Poliitikas on üldtuntud tõde, et võimu ei anta, vaid võim võetakse. Valitsuses võimu vahetamiseks on demokraatlikus ühiskonnas kaks võimalust – valimiste võitmine või poliitiline kombinatoorika, uute liitlaste leidmine võimulolija vastu. Viimane on alati vastuolulisem ja raskesti elluviidavam – vaja on põhjendusi, lugu ja ka edasist poliitikat, mida nähakse parema või vähemalt samaväärse alternatiivina. Ent SDEl, IRLil ja Keskerakonnal õnnestus võimupööre võrdlemisi sujuvalt, vaatamata sellele, et Reformierakond lasi käiku kogu oma poliitilise kommunikatsiooni arsenali ja sellele, et sisulist Eestit edasiviivat programmi pole uus koalitsioon senini välja pakkunud.
Võimu võtjad olid Taavi Rõivase senised koalitsioonipartnerid Jevgeni Ossinosvki ja Margus Tsahkna, mitte niivõrd Jüri Ratas, kellele tulevane peaministrikoht kandikul kätte toodi. See polegi nii oluline. Oluline on, et viimased 11 aastat peaministripartei olnud Reformierakond peab järgmise aasta kohalike valimistele ja suure tõenäosusega ka 2019. aasta Riigikogu valimistele minema vastu opositsioonist. Oluline pole ka see, milline saab olema täpne koalitsiooni koosseis ja programm. Isegi kui Keskerakonnast Jüri Ratase toetuseks hääled ära kaovad, on Reformierakonna võimult kukutamine nii oluline, et Vabaerakond ja EKRE annavad Ratasele mandaadi uue valitsuse moodustamiseks. Sel nädalal on kavas koalitsiooniläbirääkimised lõpetada ning saada koalitsioonilepingule ja ministrikohtade jaotusele erakondade heakskiit. Uus valitsus on praeguste plaanide kohaselt paigas juba järgmisel nädalal.
Erakondade programmid on piisavalt erinevad, et võiks ennustada läbirääkimistel suuri tülisid ja probleeme. Ka kõikide valitsuserakondade juhid rõhutasid eelmisel nädalal kui ühest suust, et läbirääkimised tulevad rasked. Oma valijate rahustamiseks on väga oluline rõhutada, et oma põhimõtetest ja programmilistest seisukohtades ei loobuta kergekäeliselt, vaid vapralt võideldes, eriti kui minnakse koalitsiooni ideoloogiliselt või väärtushinnangutelt väga erinevate partneritega, nagu käesoleval juhul kahtlemata ka on. Praktika seda retoorikat ei kinnita, läbirääkimistega saadakse ühele poole veidi rohkem kui pooleteise nädalaga, mis juba iseenesest näitab, et ruumi pikkadeks poliitikaaruteludeks ei ole. Ja seda pole ka vaja. Sest selle koalitsiooni eesmärk ei ole nagu üks mees suuri poliitikaeesmärke ellu viia. Selle koalitsiooni peamine eesmärk on seista nagu üks mees Reformierakonna vastu, ja muidugi saada võimule ning seal püsida.
See pole poliitikas midagi imelikku. Viimase 15 aasta jooksul on peaministripartei kõrvale trügitud kahel korral. Ning mõlemal korral on seda teinud Reformierakond. Esimest korda 2002. aastal pärast Mart Laari koalitsiooni jaoks hävitavat Arnold Rüütli valimist presidendiks (2001), kui Siim Kallas pärast Laari valitsuse tagasiastumist Keskerakonnaga valitsuse tegi. Tagasiastumiseni viis Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon Tallinnas. Ka Andrus Ansipi valitsemisaeg peaministrina (ja Reformi aeg peaministriparteina) sai alguse võimupöördest, kui valitsuspartnerid Reformierakond ja Rahvaliit umbusaldasid peaministriparteile ootamatult justiitsminister Ken-Marti Vaherit nn mõõdikuskandaalis (mille eellooks oli tõsi küll, välisminister Ojulandi vallandamine valitsusest peaminister Partsi poolt koalitsioonipartneritega konsulteerimata). Pärast Partsi tagasiastumist moodustas Reformierakond Ansipi juhtimisel koalitsiooni Rahvaliidu ja Keskerakonnaga. Kummalgi neist koalitsioonidest ei olnud suurt poliitilist eesmärki peale võimul püsimise ja järgmiste valimiste võitmise.
Koalitsioonilepingut, mis hoitakse pikkade arutelude vältimiseks üldisem ja lühem kui varem, analüüsime loodetavasti oma järgmises memos, kui kokkulepete sisu kohta on rohkem teada. Seekord keskendume läbi kolme erakonna liidri koalitsiooni sünnivaludele.
Võimu võtjad
Jüri Ratas ja Keskerakond. Jüri Ratase suurim saavutus võimupöördes on seni olnud Edgar Savisaare kukutamine. Just seda oli Ossinovskile ja Tsahknale vaja peaministripartei väljavahetamiseks. Läbirääkimistel on ohjad olnud seniste valitsuserakondade käes. On ka mõistetav, et 9 aastat opositsioonis istunud ja viimased aastad omavahelisele purelemisele keskendunud erakonnale ei ole hoogsat edasiviivat programmi ja läbirääkimiste alusena kasutatakse neid sotside ja isamaalaste plaane, mis senises valitsuse ei lennanud või mis konkreetsetele valijagruppidele kõige enam nö “raha kätte” jaotavad. Ratasel on kaks nüüd kaks suurt ülesannet, mis teineteist mõjutavad.
Esiteks, vältida muutumist peaministriks Jevgeni Ossinovski valitsuses. See eeldab nii enda kui erakonna kehtestamist teemadel, kus sotsid ei saa oma eestikeelsete valijate huve arvestades piisavalt kaugele minna ning üldiselt liidriks kasvamist. Selleks on Ratasel vaja ühtset erakonda, mis ongi tema teine ülesanne. Ind kutsuda laua taha ka Vabaerakond ja EKRE on tingitud just sellest, et vältida Savisaare leeri pantvangiks muutumist. Arvestades Rein Ratase haigust on enamuse kaotamiseks vaja vaid 5 hääle ärakukkumist mis iganes teema hääletusel. Kuigi Vabaerakonnas “peab” hinnanguliselt vaid 4 häält annaks see siiski vajaliku puhvri ja palju tugevamad kaardid Savisaare tiivaga kauplemiseks. EKRE suudaks kindlasti ühtselt hääletada ja oleks Keskerakonnale ka sobiv partner, kuid ei sobi kuidagi sotsidele. Esimesed sammud savisaarlaste moosimiseks peab Ratas astuma juba sellel nädalal jagades ministrite ja komisjonide esimeeste kohti, varus on veel Tallinna Linnavalitsus. Savisaarel pole midagi kaotada ja kindlasti kavatseb ta allesjäänud kapitaliriismeist maksimaalselt hea paketi enesele pigistada. Ta võib ju mitte valitsuses olla, ent mõni tema tiiva esindaja Siseministeeriumis küll? Sellega peab uus valitsus arvestama, Keskerakonnaga tuleb lisaks uue põlvkonna lootustele kaasa ka mineviku raske pärand, mis võib tahta pahandusi teha tänapäevalgi. Savisaarel on praegusel hetkel veel kaalukeele positsioon ning seda on näha Jüri Ratase laveerimisest ning suutmatusest end distantseerida korruptsioonist, Keskerakonna ehitatud propagandamasinavärgist, vaakumist Tallinna juhtimises või Savisaare hiljutistest julgeolekualastest väljaütlemistest, mis eriti ei haaku retoorikaga, et “Eesti julgeolekupoliitika ei muutu”. Savisaare õigusabikulude katmine ja tema hoidmine Tallinna (ametist ajutiselt kõrvaldatud) linnapeana ning käimasolevate kriminaaluurimiste kiuste auesimehe koha innukas pakkumine asetab vastutuse selle pärandi eest ka Jüri Ratase juhitud Keskerakonna peale.
Laiemas plaanis peab Ratas arvestama kahe riskiga. Võimuerakonnana ootab valija erakonnalt konkreetseid tegusid ja valimistele tuleb vastu minna sootuks teistsuguse kampaaniaga kui seni. Kampaania alus laotakse sel nädalal koalitsiooniläbirääkimistel. Pikalt mitte vaitsuses olnuna saab olema raske juhtida riiki ja ministeeriume ning keskenduda ka kohaliku omavalitsuse, eriti Tallinna, valimiskampaaniale, kus risk absoluutne enamus kaotada on suur. Teisalt on suured ka võimalused. Valitsusse on pääsenud erakond, kelle reitingule ei põhjusta suurte päevalehtede ja Rahvusringhäälingu 10 aastat kestnud igapäevane kriitika mitte ühtegi mõlki. Piisab ühest hästidisainitud vähemkindlustatud peredele suunatud poliitikast ja Keskerakond jääb valimisi mõneks ajaks võitma.
Jevgeni Ossinovski ja SDE. Ossinovskil on uuest koalitsioonist ehk poliitiliselt enim võita, intuitiivselt on Keskerakond sotsidele lähem partner kui Reformierakond ja seni on Ossinosvki valitsust moodustavatest parteijuhtidest jõuliselt domineerinud. Just tema sõnastas valitsusliidu peamised eesmärgid, mis lähtuvalt praktiliselt 100% sotside programmist ja poliitilistest eesmärkidest. Nii ei ole koalitsiooni tasakaalu muutmine ja partnerite lisandumine kuidagi sotside huvides, see nõrgestaks nii erakonna kui Ossinovski positsiooni valitsuses. Seni on SDE ja Keskerakonna suhe olnud sarnane IRLi ja Reformierakonna suhtele, kus esimene on suure erakonna väiksem vend. Olla natuke Keskerakond või natuke Reformierakond ei ole valimiste võitmiseks piisav. Aeg näitab kas SDE suudab ja kas uute liidritega Keskerakond lubab neil selle suhte ümber keerata. Keskerakonnaga valitsemine on Ossinovskile ennekõike võimalus olla nähtavam poliitikate kujundamises – tal pole mingit ajaloolist taaka Reformierakonnaga ja isiklikke solvumisi, ta lihtsalt kasutas IRLi põgenemishuvi ära. Tema huvi võiks olla jätta endale Sotsiaalministeerium või võtta mõni teine ideoloogiliselt oluline sisuministeerium ja viia ellu oma poliitikaid – kahtlemata on uus valitsus suur võimalus ka integratsioonipoliitika vallas.
Margus Tsahkna ja IRL. Reformierakond oli valitsuse püsimises nii kindel just seepärast, et nad ei uskunud IRLi minekut Keskerakonna valitsusse. See võib pikalt madala toetusega erakonnale osutuda poliitiliseks enesetapuks. Samas ei olnud IRLil enam palju kaotada, Isamaa 2.0 algatus kutsus esile pigem muigeid kui innustas ning konkurentide nali, et 2.0 tähendab IRLi 2%list reitingut oli laialt levinud. Võimalusi Reformierakonna koalitsioonis oluliselt toetust kasvatada ei olnud näha.
Mängulaua ümberpööramine, kus IRLi toetus hakkab valitsuses tõusma ja Reformierakonna oma langema, ei saa aga olema lihtne. Seda eriti olukorras, kus IRLil on raske Keskerakonnaga valitsuses olles korrata sama Keskerakonnale vastandumise kampaaniat, mis neil eelmistel kohalike valimistel edu tõi. Ühtse Venemaa ja julgeolekuriski silt ei kao kuhugi, kuigi koalitsioonipartnerid on püüdnud Vabaerakonna ja EKRE toel selle mõju võrdlemisi edukalt vähendada. Reformierakonnast lähtuvat Ühtse Venemaa koostööleppe kriitikat aitab veidi töntsimaks muuta asjaolu, et Reformile sobis 2005-2007 Keskerakonnaga koos valitseda küll, kui Keskerakond oli värskelt 2004. a. detsembris nimetatud koostööprotokolli sõlminud. Samas polnud siis toimunud Pronksiööd, sõda Gruusias, idarahaskandaali, Krimmi annekteerimist, sõda Ukrainas ja selle kõigega kaasnenud selgeid poolevalikuid Keskerakonna juhtkonna poolt, mis praegu lõppeva isolatsiooniperioodi on tegelikult tinginud. Sellest taagast ei vabaneta üleöö, isegi kui parteijuhid (sh IRLi esimees Tsahkna) püüavad retoorikas taandada seda ühele sahtlipõhjas lebavale koostööleppele.
Koduses mullis elavatele poliitikutele tuli sellele vaatamata üllatusena rahvusvahelise meedia reaktsioon, mida mõned poliitikud ja isegi mõned ajakirjanikud on proovinud Reformierakonnale inkrimineerida, unustades, et valitsus üheskoos Eesti ajakirjandusega on kümnendi jagu süstemaatilist vaeva näinud selle nimel, et Keskerakonnal poleks Savisaare juhtimisel valitsusse asja. Pole ime, et kaugelt vaadates ei lähe Šveitsi pankadesse peidetud korruptiivne raha või Putini lähikondsetelt sularahaannetuste vastuvõtmine nii kiiresti meelest kui lähedalt vaadates.
Tsahkna eluline huvi on hoida Keskerakond nendes küsimustes joone peal – küsida ise teravaid küsimusi enne, kui neid küsib meedia või avalikkus, sest siis on just IRLi lips läbi, mitte peavoolumeedia suhtes teflonkattega Keskerakonnal.
Samuti hakkab Tsahkna sattuma Keskerakonna ja sotside koordineeritud surve alla haridus-, keele- ja kodakondsuspoliitikas. Ka Tallinna linna korruptsioonitont ja suhtumine, et linn on Keskerakonna oma, ei ole kuhugi kadunud. Seda näitab linnajuhtide tõrges käitumine ja põhjendused Savisaarelt valimiskampaania raha tagasinõudmisel, õigemini mittenõudmisel. Vabaerakonna ja/või EKRE kaasamine ongi kõige rohkem IRLi huvides. See tasakaalustaks pigem vasakule kalduvaid partnereid ja ka Keskerakonna vene valijatele suunatud poliitikaid.
Võimu kaotaja
Taavi Rõivase viis võimult esmajoones see, et kõigile võimalikele partneritele oli mistahes sisupoliitilisest eesmärgist olulisem lõpetada Reformierakonna ebanormaalselt pikaks veninud domineerimine. Sellises olukorras juhtimiseks on vaja erilist võimekust või jõudu, mida Taavi Rõivasel pole olnud. Kehv poliitiline tunnetus, liigne enesekindlus ning ebapiisav sisepoliitika (sh erakonnapoliitika) ja valitsuse juhtimisega seotud probleemidega tegelemine on selle ilminguks, võimult langemise konkreetseks, käegakatsutavaks põhjuseks.
Allhoovused on muidugi, nagu öeldud, palju sügavamad ja seotud Reformierakonna pikaajalise rolliga, samuti eelmiste partnerite hülgamistega, aga ka sellega, et uue juhina ei muutnud Rõivas midagi Reformierakonna juhtimises ja stiilis.
Savisaare areenilt taandumine oli kauaoodatud ajend, milles Rõivast küll kuidagi süüdistada ei saa. IRLi hirm, et varem või hiljem Reformierakond nad üle parda heidab, ei olnud praegu veel õigustatud, ent varem või hiljem oleks see põhjendatuks muutunud, sest Reformierakond ei armasta valimistele vastu minna valitsuspartneriga, kes hingitseb valimiskünnise lähistel. Seepärast IRL ja SDE end koordineeritult liigutama asusidki ja dekaadi jooksul opositsioonis üles kasvanud Ratasele ei pidanud võimupakkumist kaks korda tegema.
Reformierakond alustas eelmisel nädalal aktiivselt juba varem töötanud siltide kasutamist: leping Ühtse Venemaaga ja Putin ning Eestit kuristikku kulutav vasakvalitsus. Eeldatavalt just nende sõnumite võimendamiseks, ja rõhutamiseks, et peaministri umbusaldamiseks partnerite poolt mingit põhjust ei olnud, astus Rõivas pretsedenti loova sammu ja läks vastu kindlale umbusaldusele. Varem on peaministrid koalitsioonipartnerite toetuse kaotamisel tagasi astunud. Reformi retoorika on küll töötanud, aga ehk mitte nii tõhusalt, kui nad lootsid. Edasine sõltub väga palju valitsuse tegevusest ja sellest, kas valitsusliidu või selle üksikute liikmete konkreetsed teod hakkavad opositsiooni retoorikale toitu andma. Seni aitab uut koalitsiooni ka asjaolu, et ajakirjanduski oli Reformierakonnast väsinud ja on võtnud loodava koalitsiooni vastu harvanähtava optimismi ja ootusega.
Täna on endine peaministripartei jätkuvalt enesekindel ja näeb ennast 2019. aasta valimisi taas võitmas. Ent nii nagu IRL õppis oma vigadest ja ei jäänud vaikselt enda koalitsioonist väljavahetamist ootama, peab IRLi vigadest õppima ka Reformierakond.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
