simsoni-Repsi parteisse, siis Savisaare uuel moodustisel tõenäoliselt pikka perspektiivi pole. Kahe nö Keskerakonna omavaheline konkurents sööks igal juhul mõlema toetust. Savisaare parteilt võiks eeldada populistlikumat ja radikaalsemat protestipartei joont, et ennast poliitmastikul kehtestada, à la EKRE aga venekeelsemal ja vasakpoolsemal positsioonil. R-S-Ri Keskerakonna loomulik püüd ja kooshoidev motiiv oleks saada nö normaalseks parteiks, keda võetakse valitsuskoalitsioonidesse. Valijate nimel pakutakse konkurentsi eeskätt  sotsidele, kuid ka Reformierakonnale ja IRLile. Oma selge näo leidmine saab olema raske.

Keskerakond püsib enam-vähem ühtsena, ka pärast Savisaare kaotust –                     Savisaar saab valimistel lüüa, kuid lepib sellega ja ei asu parteid aktiivselt lõhestama. Esialgu võib Savisaar saada auesimeheks ning tema lepitamiseks ja kõrgete kohtukulude katteks maksab partei auesimehele ka püsivat tasu edasi. Savisaare “rahustamine” toimubki läbi rahalise sõltuvuse erakonnast. Uuenenud Keskerakond muutub juba ainuüksi Savisaare taandumise tõttu järsult parketikõlbulikumaks ning ehkki pelgalt juhivahetus ei muuda automaatselt autoritaarset ja korruptiivset organisatsioonikultuuri, siis ei pea Keskerakond koalitsiooniküpseks muutumiseks sisemiselt rohkem puhastuma. Teiste parteide ahvatlus Keskerakonda uutes valitsuskombinatsioonides kasutada on lihtsalt liiga suur, seda nii Reformierakonna kui sotside ja ehk ka IRLi suunalt. Ansipi hinnang, et Keskerakond ei saa ka juhivahetuse järel niipea valitsuskõlbulikuks, jääb vähemusse nii, nagu jäi vähemusse tema seisukoht, et Reformierakond ei vaja endale presidendi kohta.

Kõige realistlikum on kolmas stsenaarium:  Tõenäoliselt jääb Keskerakond kokku ka pärast kongressi ja Savisaare taandumist esimehe kohalt. Ühised huvid on liiga suured nii R-S-R tiival kui venekeelsel grupil, sest koos ollakse tunduvalt tugevamad ja võimelised koguma Keskerakonna senise häältesaagi lähedase tulemuse ka 2017. a. kohalikel valimistel. Eesti- ja venekeelse seltskonna ühiste huvide kõrval mängib ühtsena jätkamise kasuks ka Savisaare organisatoorne nõrkus. Teda on toetama jäänud väike seltskond kultuslikust pühendumisest motiveeritud vanu järgijaid ning mõni üksik karjerist. Organisatoorset võimekust partei lõhestamiseks või uue liikumise algatamiseks pole, Savisaarel pole enam piisavalt toobaleid…

Kõik need variandid tähendavad aga seda, et president Kaljulaidi ametiajal võib meid näiteks Lätist ja Leedust eristanud poliitiline stabiilsus otsa saada või vähemalt väheneda ja selle teemaga on uuel presidendil vaja Ilvesest sootuks rohkem tegeleda.

Keskerakond kui vene valija integreerija Eesti poliitikasse

Keskerakond on aastaid kontrollinud 80% või enam venekeelsete valijate häältest. Seda asjaolu on positiivsena esile toonud nii keskerakondlased kui ka sõltumatud kommentaatorid. Ehk Keskerakond on hoidnud ära selgelt venekeelse ja venemeelse partei tekke ja sidunud venelased parimal moel meie poliitilise süsteemiga. On see tõesti parim moodus vene valijate kaasamiseks Eesti poliitikasse? Kas me peaks Keskerakonnale tänulikud olema? Pigem mitte! Eestile on parem, mida vähem venelased ja eestlased teevad valimistel otsuseid vaid rahvustunnuse alusel.  Savisaare lahkumine võib luua paremaid mooduseid venekeelsete inimeste kaasamiseks poliitikasse, aga võimalik on ka senisest kehvem stsenaarium…

Vene valijate osalemine Eesti poliitikas – võimalikud mudelid

  1. Integreerunud poliitiline süsteem. Venelased valivad parteisid maailmavaatelistel alustel ning ühtegi ainult vene rahvuslikule kaardile mängivat parteid pole. Vene rahvusest poliiitlisi liidreid ja lihtliikmeid on kõigis parteides. Selline mudel võiks tagada venelastele senisest suurema poliitilise esindatuse Riigikogus ja valitsuses. See eeldaks ka EKRElt ja teistelt rahvuskonservatiivsematelt jõududelt kohalike venelaste suhtes positiivset või neutraalset suhtumist. See oleks vene vähemuse kaasamise ideaalvariant, mis aga tänaseks ei ole lähiperspektiivis enam kuigi realistlik. Tavamõte on, et selles on süüdi Eesti parteid, kes erinevalt Keskerakonnast ei ole suutnud piisavalt vene valijaga “tööd teha” ja teda “kõnetada”. Tegelikkuses on jäigalt rahvuspõhises poliitilises mobilisatsioonis selgelt süü mõlemal poolel ja just Keskerakond ise on sellest kõige rohkem võitnud (tänu ülilojaalsele väga suurele valijate blokile) ning seda pidevalt teadlikult ära kasutanud.
  2. Keskerakond Light. Savisaar taandub Keskerakonna juhi kohalt, partei jääb ühtseks, venelaste tiib ei lahku ning senine vene valija rõhuva enamuse toetus Keskerakonnale säilib. Uue liidriga Keskerakond muutub hoobilt koalitsioonikõlbulikuks ning venekeelsetele valijatel ja poliitikutel tekib realistlik väljavaade saada valitsuses esindatud. Koalitsioonikõlbulikust mõjutab muidugi palju Yana Toomi edasine positsioon erakonnas ja tema Kremli-meelse retoorika detsibellid. Savisaare kadumine liidrikohalt tähendab siiski pikemas perspektiivis, et Keskerakonna atraktiivsus venelaste jaoks väheneb ning ärksamad hakkavad vaatama ringi ka teiste parteide seas. Venelaste kollektiivne hääletamine ühe erakonna poolt võib hakata vähenema.
  3. Jedinaja Rossija v Estonii. Tekib nö Yana Toomi partei, ehk selgelt venekeelne ja Kremli-meelne partei, kohalik Jedinaja Rossija. Taoline partei võtaks ilmselt küll üle poole venelaste häältest, kuid arvestatav osa integreerunumaid ja Putini režiimi suhtes kriitilisi venelasi sellist koalitsioonikõlbmatut parteid ei toetaks. Mingi osa (30%? 40%?) vene häältest jaguneks teiste parteide vahel ja venelaste esindatus parlamendis ning valitsuses saaks tänu sellele praegusega võrreldes kasvada. Selle mudeli puhul on oht, et kohalik Jedinaja Rossija taob nii intensiivselt rahvustevahelise vaenu trummi, et see viib rahvuslike pingete kasvule.
  4. Alternatiivne vene parteisüsteem. Venekeelsetel valijatel tekib oma paralleelne parteisüsteem. Tekib 2-3 maailmavaatelistel alustel vene erakonda, mis korjavad kokku suure enamuse venelaste häältest, kuid õõtsuvad Riigikokku pääsemise piiril. 1-2 neist võiks olla mõõdukamad ja ka koalitsioonikõlbulikud. Tervikuna söövad aga vene parteid üksteise hääli ning esindatus Riigikogus ja valitsuses jääb endiselt marginaalseks.
  5. Savisaar forever! Praegune variant jätkub, ehk pea kõik venelased toetavad Savisaare juhitud Keskerakonda. Savisaare Keskerakond on olnud pikalt koalitsioonikõlbmatu ning valitsuse tasandil on see välistanud ka pea igasuguse mõtestatud venelaste esindatuse. Venelased hääletavad Savisaare ja Keskerakonna poolt rahvuslikel alustel, ülejäänud parteid on liiga eestlastekesksed või siis lihtsalt ei teatagi teisi parteisid ja poliitikuid.

VENEMAA AGRESSIIVNE MÄNG – LÄÄNEMERE RAKETIKRIIS

Reedel levisid kulutulena uudised, et Venemaa transpordib salaja tsiviilotstarbelise laevaga Kaliningradi võimast raketisüsteemi Iskander-M. Tegemist on üle 500km tegevusraadiusega raketisüsteemiga, mis suudab lennutada ka tuumalõhkepäid. Hõlpsasti tekib paralleel külma sõja ühe kuumema hetkega oktoobrist 1962, ehk meil on nüüd oma väike Läänemere “Kuuba raketikriis”. Võrdlus on muidugi ülevõimendatud, sest raketid viiakse Vene enda territooriumile ning väidetavalt on Iskander õppuste käigus ka varem lühidalt Kaliningradis olnud. Igal juhul on see jõuline NATO vastu suunatud samm, mis muudab Venemaale Läänemere sisepääsu kontrollimise lihtsamaks.  Üle 500km raadiusega Iskander-M süsteemi paigutamine on ka žest, mis rikub USA-Nõukogude Liidu kesk- ja lühimaa rakettide piiramise lepet aastast 1987. Lepe nägi muuhulgas ette 500-1000km ulatusega lühimaarakettide keelustamist ja likvideerimist.

Iskander rakettide Kaliningradi paigutamine pole loomulikult isoleeritud üksiksündmus. Pinged Venemaa ja USA ja NATO vahel on kasvanud juba pikemat aega. Iskanderi rakettidega haakuval tuumateemal eskaleeris Moskva pingeid mõned päevad varemgi, kui Venemaa otsustas ühepoolselt peatada 2000. a. USAga sõlmitud tuumarelvastuses kasutatava plutooniumi vähendamise lepingu. Moskva on valmis leppe taasjõustama kui USA täidab rea nõudmisi, sh sanktsioonide lõpetamine ja nende majanduslike kahjude kompenseerimine.

Tuumatemaatikaga analoogselt ning USA suhtes lugupidamatult ja  agressiivselt on Venemaa käitunud viimastel nädalatel Süürias. John Kerry poolt suure vaevaga saavutatud ning USA ja Venemaa poolt garanteeritud Süüria järjekordse relvarahu kokkuleppe on Venemaa oma lennukitega kõige otsesemas mõttes Aleppos puruks pommitanud. Kerryt ja Obamat on USA senise Süüria poliiitka eest palju kritiseeritud ning ka viimatine vaherahukatse oli naiivsevõitu ja lootusetu ettevõtmine, kuid Kerry pani sellesse palju USA poliitilist kapitali ning Moskva irvitab oma pommitamiskampaaniaga Obama administratsioonile lihtsalt näkku.

Pingete eskaleerimist võib eeldada veelgi, sest käes on kardetud üleminekuperiood USAs, kus Obama ametiaeg läheneb lõpule ning uue presidendivalimised alles käivad. Obama administratsiooni soov ja valmisolek oma ametiaja viimastel kuudel ja nädalatel Venemaa uutele sõjalistele ja poliitilistele provokatsioonidele otsustavalt reageerida  on eeldatavasti nõrgem kui varem. Tähelepanu fokuseerub siseriiklikele arengutele ja lahkuva presidendi mandaat suurteks sammudeks on nõrgem. Tuntud oportunistliku taktika meistrilt Putinilt võib edaspidigi oodata samme, mis püüavad seda nõrkusperioodi ära kasutada ning mängida endale kätte uue presidendi ajaks tugevamad kaardid. Kasvõi Ukraina konfliktist tulenevate sanktsioonide lõpetamise välja pressimiseks.

Nii et ka julgeolekukeskkond on president Kaljulaidi jaoks ülikeeruline, Eesti jaoks seisavad ees taasiseseisvumisaja kõige keerulisemad ajad, mis eeldavad ülihead valdkonna tunnetamist ja häid isiklikke suhteid meie liitlaste liidritega. Kersti Kaljulaid teab seda, ega ta muidu poleks presidendivalimiste eelses valimisstuudios liitlastega rääkimise tähtsust korduvalt rõhutanud. Praktikas tähendab see rasket veenmistööd, enese kehtestamist ja head nina arengute ettenägemisel. Ülikogenud ja kõrge klassiga Kyllike Sillaste-Elling on siin presidendi meeskonnale väga hea täiendus.

MIDA ÜTLES MEILE THERESA MAY?

Briti peaministrid on alati hästi vallanud kõnet kui poliitika kujundamise instrumenti. Theresa May ei ole selles mõttes erand. Tema möödunud nädalal konservatiivide parteikongressil peetud Brexiti teemaline programmsõnavõtt täitis kõik eesmärgid: see oli terav, selles oli mitu(kümmend) uudiväärtusliku nopet, see tekitas lainetust. Mis peamine, sellest räägiti nii Briti saartel kui ka mujal. Ka Euroopas, kus ülejäänud 27 liikmesriiki ja kõik EL institutsioonid üritasid kõnest dekodeerida May läbirääkimistaktikat ja strateegiat, tulevikunägemust UK suhetest EL-iga ja paljut muud. Ja tundus, et May justkui ütles meile üsna palju. Täpsemalt:

  1. May soovib korrastatud ja reeglitel põhinevat lahutust, mitte draamat. Ta näis välistavat veriste lahkujate märja unenäo stsenaariumi – lahkumise ilma lahkumislepinguta.
  2. Lahutuspaberid annavad Britid sisse kevadel (hiljemalt märtsi lõpus). Ilmselt toimub seetõttu aprillis erakorraline 27 riigi tippkohtumine, milles lepitakse kokku need põhimõtted mille alusel EL ise hakkab Suurbritanniaga lahkumisläbirääkimisi pidama
  3. May välistas üsna resoluutselt parlamendi rolli lahutusprotsessi algatamisel ja suunamisel. Ta soovib säilitada valitsuse võimalikult laia autonoomia ning ei näe mingit vajadust nö parteideülese protsessi järele. Ka Brexit, nii nagu Briti eelnev EL poliitika laiemalt, on tema jaoks eelkõige parteipoliitiline tegevus. Siin pole kohta rahvusromantikale. Kuid muuhulgas tähendab see ka seda, et May ei näe kohta eraldi separaatläbirääkimistele Šotimaa või Põhja-Iirimaaga. Sellega muutis ta kindlasti rindejooned Suurbritannia enda sees teravamaks.
  4. May kõne EL kriitiliseim osa puudutas siseturgu ja migratsiooni. Ta raius nagu rauda, et UK, iseseisva riigina, kontrollib suveräänina ise tulevikus oma migratsioonipoliitikat, sh tööjõurännet. Samuti välistas ta “mingi Norra” või Šveitsi mudelite aluseks võtmise UK ja EL tulevaste suhete alusraamistikuna. Suurbritannia leiab oma mudeli, mis võimaldab olla suverään tööjõurände kontrollimisel ning kaubelda samas ELi siseturul. Koos plaaniga tühistada 1972. aasta UK parlamendis vastu võetud seadused, mis muutsid EL direktiivid ülimuslikuks siseriikliku seadusandluse ees, võeti seda Brüsselis kui sõjakuulutust ning kui märki, et May loobub taotlemast UK-le kohta siseturul. Inglise nael langes.   
  5. Remargina: kõne läbivaks statemendiks oli lause “We are going to leave the EU”. See kõlas üsna sarnane presidendikandidaat Trumpi kõnest kõnesse korratava mantraga: “We are going to build a wall”… Tundub, et May konservatiivid, kes on nihkunud veidi rahvussotsialismi marjamaale, hoolitsedes sinikraeliste Inglise töömeeste murede eest, ei pelga kasutada häid retoorilisi nippe, mis pärinevad  USA sinikraeliste valgete meeste eestkõneleja suust.

Kõige nende sõnumite keskel on Euroopa unustanud, et tegelikult ei öelnud May otseselt meile mitte midagi. Kuidas nii? Aga seetõttu, et tema kõne ei olnud teps mitte suunatud tema tulevastele endistele kolleegidele ülemkogus. May ei pidanud seda kõnet mitte Euroopale. Isegi mitte Briti krooni subjektidele. Tegelikult hoopis väga kitsale osale konservatiivide partei liikmetest. Neile, kes peale referendumit olid rõõmustanud oma ajaloolise võidu üle ning olid nüüd muutunud rahutuks, kuna neile oli tundunud, et peaminister lohistab Brexiti küsimuses jalgu järgi, ja justkui mängib ajaga. Nad olid kärsitud ja tahtsid selget signaali, et “Brexit on Brexit”. Ning selle signaali nad said.

Nii nagu ei rääkinud David Cameron EL-iga läbi referendumieelset “uut kokkulepet” mitte laiemaid UK huvisid silmas pidades, vaid oma partei eri leeride ja oponentide pardale saamiseks (sh toonase käredalt migratsioonivastase siseministri Theresa May toetuse kindlustamiseks), täitis ka May kõne eelkõige tema parteipoliitilisi eesmärke, alles seejärel järgis UK rahvuslike huve, ning järelmõttena oli seal ehk tõesti mõni sõnum “nendele seal kontinendil”.

May märkis oma kõnes, et need kes ennustasid enne referendumit maailma lõppu juhul kui Brexit peaks toimuma, on pidanud pettuma. UK majandusel minevat hästi. Kuid May “unustas” mugavalt mainida, et taevas ei ole alla kukkunud peamiselt seetõttu, et midagi ei ole ju veel tegelikult juhtunud. Nii de facto kui de jure on Suurbritannia endiselt täieõiguslik EL liige. Turud alles ootavad ja vaatavad. Ning niikaua, kuni on piisavalt “konstruktiivset ebaselgust” selles osas, milliseks ikka kujuneb täpsemalt UK ja EL edaspidiste suhete raamistik, turud ka ei paanitse. Seda teab May suurepäraselt ning oli selles osas üsna avameelne ka oma kõnes. Tsiteerime: “ /…/ we will give clarity /…/ whenever possible and as quickly as possible. But we will not be able to give a running commentary or a blow-by-blow account of the negotiations. Because we all know that isn’t how they work.  History is littered with negotiations that failed when the interlocutors predicted the outcome in detail and in advance.” Seega, tegelikult jättis May enamus otsi meelega lahtiseks.

TRUMP

Vabariiklaste presidendikandidaadi Donald Trumpi tegevuse analüüsimine eeldab meditsiinivaldkonna eriharidust, mida meie toimetuses pole. Trump sarnaneb Edgar Savisaarega ühes olulises osas – ta oskab ennast tõestada ainult teisi inimesi maha tehes. New York Timesi elava ülevaate järgi on Trump selle kampaania käigus ainuüksi Twitteris solvanud tänaseks hetkeks 273 inimest, kohta või asja, nii mõndagi neist sadu kordi – see pole kellelegi enam üllatuseks. Aga et paljudel vabariiklastest senaatoritel ja kongresmenidel on koos presidendivalimistega ees pingelised lahingud enda valimisringkondades, siis on Trumpi viimane paljastus, kus ta avardab oma misogüünset šovinist-rassist-antisemiidi kuvandit rämeda seksuaalvägivallatseja profiiliga, osutumas liiga suureks pangetäieks sõnnikuks. Trumpi lojaalsed toetajad on sel aastal pidanud oma tüüpi kaitstes juba mitu pangetäit naeratades ära sööma. Vabariiklastest senaatorid ja kongresmenid on asunud kordamööda taganema Trumpile antud toetusest ja hüppavad päästepaatidesse, sest Trumpi Titanic ähvardab kõik kaasa viia.pussygrabbing

Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit

Kirjutas: Poliitika.guru